3-3-1-94-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-94-04

Otsuse kuupäev

17. veebruar 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Ivo Mäggari kaebus Tallinna Linnavalitsuselt kahju hüvitamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. septembri

2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/87/04

Menetluse alus Riigikohtus

Ivo Mäggari kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Ivo Mäggari kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. septembri 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/87/04 ja

Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2003. a otsus haldusasjas nr 3-274/2003 ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ivo Mäggar esitas 30. detsembril 1991 Tallinna Linnavarade Ametile avalduse Tallinnas, Roheline

aas 14 (praegune 18) elamu, kõrvalhoone (pesuköök), keldri, kuuride ja krundi tagastamiseks.

Avalduses märgiti, et nimetatud vara kuulus enne õigusvastast võõrandamist Pelageja (Franz)

Apraksinale, elamu ja kõrvalhooned on säilinud, elaniketa, lammutuse ootel.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusega nr 138 jäeti I. Mäggari taotlus

Tallinnas, Roheline aas 18 hoonete ja krundi tagastamise kohta rahuldamata põhjusel, et ta ei kuulu

ORAS §-s 8 tähendatud isikute ringi. Otsuses märgiti, et ta võib selle otsuse peale edasi kaevata

Tallinna Linnavalitsusele 10 päeva jooksul otsuse saamise päevast arvates. Kaaskirjas paluti

I. Mäggaril otsuse muutmist tingivate uute asjaolude ilmnemisel teatada sellest komisjoni sekretärile.

I. Mäggar otsuse peale kaebust ei esitanud.

3. Tallinna Linnavalitsuse 18. juuni 1993. a korraldusega nr 516-k anti Roheline aas 18 kümneks

aastaks rendile kergetööstuse kontsernile Estar. Linnavalitsuse korraldusega anti talle rendile ka

elamu juurde kuuluv krunt. Rentnik sõlmis allrendilepingu AS-ga Kraft ja Pojad.

4. I. Mäggari 29. juuni 1994. a kirjas Tallinna Linnavarade Ametile paluti linnakomisjonil läbi

vaadata tema avalduse tõestuseks lisatavad dokumendid, millega on tuvastatav tema kui seaduslik

pärija. Taotletav vara kuulus 1932. aastast Pelageja Apraksinale, kes pärandas 12. märtsi 1946. a

testamendiga selle oma vanaemale Karoline-Laurette Sassile. Leidis arhiivist testamendi.

5. I. Mäggari 10. jaanuari 1995. a kirjas Tallinna Linnavarade Ameti juhatajale taotleti

linnakomisjonil vara tagastamise avalduse taasläbivaatamist.

6. Tallinna Linnavarade Ameti 20. märtsi 1995. a kirjaga nr 405 selgitati vastuseks nimetatud

taotlusele, et taotlus oli linnakomisjonis arutusel, kuid puudub alus selle muutmiseks.

7. I. Mäggari 24. aprilli 1995. a kirjas Tallinna Linnavalitsusele paluti vara tagastamise toimik uuesti

läbi vaadata.

8. Tallinna Linnavalitsuse 24. mai 1995. a korraldusega nr 1655-k otsustati kanda bilansist maha

(Tallinna Kesklinna Valitsusel) ja lammutada mitmekordsete tulekahjude tõttu hävinenud elamu

Roheline aas 18, heakorrastada hoonealune maa-ala.

9. I. Mäggar esitas 20. novembril 1995 Tallinna Linnakohtule avalduse juriidilise fakti – pärandi

valdamisele asumise ja pärandi vastuvõtmise – tuvastamiseks.

10. Tallinna Linnakohtu 23. jaanuari 1997. a otsusega tuvastati juriidiline fakt, et Pelageja Apraksina

pärandvara majavalduse Tallinnas, Roheline aas 18 valdamisele asumine ja pärandi vastuvõtmine

toimus Karoline-Laurette Sassi poolt vahetult pärast P. Apraksina surma 2. veebruaril 1951. aastal.

K.-L. Sass suri 1965. a.

11. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. aprilli 1997. a otsusega nr 8763 loeti Tallinnas, Roheline

aas 18 asunud ehitised omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et ehitised kuulusid õigusvastase

võõrandamise ajal Karoline-Laurette Sassile ja krunt Pelageja Apraksinale. Vara suhtes tunnistati

õigustatud subjektiks I. Mäggar, kuid rahuldamata jäeti tema taotlus krundi osas põhjusel, et ta ei

kuulu ORAS §-s 8 märgitud õigustatud subjektide hulka.

