3-2-1-156-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-156-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 24. jaanuar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja H. Jõks

Kohtuasi

Dejanka (Diana) Pasetðniku (Passetchnik) (pankrotis) hagi

Antonina Tamboomi vastu osamaksu võõrandamise lepingu

tühisuse tunnustamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. augusti 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/456/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Dejanka (Diana) Pasetðniku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. detsember 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada 30. augusti 2004. a otsus ja saata asi samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja pankrotihaldur palus 14. detsembril 2001. a esitatud hagiavalduses tunnustada hageja ja

kostja vahel sõlmitud osamaksu võõrandamise lepingu tühisust ja mõista kostjalt välja hageja

pankrotivarasse hüvitis summas 130 000 krooni.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt on Tallinna Linnakohtu 11. detsembri 1996. a otsusega välja

kuulutatud Dejanka Pasetðniku pankrot. Võlgniku pankrotivara hulka kuulus osamaks Elamuühistus

(-kooperatiivis) Loo (edaspidi EÜ Loo) (alates 5. jaanuar 2005. a Korteriühistu Loo), mis andis talle

õiguse kasutada elamukooperatiivile kuuluvat korterit Tallinnas Läänemere 37-41. Pankrotivõlgniku

osamaks EÜ-s Loo anti 2. septembri 1998. a üleandmise-vastuvõtu akti alusel üle Elamuühistule

Läänemere 37 (EÜ Läänemere 37) (alates 15. august 2003. a Korteriühistu Läänemere 37) seoses

viimase eraldumisega EÜ-st Loo. 5. veebruaril 2001. a esitas D. Pasetðnik (pankrotis) EÜ Läänemere

37 juhatusele avalduse enda väljaarvamiseks ühistu liikmete hulgast seoses osamaksu

võõrandamisega. Samal päeval esitas Antonina Tamboom avalduse enda vastuvõtmiseks elamuühistu

liikmeks. EÜ Läänemere 37 juhatuse 6. veebruari 2001. a otsusega on nimetatud avaldused

rahuldatud. 7. veebruaril 2001. a võõrandas hageja talle kuulunud osamaksu EÜ-s Läänemere 37

kostjale. Kostja tasus osamaksu ees hagejale 12 940 USA dollarit.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kaotas hageja pankrotiseaduse (PankrS) § 18 lg 1 järgi pankroti

väljakuulutamise päevast õiguse pankrotivaraga iseseisvalt tehinguid teha. Seda keeldu rikkuv tehing

on PankrS § 18 lg 4 järgi tühine. Et kostjal ei ole enam poolte vahel sõlmitud lepingu objektiks olnud

vara, st osamaksu elamuühistus, siis nõuab hageja osamaksu rahalise väärtuse osalist hüvitamist

summas 130 000 krooni.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja on omandanud osamaksu heauskselt, sest ta ei teadnud, et hageja

on pankrotis. Kuna hageja ei nõua EÜ Läänemere 37 juhatuse 6. veebruari 2001. a otsuse tühisuse

tunnustamist, siis tunnistab ta ka osamaksu üleandmise seaduslikkust. Pankrotihaldur ei ole nelja

aasta jooksul täitnud halduri ülesandeid ega selgitanud välja võlgniku vara.

4. Tallinna Linnakohtu 4. detsembri 2003. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Linnakohus tunnustas

poolte vahel sõlmitud osamaksu võõrandamise lepingu tühisust ja luges poolte vastastikused

rahalised kohustused tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 5 alusel tasaarvestatuks.

5. Linnakohus leidis, et vaidlusalune leping on tühine PankrS § 18 lg 4 alusel. TsÜS § 66 lg 5 järgi

peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral hüvitama saadu rahas.

Seega peab saadu tagastama mitte ainult kostja, vaid ka hageja, kes on saanud kostjalt 12 940 USA

dollarit. Kohus tegi vastastikuste nõuete osas tasaarvestuse.

6. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus otsuse tühistada osas, millega

jäeti rahuldamata nõue kostjalt 130 000 krooni väljamõistmiseks ja loeti nõuded tasaarvestatuks, ning

teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt peavad pooled TsÜS § 66 lg 5 järgi tühise tehingu

alusel saadu tagastama samaaegselt. Linnakohus on õigesti leidnud, et poolte vastastikused

kohustused tuleb lugeda tasaarvestatuks. Kohus ei ületanud hagi piire ega rikkunud protsessiseaduse

norme. PankrS § 55 lg 1 järgi on pankrotihalduri ülesandeks pankrotivara valitsemine ja säilitamine.

