3-2-1-161-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-161-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja J. Luik, liikmed P. Jerofejev ja T. Tampuu

Kohtuasi

Raigo Paulbergi (pankrotis) hagi Gredi Paulbergi, Heli Vili ja

Üllar Laagi vastu kinnistu ostu-müügi-, isikliku kasutusõiguse

seadmise- ja asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamiseks,

kinnistusraamatu kannete kustutamiseks ja muutmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. juuni 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/807/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raigo Paulbergi (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. jaanuar 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kostjate G. Paulbergi ja H. Vili lepinguline esindaja

vandeadvokaat Ants Laretei

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

16. juuni 2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 27. detsembri 2002. a otsusega kuulutati välja Raigo Paulbergi pankrot ja

pankrotihalduriks nimetati Suido Västra.

2. Hageja esitas hagiavalduse, milles palus Üllar Laagi, Gredi Paulbergi, Heli Vili ja Raigo Paulbergi

vahel 28. mail 2002. a sõlmitud xxxxxx xxxxx xx asuva kinnistu ostu-müügi-, isikliku kasutusõiguse

seadmise ja asjaõiguslepingu tühisuse tunnustamist ning kinnistusraamatu kande muutmist

kohtuotsuse alusel. Tehtava kohtuotsuse alusel tuleb Gredi Paulbergi ja Heli Vili asemele

kinnistusraamatusse kanda kinnistu omanikuna Raigo Paulberg (pankrotis) ja tema kasuks seatud

isiklik kasutusõigus kustutatakse sama kohtuotsuse alusel. Hageja arvates oli tegemist teeseldud

tehinguga, millega pooled varjasid teist tehingut, mida tegelikult teha taheti (TsÜS § 70).

Eelnimetatud lepingu järgi tasus G. Paulberg kinnistu ostu-müügihinnast 161 500 krooni ja H. Vili 28

500 krooni. Lepingu punktis 5.1 leppisid kasutaja ja ostjad kokku, et ostjad koormavad neile

kaasomandina kuuluvat kinnistut selliselt, et kasutajal on õigus tasuta kasutada elamiseks kinnistul

asuva baar-elamu I korrusel asuvaid eluruume ühes abiruumide kasutamise õigusega. Hageja arvates

ei olnud G. Paulberg ja H. Vili tegelikud kinnistu ostjad. Tegelik ostja oli R. Paulberg (pankrotis).

Lepingu sõlmimise ajal oli kinnistu ostjate ja R. Paulbergi (pankrotis) elukohaks. Kinnistu on

R. Paulbergi valduses siiani. Kinnistu varasemad omanikud J. Lehemets ja Ü. Laak ei ole seal elanud.

G. Paulberg on hageja tütar ja H. Vili hageja abikaasa.

Isikliku kasutusõiguse seadmisega kinnistule sai R. Paulberg kontrolli kogu kinnistu üle. R. Paulberg

soovis kinnistu ostmist varjata seetõttu, et on pangale võlgu ega soovi vara omandamisega anda

võimalust selle arvel võlanõuet rahuldada. Kinnistu müüdi turuväärtusest oluliselt väiksema hinnaga.

3. Kostjad G. Paulberg ja H. Vili hagi ei tunnistanud. G. Paulberg ja H. Vili elavad nimetatud elamus

1993. aastast. Hagejal ei olnud raha kinnistu ostmiseks ning ta ei saanud ka isikliku kasutusõiguse

kaudu kontrolli kogu kinnistu üle. Kinnistu soodushind tulenes selles, et müüja soovis anda

R. Paulbergile õiguse elada kinnistul.

4. Pärnu Maakohus rahuldas 12. detsembri 2003. a otsusega hagi. Otsuses nähtub, et kinnistu

omaniku vahetus ja müügihind huvitas ainult R. Paulbergi. Ü. Laak kinnistu müügi vastu huvi ei

tundnud. Kinnistu ostu varjas R. Paulberg seetõttu, et ta oli Maapangale võlgu. Alates kinnistu

müümisest 4. mail 1995. a J. Lehemetsale on R. Paulberg 2002. a suveni tegelenud vaidlusalusel

kinnistul ettevõtlusega. Asjas leidis tõendamist, et R. Paulberg võis kinnistu ostmiseks saada raha

OÜ-lt Seitsmes Nurk, mis sellel kinnistul tegutses.

Maakohus kohaldas TsÜS § 70, AÕS § 64 lg-t 5 ja § 66 lg-t 1. Isikliku kasutusõiguse seadmine

R. Paulbergi kasuks annab tunnistust sellest, et tehinguga taheti varjata kinnistu tegelikku ostjat, s.o

R. Paulbergi. Tõendamist leidis, et 28. mail 2002. a notar Marje Jürioja büroos sõlmitud isikliku

kasutusõiguse seadmise näol R. Paulbergi kasuks on tegemist teeseldud tehinguga, et varjata

tegelikku kinnistu ostjat.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. juuni 2004. a otsusega maakohtu otsuse. Ringkonnakohus

tegi asjas uue otsuse, millega jättis R. Paulbergi hagi rahuldamata ja mõistis hagejalt välja kohtukulu

18 060 krooni.

Tehingu tegemise ajal kehtinud TsÜS § 70 lg 1 sätestas, et teeseldud on tehing, mille pooled on

teinud teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti. Tehing, mida tegelikult teha taheti, on

varjatud tehing. Teeseldud tehing on TsÜS § 70 lg 2 järgi tühine. Ringkonnakohus leidis, et

maakohus kohaldas otsuse tegemisel neid sätteid ebaõigesti. Kohus jättis tähelepanuta, et TsÜS § 70

lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et nii teeseldud kui ka varjatud tehingu on teinud samad

lepingupooled.

6. Hagi eesmärgiks oli tekitada hagejale pankrotivara ja luua eeldus kinnistu reaalseks müügiks, mille

arvel hüvitada võlausaldajate nõudeid hageja pankrotimenetluses. Seda kinnitas hageja

pankrotihaldur ka ringkonnakohtu istungil. Hageja soovitud viisil ei ole pankrotivara tekitamine

õiguslikult võimalik. Hagi rahuldamise eelduseks on hageja tsiviilõiguste rikkumine. Hageja ei ole

õigustatud nõudma lepingu tühisuse tunnustamist, kuna ta ei olnud ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu

osas tehingu pooleks ning tema õigusi sellega ei rikutud. Asjaolu, et hageja on pankrotis ja tal puudub

vara võlausaldajate nõudmiste täitmiseks, ei anna alust teistsuguse järelduse tegemiseks.

7. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei tule ühtki hageja nõuet rahuldada. Isegi juhul, kui vaidlusalune

tehing oleks mingil põhjusel tühine, ei võimaldaks see kanda hagejat kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse. Tühine tehing on TsÜS § 66 lg 3 järgi kehtetu algusest peale ja seega oleks

vaidlusaluse lepingu tühisuse korral kinnistu omanik endiselt Ü. Laak.

8. Hageja oli lepingu pooleks isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu osas, kuid ringkonnakohus

leidis, et hagi eesmärki ! saada hageja omandisse kohustusest vaba kinnistu, mida saaks realiseerida

võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ! kohtuotsuse jõustamisega üksnes selle tehingu osas ei

saavutata. Ringkonnakohus jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates on ringkonnakohus otsuse tegemisel ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi ning on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme.

10. Kassatsioonkaebuse kohaselt on 28. mail 2002. a sõlmitud kinnistu ostu-müügi-, isikliku

kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguselepingus sisalduvas kahes tehingus hageja nende tehingute

pooleks. Hageja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt maakohus kohaldas TsÜS § 70

lg 1 sätteid ebaõigesti, kuna nimetatud sätte kohaldamise eelduseks on see, et nii teeseldud kui ka

varjatud tehingu on teinud samad lepingupooled. Sellest seisukohast võib järeldada, nagu oleks

teeseldud ja varjatud tehingu puhul tegemist kahe iseseisva ja selgesti eristatava tehinguga. Selline

ringkonnakohtu seisukoht ei ole õige. Hageja arvates tuleneb TsÜS § 70 lg-st 1, et nii teeseldud

tehing kui ka varjatud tehing peavad sisalduma ühes ja samas tehingus. Seda seisukohta kinnitab

Riigikohtu praktika ! lahendid nr 3-2-1-103-96, 3-2-1-14-98, 3-2-1-72-98.

11. 28. mail 2002. a sõlmitud lepingus sisalduvate võlaõigusliku isikliku kasutusõiguse seadmise

lepinguga ning asjaõiguslepinguga kui teeseldud tehingutega sooviti jätta mulje, nagu oleksid

kinnistu omandanud G. Paulberg ja H. Vili ning nagu oleks seda kinnistut koormatud hageja kasuks

isikliku kasutusõigusega. Isikliku kasutusõiguse seadmise lepinguga ning asjaõiguslepinguga kui

varjatud tehingutega sooviti varjata poolte tegelikku tahet anda kinnistu üle hageja omandisse.

Kinnistu omandamise tahtena võib olla vaadeldav kinnistu tasuta koormamine piiratud asjaõigusega

hageja eluajaks. See, et hagejat ei ole kantud kinnistusraamatusse, ei muuda olematuks varjatud

tehinguid ning ei võta hagejalt õigust nõuda enda kandmist kinnistusraamatusse eespool nimetatud

kinnistu omanikuna.

12. Ringkonnakohus on otsuse tegemisel oluliselt rikkunud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 330 lg-t 4.

Ringkonnakohus on jätnud põhjendamata, miks ei ole hageja kohtu arvates teeseldud tehingu ja

varjatud tehingu pooleks. Samuti ei nõustu hageja ringkonnakohtu seisukohaga selles, et hageja ei ole

asjaõiguslepingu pooleks. Nimelt on ringkonnakohus leidnud, et hageja ei ole õigustatud nõudma

lepingu tühisuse tunnustamist, kuna ta ei olnud ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu osas tehingu pooleks

ning tema õigusi sellega ei rikutud. Hageja õigusi on rikutud seeläbi, et temast ei ole saanud

vaidlusaluse kinnistu omanikku.

13. Kostjad G. Paulberg ja H. Vili vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu. Hageja ei ole tõendanud, et

ta maksis kinnistu müüjale kinnistu eest tasu. Samuti ei ole hageja põhjendanud, miks ostsid

G. Paulberg ja H. Vili vaidlusaluse kinnistu, kui nad ei soovinudki omandada kinnisasja. Hageja

soovitud viisil ei ole pankrotivara tekitamine õiguslikult võimalik.

TsÜS § 70 sätete tõlgendus, mille kohaselt asja tehingu kohaselt kasutama õigustatud isik on

õigustatud nõudma omandiõigust asjale vaatamata sellele, et ta kasutusõigust saades ja nii

kasutusõiguse seadmise kui ka kinnisomandi üleandmise tehinguid sisaldavat lepingudokumenti alla

kirjutades on sõnaselgelt ja üheseltmõistetavalt väljendanud oma soovi saada üksnes kasutusõigus, on

vastuolus PS § 32 sätestatud omandi kaitstuse põhimõttega.

14. Kostjate esindaja esitas istungil kohtukulude nimekirja (G. Paulbergi kulu õigusabile oli 5664

krooni ja H. Vilil 1416 krooni) ja palus need kostjate kantud õigusabi kulud hagejalt välja mõista.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale apellatsioonikohtule

uueks läbivaatamiseks.

16. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et R. Paulbergi (pankrotis) hagi rahuldamise

eelduseks peab olema hageja tsiviilõiguste rikkumine. TsMS § 4 lg 1 järgi on igal isikul õigus oma

rikutud või vaidlustatud õiguse või vabaduse kaitseks pöörduda kohtusse. Seega peab isik leidma ja

tõendama, et tema õigust või vabadust on rikutud. Ringkonnakohus on otsuses leidnud, et linnakohus

ei põhjendanud otsuses, kuidas rikub Ü. Laagi ning G. Paulbergi ja H. Vili vahel 28. mail 2002. a

sõlmitud lepingus sisalduv kinnistu ostu-müügi- ja asjaõigusleping hageja õigusi.

Ringkonnakohus järeldas, et hageja ei ole õigustatud nõudma nimetatud osas lepingu tühisuse

tuvastamist, kuna ta ei olnud ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu osas tehingu pooleks ning tema õigusi

sellega ei rikutud. Ringkonnakohus, tühistades esimese astme kohtu otsuse ja tehes ise uue otsuse,

peab vastavalt TsMS § 231 lg 4 otsust piisava põhjalikkusega motiveerima. Ringkonnakohtu

eelnimetatud järeldusest ei ole võimalik aru saada, kas järeldus on tehtud hageja kõigi võimalike

õiguste rikkumise osas. Kui ringkonnakohus pidas silmas ainult seda, et hageja õigusi ei rikutud

seetõttu, et ta ei olnud lepingupool, siis kolleegium ei nõustu sellise seisukohaga. On õige, et tehingus

osalenud poolel on õigus taotleda tehingu tühisuse tuvastamist. Siiski on ka kolmandal isikul (isikul,

kes ei ole vaidlustatava tehingu pool) teatud juhtudel õigustatud huvi tehingu tühisuse tuvastamise

vastu. Selleks peab see isik tõendama õigusliku huvi olemasolu tehingu tühisuse tuvastamiseks.

Õigused, mis omavad absoluutset kehtivust (nt omandiõigus) kõigi isikute suhtes, on sellises

vaidluses hageja õiguslikuks huviks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang,

kas hagejal, kes ei ole vaidlusaluse müügilepingu pooleks, on sellist kaitstavat õigust, mis annaks

hagejale õiguse nõuda nimetatud lepingu tühisuse tuvastamist ja sellele toetuda oma õiguse

kaitsmisel.

17. Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse tervikuna ja jättis hagi täies ulatuses rahuldamata

põhjendades seda selliselt, et hagi eesmärki ! saada hageja omandisse kohustustest vaba kinnistu,

mida saaks realiseerida võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ! kohtuotsuse jõustamisega üksnes

isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu osas ei saavutata. Ringkonnakohtu selline järeldus ei tulene

asjaoludest. Hagis on taotletud muuhulgas isikliku kasutusõiguse seadmise ja asjaõiguslepingu

tühisuse tuvastamist. Ringkonnakohus on lähtunud hagi eesmärgist saada hageja omandisse

kohustustest vaba kinnistu, kuid see ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks, sest hageja väidetav

eesmärk ei ole hagi esemeks. Hageja taotleb tehingute tühisuse tunnustamist ja milliseid võimalikke

eesmärke ta seejuures saavutada tahab, ei oma asjas tähtsust. Asjaõiguslepingu tühisuse tuvastamise

eelduseks on see, et leping rikub hageja õigusi (vt p 16). Isikliku kasutusõiguse lepingu tühisuse

tuvastamiseks, kuivõrd hageja on selle lepingu pool, pole vaja õiguse rikkumist tuvastada.

18. Kassatsiooniastmes kantud kohtukulude jaotamise otsustab ringkonnakohus asja sisulisel

läbivaatamisel.

J. Luik, P. Jerofejev, T. Tampuu