3-1-1-3-05 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-3-05

Otsuse kuupäev

3. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja

Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi D. A. süüdistuses KarS § 275 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/643/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. A. kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

12. jaanuar 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2004. a otsus D. A. süüdistusasjas jätta muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D. A-le esitati süüdistus ja ta anti kohtu alla KarS § 75 järgi selles, et ta olles alkoholijoobes 11. detsembril

2003. a kella 22.45 paiku, Tallinnas X tee parkimisplatsil ja hiljem politseiautos, kasutas tahtlikult ja

korduvalt solvavaid väljendeid ametikohustusi täitva politseiametniku V. A. suhtes.

2. Tallinna Linnakohtu 9. juuni 2004. a otsusega mõisteti D. A. süüdistuses KarS § 275 järgi õigeks.

Linnakohus leidis, et kuna süüdistuses ei ole kirja pandud milliseid solvavaid väljendeid politseiametniku

suhtes kasutati, on süüdistus konkretiseerimata ja puudub võimalus kontrollida, kas D. A. solvas

võimuesindajat. Kohus leidis, et puuduvad tõendid, millele hinnangut anda. Konkretiseerimata süüdistuse

esitamine on aga kaitseõiguse ja seega ka KrMS oluline rikkumine.

Samas on kohus leidnud, et kohtualuse süü on tõendamata ka juhul, kui süüdistuses oleksid täpsed väljendid

kirja pandud, kuna politseitöötajatest kannatanu ja tunnistajate poolt kohtuistungil antud erinevad ütlused

sunnivad kohut kahtlema nende ütluste usaldusväärsuses.

Kohtule jäi arusaamatuks, miks kohtualune kinni peeti ja politseijaoskonda toimetati ning miks oli vaja

tuvastada tema isikut, kui politseiametnikud teda tundsid.

Kohus leidis, et ei ole välistatud politseitöötajate mitteõiguspärane käitumine kohtualuse suhtes, mis tingis

tema ärritumise ja politseile ebameeldiva sõnavara kasutamise. Samuti leidis kohus, et sõnad "tðurka ja

tðurban" ei saa olla solvanguks rahvuslikul pinnal.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas Tallinna Prokuratuuri prokurör Egon Oja apellatsiooni, milles taotles

Tallinna Linnakohtu otsuse tühistamist ning D. A. süüditunnistamist ja karistamist KarS § 275 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2004. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 9. juuni 2004. a

otsus D. A. õigeksmõistmises KarS § 275 järgi.

Uue otsusega tunnistati D. A. süüdi KarS § 275 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära,

s.o 5000 krooni. KrMS § 87¹ lg 1 p 2 alusel mõisteti D. A-lt välja sundraha 3720 krooni riigituludesse.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et politseitöötajate poolt õigusrikkumiste ärahoidmise ja ennetamise

eesmärgil konfliktsituatsiooni sekkumine ja isikut tõendavate dokumentide küsimine, ka juhul kui üks

isikutest oli kunagi eelnevalt politsei poolt kinni peetud, ei ole etteheidetav ega saa olla aluseks

õigeksmõistva otsuse tegemisel.

Kohtukolleegium leidis, et süüdistuse konkretiseerimiseks ei ole vajalik selles solvavate väljendite

tsiteerimist. Nii kohtule kui menetlusosalistele olid need väljendid teada, kohtualuse kaitseõigus oli tagatud

ja kohtul oli võimalus ning seadusest tulenev kohustus anda neile hinnang.

Kohtu hinnangul ei anna asjaolu, et teised politseitöötajad ei soovinud D. A. vastutusele võtmist ega tundnud

end solvatuna, iseenesest alust D. A. õigeksmõistmiseks, kuna kõik need tunnistajad on kinnitanud, et

solvangud olid peamiselt suunatud V. A-le.

Ringkonnakohtu arvates on kannatanu ja tunnistajate ütlustega tuvastatud, et alkoholijoobes ja ärritunud

olekus D. A. solvas tahtlikult oma ametikohustusi täitvat politseitöötajat V. A. Seega on täidetud KarS §-s

275 ettenähtud kuriteo tunnused, puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud ja D. A. on temale

inkrimineeritud kuriteo toimepanemises süüdi.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 20. septembri 2004. a otsuse peale esitas süüdimõistetu

D. A. kaitsja vandeadvokaat Natalja Lausmaa kassatsiooni.

6. Kaitsja palub Tallinna Ringkonnakohtu 20. septembri 2004. a otsuse tühistada ja teha uus otsus, jõustades

Tallinna Linnakohtu otsuse 9. juunist 2004. a D. A. õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 275 järgi.

6.1 Kaitsja on seisukohal, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust, jättes analüüsimata, kas politseitöötajad tegutsesid D. A. kinnipidamisel oma

ametivolituste raames.

6.2 D. A-le esitatud süüdistuses puudusid konkreetsed viited solvavatele väljenditele. Süüdistus on

konkretiseerimata ka selles osas, milles seisnes politseitöötajate poolt oma ametikohustuste täitmine. See

asjaolu on käsitatav D. A. kaitseõiguse rikkumisena, sest nii süüdistus kui ka ringkonnakohus on süüdistust

laiendavalt tõlgendanud.

Kaitsja arvates ei saa politseioperatsiooni pidada ametiülesande täitmiseks, sest selle eesmärgiks on

võimalike kuritegude ennetamine ja tagaotsitavate kurjategijate kinnipidamine.

6.3 Kaitsja väidab, et käesolevas asjas puudusid seaduslikud alused D. A. kinnipidamiseks. Ühegi seadusega

ei ole politseitöötajatele antud volitusi kinni pidada iga isikut, kelle käitumise iseärasused politseitöötajale ei

meeldi.

6.4 Kaitsja on seisukohal, et D. A. tegevuses puudub KarS § 275 objektiivne koosseis, kuivõrd

politseitöötajate poolt tema suhtes oma võimuvolituste rakendamine väljus neile antud ametiülesande

raamidest ja kasvas üle konfliktiks isiklikul pinnal, mille käigus D. A.väljendas õigustatud pahameelt.

Seega leiab kaitsja, et ebasobivate või ebaviisakate väljendite kasutamisega kinnipidamise käigus ei

väljendanud D. A. lugupidamatust politseitöötajate kui avaliku korra kaitsjate vastu, vaid oma isiklikku

pahameelt tema eraellu sekkuvate ametiisikute vastu, mistõttu D. A. käitumises puudub ka KarS § 275

subjektiivne koosseis.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesoleva kriminaalasja põhiküsimus on, kas ja kuidas peavad kriminaalasja materjalides, s.h

süüdistusaktis või kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppes olema kajastatud võimuesindajat või

avalikku korda kaitsvat muud isikut konkreetselt laimavad või solvavad väljendid.

7.1. Võimuesindaja või avalikku korda kaitsva muu isiku solvamine või laimamine kujutab endast KarS

§ 275 objektiivset teokoosseisu. Arvestades seda, et termin "solvamine" on määratlemata õigusmõiste, saab

selle mõiste sisustajaks olla lõppkokkuvõttes kohtupraktika. Selleks aga, et hinnata, kas mingi sõna või tegu

on solvav, peab kuriteo asjaolude kirjeldusest nähtuma ka see, milliseid sõnu, þeste, miimikat vms kasutades

on kedagi väidetavalt solvatud. Kui solvamisel kasutatud väljendid ei olnud ebatsensuursed, peavad need

mõistetavalt olema süüdistuses sõna-sõnalt (või võimalikult täpselt) kirja pandud.

Sellist seisukohta toetab ka varasem kohtupraktika. Kuid ka varasemas kohtupraktikas ei avaldatud

süüdistuses ebatsensuursed, vulgaarsed, inimväärikust alandavad väljendid. Üldjuhul lisati need väljendid

eraldi lehel kinnises ümbrikus kriminaalasja materjalidele, mille kohta vastav viide tehti

süüdistuskokkuvõttesse.

7.2 Riigikohus ei pea vajalikuks väljakujunenud kohtupraktikat muuta ja leiab, et kui tegemist on

ebasündsate, vulgaarsete, inimväärikust alandavate väljenditega, mis ilmselgelt lähevad vastuollu

komblustundega ja teiste moraalsete väärtusega, ei pea need väljendid sisalduma süüdistusaktis ega

kokkuleppes, neid ei pea avaldama kohtuistungil ega ka kajastama kohtuotsuses. Kaitseõiguse tagamiseks

peab aga süüdistatav, kohtualune või tema kaitsja teadma, millise väljendi, þesti, miimika jms kasutamist

solvamiseks loetakse ja neil on õigus seda hinnangut vaidlustada. Ka kohtul peab olema võimalus asja õigeks

lahendamiseks anda hinnang, kas isikule süüksarvatud käitumine on käsitatav solvanguna. Seetõttu peab

olema menetlusosalistel ja vajadusel ka spetsialistidel/ekspertidel võimalus nende väljenditega tutvuda ja

need peavad olema kajastatud kriminaalasja materjalides. Riigikohtu arvates peaksid need väljendid olema

kirjeldatud süüdistusakti või kokkuleppe lisana kinnises ümbrikus.

7.3 Pole välistatud ka olukord, et solvavad väljendid kirjeldatakse süüdistusaktis või kokkuleppemenetluses

sõlmitavas kokkuleppes. Siin tuleb silmas pidada asjaolu, et sellise akti või kokkuleppe avalikustamine

kohtuliku arutamise käigus ja/või nende hilisem teatavaks tegemine avalikkusele võib täiendavalt riivata

kannatanu au. Kooskõlas KrMK § 12 lg-ga 1 võidakse sellisel juhul piirata avalikkuse juurdepääsu

kohtuistungile. Kriminaalkolleegiumi arvates ei ole KrMS § 247 lg 1 ja § 285 lg 1 rikkumisega tegemist ka

siis, kui süüdistusakti või kokkuleppe avaldamisel teatatakse, et solvamisel kasutatud ebatsensuursed

väljendid jäetakse kohtuistungil avaldamata.

7.4 Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu suhtes kasutatud solvavad väljendid kajastamist leidnud

eeluurimisel tunnistajate ülekuulamise protokollis (tl 52 ja 56), edasiselt linnakohtu istungi protokollides (tl-

d 109, 116 ja 117) ja ringkonnakohtu istungi protokollis (tl 137). Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub

ringkonnakohtu hinnanguga, et tegemist on vulgaarsete, ebasündsate ja inimväärikust alandavate

väljenditega, mis ei pidanud sisalduma süüdistuses. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et D. A. oli teadlik,

milliste väljendite kasutamises teda süüdistati nii eeluurimise lõpuleviimisel kui ka asja kohtulikul

arutamisel. Ta ei vaidlustanud nende väljendite solvavat iseloomu ega sellega seonduvat süüdistuse

ebakonkreetsust. Ka kohtualuse kaitsja on nõustunud nimetatud väljendite kasutamisega ning märkinud

üksnes, et tegemist oli rahulolematuse väljendusega ja slängiga (tl 118). Kriminaalasja materjalidest nähtub,

et D. A. poolt politseitöötaja suhtes kasutatud väljendid on kohtu poolt tuvastatud ja kontrollitud Seetõttu

leiab Riigikohus, et kohtualuse kaitseõigust pole oluliselt rikutud ja jätab ringkonnakohtu otsuse tühistamata.

8. Ülejäänud kassaatori argumendid ei ole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul käesolevas

kriminaalasjas asjakohased ning puudub vajadus nende käsitlemiseks.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 20. septembri 2004. a otsuse tühistamata ja kassatsiooni rahuldamata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi