3-2-1-119-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-119-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev, H. Jõks, L. Laarmaa,

J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

AS Hansapank hagi Aivar Moksi vastu hüpoteegipidaja

õiguse nõuda hüpoteegiga koormatud kinnisasja müüki

sundenampakkumisel tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

212/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Hansapank kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. jaanuar 2005. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat Eerik Entsik ja

vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar

Resolutsioon

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. juuni 2004. a otsus ja

saata asi samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada advokaadibüroole Entsik & Sillar OÜ

kassatsioonkaebuselt 27. juulil 2004. a tasutud kautsjon 200

(kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Hansapank esitas hagiavalduse, millega palus tunnustada tema õigust Viljandi Maakohtu

15. jaanuari 2001. a otsusega Indrek Saarelt ja OÜ-lt HKN Viljandi väljamõistetud 2 305 628 krooni

17 sendi suuruse nõude rahuldamisele tema kasuks hüpoteegiga koormatud kinnistu (registriosa

nr 4363) asukohaga Viljandis Oja tee 2 A sundenampakkumise teel ning ühtlasi otsustada nimetatud

kinnistu müük avalikul enampakkumisel.

Vastavalt hagiavaldusele on 2. detsembril 1999. a kantud vaidlusaluse kinnistu omanikuna

kinnistusregistri registriosa nr 4363 teise jakku Aivar Moks. Sama registriosa neljanda jao teisele

järjekohale on 17. aprillil 1998. a AS Eesti Hoiupank kasuks sisse kantud hüpoteek summas 3 500

000 krooni, intressimääraga 13% aastas ja kõrvalnõuetega summas 500 000 krooni.

Kinnistusraamatusse on kantud kinnisasja igakordse omaniku kohustus alluda kohesele

sundtäitmisele.

Hüpoteegi seadmise lepingu p 3.2 kohaselt on hüpoteegiga tagatud nii olemasolevad, jooksvad kui ka

tulevikus tekkivad omaniku ja hüpoteegipidaja vahelistest lepingulistest suhetest tulenevad nõuded.

Ühtlasi on hüpoteegiga tagatud kõik OÜ HKN Viljandi ja hüpoteegipidaja vahelistest lepingulistest

suhetest tulenevad nõuded. Seega tagab hüpoteek OÜ HKN Viljandi ja AS Eesti Hoiupank vahel

7. aprillil 1998. a sõlmitud laenulepingust nr 593 tulenevaid AS-i Eesti Hoiupank nõudeid OÜ HKN

Viljandi ja I. Saare vastu.

Hagejale on AS Eesti Hoiupank ja AS Hansapank ühendamise tõttu läinud üle kõik AS-i Eesti

Hoiupank õigused ja kohustused.

Viljandi Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega tsiviilasjas nr 2-260-01 on I. Saarelt käenduslepingu ja

OÜ-lt HKN Viljandi laenulepingu alusel hageja kasuks solidaarselt välja mõistetud 2 221 628 krooni

17 senti ning kohtukuludena kummaltki 42 000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hageja kasuks seatud hüpoteek ei taga hageja kasuks

kohtuotsusega väljamõistetud kohustuse täitmist ega I. Saare kohustusi. Hüpoteegiga on tagatud vaid

hageja laenulepingust nr 593 tulenev nõue OÜ HKN Viljandi vastu.

Ühtlasi leidis kostja, et hüpoteegiga tagatav kohustis on lõppenud, kuna vastavalt tsiviilkoodeksi

(TsK) § 241 lg 1 p-le 3 lõppes kohustis juriidilise isiku likvideerimisega. 11. veebruaril 2002. a on

Pärnu Maakohtu registriosakond kustutanud registrist OÜ HKN Viljandi ning vastav teade on

avaldatud 23. mail 2002. a Ametlikes Teadaannetes.

3. Viljandi Maakohus rahuldas 26. märtsi 2004. a otsusega hagi ja tunnustas hageja õigust rahuldada

2 305 628 krooni 17 sendi suurune nõue hageja kasuks hüpoteegiga koormatud kinnisasja arvel

sundenampakkumise teel ning müüa kinnistu avalikul enampakkumisel.

Otsuse põhjenduste kohaselt omandas kostja kinnistu koos kehtiva käenduslepinguga ning tulenevalt

asjaõigusseaduse (AÕS) § 55 lg-test 1 ja 2 pidi kostja kinnistu omandamisel olema teadlik, et hageja

kasuks on seatudhüpoteek. AÕS § 325 lg 5 kohaselt kehtib võlgnikuks oleva juriidilise isiku

lõppemise korral pandiga tagatud nõue koormatud kinnisasja omaniku suhtes edasi ega ole lõppenud.

AÕS § 346 lg 1 järgi on hüpoteegiga tagatud muuhulgas ka võla sissenõudmise kulutused. Hageja

nõue on tõendatud. Samuti on tõendatud asjaolu, et nimetatud nõue on tagatud hageja kasuks kostja

kinnistule seatud hüpoteegiga. Seetõttu tuleb hagi rahuldada ja kostjale kuuluv kinnistu tulenevalt

AÕS § 352 lg-st 3 müüa avalikul enampakkumisel.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saanud kohus tugineda Viljandi Maakohtu otsusele tsiviilasjas 2-

260-01, kuna kostja pole selle subjekt ning kohtuotsus fikseeris vaid võlaõiguslikud suhted OÜ HKN

Viljandi, I. Saare ja AS-i Hansapank vahel. Kuna käendusleping I. Saare ja hageja vahel sõlmiti

pärast seda, kui I. Saar oli kinnistu võõrandanud, siis ei taga hüpoteek I. Saare ja vastustaja vahelisi

käenduslepingu alusel tekkinud kohustusi. Põhjendatud ei ole ka AÕS § 325 lg 5 kohaldamine, kuna

see kehtestati 1. jaanuaril 2004. a, seega pärast tagatava kohustise lõppemist TsK alusel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 30. juuni 2004. a otsusega apellatsioonkaebuse ja jättis hagi

rahuldamata.

6. Ringkonnakohus leidis, et tagatishüpoteegi realiseerimise õiguslikuks aluseks on võlaõiguslik

kokkulepe omaniku ja hüpoteegipidaja vahel, mille kohaselt hüpoteek peaks tagama võlausaldaja

kindlat nõuet omaniku või kolmanda isiku vastu.

7. Viljandi Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega on OÜ-lt HKN Viljandi ja I. Saarelt välja mõistetud

solidaarselt 2 221 628 krooni 17 senti ning kummaltki riigilõiv 42 000 krooni. Samas ei ole selles

tuvastatud, et need võlaõiguslikud kokkulepped oleksid olnud hüpoteegiga tagatud.

8. Asjas ei ole kohaldatav AÕS § 325 lg 5, sest nimetatud sätte jõustumise ajaks oli OÜ HKN

Viljandi juba likvideeritud ning seega ka kohustus TsK § 241 lg 1 p 3 alusel lõppenud. Vastavalt

1. juulini 2002. a kehtinud TsK § 241 lg 1 p-le 3 lõpeb kohustis juriidilise isiku likvideerimisega.

Kuni 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 54 lg 2 kohaselt lõpeb eraõiguslik juriidiline isik registrist

kustutamisel. OÜ HKN Viljandi kustutati registrist 11. veebruaril 2002. a ning vastav teade avaldati

Ametlikes Teadaannetes 23. mail 2002. a. Seoses sellega lõppes ka AS Hansapank ja OÜ HKN

Viljandi vahel sõlmitud laenulepingust nr 593 tulenev kohustis. Kohustise lõppemise tõttu ei ole AS-

il Hansapank õigust nõuda OÜ HKN Viljandi ja AS Eesti Hoiupank vahel sõlmitud laenulepingust

nr 593 tulenevate nõuete rahuldamist panditud kinnisvara arvel.

9. Hüpoteegipidaja ja I. Saar leppisid hüpoteegi seadmise lepingu p-s 3.2 kokku, et hüpoteegiga on

tagatud nii olemasolevad, kui ka tulevikus tekkivad hüpoteegipidaja ja omaniku vahelistest

lepingulistest suhetest tulenevad nõuded. Käenduslepingu sõlmisid hageja ja I. Saar 19. mail 1999. a,

kui I. Saar ei olnud enam kinnistu omanik. Seega ei ole käenduslepingust tulenevad nõuded

käsitatavad omaniku ja hüpoteegipidaja vahelistest lepingulistest suhetest tulenevate nõuetena, mis

olid hüpoteegiga tagatud. Järelikult puudub hagejal õigus nõuda käenduslepingust tulenevate nõuete

rahuldamist hüpoteegi arvel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, millega palus tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta Viljandi Maakohtu otsus jõusse.

11. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus oluliselt eksinud põhimõtte vastu, mille kohaselt

pantija ja võlgnik võivad olla erinevad isikud. Hüpoteegi kehtivust ja ulatust ei mõjuta asjaolu, et

hageja nõue tekkis isiku vastu, kes ei olnud sel hetkel enam kinnistu omanik. Võlgnik ei pea

samaaegselt olema kinnisasja omanik. Kuna hüpoteegi seadmise lepingus on kokku lepitud, et

hüpoteek tagab ka hageja tulevikus tekkivaid nõudeid I. Saare vastu, siis on hüpoteegiga tagatud ka

pärast kinnistu võõrandamist tekkivad hüpoteegipidaja nõuded I. Saare vastu.

12. Samuti on kassaator seisukohal, et kui hüpoteegipidajal on juba tekkinud õigus nõuda

hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist, siis ei mõjuta võlgniku registrist kustutamine nimetatud

õiguse kehtivust. Õigus nõuda hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmist on iseseisev asjaõiguslik õigus

eraldi subjektide vahel, mille kehtivust ei mõjuta isikliku võlgniku lõppemine. Ringkonnakohus on

jätnud tähelepanuta, et hageja õigus nõuda kohustuse täitmist hüpoteegiga tagatud kinnisasja arvel

tekkis enne OÜ HKN Viljandi registrist kustutamist.

13. Vastustaja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

14. Kohtuistungil jäid protsessiosalised oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kassaatori

lepinguline esindaja esitas kohtukulude nimekirja ja palus vastustajalt välja mõista

kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 24 095 krooni.

15. Asja läbivaatamisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelises koosseisus tekkisid

põhimõttelist laadi eriarvamused selles, kas hüpoteegipidajal on õigus nõuda hüpoteegiga koormatud

kinnisasja müüki, kui tagatav laenukohustis ja käendus on lõppenud juriidilise isiku likvideerimise

tõttu. Kolleegium otsustas 19. novembri 2004. a määrusega lükata asja arutamine edasi ja anda asi

lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

16. Kohtuistungil jäid protsessiosalised varem kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

18. Vaidlus puudub selles, et AS Eesti Hoiupank ja OÜ HKN Viljandi sõlmisid 7. aprillil 1998. a

laenulepingu, mille alusel sai OÜ HKN Viljandi laenu 2 000 000 krooni. Laenu tagamiseks sõlmisid

I. Saar ja AS Eesti Hoiupank 9. aprillil 1998. a hüpoteegi seadmise lepingu, mille alusel kanti

I. Saarele kuuluva Viljandis Oja tee 2 A asuva kinnistu vastavasse registriossa sisse AS Eesti

Hoiupank kasuks hüpoteek summas 3 500 000 krooni intressimääraga 13% aastas kõrvalnõuetega

500 000 krooni. Vastavalt lepingu p-le 3.2 leppisid pooled muuhulgas kokku, et hüpoteegiga on

tagatud nii olemasolevad, jooksvad kui ka tulevikus tekkivad omaniku ja hüpoteegipidaja vahelistest

lepingulistest suhetest tulenevad nõuded ning OÜ HKN Viljandi ja hüpoteegipidaja vahelistest

lepingulistest suhetest tulenevad nõuded. AS Eesti Hoiupank ühendamisega AS-ga Hansapank läksid

kõik AS Eesti Hoiupank õigused ja kohustused üle AS-le Hansapank, s.h hüpoteegipidaja õigused

kinnistule. 16. juunil 1998. a kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse Anne Saar. 19. mail

1999. a sõlmisid AS Hansapank ja I. Saar käenduslepingu, mille kohaselt vastutab I. Saar solidaarselt

OÜ-ga HKN Viljandi 7. aprillil 1998. a sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest.

2. detsembril 1999. a kanti vaidlusaluse kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse A. Moks. Kuna OÜ

HKN Viljandi ei täitnud laenulepingujärgseid kohustusi, lõpetas AS Hansapank ennetähtaegselt

laenulepingu ning nõudis kogu võlgnevuse tasumist hiljemalt 9. oktoobriks 2000. a. Viljandi

Maakohtu 2. mai 2001. a otsusega mõisteti laenulepingu alusel OÜ-lt HKN Viljandi ja

käenduslepingu alusel I. Saarelt solidaarselt AS Hansapank kasuks välja 2 221 628 krooni 17 senti.

Otsus on täitmata. 19. veebruaril 2002. a kustutati OÜ HKN Viljandi äriregistrist. 22. mail 2003. a

esitas AS Hansapank hagiavalduse laenulepingust tuleneva nõude rahuldamiseks hüpoteegiga

koormatud kinnisasja arvel.

19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et asjas ei saa tagasiulatuvalt kohaldada

1. jaanuarist 2004. a kehtivat AÕS § 325 lg-t 5, mille kohaselt hüpoteegiga tagatud nõude lõppemisel

võlgnikuks olnud juriidilise isiku lõppemise tõttu, loetakse nõue pandiga koormatud kinnisasja

omaniku suhtes edasikestvaks.

20. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtuga aga selles, et OÜ HKN Viljandi registrist

kustutamisega 11. veebruaril 2002. a lõppes TsK § 241 lg 1 p 3 alusel laenulepingust tulenev kohustis

ning seetõttu ei saa AS Hansapank tagatava nõude puudumisel nõuda laenulepingust tulenenud

nõuete rahuldamist panditud kinnisasja arvel.

21. TsK § 241 lg 1 p 1 kohaselt lõppes kohustis võlgniku surmaga, kui kohustist ei saanud täita ilma

võlgniku osavõtuta. Sama paragrahvi lg 1 p 3 kohaselt lõppes juriidilise isiku kohustis juriidilise isiku

likvideerimisega. Ka 5. augustist 1994. a 1. septembrini 1995. a kehtinud ettevõtteseaduse § 23 lg 2

sätestas, et ettevõtte tegevus ja tema kohustused loetakse lõppenuks, kui ettevõte on kustutatud

ettevõtteregistrist. Seega juriidilise isiku suhtes lõppes kohustis lihtsamalt kui füüsilise isiku suhtes.

Selline erisus võis põhjendatud olla TsK §-de 39"42 kehtivuse ajal ja enne äriseadustiku jõustumist

1. septembril 1995. a, kuid ei olnud seda enam 2002. a. Varem oli juriidilise isiku lõppemise

peamiseks viisiks reorganiseerimine, s.o lõpetamine koos õiguste ja kohustuste üleminekuga

õigusjärglasele. Likvideerimine oli juriidilise isiku lõppemise harva esinev viis ning see toimus riigi

range järelevalve all. Seevastu pärast äriseadustiku jõustumist kasvas likvideeritud äriühingute arv

oluliselt. Nii likvideeriti äriregistri ja ettevõtteregistri andmetel 1997. a kokku 494 äriühingut, 1998. a

18 305 äriühingut ja 1999. a 17 703 äriühingut.

Kohustise täitmise tagamise eesmärgiks on tagada kohustise täitmine ka siis, kui seda ei täida

võlgnik. Seega kohustiste täitmise tagamise instituudi eesmärgiga ei oleks kooskõlas, kui

võlausaldaja nõue lõppeks pelgalt võlgnikuks oleva juriidilise isiku likvideerimise tõttu ning seetõttu

ei saaks võlausaldaja oma nõuet rahuldada tagatise arvel.

Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et TsK § 241 lg 1 p 3 tuleb alates äriseadustiku jõustumisest

1. septembril 1995. a tõlgendada nii, et kohustis ei lõppenud juriidilise isiku likvideerimisega, kui

seda sai täita ilma võlgniku osavõtuta ja kohustise täitmine oli tagatud. Seejuures ei lõppenud

kohustis ulatuses, milles see oli tagatud. Kohustise täitmine, mis seisneb raha maksmises

võlausaldajale, on võimalik ka ilma võlgnikust juriidilise isikuta. Juriidilise isiku lõppemisel kõigi

kohustiste igal juhul lõppemise vastu räägib ka nt ÄS § 218, mis võimaldab täiendavat likvideerimist

ja seega ka varasemate kohustiste edasikestmist. Eeltoodud seisukohaga on kooskõlas ka kolleegiumi

5. juuni 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-78-00 (RT I 2000, 16, 176) väljendatud seisukoht, mille

kohaselt garantiikohustist ei muuda see, kui võlgnik lõpeb pärast garantiivastutuse tekkimist.

22. Kolleegium ei nõustu apellatsioonikohtu põhjendustega selles, miks ei saanud käenduslepingust

tulenevat nõuet I. Saare vastu lugeda hüpoteegiga tagatuks.

Hüpoteegi seadmiselepingu p-s 3.2 leppisid lepingupooled kokku, et hüpoteegiga on tagatud nii

olemasolevad, jooksvad kui ka tulevikus tekkivad omaniku ja hüpoteegipidaja vahelistest

lepingulistest suhetest tulenevad nõuded. Kuna lepingu sissejuhatuses toodud lepingupoolte

määratluse kohaselt nimetatakse lepingus I. Saart edaspidi omanikuks, siis tähistas termin "omanik"

lepingus vaid lepingu subjekti. Seega ei välista käenduslepingu tagatust hüpoteegiga see, et

käenduslepingu sõlmimise ajal ei olnud I. Saar enam kinnisasja omanik.

Kinnisasja omandajal oli võimalik välja selgitada, millises ulatuses kinnisasi tagatavate nõuete eest

vastutab ja kas tagatud on ainult olemasolevad või ka tulevikus tekkivad nõuded.

A. Kull, P. Jerofejev, H. Jõks, L. Laarmaa, J. Luik , T. Tampuu