3-2-1-165-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-165-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve

Kohtuasi

Efstratios N. Leontarase hagi Ballito Bay Ltd vastu

töövaidluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. septembri 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/778/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ballito Bay Ltd kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. jaanuar 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

14. septembri 2004. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Pohla&Hallmägi Ballito

Bay Ltd kassatsioonkaebuselt 11. oktoobril 2004. a tasutud

kautsjon 3380 (kolm tuhat kolmsada kaheksakümmend)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18. märtsil 2003. a esitas Efstratios N. Leontaras Tallinna Linnakohtule hagi Ballito Bay Ltd vastu,

paludes kostjalt välja mõista 23 167 USA dollarit maksmata töötasu.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 27. augustil 1999. a agendi G.S.L. Shipping SA-ga

töölepingu töötamiseks laeval MV Megaluck. G.S.L. Shipping SA tegutses laeva omaniku Ballito

Bay Ltd eest ja nimel. Agendi eest allkirjastas töölepingu laeva kapten, kes oli volitatud töötajatega

töölepingut sõlmima kaubandusliku meresõidu koodeksi § 116 lg 1 kohaselt.

Tegelikult töötas hageja kostja alluvuses vahendajana alates 1999. aasta maikuust suulise töölepingu

alusel. Hageja ülesandeks oli leida laev, mida kostja oleks nõus ostma. Hageja korraldas laeva MV

Megaluck ostmise, laeva ostuks laenu saamise jms. Alles pärast laeva leidmist registreeriti kostja kui

äriühing. Hageja töötasu perioodil mai - august 1999. a on käsitatav asutamisel oleva äriühingu

tehtud kulutusena, mille kostja pärast äriühingu registreerimist üle võttis. Makstav summa koosneb

töötasust ajavahemiku mai - oktoober 1999. aasta eest.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Vastuväidete kohaselt on hageja esitatud tööleping tühine. Lepingu

allkirjastas hageja kui G.S.L. Shipping SA esindaja, omamata selleks volitust.

4. Tallinna Linnakohtu 9. märtsi 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata.

5. Kohtuotsuse kohaselt arestiti hageja nõude tagamiseks Tallinna Linnakohtu 19. veebruari 2003. a

määruse alusel Muuga sadamas asuv laev MV Megaluck. Laevale seatud arest asendati samal päeval

Tallinna Linnakohtu deposiitkontole tasutud summaga 337 966 krooni 25 senti.

1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 sätestas, et kui välismaa seaduse sisu

ei õnnestu välja selgitada, kohaldatakse Eesti seadust. Arvestades asjaolu, et pooled on välismaised

isikud TsÜS § 130 tähenduses ja et välismaa seaduse sisu ei õnnestunud mõistliku aja jooksul välja

selgitada, tuleb kohaldada Eesti õigust, milline kehtis asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal.

Eesti õigust kohaldades jõudis linnakohus järeldusele, et hagi rahuldamiseks puudub alus. Hageja

töötasu nõue ajavahemiku mai - oktoober 1999. aasta eest on alusetu, kuna nimetatud perioodil ei

eksisteerinud Ballito Bay Ltd nimelist piiratud vastutusega äriühingut ega viimase omanduses laeva

MV Megaluck.

6. Apellatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. septembri 2004. a otsusega linnakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

8. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb otsus tühistada sõltumata apellatsioonkaebuse

põhjendustest.

Hageja on esitanud kostja vastu merinõude töötasu saamiseks ning on tuginenud laeva

asjaõigusseaduse § 781 p-le 14. Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 125 kohaselt kohaldatakse

välismaa seadust, kui seda näeb ette käesolev seadus, muu seadus või Eesti välisleping.

Kaubandusliku meresõidu koodeksi § 16 lg 2 kohaselt reguleerib laevapere liikmete ja laevaomaniku

vahelisi suhteid laeva lipuriigi seadustik, kui nendevahelise lepinguga ei ole sätestatud teisiti. Poolte

vahel sõlmitud töölepingus puudub teistsugune kokkulepe. Käesolevas vaidluses tuleb lähtuda

nimetatud sättest. Vaidlusaluse laeva MV Megaluck lipuriigiks on Malta Vabariik. Seega

tuvastamaks, kas hagejal on merinõue kostja vastu, tuleb kindlaks teha, kas poolte vahel olid

vaidlusalusel perioodil tööõiguslikud suhted ja kas hageja kuulus laevapere liikmete hulka Malta

Vabariigis kehtivate seaduste alusel. Seega ei ole põhjendatud linnakohtu tuginemine Eesti Vabariigis

kehtivatele seadustele põhjendusel, et kui välismaa seaduse sisu ei õnnestu välja selgitada,

kohaldatakse Eesti Vabariigi seadust. Nimetatud põhimõte on sätestatud 1. juulini 2002. a kehtinud

TsÜS § 127 lg-s 4, mitte aga TsÜS §-s 4, nagu kohtuotsuses on märgitud. TsÜS § 127 reguleerib

välismaa seaduse tõlgendamist. Linnakohus on ekslikult leidnud, et nimetatud sätte alusel ei olegi

vaja välja selgitada, millise välisriigi millist seadust kohaldada tuleb.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 228 kohaselt otsustab kohus, millist seadust tuleb asjas

kohaldada. Seega ei ole kohus seaduse kohaldamisel seotud poolte väidetega õigusliku

kvalifikatsiooni osas. See põhimõte on sätestatud ka kehtiva rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-s 2.

10. Kohtu kohaldatav õigusnorm ei või tulla pooltele üllatusena, mis tähendab kohtu TsMS § 171 lg-

st 1 tulenevat kohustust osundada õigusnormidele, mida võidakse asjas kohaldada. Seetõttu tuleb asi

saata uueks arutamiseks linnakohtule.

11. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut apellatsioonkaebuses esitatud sisulistele väidetele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kassatsioonkaebuses palub kostja alternatiivselt kas tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega jätta jõusse linnakohtu otsus, või tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

13. Kassatsioonkaebuse kohaselt oli linnakohus õigustatud kohaldama Eesti õigust, kuna välismaa

seaduse sisu ei õnnestunud mõistliku aja jooksul välja selgitada. Kohus teadvustas välismaa seaduse

kohaldamise vajadust. Vastustajalt nõuti seaduse teksti või muid andmeid, mis oleksid piisavad

välismaa seaduse kohaldamiseks. Kuna vastustaja esitatud väljavõte Kreeka seadusest oli

kriminaalõigusliku iseloomuga, mida ei saanud kohaldada tsiviilõiguslikus vaidluses, määraski

kohus, et kuna mõistliku aja jooksul ei õnnestunud piisavalt välja selgitada välismaa seaduse sisu,

tuleb kohaldada Eesti õigust. See otsus tugines õiguspäraselt TsÜS § 127 lg-le 4 ja TsMS §-le 3.

Pooled olid apellatsiooniastmeks saavutanud sisuliselt kokkuleppe Eesti õiguse kohaldamiseks.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud Eesti õiguse kohaldamist ning seda kinnitati ka ringkonnakohtu

istungil. Kohus on lubamatult sekkunud poolte õigusesse leppida kokku kohaldatavas õiguses.

Ringkonnakohus on eiranud TsMS §-s 228 sätestatud põhimõtet iura novit curia. Kuna

ringkonnakohus asus seisukohale, et vaidlusele oleks pidanud kohaldama Malta Vabariigi õigust, siis

oleks ringkonnakohus pidanud seda ise TsMS §-st 228 ja §-st 3 lähtudes kohaldama.

Ringkonnakohus on rikkunud ka põhimõtet, et kohaldatav õigusnorm ei tohi tulla pooltele üllatusena.

Istungil ei tõstatanud kohus küsimust sellest, kas linnakohus määras õigesti või valesti, et kohaldada

tuleb Eesti õigust. Ka poolte vahel puudus selles küsimuses vaidlus.

14. Vastuses kassatsioonkaebusele nõustus E. N. Leontaras kostja kassatsioonkaebusega selles, et

linnakohus kohaldas õigesti Eesti õigust ning et pooled saavutasid kokkuleppe Eesti õiguse

kohaldamises. Vastuses ei nõustuta sellega, et Riigikohus saaks käesolevas asjas teha ise lõpliku

lahendi.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

16. Ringkonnakohus on tühistanud linnakohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest sõltumata

viitega TsMS §-le 333. Kuigi ringkonnakohus ei ole märkinud, millist lõiget on ta TsMS §-s 333

kohaldanud, saab see käesoleval juhul ringkonnakohtu otsuse põhjendustest (viide otsuse

tühistamisele kaebusest sõltumatult) ning resolutsioonist tulenevalt (saata asi tagasi linnakohtusse)

olla lõige 2. Selle lõike kohaselt on ringkonnakohtul õigus protsessiosalise kaebuse põhjendustest

olenemata tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme

kohtule ka teiste protsessiõiguse (võrreldes lõikes 1 sätestatutega) normide olulise rikkumise tõttu,

kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

17. Kolleegium märgib, et tsiviilkohtumenetlust iseloomustab reeglina dispositiivsuse põhimõte.

Dispositiivsuse põhimõtte kohaselt ei saa kohus algatada tsiviilasja ilma poole avalduseta. Samuti

peavad pooled määrama hagi eseme ja vaidluse ulatuse. Dispositiivsuse põhimõtte hulka kuulub ka

poolte õigus lõpetada menetlus kokkuleppega. Dispositiivuse põhimõtte piirangud on võimalikud

eelkõige avalikes huvides, alaealise ning piiratud teovõimega isiku huvides. Viimati mainitud

juhtudel on nt piirangud menetluse lõpetamiseks reguleeritud TsMS § 182 lg-tes 5 ja 6.

Dispositiivsuse põhimõtet on Riigikohtu tsiviilkolleegium käsitlenud nt oma lahendites tsiviilasjades

nr 3-2-1-82-01 (RT III 2001, 19, 208) ja 3-2-1-135-01 (RT III 2001, 30, 324).

Kolleegium leiab, et dispositiivsuse põhimõte tähendab ka poolte õigust kohtumenetluse vältel kokku

leppida vaidluse lahendamisele kohaldatava õiguse suhtes. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kumbki

pool ei ole apellatsioonikohtu menetluses vaidlustanud esimese astme kohtu otsust motiivil, et kohus

kohaldas vaidluse lahendamisel Eesti õigust. Ringkonnakohtu istungi protokollist (ringkonnakohtu

toimiku lk 22) nähtub, et apellandi esindaja on vastuseks eesistuja küsimusele öeldnud, et poolte

vahel ei ole vaidlust selle üle, et kohaldada tuleb Eestis kehtivaid seadusi. Ka on vastustaja

Riigikohtule esitatud vastuse kohaselt nõus Eesti õiguse kohaldamisega. Mõlemaid pooli on

ringkonnakohtus esindanud vandeadvokaadid.

18. Kolleegium on seisukohal, et TsMS § 333 lg-t 2 ei saa kohaldada olukorras, mil mõlemad pooled

ei ole apellatsioonkaebuses ja/või selle vastuses vaidlustanud esimese astme kohtu otsuse vastavat

osa (käesoleval juhul Eesti õiguse kohaldamist) ja on mittevaidlustamise soovi ringkonnakohtu

istungil veelkord selgelt rõhutanud. See oleks dispositiivsuse põhimõtte rikkumine. Analoogilisele

seisukohale, mille kohaselt tuleb lahendi tegemisel lähtuda ka poolte käitumisest, on Riigikohus

jõudnud ka oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-38-02 (RT III 2002, 11, 118).

Seetõttu tuleb asi tagasi saata ringkonnakohtule, kes peab asja sisuliselt lahendama.

19. Kuivõrd dispositiivsuse põhimõttest tulenevalt saab poolte käitumises näha kokkulepet Eesti

õiguse kohaldamises ja ringkonnakohus peab asja uuesti ning sisuliselt läbi vaatama, ei pea

kolleegium vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuses väidetut, et esimese astme kohus oli

õigustatud kohaldama Eesti õigust, kuna välismaa õiguse sisu ei õnnestunud mõistliku aja jooksul

välja selgitada.

Õiguse ühetaolise kohaldamise huvides peab kolleegium siiski vajalikuks märkida järgmist.

Rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 4 lg 1 kohaselt teeb kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks

asja menetlev kohus ja kohtul on õigus nõuda selleks poolte kaasabi. Sama paragrahvi 2. lõike

kohaselt on pooltel õigus esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks, kuid

kohus ei ole kohustatud poolte esitatud dokumentidest juhinduma. Kolmanda lõike järgi on kohtul

õigus pöörduda abi saamiseks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole,

samuti kasutada eksperte. Kolleegium leiab, et kõik eelnevalt mainitud normid on oma olemuselt

protsessiõiguse normid, sest kirjutavad kohtule ja pooltele ette käitumisjuhiseid tsiviilasjas tekkinud

vaidluse lahendamiseks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 2 järgi tehakse protsessitoiming selle

tegemise ajal kehtiva tsiviilkohtumenetluse seaduse järgi. Rahvusvahelise eraõigus seaduse § 4

eelnevalt viidatud lõiked on käsitatavad tsiviilkohtumenetluse seadusena TsMS § 2 mõttes. Seega

tuleb kohtutel alates rahvusvahelise eraõiguse seaduse jõustumisest kohaldada välisriigi õiguse

väljaselgitamiseks rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 4 ka neil juhtudel, mil tsiviilasja vaidlus algas

enne rahvusvahelise eraõiguse seaduse jõustumist tekkinud asjaolude tõttu. Sellistel juhtudel ei tule

lähtuda 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS §-st 127.

20. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kuna ringkonnakohus leidis, et vaidlusele

tuleb kohaldada Malta õigust, oleks ta seda ise pidanud kohaldama. Ringkonnakohus peab tsiviilasja

lahendamisel arvestama küll TsMS §-s 3 sätestatut, kuid teisalt tuleb kaaluda asjaolu, et isikule on

tagatud põhiseaduslik õigus kaevata kohtuotsuse peale edasi kõrgemalseisvale kohtule. Kui

ringkonnakohus kohaldanuks Malta õigust, võinuks sellest tuleneda pooltele mingi asjaolu esitamise

ja tõendamise kohustus. Ringkonnakohus oleks saanud küll esitatud tõendeid hinnata, kuid tõendite

hindamise peale ei oleks olnud võimalik Riigikohtusse edasi kaevata. Analoogilisele seisukohale on

Riigikohus jõudnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-50-04 (RT III 2004, 12, 154).

21. Kolleegium ei nõustu ka kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on rikkunud põhimõtet,

mille kohaselt kohaldatav õigusnorm ei tohi tulla pooltele üllatusena. Ringkonnakohus on istungil

õiguse valikut vähemalt ühe küsimuse kaudu uurinud (vt otsuse p 17). Seetõttu ei olnud ka üllatav, et

ringkonnakohus kohaldas KMK § 16 lg-t 2. Küll oli see, nagu eespool käsitletud, dispositiivsuse

põhimõtte rikkumine.

J. Luik, P. Jerofejev, V. Kõve