3-2-1-160-04 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-160-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 02. veebruar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Kohtutäitur Enno Kermiku avaldus võlgniku Markku Joacim

Anderssoni kinnisasjale sissenõude pööramise viisi

otsustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. oktoobri 2004. a

määrus tsiviilasjas nr 2-2/1448/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Liane Anderssoni erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

17. jaanuar 2005. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

12. oktoobri 2004. a määrus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO RAIDLA JA

PARTNERID Liane Anderssoni kassatsioonkaebuselt

20. oktoobril 2004. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Saaremaa kohtutäitur E. Kermik esitas Saare Maakohtule avalduse võlgniku M. J. Anderssoni

kinnisasjale sissenõude pööramise viisi otsustamiseks.

Avalduse kohaselt on kohtutäituri menetluses Saare Maakohtu 4. mai 2004. a otsus, millega mõisteti

võlgnikult M. J. Anderssonilt sissenõudja Balti-Ameerika Investeeringute AS (praeguse ärinimega

Balti-Ameerika Kodufinantseeringute AS) kasuks välja võlg 3 000 000 krooni ja kohtukulud 133 502

krooni 90 senti. Kuna võlgnik ei ole kohtuotsust täitnud ja puuduvad muud võimalused nõude

rahuldamiseks, taotles sissenõudja täitemenetluse algatamisega võlgniku kaasomandis oleva Sääse

kinnistu (registriosa nr 3327, Praakli küla, Kaarma vald, Saare maakond) sundmüüki. Saare

Maakohtu 16. septembri 2003. a määrusega on seatud võlgnikule kuuluvale 1/2 mõttelisele osale

kinnistust kohtulik hüpoteek ja kantud kinnistusraamatusse käsutamise keelumärge sissenõudja

kasuks.

2. Saare Maakohus otsustas 4. augusti 2004. a määrusega pöörata sissenõue võlgniku omandis

olevale kinnisasjale sundenampakkumise teel. Maakohus tuvastas, et võlgnik ei ole täitemenetluse

käigus kohtuotsusega kindlaks tehtud võlgnevust tasunud. TMS § 6417 kohaselt toimub sissenõude

pööramine kinnisvarale kinnisasja sundenampakkumise või sundvalitsemise teel. Võlgnik ei ole

kohtutäiturile tõendanud, et tema omandis oleva kinnisasja sundvalitsemise korral oleks nõude

rahuldamine võimalik. Sissenõudja on kinnitanud kohtus, et soovib kiiret täitemenetlust

sundenampakkumise teel. Eeltoodu alusel rahuldas kohus täituri taotluse ja määras sissenõude

pööramise viisiks võlgnikule kuuluva kinnisasja sundenampakkumise.

3. Maakohtu määruse peale esitas võlgniku lahutatud abikaasa Liane Andersson erikaebuse, milles

palus maakohtu määruse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Erikaebuse põhjenduste kohaselt sõlmiti L. Anderssoni ja M. J. Anderssoni abielu 29. novembril

1997. a. 21. septembril 1998. a sõlmisid L. Andersson ja M. J. Andersson Tiit Sääsega kinnistu ostu-

müügilepingu, millega L. Andersson ja M. J. Andersson omandasid kumbki 1/2 mõttelist osa Sääse

kinnistust. Kuna abikaasad abieluvaralepingut sõlminud ei ole, kuulub kinnistu perekonnaseaduse

(PkS) § 14 lg 1 kohaselt abikaasade ühisvarasse. Kuigi abikaasad omandasid kinnistu ostmise

tagajärjel kumbki 1/2 mõttelist osa, moodustavad mõlemad mõttelised osad PKS § 14 lg 1 kohaselt

ühisomandi. 24. septembril 2003. a Saare Maakohtu otsusega abielu lahutati, kuid ühisvara ei ole

siiani jagatud. Eeltoodu alusel ja tulenevalt TMS § 6410 lg-st 4 ja PKS §-st 18¹ ei ole väidetavalt

M. J. Anderssonile kuuluvat 1/2 mõttelist osa Sääse kinnistust võimalik müüa sundenampakkumisel.

Sissenõudja oleks pidanud esmalt esitama hagi ühisvara jagamiseks ja alles seejärel pöörama

sissenõude võlgniku varale sundenampakkumise teel.

Ühtlasi leidis erikaebuse esitaja, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 333 lg 1 p 3 alusel tühistada, sest

maakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi, kuna otsustas erikaebuse esitaja õiguste ja

kohustuste üle ilma teda protsessi kaasamata. Eeltoodust tuleneb ka erikaebuse esitaja õigus esitada

erikaebus, kuigi ta ei olnud maakohtus protsessiosaline.

4. Vastuses erikaebusele leidis kohtutäitur, et erikaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastuse

kohaselt ei ole L. Andersson ja M. J. Andersson seni Sääse kinnistut ühisomandina käsitanud.

Erikaebuse esitaja ei ole esitanud vastuväiteid 16. septembri 2003. a Saare Maakohtu määrusele,

millega seati kohtulik hüpoteek 1/2 mõttelisele osale kinnistust. Samuti ei ole võlgnik käesoleva

menetluse kestel väitnud, et tegemist on ühisvaraga. Kaasomaniku kaasamist protsessi täitemenetluse

seadustik ette ei näe.

5. Sissenõudja vaidles huvitatud isikuna erikaebusele vastu ja leidis, et kinnistu ostu-müügileping

sisaldab muuhulgas abikaasade selget kokkulepet, et kinnistu omandatakse mitte ühis-, vaid

kaasomandisse. Nimetatud kokkulepe on PKS § 10 lg 4 ja § 9 lg 1 p 2 kohaselt käsitatav

abieluvaralepinguna. Muuhulgas ei ole erikaebuse esitaja vaidlustanud hagi tagamiseks kohtuliku

hüpoteegi seadmist võlgniku osale, seega on erikaebuse esitaja lähtunud sellest, et tegemist on

kaasomandiga. Samuti oli huvitatud isik seisukohal, et erikaebuse esitajal puudub alus kaebuse

esitamiseks, kuna vaidlustatud määrus ei riiva tema õigusi ja kohustusi.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2004. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

erikaebus rahuldamata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et maakohtu määrus ei riku erikaebuse

esitaja õigusi. Sissenõude pööramise viisi määramisel ei otsustatud tema õiguste ja kohustuste üle ja

kohus ei pidanud teda menetlusse kaasama. Kinnistu omandati abielu ajal abikaasade kaasomandisse

ja kinnisasja mõttelise osa müümine sundenampakkumise teel ei riku kaasomaniku õigusi. Seega on

võlgnikule ja erikaebuse esitajale kuuluva mõttelise osa suurus kindlaks määratud ega ole vajalik

ühisvara jagamine TMS § 6410 lg 4 kohaselt.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. L. Andersson esitas ringkonnakohtu määruse peale erikaebuse, milles palus ringkonnakohtu

määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta kohtutäituri avaldus rahuldamata.

Erikaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus põhjendanud, miks ei ole käesoleval juhul

tegemist ühisvaraga, ega viidanud seadusesätetele, millele tuginedes kohus järeldusteni jõudis.

Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut ega jaganud ühisvara ei abielu kestel ega pärast seda. PKS

§ 12 lg 2 kohaselt tuleb ühisvara jagada ka siis, kui abikaasad oleksidki sõlminud abieluvaralepingu.

Sellest tulenevalt ei ole võimalik kinnistule sissenõuet pöörata ilma ühisvara eelnevalt jagamata.

L. Andersson märkis, et kuna abikaasade ühisvara on seni jagamata, tuleb esmalt abikaasade ühisvara

jagada, arvestades abikaasadevahelisi nõudeid teineteise suhtes ja asjaolu, et tema elab majas kolme

lapsega. Kuna tegemist on ühepereelamuga ei ole kinnistut võimalik realiseerida nii, et see ei

kahjustaks teise poole huve.

8. Kohtutäitur pidas erikaebuse vastuses ringkonnakohtu määrust õigeks. Kinnistu on endiste

abikaasade kaasomandis, kuna kinnistu ostu-müügileping sisaldab selgesõnaliselt abikaasade tahet ja

abieluvaralist kokkulepet vara kuuluvuse kohta. Kuna erikaebuse esitaja ei ole varasemate jõustunud

kohtulahendite kohta vastuväiteid esitanud, ei saa ta enam vaidlustada sissenõude pööramise viisi

määramist. Lisaks märkis kohtutäitur, et käesoleva vaidluse raames ei saa uuesti läbi vaadata

eelnevaid jõustunud kohtulahendeid ega muuta olemasolevaid kinnistusraamatu kandeid. Käesoleval

juhul on tegemist eelneva kohtulahendi alusel seatud hüpoteegiga tagatud nõude sundtäitmise viisi

määramisega.

9. Sissenõudja vaidles erikaebusele vastu, leides, et kinnistu ostu-müügileping sisaldab ka

abieluvaralepingu sätteid. Kuna ühisvara ei tekkinud, ei ole võimalik seda jagada.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada

protsessiõiguse normi rikkumise tõttu ning asi saata uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

11. Ringkonnakohus leidis, et kinnistu omandati abikaasade kaasomandisse, mistõttu ei pea

sissenõudja esitama kohtule hagi ühisvara jagamiseks ja kinnisasja mõttelise osa müümine

sundenampakkumise teel ei riku teise abikaasa kui kaasomaniku õigusi. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 330 lg-t 3, kuna ei põhjendanud oma seisukohti

ega viidanud seadusesätetele, mille alusel ta eespool nimetatud järeldustele jõudis.

12. Kolleegium märgib, et abikaasade varalisi õigusi ja kohustusi reguleerib perekonnaseadus. PKS

§ 7 kohaselt määratakse abikaasade varalised õigused kindlaks seaduses ja abieluvaralepinguga, kui

see on sõlmitud. PKS § 8 lg 1 kohaselt võivad abikaasad vastastikused varalised õigused ja

kohustused erinevalt seadusjärgsest abieluvarareþiimist kindlaks määrata abieluvaralepinguga, kui

seadusest ei tulene teisiti. Kui abieluvaralepingut ei ole sõlmitud või kui leping ei hõlma abikaasade

kogu vara, kohaldatakse PKS § 8 lg 2 kohaselt abikaasade vara või abieluvaralepinguga hõlmamata

vara suhtes seadusjärgset abieluvarareþiimi. Sellest tulenevalt kehtib abikaasade varalistes suhetes

seadusjärgne ühis- ja lahusvarareþiim siis, kui abikaasad ei ole muus kokku leppinud. Kaebaja väitel

on tegemist ühisvaraga ja abieluvaralepingut ei ole sõlmitud.

13. Kui abikaasad on abieluvaralepinguga määranud kindlaks teistsugused varalised õigused ja

kohustused, kui seda näeb ette seadusjärgne abieluvarareþiim, kehtib abieluvaralepingus kokkulepitu.

Käesolevas vaidluses on abikaasad sõlminud abielu kestel kinnistu omandamiseks ostu-müügilepingu

ja asjaõiguslepingu. Lepingu p 5 kohaselt müüs müüja tema omandis oleva terve kinnistu koos selle

oluliste osade ja päraldistega seda vastuvõtvatele ostjatele kaasomandisse võrdsetes mõttelistes

osades. Lepingu p-s 8 avaldasid pooled, et nad on kokku leppinud kinnistu omandi ostjatele võrdsetes

mõttelistes osades üleandmises ja taotlesid ostjate L. Anderssoni ja M. J. Anderssoni kandmist

kinnistusraamatusse terve kinnistu kaasomanikena.

Kolleegium märgib, et lepingu pealkirjast hoolimata võivad viidatud kinnistu ostu-müügilepingu

punktid olla käsitatavad ühtlasi abieluvaralepinguna. Kas kinnistu ostu-müügilepingus sisalduv

kokkulepe omandada kinnistu kaasomandisse on käsitatav abieluvaralepinguna, sõltub sellest, kas

kokkulepe vastab oma põhiolemuselt abieluvaralepingule ning on täidetud vajalikud vorminõuded.

14. Abieluvaralepingu erisused on reguleeritud perekonnaseaduses. PKS § 8 kohaselt peab

abieluvaraleping olema sõlmitud abikaasade vahel abikaasade vastastikuste varaliste õiguste ja

kohustuste kohta ning PKS § 9 täpsustab, milles saab abieluvaralepinguga kokku leppida. PKS § 9

lg 1 p 2 kohaselt võib abieluvaralepinguga kindlaks määrata, milline abielu kestel omandatud või

omandatav vara on ühisvara ja milline lahusvara. PKS § 10 lg 4 kohaselt sõlmitakse abieluvaraleping

notariaalses vormis. Abikaasade sõlmitud kinnistu ostu-müügilepinguga võivad eespool loetletud

tingimused olla täidetud.

Seega on võimalik, et samaaegselt kinnisasja ostu-müügilepinguga sõlmisid abikaasad ka

abieluvaralepingu. Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel tõlgendama esitatud

lepingudokumenti ja otsustama, kas nimetatud lepingus kokkulepitu on käsitatav ka

abieluvaralepinguna. Seejuures tuleb lepingus sisalduvaid tahteavaldusi tõlgendada vastavalt lepingu

sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 64 lg-le 1, mille kohaselt lähtutakse

tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene teisiti. Kui

abikaasad soovisid kinnistut kaasomandisse ostes määrata kindlaks, et omandatav mõtteline osa

kinnistust on nende lahusvara, on kinnistu ostu-müügilepinguga samaaegselt sõlmitud ka

abieluvaraleping. Seejuures saaks asjaõiguslepingu ja kinnistusraamatu kande tulemusena see

abieluvaraleping olla ka täidetud. Kui abikaasad sõlmisid ka abieluvaralepingu ja kinnistu mõttelised

osad on nende lahusvaraks, siis selle müümiseks sundenampakkumise teel ei ole vajalik eelnev vara

jagamine.

15. PKS § 18¹ ja TMS § 6410 lg 4 kohaselt tuleb ühisvara jagada enne sellele sissenõude pööramist.

Kolleegium leiab, et kuna vaidlus on abikaasa vara suhtes sundtäitmise viisi otsustamise üle, mis võib

puudutada teise abikaasa õigusi ja kohustusi, saab abikaasa ka sundtäitmise viisi otsustamise

menetluses esitada vastuväite, et vaidlusalune vara kuulub abikaasade ühisvarasse.

Täiendavalt märgib kolleegium, et kuigi asjaõigusseaduse § 56 lg 1 kohaselt eeldatakse

kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust, on võimalik, et PKS § 14 lg 1 alusel on abikaasade

varalised suhted erinevad sellest, mis kajastub kinnistusraamatus. Kui erinevalt kinnistusraamatu

kandest on vara, millele sissenõue pöörati, abikaasade ühisvara, tuleb ühisvara jagada hoolimata

sellest, et varasema kohtulahendi alusel on kinnistule seatud kohtulik hüpoteek. Asjaõigusseaduse

§ 56 lg 3 järgi jäävad kinnistusraamatu kandele tuginedes heauskselt omandatud piiratud asjaõigused

kehtima. Heauskne omandamine nimetatud sätte alusel on võimalik vaid tehingulise omandamise

korral. Kohtuliku hüpoteegi heauskset omandamist asjaõigusseadus ei võimalda.

Seega ei takista käesolevas vaidluses ühisvara küsimuse lahendamist ka asjaolu, et Saare

Maakohtu 16. septembri 2003. a määrusega on seatud võlgnikule kuuluvale 1/2 mõttelisele osale

kinnistust kohtulik hüpoteek ja kantud kinnistusraamatusse käsutamise keelumärge sissenõudja

kasuks.

A. Kull, H. Jõks, L. Laarmaa