Kohus leidis esitatud materjalide põhjal, et haldur ei ole ülesannete täitmisel üles näidanud nõutavat

hoolsust ega mõistliku aja jooksul välja selgitanud võlgniku vara koosseisu ja selle asukohta. Ei

nähtu, et haldur oleks pärast pankroti väljakuulutamist püüdnud välja selgitada võlgniku vara seoses

liikmelisusega ühistus. Kostja on hageja pangaarvele osaku eest tasunud 12 940 USA dollarit. Õige

on kostja poolt kirjalikus vastuses märgitu, et pangaarvele laekunud raha võis haldur olla

realiseerinud pankrotivara koosseisus.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega

rahuldada hagi 130 000 krooni väljamõistmiseks. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista

hagiavalduse esitamisel makstud riigilõivu summas 4000 krooni ja kohtumenetluses esitatud

erikaebuselt tasutud riigilõivu 60 krooni.

9. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud, lugedes poolte nõuded tasaarvestatuks,

väljunud hagi ja sellele esitatud vastuväidete piiridest ning on rahuldanud kostja nõude, mida viimane

ei ole esitanud. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb teha tasaarvestus, vaatamata

kostjapoolse nõude puudumisele.

10. TsÜS § 66 lg-st 5 ei tulenenud, et pooled pidid tühise tehingu järgi saadu tagastama üheaegselt

või et kohus pidi tehingu tühisusest tulenevad poolte restitutsiooninõuded lahendama üheaegselt

samas menetluses, vaatamata asjaolule, et üks pooltest ei ole restitutsiooninõuet esitanudki. Hageja

nõudis kostjalt 130 000 krooni väljamõistmist, kostjal on kohtute tuvastatu kohaselt õigus nõuda

hagejalt 12 940 USA dollari tagastamist, mis ümberarvestatuna Eesti kroonidesse on suurem summa

kui haginõue. Seega on kohtud väljunud haginõude piiridest.

11. Kostja nõuete rahuldamine hageja suhtes saab toimuda üksnes pankrotiseaduses sätestatud korras.

Kostja võimalik nõue hageja vastu tekkis pärast hageja pankroti väljakuulutamist. Seetõttu ei saanud

kostja tulenevalt PankrS § 64 lg-st 1 esitada oma nõuet hageja pankrotimenetluses üldises korras ning

kostja nõuet ei tulnud rahuldada üldises korras, s.t fikseeritava jaotise alusel. Samuti ei tulnud kostja

nõuet PankrS § 83 alusel rahuldada enne võlausaldajatele jaotise alusel raha väljamaksmist (tegemist

ei ole vara välistamise ega tagasivõitmisest tuleneva nõudega), samuti PankrS §-s 85 nimetatud

pankrotimenetlusega seotud väljamaksena. Seetõttu tuli kostja nõue hageja vara arvelt rahuldada igal

juhul alles pärast PankrS §-s 83 nimetatud väljamaksete tegemist ja pankrotimenetluses tunnustatud

nõuete rahuldamist. Kostja nõude suhtes oleks tulnud kohaldada PankrS § 95 lg-t 2, mille järgi võib

pankrotimenetluse ajal tekkinud nõude võlgniku vastu esitada pärast pankrotimenetluse lõppu

hagimenetluses, kusjuures aegumistähtaega arvestatakse pankrotimenetluse lõppemisest. Kohtud aga

on rahuldanud kostja nõude hageja vastu tasaarvestuse teel pankrotimenetluse ajal eelistatuna

pankrotimenetlusega seotud väljamaksetele ja pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele. Nõuete

tasaarvestamine ei olnud lubatav ka PankrS §-st 68 tulenevalt.

12. Ringkonnakohus on otsuses tuginenud paljasõnalistele oletustele, väites, et hageja pangaarvele

laekunud raha võis haldur olla realiseerinud pankrotivara koosseisus.

13. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja juriidiline konstruktsioon, et kostja nõue

siseneb pankrotiprotsessi ning rahuldatakse alles pärast PankrS §-s 83 nimetatud väljamaksete

tegemist ja võlgniku pankrotimenetluses tunnustatud nõuete rahuldamist, on oma olemuselt väär ja

meelevaldne seaduse tõlgendamine. Pankrotiseadus ei sisalda selle õigussuhte regulatsiooni ja

juhinduda tuleb tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätetest.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

15. Käesolevas vaidluses tuleb PankrS § 193 lg 1 järgi kohaldada enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud

pankrotiseadust. Samuti tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaselt kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse sätteid.

16. Kolleegium leiab, et lugedes poolte nõuded tasaarvestatuks, on kohtud oluliselt rikkunud TsMS

§ 229 lg-st 1 tulenevat tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse põhimõtet, mille kohaselt ei või kohus

teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud.

Linnakohus tunnustas hageja ja kostja vahel sõlmitud korteri osamaksu võõrandamise lepingu

tühisust ning luges poolte vastastikused rahalised kohustused TsÜS § 66 lg 5 alusel tasaarvestatuks.

Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata.

Tsiviilkoodeksi (TsK) § 234 lg 2 kohaselt oli kostja väidetava nõude tasaarvestamise eelduseks

tasaarvestamise avalduse esitamine. Seega ei saa poolte vastastikusi samaliigilisi nõudeid lugeda

automaatselt tasaarvestatuks. Selleks peab üks pooltest tegema vastava tahteavalduse.

Kohtumenetluses on võimalik esitada TsMS §-de 151 ja 152 kohaselt ka vastuhagi, mis oleks

suunatud põhihagi tasaarvestamisele. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole esitanud hagejale

tasaarvestamise avaldust enne kohtumenetlust ega selle ajal ega ole nõudnud tasaarvestamist ka

vastuhagi teel. Kostja on vaid kohtumenetluses väitnud, et "hagi rahuldades on kostjal õigus

pöörduda pankrotihalduri vastu, et sama summa tagasi nõuda" (maakohtu tl 132). See ei ole

tasaarvelduse avaldus. Kolleegium jääb ka oma varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, et

kui kohtumenetluse pool ei ole tuginenud sellele, et ta on teinud tasaarvestuse, siis puudub kohtul

alus kindlaks teha, kas tal oli selline nõue, mida tasaarvestada ja mis tasaarvestamisega oleks

lõpetanud kohustise TsK § 234 alusel (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. detsembri 2002. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-92-02, RT III 2003, 1, 11). Kuid pankrotivõlgniku puhul tuleb tasaarvestamise

osas arvestada ka pankrotiseadusest tulenevate erisustega.

17. Vastavalt PankrS § 41 lg-le 1 muutub pankrotiotsuse alusel võlgniku vara pankrotivaraks, mida

kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Pankrotivarasse kuulub ka vara, mis nõutakse või võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab

pankrotimenetluse ajal muul viisil (PankrS § 41 lg 2). Pärast pankroti väljakuulutamist ei tohi

füüsilisest isikust võlgnik PankrS § 18 lg 1 p 1 kohaselt teha tehinguid pankrotivaraga ning tehing,

mis on tehtud nimetatud sätet rikkudes, on PankrS § 18 lg 4 järgi tühine. Tühise tehingu tagajärjed

sätestas TsÜS § 66 lg 5, mille kohaselt pidid pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle

võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Seega tuleb tühise tehingu järgi saadu tagastada

mõlemapoolselt.

Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et võlgniku vastu saab pärast pankroti

väljakuulutamist esitada nõudeid vaid pankrotiseaduses sätestatud korras. PankrS § 95 lg 2 sätestas

üldreeglina, et pankrotimenetluse ajal tekkinud nõude võlgniku vastu võib esitada pärast

pankrotimenetluse lõppu hagimenetluses. Enne jaotise alusel raha väljamaksmist võimaldas PankrS

§ 83 teha pankrotivarast väljamakseid vaid teatud juhtudel.

PankrS § 17 lg 2 kohaselt võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku ärinime kasutada üksnes

koos sõnaga "pankrotis". Juriidilise isiku pankroti korral kantakse äriseadustiku § 58 lg 1 p 2 järgi

äriregistrisse kohtuotsuse alusel pankroti väljakuulutamine koos pankrotihalduri nime, isikukoodi ja

elukohaga, samuti märge, et tema esindab ettevõtjat. Füüsilise isiku pankroti korral, kes ei ole

ettevõtjana äriregistrisse kantud, on tehingu teisel poolel tunduvalt raskem tema pankrotist teada

saada. Selles asjas on pankrotivõlgnik teinud vaidlusaluse tehingu üle nelja aasta pärast füüsilise isiku

pankroti väljakuulutamist ning asjast ei nähtu, et pankrotihaldur oleks midagi ette võtnud osamaksu

võõrandamise vältimiseks. Sellistel asjaoludel oleks hagi rahuldamine TsÜS § 108 lg-s 1 väljendatud

hea usu põhimõtte vastane, kui tühise tehingu järgi saadu on pankrotivaras säilinud või kui

pankrotivara on tühise tehingu järgi üleantu arvel suurenenud. Sel juhul võib pankrotivara suureneda

kahekordselt, sest pankrotivõlgnik saaks ilma omapoolse saadu tagastamiseta teiselt poolelt tühise

tehingu järgi antu tagasi, kuigi tehingu järgi saadu on pankrotivaras säilinud või on pankrotivara

üleantu arvel suurenenud. Sarnasele seisukohale on kolleegium asunud 25. novembri 2004. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-134-04 (RT III 2004, 34, 360), kus leiti, et pankrotivara suurendamise püüd teiste

isikute arvel viisil, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ei saa tunnustada, võib olla

vastuolus hea usu põhimõttega ning seega lubamatu.

18. Kohtukulude väljamõistmise otsustab kohus asja uuel läbivaatamisel olenevalt asja sisulise

lahendamise tulemustest.

L. Laarmaa, P. Jerofejev, H. Jõks