12. Tallinna Linnavalitsuse 17. novembri 1999. a korraldusega nr 7295-k jäeti rahuldamata

I. Mäggari taotlus Roheline aas 18, endisel kinnistul nr 349 E asuvate hoonete tagastamiseks

põhjusel, et see vara on hävinenud, ja alustati hoonete kompenseerimise menetlust. Õigusliku alusena

märgiti muuhulgas ORAS § 13 lg 1 ja AS Kommunaalprojekt eksperthinnang hoone endisel

individualiseeritaval kujul mittesäilimise kohta.

13. Tallinna Linnakohus vaatas läbi I. Mäggari hagi Estar Eesti Kergetööstuse AS, OÜ Kraft ja Pojad

ning Tallinna linna vastu tekitatud materiaalse kahju 2 698 700 kr hüvitamiseks ning rendi- ja

allrendilepingu tühisuse tunnustamiseks.

Tallinna Linnakohtu 5. novembri 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti Tallinna linnalt

välja 800 000 kr tekitatud kahju hüvitamiseks.

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. veebruari 2000. a otsusega tühistati linnakohtu otsus

osas, millega oli rahuldatud I. Mäggari hagi osaliselt ja mõisteti I. Mäggarilt välja õigusabikulud.

Otsuse kohaselt toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja selle

tagastamise võimatuse üle otsustamine ORAS alusel kohtuväliselt ning kuna Tallinna linn ei ole

sellist otsust teinud, puudus linnakohtul alus otsustada ka kahjude hüvitamine ORAS § 18 lg 2 alusel.

Otsuses leiti muuhulgas, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli I. Mäggari jaoks

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu

lõppenud ja menetlus taastus uuesti alles sama komisjoni 14. aprilli 1997. a otsusega.

14. Tallinna Linnavalitsuse 31. mai 2000. a korraldusega nr 2217-k määrati I. Mäggarile

kompensatsioon Roheline aas 18 asunud ehitiste eest 312 100 krooni EVP-des. I. Mäggar võttis

kompensatsiooni vastu.

15. I. Mäggar esitas 4. novembril 2002 kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles taotles Tallinna

Linnavalitsuselt kahju väljamõistmist. Kaebaja leidis, et Tallinna Linnavalitsusel puudus 24. mai

1995. a korralduse nr 1665-k andmisel elamu lammutamiseks ametkondliku komisjoni seisukoht

elamu alaliseks elamiseks kõlbmatuks tunnistamise kohta. Elamu lammutati koos kõrvalhoonetega.

Kontsern Estar andis elamu allrendile AS-le Kraft ja Pojad, kes vormistasid pärast lammutamist

Harju kinnistusametis krundi ja ehitasid uue elamu. Selle tulemusena jäi õigustatud subjekt ilma

majavaldusest ja võimalusest erastada ostueesõigusega krunt. AK Kinnisvarabüroo AS 20. augusti

1997. a hindamisakti nr 1094/97 järgi oli Roheline aas 18 asunud endiste ehitiste ja ehitisteta kinnistu

turuväärtus 2 800 000 kr miinus maa ostueesõigusega erastamise maksumus 161 300 kr, seega kahju

2 698 700 kr. Ta oli sunnitud kompensatsioni vastu võtma, sest linn nõudis õigusabikulude tasumist.

Kaebaja taotles mõista Tallinna Linnavalitsuselt välja 2 800 000 kr, arvestades maha 312 100 EVP-d.

4. detsembri 2002. a kaebuse täpsustuses loeti lõplikuks kahjuks 800 000 kr, sest ei ole võimalik

tasuda suuremat riigilõivu.

16. Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2003. a otsusega jäeti I. Mäggari kaebus rahuldamata.

Otsust põhjendati järgmiselt:

Lähtudes TsK §-dest 448–450 ja kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest tuleb tuvastada kahju

olemasolu, ameti või ametiisiku õigusvastane tegevus ning põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja

tekitatud kahju vahel.

1) taotletakse kahju 800 000 krooni hüvitamist, mis tekkis põhjusel, et õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise asemel kompenseeriti. Puudub vaidlus kompensatsiooni suuruse üle ja selle üle, et

õigusvastaselt võõrandatud vara väärtus ületas kompensatsioonisumma. Linnavalitsus ei vaielnud

vastu 20. augustil 1997. a koostatud hindamisaktile. Seega tuleb taotletav kahjusumma lugeda

põhjendatuks. Kompensatsiooni määramisega tuleb lugeda kaebajal kahju tekkinuks;

2) linnavalitsuse korralduse andmise ja kaebajal tekkinud kahju vahel esineb põhjuslik seos. Seos

ilmneb linnavalitsuse 17. novembri 1999. a korraldusest nr 7295-k, millega jäeti tagastamistaotlus

rahuldamata põhjusel, et vara on hävinud, samuti AS Kommunaalprojekt ekspertarvamusest nende

koostoimes. Enne lammutamist ei hinnatud ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilivust.

Puudub ametkondliku komisjoni seisukoht elamu alaliseks elamiseks kõlbmatuks tunnistamise kohta;

3) korralduse õigusvastasuse tuvastamisel omab tähtsust see, kas linnavalitsus oli õigustatud andma

ehitiste lammutamise korralduse 24. mail 1995 olukorras, kus kaebaja oli esitanud 1991. a taotluse

ehitiste tagastamiseks. HKMS § 17 kohaselt asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega

tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist

halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Tallinna

Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. veebruari 2000. a otsusega tsiviilasjas nr II-2/235-2000

tuvastati, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli I. Mäggari jaoks ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ja

menetlus taastus uuesti alles sama komisjoni 14. aprilli 1997. a otsuse vastuvõtmisel. Seega ei olnud

Tallinna Linnavalitsus vahepealsel ajal seotud ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustusega tagada

õigusvastaselt võõrandatud vara säilimine. Järelikult oli linnavalitsus tagastamise menetluse

lõppemise ja taastamise vahepealsel ajal õigustatud andma korraldust ehitiste lammutamiseks. Kuna

Tallinna linnal puudus kohustus tagada vara säilimine, ei saanud nimetatud korraldus selle andmise

ajal rikkuda kaebaja õigusi. Seetõttu pole vaja hinnata, kas korraldus oli piisavalt motiveeritud, kas

järgiti diskretsiooni piire, eesmärki, proportsionaalsust, võrdse kohtlemise jt põhimõtteid.

17. I. Mäggari apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja kohustada Tallinna

Linnavalitsust kahju hüvitama. Apellandi väited olid järgmised:

1) halduskohus ei saa tugineda Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi otsusele, sest tegemist oli

hagiga kontserni Estar, AS Kraft ja Pojad ning Tallinna Linnavalitsuse vastu kahju nõudmiseks

solidaarselt ning rendilepingu ja allrendilepingu tühisuse tunnustamiseks. Ringkonnakohus leidis, et

linnavalitsus ei olnud veel otsustanud vara tagastamist või kompenseerimist;

2) linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsus õigustatud subjektiks tunnistamisest keeldumise kohta

võeti vastu ainult I. Mäggari avalduse põhjal, kuid vajalike tõendite puudumisel ei saanud seda teha.

Komisjon andis võimaluse tõendite ja dokumentide esitamiseks. Järelikult ei loetud vara tagastamise

küsimust lõplikult otsustatuks ja puudus vajadus otsuse edasikaebamiseks kuni tõendite saamiseni

arhiividest;

3) Roheline aas 18 krunt ja ehitised registreeriti õigusvastaselt võõrandatud varana ja I. Mäggar vara

tagasi taotlejana 30. detsembril 1991. Vastavalt omandireformiameti teatisele ei olnud ta sellest

registrist kustutatud. Täiendavad asjaolud ilmnesid juba 29. aprillil 1994, kui ta esitas arhiivist saadud

dokumendid koos testamendiga. Õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse oleks saanud vastu võtta

ka iseseisvalt ilma kohtu poolt pärijaks tunnistamata. Alates 30. detsembrist 1991 pidi linnavalitsus

kõik toimingud kinnistul kooskõlastama vara tagasitaotlejaga. Subjektiks tunnistamine venis

linnavalitsuse tegevusetuse tõttu. Linnavalitsus pidi tagama vara säilimise.

18. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27. septembri 2004. a otsusega jäeti I. Mäggari

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Otsust põhjendati järgmiselt:

1) apellatsiooniastmes toimub vaidlus ainult linnavalitsuse tegevuse õiguspärasuse üle. Kaebust ei

esitatud halduskohtu otsuse nende osade peale, milles leiti, et kaebajal on tekkinud kahju ning et

linnavalitsuse korralduse ja kahju vahel esineb põhjuslik seos. Ringkonnakohus leidis, et

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta halduskohtu otsust, ta nõustus enamiku halduskohtu

otsuse motiividega ega pidanud vajalikuks neid korrata;

2) tõendamisest vabastamiseks HKMS § 17 alusel ei ole nõutav, et haldusasjast võtaksid osa kõik

isikud, kes olid protsessiosalised asjas, milles kohtuotsus on jõustunud. HKMS § 17 kohaldamiseks

piisas sellest, et kõik käesoleva asja protsessiosalised osalesid ka nimetatud tsiviilasjas. Halduskohus

on tsiviilasjas jõustunud kohtuotsuse alusel lugenud põhjendatult tuvastatuks, et vaidlusaluse hoone

tagastamise menetlus oli hoone lammutamise korralduse andmise hetkeks lõppenud. Apellandi

põhjendused, miks ta leiab, et tagastamismenetlust 1993. aastal lõpule ei viidud, tuleb jätta seetõttu

tähelepanuta;

3) väär on halduskohtu seisukoht, et linnavalitsuse korraldus ei saanud üldse kaebaja õigusi rikkuda.

Kuigi linnavalitsus ei olnud seotud ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud kohustusega, oli ta siiski seotud

kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetega. Isikul on õigus nõuda, et teda puudutavas küsimuses oleks

kaalutlusõiguse teostamine vigadeta ja õigus vigadega kaalutlusotsus vaidlustada halduskohtus.

Lammutamise otsustamisel oli oluline, kas linnavalitsus pidi nägema ette võimalust, et tekib vajadus

hoone tagastamise menetluse taastamiseks ja kui pidi, kas sellele vaatamata võis lammutamiseks olla

tungiv vajadus. Isiku subjektiivsete õiguste kaitse seisukohast ei oma korralduse kontrollimisel

tähtsust, kas lammutamisele eelnes ametkondliku komisjoni seisukoht, sest omandireform ei näinud

ette sellist komisjoni. Seega selle komisjoni ülesanne ei saanud olla vara tagastamist taotleva isiku

õiguste kaitse, vaid üksnes avaliku huvi kaitse. Õigusnorm, mille rikkumisele kaebaja tugineb, peab

kaitsma tema huve, mitte üksnes avalikke huve;

4) korralduse õiguspärasuse hindamisel ei puutu asjasse ka asjaolu, kas vara tagastamise menetlus

lõpetati õiguspäraselt või mitte. Õigustatud subjektiks tunnistamisest keeldumise otsus oli jõustunud

ja kehtis. Jättes otsuse vaidlustamata, pidi kaebaja aru saama, et linnavalitsus võis sellest juhinduda.

ÕVVTK linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusele nr 138 oli lisatud vaidlustamisviide ja otsuse

kaaskirjast ei saa välja lugeda, et otsus ei lõpetanud tagastamise menetlust. Kaebaja taotles küll

korduvalt enne korralduse andmist 1994. ja 1995. aastal subjektiks tunnistamise küsimuse uut

läbivaatamist, kuid ei vaidlustanud menetluse uuendamata jätmist. Seetõttu ei pidanud linnavalitsus

arvestama võimalusega, et kaebaja jätkab ka pärast seda täiendavate andmete kogumist;

5) korralduse andmise ajal võis linnavalitsus lähtuda tagastamismenetluses kogutud andmetest, s.h

kaebaja poolt esitatutest. Õigustatud subjektiks jäeti kaebaja tunnistamata, sest tollal tagastamise

toimikus olevate andmete kohaselt tuli võõrandamise hetkeks lugeda 1948. a ja võõrandamisaegseks

omanikuks P. Apraksina. Kaebaja juhindus ise ka nendest andmetest 10. jaanuari 1995. a avalduses.

Linnavalitsusel ei olnud enne lammutamiskorralduse andmist mingit alust kahtlustada, et tegelikult

võõrandati hooned hoopis 1952. a K.-L. Sassilt. Linnavalitsusele ei saa ette heita tegevusetust.

Eksitav on apellandi seisukoht, et linnavalitsus (linnakomisjon) oleks saanud tunnistada teda 1994. a

õigustatud subjektiks ilma kohtumenetluseta. Kui selline võimalus ka oli, siis puudus komisjonil

selleks ajend, sest vajalikke andmeid ei olnud esitatud. Ei saa ka väita, et korralduse andmisel oleks

pidanud linnavalitsus tegema kontrolli, sest suure hulga avalduste puhul oli võimatu eeldada, et ta

kontrolliks enne arhiivimaterjalide põhjal juba lõpetatud tagastamismenetluses aluseks võetud

andmete õigsust. Ta ei pidanud arvestama tagastamismenetluse uuendamise võimalusega;

6) hoone lammutati põhjusel, et see oli korduvate tulekahjude tõttu hävinenud. Kuigi apellandi

seletused tulekahjude küsimuses olid vastuolulised, ei vaielnud ta vastu, et korralduse andmise

hetkeks oli toimunud mitu tulekahju. Sellele tugines ta juba 29. juuni 1994. a avalduses. On

otstarbekuse küsimus, kas linnavalitsus taastab talle kuuluva ehitise või otsustab lammutada. Ei saa

välistada, et 1995. a toimusid uued tulekahjud, mis võisid ohustada ümberkaudseid hooneid.

Linnavalitsuse korralduses ei ole diskretsioonivigu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

19. I. Mäggari kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus, rahuldada tema

kaebus ja mõista tema kasuks välja kahju 800 000 krooni. Kassaatori väited on järgmised.

Kohus jättis tähelepanuta subjektiks tunnistamise õiguspärasuse vastavalt Omandireformi aluste

seadusele ja ei arvestanud 20. juuni 1991. a Ülemnõukogu otsust Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta, mille p 13 kohaselt peatati õigusvastaselt võõrandatud hoonete lammutamine

kuni nende tagastamise küsimuse lahendamiseni. Linnavalitsus oli menetlustest teadlik, sest tema

esindaja võttis osa kohtuistungitest. Seega ei lõppenud vara tagastamise menetlus 14. jaanuaril

1993. a. Kohus ei pööranud tähelepanu sellele, et hoolimata subjektiks mittetunnistamisest, oli ta vara

tagasi taotlejate registris alates 1991. a, mida tõendab toimikus olev väljavõte registrist. Korralduse

järgi tuli lammutada elamu, kuid lammutati ka teised ehitised. Õige ei ole kohtu väide, et linnal ei

olnud enne korralduse andmist alust kahtlustada, et hooned võõrandati hoopis 1952. a K.-L. Sassilt.

Linna esindaja tunnistas kohtuistungil, et linnal olid olemas majade natsionaliseerimise nimekirjad

1991. a. Seoses lammutamisega kaotas kehtivuse rendileping, allrendileping ja maarendileping, kuid

pärast seda andis Tallinna Linnaplaneerimise Amet AS-le Kraft ja Pojad hoonestusloa uue elamu

püstitamiseks. Krundile ehitati uus elamu ja loodi kinnistu Roheline aas 18, mis on ebaseaduslik.

Korduvate põlengute esinemine ei ole tõene, sest linn pole esitanud kohtule vastavaid tõendeid. Ei ole

õige, et linnavalitsus ei teinud korralduse andmisel diskretsioonivigu. Kohus jättis täielikult

arvestamata Kesklinna Politseiosakonna kriminaalasja nr 03231601820, milles tuvastati, et tegu oli

teise astme kuriteoga. Kohus jättis tähelepanuta ka Tallinna Omandireformiameti tellitud AS-i

Kommunaalprojekt ekspertarvamuse, kus toodi välja tõesed asjaolud ja puudujäägid, millega tulnuks

linnal arvestada. Lammutamine oli ebaseaduslik, sest puudus ametkondliku komisjoni seisukoht

elamu alaliseks elamiseks kõlbmatuks tunnistamise kohta.

20. Tallinna Linnavalitsuse kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et vaidlustatud

kohtuotsus on seaduslik ja õige ning palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

21. Kontrollides Tallinna Linnavalitsuse 24. mai 1995. a korralduse nr 1655-k õiguspärasust, on

halduskohus ja ringkonnakohus tuginenud HKMS §-le 17 ja leidnud, et Tallinna Ringkonnakohtu

tsiviilkolleegium tuvastas 29. veebruari 2000. a kohtuotsusega tsiviilasjas nr II-2/235-2000, et

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus oli I. Mäggari jaoks ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 14. jaanuari 1993. a otsusele edasikaebe tähtaja möödumise tõttu lõppenud ning

menetlus uuendati alles ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. aprilli 1997. a otsusega nr 8763. Sellest

järeldasid kohtud, et vahepealsel ajal ei olnud Tallinna Linnavalitsus seotud ORAS § 18 lg-s 2

sätestatud kohustusega tagada õigusvastaselt võõrandatud vara säilimine. I. Mäggar on kogu

kohtumenetluse kestel olnud seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetlus ei

olnud lõppenud, vaid kestis edasi ja seetõttu pidi linnavalitsus tagama nimetatud vara säilimise kuni

tema õigustatud subjektiks tunnistamiseni.

22. HKMS § 17 sätestab, et asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või

kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse

asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised.

Nimetatud sättest ei tulene, et haldusasjas ei saa vaidluse korral anda asjaoludele teistsugust

hinnangut. HKMS § 17 rõhutab, et ühes protsessis juba tuvastatud asjaolud ei vaja teises protsessis

tõendamist. Selle sätte sõnastusest ei tulene, et halduskohus oleks teises protsessis tuvastatud

asjaoludega pöördumatult seotud. Seega tuleneb HKMS §-st 17, et kui ühes protsessis on mingid

asjaolud juba tuvastatud, siis ei ole halduskohtumenetluses vaja neid asjaolusid enam täiendavalt

tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. Kui aga protsessiosalised on sellised

asjaolud siiski vaidlustanud või tekib halduskohtul endal kahtlus nende asjaolude suhtes, siis

uurimisprintsiibist tulenevalt võib halduskohus sellised asjaolud ka ümber hinnata. Kuigi HKMS § 17

niisuguse tõlgendamise tõttu võib tekkida olukord, kus kohtute poolt tuvastatud asjaolud on

vastandlikud, ei tähenda see siiski, et üks või teine kohtulahend oleks ainuüksi sellepärast ebaõige.

Erinevaid kohtumenetlusi reguleerivad erinevad seadused ja põhimõtted ning osa teavet võib ilmneda

hiljem toimuva kohtumenetluse ajaks. Seetõttu ongi paratamatu, et erinevatel alustel ja erineval ajal

toimuvad kohtumenetlused võivad anda erinevaid tulemusi. Sellisele seisukohale asus Riigikohtu

halduskolleegium ka haldusasjas nr 3-3-1-47-02 ja kolleegium ei pea vajalikuks seda seisukohta

muuta.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et antud asja menetlemisel ei olnud halduskohus ja

ringkonnakohus pöördumatult seotud Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. veebruari

2000. a kohtuotsuses tuvastatud asjaoludega ja nad võisid neid asjaolusid ümber hinnata.

Halduskolleegium leiab, et antud asjas on oluliselt rikutud HKMS § 17, mistõttu tuleb

ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus tühistada ja asi saata uueks arutamiseks halduskohtule.

Halduskohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama I. Mäggari poolt esitatud väiteid Tallinna

Linnavalitsuse korralduse õigusvastasuse kohta, s.h väiteid, mille kohaselt õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise menetlus ei olnud lõppenud. Seejuures peab kohus arvesse võtma ka

seda, et kuigi tollal ei kehtinud Haldusmenetluse seadus, pidid haldusorganid lähtuma asja

menetlemisel haldusmenetluse üldistest põhimõtetest, s.h selgitamis- ja abistamiskohustusest,

hoolsuskohustusest, arvamuse ja vastuväidete ärakuulamise kohustusest jne.

23. Kassatsioonkaebuses viidatakse Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse Omandireformi aluste

seaduse rakendamise kohta punktile 13, mis sätestas, et peatada tuleb õigusvastaselt võõrandatud

hoonete lammutamine kuni nende tagastamise küsimuse otsustamiseni ja lubati selliste hoonete

lammutamist vaid erandkorras Eesti Vabariigi Valitsuse otsusel teise tasandi kohaliku omavalitsuse

volikogu taotluse korral. Halduskohus peab asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kas Tallinna

Linnavalitsus täitis õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluses vaidlusaluste hoonete

mittelammutamise kohustust või mitte.

24. Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Tühistada tuleb Tallinna Ringkonnakohtu

otsus ja Tallinna Halduskohtu otsus ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Tallinna

Halduskohtule. Kautsjon kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann