3-1-1-95-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-95-04

Otsuse kuupäev

25. jaanuar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Anton Bilõki ja Dmitri Lehmuse süüdistusasjad KarS § 141

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 25. mai 2004. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 2-1-214/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetute Anton Bilõki ja Dmitri Lehmuse

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

30. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Dmitri Lehmuse kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, Anton

Bilõki kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas, Viru

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo

Resolutsioon

1. Viru Ringkonnakohtu 25. mai 2004. a otsus Anton Bilõki ja Dmitri Lehmuse

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi jätta muutmata.

2. Anton Bilõki ja Dmitri Lehmuse kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Välja mõista Anton Bilõkilt 2389 krooni ja 50 senti ning Dmitri Lehmuselt 2124 krooni

kohtukulu kaitsjatasu katteks riigieelarve tuludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida-Viru Maakohtu 26. märtsi 2004. a otsusega tunnistati Dmitri Lehmus ja Anton Bilõk süüdi

KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. D. Lehmusele mõisteti karistuseks vangistus seitsmeks ja

A. Bilõkile kuueks aastaks. Nende poolt eelvangistuses viibitud aja arvas kohus karistusaja hulka.

Illuka Vallavalitsuse tsiviilhagi katteks mõistis kohus D. Lehmuselt ja A. Bilõkilt solidaarselt

välja 1026 krooni. Juhul kui tsiviilhagi katteks väljamõistetud summa sissenõudmine kohtualustelt ei

ole võimalik, siis kuulub tsiviilhagi hüvitamisele tsiviilkostjate Sergei Lehmuse ja Vladimir Bilõki

poolt.

1.1. D. Lehmus ja A. Bilõk tunnistati süüdi selles, et nad 2003. a juunikuus Illuka vallas kavatsusega

panna toime vägistamine, viisid alaealise kannatanu teda varrukast kinni hoides metsa, kus

D. Lehmus nõudis, et kannatanu riietuks lahti, ähvardades vastasel korral ta kägistada. Pärast seda

nõudis D. Lehmus, et kannatanu imeks tema ja seejärel A. Bilõki suguelundit, mida kannatanu ka

tegi. Seejärel nõudsid kohtualused, et kannatanu laskuks käpuli ja A. Bilõk viis oma sõrmed talle

tuppe, tekitades kannatanule valu. Kuna lähedusest kostis inimeste hääli, viisid kohtualused

kannatanu sügavamale metsa, kus kannatanu pidivõtma kätte D. Lehmuse ja A. Bilõki suguelundid ja

neid käes edasi-tagasi liigutama.

2. Kohtualused D. Lehmus ja A. Bilõk ning tsiviilkostja V. Bilõki esindaja esitasid maakohtu otsuse

peale apellatsioonkaebused. D. Lehmus palus mõista talle kergem karistus ning saata ta Tapa

Erikooli. A. Bilõk palus tühistada tema süüditunnistamine KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning

tunnistada ta süüdi KarS § 142 järgi, samuti kergendada talle mõistetud karistust. Apellandi arvates ei

astunud ta kannatanuga suguühendusse, sest ta ei rikkunud kannatanu neitsinahka.

V. Bilõki esindaja apellatsioonkaebuses paluti tühistada maakohtu otsus V. Bilõki tsiviilkostjaks

tunnistamise osas ja tunnistada tsiviilkostjaks kohtualuse ema Raissa Bilõk. Kaebuses leiti, et

maakohtu otsusega rikuti V. Bilõki õigusi, sest teda ei kutsutud kohtuistungile. Pärast lahutust elab

V. Bilõk oma pojast A. Bilõkist eraldi ja maksab tema ülalpidamiseks elatusraha.

3. Viru Ringkonnakohtu 25. mai 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt tsiviilhagi ja

samuti kohtukulude osas.

Ringkonnakohtu otsusega mõisteti mõlemalt kohtualuselt tsiviilhagi katteks Illuka Vallavalitsuse

kasuks välja 513 krooni ja kohtukulude katteks 14 820 krooni ekspertiisitasu. Alaealistel kohtualustel

materiaalsete vahendite puudumisel mõisteti D. Lehmuse seaduslikult esindajalt S. Lehmuselt välja

513 krooni tsiviilhagi katteks ja 14 820 krooni ekspertiisitasu katteks ning A. Bilõki seaduslikelt

esindajatelt V. ja R. Bilõkilt mõlemalt 256 krooni 50 senti tsiviilhagi katteks ja 7410 krooni

ekspertiisitasu katteks.

Veel tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse alaealisel A. Bilõkil vahendite puudumisel sundraha

ja õigusabikulude väljamõistmise osas V. Bilõkilt ning mõistis alaealise seaduslikelt esindajatelt V. ja

R. Bilõkilt mõlemalt võrdselt välja 2790 krooni õigusabikulude katteks ja 3100 krooni sundraha

katteks.

3.1. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus D. Lehmuse ja A. Bilõki süüditunnistamises on

seaduslik ja põhjendatud ning ei kuulu seetõttu muutmisele. Kohus märkis, et suguelundi vägivaldselt

suhu viimine on tõlgendatav suguühendusse astumisena. Ringkonnakohtu hinnangul mõistis

maakohus kohtualustele põhjendatud karistused ning need ei kuulu muutmisele. Maakohus mõistis

õigustatult kohtukulud välja alaealistelt kohtualustelt, sest VÕS § 1052 lg 1 mõttes ei olnud nende

vastutus piiratud. Kui kohtualustel puudub küllaldane vara või töötasu, peavad kooskõlas VÕS

§ 1053 lg-ga 2 vastavas osas kahju hüvitama nende vanemad, kui nad ei tõenda, et nad on teinud

kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Põhjendamatult kohustas maakohus

kandma varalist vastutust poja poolt tekitatud kahju eest üksnes A. Bilõki isa. Ringkonnakohus leidis,

et vastutama peavad mõlemad vanemad ja tuleb kindlaks määrata nende varaliste kohustuste suurus.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused süüdimõistetud A. Bilõk ja D. Lehmus.

D. Lehmuse kassatsioonkaebuses palutakse kvalifitseerida tema käitumine ümber KarS § 142 lg 2

järgi ja kergendada talle mõistetud karistust. A. Bilõki kassatsioonkaebuses palutakse kvalifitseerida

tema käitumine ümber KarS § 142 lg 2 järgi ja kergendada talle mõistetud karistust, saata ta Tapa

Erikooli või mõista talle tingimisi karistus. A. Bilõki kaebusele lisatud R. Bilõk avalduses palutakse

samuti asendada A. Bilõkile mõistetud vangistus Tapa Erikooli saatmisega ning veel palutakse

kontrollida, kas tsiviilhagi on lahendatud õigesti.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas kassatsioonkaebused läbi 28. septembri 2004. a istungil.

27. oktoobril 2004. a tegi asja arutanud kohtukoosseis määruse, millega anti kriminaalasi seoses

kohtukoosseisu liikmetel tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamustega KarS § 141 objektiivse

koosseisu tõlgendamisel arutamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

6. Riigikohtu 30. novembri 2004. a istungil toetasid kaitsjad kassatsioonkaebusi ning palusid saata

kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtusse. Prokurör vaidles kassatsioonkaebustele vastu

ning leidis, et ringkonnakohtu otsus ei kuulu tühistamisele.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsioonkaebuste väited ei anna alust Viru

Ringkonnakohtu 25. mai 2004. a otsuse tühistamiseks.

8. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et vägistamise dispositsioon Karistusseadustikus

erineb oluliselt varem kehtinud Kriminaalkoodeksis sätestatust.

Kriminaalkoodeksi § 115 lg 1 sätestas vägistamise koosseisu järgmiselt: "Suguühenduse eest

täisealise naisisikuga vägivalla või vägivallaga ähvardamise abil või ära kasutades kannatanu abitut

seisundit - karistatakse vabadusekaotusega kahest kuni viie aastani."

Karistusseadustiku § 141 lg-s 1 sätestatakse vägistamise koosseis järgnevalt: "Inimese tahte vastaselt

temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud

võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama, " karistatakse ühe- kuni viieaastase

vangistusega."

9. Kriminaalkoodeksi kehtivusajal tõlgendati vägistamise koosseisu kuuluvat suguühendusse astumist

kitsalt " pidades suguühenduseks üksnes mehe suguelundi viimist naise tuppe. Muud seksuaalse

vägivalla toimepanemise viisid (v.a KrK §-s 118 erideliktina sätestatud vägivaldne pederastia) loeti

sugulise kire rahuldamiseks ebaloomulikul viisil.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et Karistusseadustikus on seksuaalse enesemääramise vastu

suunatud kuritegude süsteem üles ehitatud teistel põhimõtetel. Erinevalt Kriminaalkoodeksi

vägistamise koosseisust (KrK § 115) tuleb Karistusseadustiku vägistamise koosseisu (KarS § 141)

raames suguühenduse mõistet tõlgendada laiemalt kui mehe peenise viimist naise tuppe.

Karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos sätestatud kuriteokoosseisudega kaitstavateks õigushüvedeks on

isiku seksuaalne enesemääramine, mida tuleb lugeda isikuvabaduse üheks alaliigiks, ja

isikupuutumatus. Seejuures on loobutud suguühenduse kitsast tõlgendamisest, samuti

moraalihoiakuid väljendavatest koosseisukirjeldustest nagu sugukire rahuldamine ebaloomulikul

viisil ja pederastia. Piiritlemaks erinevaid Karistusseadustikus sätestatud seksuaalkuritegusid, tuleb

Karistusseadustiku seksuaalkuritegusid sätestavat jagu tõlgendada süstemaatiliselt ja teleoloogiliselt.

Keskseks küsimuseks, mille alusel seda teha, on suguühenduse mõiste sisustamine.

10. Karistusseadustiku seksuaalkuritegusid sätestavate paragrahvide objektiivsete koosseisude

analüüsist nähtub, et need on sõnastatud sooneutraalselt. Seega saab kõikide seksuaalkuritegude

puhul kannatanuks olla nii naine kui ka mees. Selles väljendub samaväärsuspõhimõte, mille kohaselt

ei tohi sama õigushüve kahjustamise korral erinevast soost isikuid erinevalt kohelda. Kuna

Karistusseadustiku vastuvõtmisega on kaotatud sellised koosseisud nagu sugukire rahuldamine

ebaloomulikul viisil ja pederastia, siis tekib küsimus, milline Karistusseadustiku 9. peatüki 7. jaos

sätestatud koosseisukirjeldustest selliseid tegusid hõlmab. Võimalikud alternatiivid on siinjuures

vägistamine (KarS § 141) ja sugulise kire vägivaldne rahuldamine (KarS § 142). Vägistamine on

olemuslikult seksuaalse vägivalla raskeim vorm, sest sellega rikutakse kaitstavat õigushüve " isiku

seksuaalset vabadust ja keha puutumatust " kõige teravamalt. Seetõttu on vägistamise eest ette nähtud

ka märksa rangemad karistuspiirid kui suguühendusest erineval viisil sugukire vägivaldse

rahuldamise eest. Seega tuleb suguühenduse mõistet seksuaalkuritegude peatüki ülesehitust arvesse

võttes mõtestada sellise seksuaalse aktina, mis kõige intensiivsemalt kahjustab kaitstavat õigushüve.

11. Käsitledes suguühendust üksnes mehe peenise viimisena naise tuppe, ei oleks isiku poolt muu

võimaliku seksuaalse vägivalla toimepanemisel võimalik arvestada õigushüve kahjustamise raskust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib siinkohal, et vägistamise objektiivsesse külge kuuluvate

konkreetsete tegude määratlemine on seadusandja poolt jäetud kohtupraktikale.

12. Kriminaalkolleegium osundab, et ka Kriminaalkoodeksi kehtivuse aegses kohtupraktikas on

peetud vajalikuks defineerida ebaloomulikul viisil sugulise kire vägivaldset rahuldamist

suguühenduse mõiste kaudu, mitte sellele vastanduvalt. Nii nimetatakse Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. mai 2001. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-58-01 (RT III 2001, 19, 200)

KrK § 1151 raames kvalifitseeritavaid tegusid "ersats-suguühenduseks" või "ersats-suguaktiks",

28. septembri 1999. a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-85-99 (RT III 1999, 26, 185) räägitakse

aga "ebaloomulikul teel sugulises vahekorras olemisest" ja "loomulikust vahekorrast tupe kaudu".

Seega nähtub ka varasemast kohtupraktikast seisukoht, et suguühenduse all karistusõiguse mõttes

tuleb eelkõige mõista seksuaalset ühendust, s.t oluline pole mitte ühenduse reproduktiivne kvaliteet,

vaid selle seksuaalne iseloom. Sõna teine pool, ühendus, tähendab aga kehadevahelise füüsilise

sideme loomist, mis on võimalik peenise või muu objekti viimisega teise isiku kehaõõnsusse,

kusjuures see ühendus ületab pelga kehapindade kokkupuutumise. Sobivaks piiritlemiskriteeriumiks,

mille alusel eristada suguühenduseks kvalifitseeruvat seksuaalakti suguühenduseks

mittekvalifitseeruvast seksuaalaktist on see, et vähemalt ühelt poolt on tegevusse kaasatud suguorgan.

13. Karistusseadustikus sätestatud vägistamise koosseisu sellist tõlgendamist toetab ka

Karistusseadustiku eelnõu seletuskiri, mille kohaselt ei ole seksuaalkuritegude puhul vastutuse

diferentseerimise alus mitte see, kuivõrd loomulik või ebaloomulik mingi seksuaalkäitumise vorm on,

vaid see, kuivõrd jõhkralt sekkutakse isiku õigustesse " riivatakse tema seksuaalset vabadust ja keha

puutumatust. Seega tuleb Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul Karistusseadustiku järgi lugeda

vägistamiseks vähemalt sellised isiku tahtevastased ja vägivaldsed teod, mis hõlmavad lisaks mehe

peenise viimisele naise tuppe ka mehe peenise viimise suhu või pärakusse ning mõne muu kehaosa

või eseme viimise tuppe.

14. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et A. Bilõk ja D. Lehmus viisid kordamööda oma

peenised kannatanu suhu, seejärel viis A. Bilõk oma sõrmed kannatanu tuppe ja liigutas neid seal

edasi-tagasi. Arvestades eelöeldut on maakohus ja ringkonnakohus need kohtualuste teod õigesti

kvalifitseerinud vägistamisena KarS § 141 lg 2 järgi.

15. Kohtualustele mõistetud karistuste osas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et A. Bilõkile on

mõistetud karistus KarS § 141 lg 2 sanktsiooni alammääras ja D. Lehmusele alammäära lähedaselt.

Seejuures on kohus arvestanud mõlema kohtualuse osas kahte karistust kergendavat asjaolu. Kohtule

ei ole esitatud tõendeid, mis annaksid aluse kohtualuste karistusest vabastamiseks või neile karistuse

mõistmiseks alla alammäära. Ringkonnakohus on põhjendanud ka seda, miks ei ole võimalik

kohtualuseid karistusest vabastada ja neid erikooli saata. Seega puudub seaduslik alus kohtualustele

mõistetud karistuste kergendamiseks.

16. Lähtudes Võlaõigusseaduse § 1052 lg-st 1 ja § 1053 lg-st 2 on ringkonnakohus põhjendatult

mõistnud välja summad tsiviilhagi katteks esmalt kohtualustelt, s.o kahju tekitajatelt ning märkinud

seejärel, et alaealistel kohtualustel küllaldase vara või töötasu puudumise korral nõutakse need

summad sisse kohtualuste vanematelt võrdsetes osades. Seega puudub alus tsiviilhagi lahendamise

osas ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

17. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu otsuse muutmata ning kassatsioonkaebused rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher