3-1-1-126-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-126-04 Otsuse kuupäev 24. jaanuar 2005. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Peeter Vaher Kohtuasi S. A. süüdistusasi KarS § 113, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5, § 214 lg 2 pde 1 ja 4 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsus nr 2-1-279/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatava S. A. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politðev, kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 30. november 2004. a (kirjalik menetlus) Resolutsioon

1.Tühistada Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. a ja Viru Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a kohtuotsused S. A., V. B. ja D. B. süüditunnistamises ja karistamises ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Ida-Viru Maakohtule. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. S. A. tunnistati Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. a kohtuotsusega süüdi ja teda karistati KarS § 113 järgi vangistusega 7 aastaks, § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi vangistusega 6 kuuks, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi vangistusega 4 aastaks ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi vangistusega 2 aastaks. KarS § 64 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest liitkaristus 10 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 järgi mõisteti S. A.-le kohtuotsuste kogumi eest liitkaristuseks 11 aastat vangistust. KarS § 68 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 1 aasta 4 kuud ja 4 päeva. Sama otsusega tunnistati süüdi V. B. ja D. B., kuid nende osas pole kassatsioonkaebust esitatud.

2. Kohtu alla oli S. A. KarS § 113 järgi antud süüdistatuna selles, et ta 23. veebruaril 2003. a kell 00.30 lõi Püssi alevikus X asuvas korteris tüli käigus J. S.-le noaga reie piirkonda, mille tagajärjel tekkis kannatanul tugev verejooks ja ta suri sündmuskohal.

Karistusseadustiku § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi oli S. A. kohtu alla antud süüdistatuna selles, et tema, viibides 5. detsembril 2002. a kella 05.00 paiku koos kaaskohtualuste D. ja V. B.-ga Y teel, ähvardades kasutada vägivalda, hõivasid M. K.-i poolt juhitud sõiduauto VAZ-21011, riikliku numbrimärgiga 401 AGF. S. A. võttis auto juhtimise üle. Jõudnud Y külla, jätsid nad M. K.-i sinna, ise aga sõitsid tema autoga A. asulasse, lubades auto tagastada, kui M. K. annab neile raha.

Karistusseadustiku § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi oli S. A. antud kohtu alla süüdistatuna selles, et viibides ülalnimetatud ajal Y teel sõiduautos VAZ-21011, riikliku numbrimärgiga 401 AGF, hakkas ta koos kaaskohtualustega M. K.-lt nõudma 500 krooni. Pärast Y külla jõudmist väljus M. K. autost ja läks korterisse asukohaga X. Kohtualused järgnesid talle mõne aja pärast. Nad peksid korteris viibinud M. K.-i ja V. B.-i läbi ning nõudsid neilt 2500 krooni ja 1000 USD tasumist ja võlakirja vormistamist. Kohtualused sõitsid M. K.-i autoga A.-sse. S. A. jättis auto enda kätte, lubades selle nõutud rahasumma saamisel tagastada.

3. Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. a kohtuotsuse kirjeldav-motiveerivas osas on kõigepealt kirjeldatud menetlusosaliste taotlusi ja kohtutoiminguid ning loetletud kohtus uuritud tõendeid ilma neile hinnangut andmata. Kohtu järeldused ehk teiste sõnadega kohtu poolt tuvastatu S. A.-le KarS § 113, § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi süüks arvatu osas on kohtuotsuses kirjas järgmisel kujul.

3.1 Puutuvalt tapmise süüdistust on kohtuotsuses märgitud, et "A. süüdistuses KarS § 113 järgi loeb kohus tema süü tõendatuks. Kohus toetub tunnistajate L. H. ja I. B. ütlustele, kes andsid ütlusi selle kohta, et kohtualune tekitas noahaava, väljendades seejuures tahtlust tappa. Kohtualune rääkis kannatanu surmast. Kohtualuse käitumist peale noahaavade tekitamist võib tõlgendada kui kahetsust. Kuid vaatamata sellele ei osutanud ta kannatanule tõhusat abi, ei kutsunud välja kiirabi, jättis kannatanu trepikoja põrandale".

3.2 Lugedes tõendatuks S. A. süü KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi, märgitakse kohtuotsuses esmalt, et "oli kindlaks tehtud, et V. B. ja M. K. olid kohtualuste poolt läbi pekstud, misjärel nõudsid kohtualused neilt raha ja nõudsid võlakirjade kirjutamist. A. nõudis kannatanutelt kummaltki 2500 krooni. Just A. nõudis võlakirjade kirjutamist. Allkirjade kirjutamise fakti kinnitasid kannatanud ja ei eita ka kohtualused. Üks allkiri oli ära võetud V. B.-lt. D. B. nõudis allkirja V. B.-lt, aga V. B. nõudis allkirja M. K.-lt. Allkirjade kirjutamist kontrollis A.-i. Kohus pöörab tähelepanu sellele, et äravõetud allkirjal on V. B. nimi kirjutatud vene keeles."

3.3 Käsitledes S. A. süüdistust KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi loeb kohus esmalt tuvastatuks, et Y teel andis M. K. vabatahtlikult sõiduauto juhtimise üle S. A.-le ja mingit vägivalda ei tarvitatud. Kohus nõustus kohtualuse väidetega selles, et juht vahetati välja seetõttu, et ta oli purjus, tundis halvasti teed ja oleks peaaegu sillal avarii põhjustanud. Edasiselt aga märgitakse kohtuotsuses, et "sõiduauto omastamise faktis arvab kohus, et süüdistus KarS § 215 järgi on kõigi kohtualuste suhtes tõendatud. Nad võtsid auto pandiks, s.o ajutiseks kasutamiseks ilma omastamise eesmärgita. Kõik kolm kohtualust sõitsid võõra autoga minema. Auto oli hiljem ära võetud A.-lt".

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused S. A. ja tema kaitsja Aleksei Smelov.

S. A. vaidlustas enda süüditunnistamise KarS § 113 ja § 215 lg 2 p 1 järgi, eitades J. S.-i tapmise tahtlust. Samuti märkis ta, et võttis M. K-i auto pandiks ja tal puudus selle ajutise kasutamise eesmärk.

Kaitsja palus S. A. kuriteo süüdistuse KarS § 113 järgi ümber kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Mõlemad apellandid palusid kergendada karistust.

5. Viru Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a kohtuotsusega jäeti Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. a kohtuotsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata.

Kriminaalkolleegium nõustus täielikult maakohtu järeldustega S. A. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi.

Kriminaalkolleegium nõustus maakohtu järeldustega S. A. süüdistuses ka KarS § 113 järgi, välistades teo kvalifitseerimise KarS § 117 järgi - seega võimaluse, et surm põhjustati ettevaatamatuse tõttu. Kohus rõhutas, et tavalise elukogemusega inimene teab, et noaga on võimalik inimesele tekitada eluohtlikke vigastusi ja et arteri vigastamisega kaasneb ulatuslik verejooks, mis põhjustab inimese surma.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 6. S. A. kaitsja vandeadvokaat Sergei Politðev esitas kassatsioonkaebuse, vaidlustades ringkonnakohtu otsuse nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamise, kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu järgmiste põhjendustega.

6.1 S. A. on põhjendamatult süüdi tunnistatud KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi M. K.-i autoga R.-st A.-sse sõidu eest. Kaitsja väidab, et süüdistatava tahtlus ei olnud suunatud auto loata kasutamisele. Eesmärk oli sundida kannatanuid raha maksma. S. A.-le KarS § 215 järgi süüksarvatud tegevust tuleb käsitada väljapressimisena KarS § 214 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Kuigi kuritegude ideaalkogumit ei ole tuvastatud on S. A. ühe ja sama tegevuseeest tunnistatud süüdi nii väljapressimises kui ka asja omavolilises kasutamises - märgib kaitsja. Eeltoodu põhjal leiab kaitsja, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse õigust, sest vaidlustatud kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

6.2 S. A. süüditunnistamises KarS § 113 järgi on kohtud hinnanud tõendeid ühekülgselt, rikkudes KrMS § 61 lg 2 sätteid. Kaitsja rõhutab, et S. A. lõi kannatanut noaga jalga ühe korra ja vigastatud kehapiirkond ei olnud elutähtis. Sellest saab järeldada, et ta mitte ei soovinud kannatanu surma, vaid suhtus surma saabumise võimalusse kergemeelselt. Kuriteokoosseisu subjektiivse tunnuse tuvastamisel on kohtud jätnud tähelepanuta süüdistatava käitumise pärast noaga löömist.

6.3 Kassaator leiab, et kohtud on põhjendamatult lähtunud KrMS § 312 p 3 sätestatust ja lugenud noaga arteri vigastamisega inimese surma kaasnemise üldtuntud asjaoluks. Kaitsja palub kvalifitseerida S. A. poolt kannatanu noaga löömine KarS § 118 p 1 järgi, kannatanu surma põhjustamise aga KarS § 117 järgi.

7. Lõpuks märgib kassaator, et S. A.-le mõistetud karistus ei vasta toimepandud tegude raskusele.

8. Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Larissa Prokopenko leiab kassatsioonivastuses, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja selle rahuldamiseks pole alust. Prokurör märgib, et S. A.

süüditunnistamine KarS § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on põhjendatud, sest S. A. soovis kasutada ajutiselt võõrast autot eesmärgiga jõuda koos kaaskohtualustega Y külast A. alevikku. S. A. süü KarS § 113 järgi on prokuröri arvates tõendatud ja kohtute poolt küllaldaselt põhistatud. Prokurör rõhutab, et vastupidiselt kassatsioonis märgitule, ei tõenda S. A. käitumine pärast kannatanu noaga löömist tahtluse puudumist. Reaalset meditsiinilist abi ta kannatanule ei osutanud. Tunnistajate ütluste kohaselt hoopis lõi vigastatud kannatanut rusikaga ja jalaga.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEGIUMI SEISUKOHT I 9. Väites, et S. A. tegevus M. Kimseni auto hõivamisel on käsitletav KarS §-s 214 sätestatud väljapressimisena ega tohiks seega olla täiendavalt kvalifitseeritav KarS § 215 järgi, tugineb kassaator Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-55-97 (RT III 1997, 20, 210) tehtud kohtuotsusele.

Riigikohtu ülalnimetatud otsuses on tõepoolest märgitud, et kui kannatanule kuulunud auto äravõtmine oli sisuliselt väljapressimise toimepanemise viisiks ja kui selle ainsaks eesmärgiks oligi väljapressimise esemeks oleva rahasumma kättesaamine ning puudus auto omastamise tahtlus, siis ei kvalifitseerita tegu mitte eraldi väljapressimise ja röövimisena vaid üksnes väljapressimisena KrK § 142 järgi.

Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. kohtuotsuse vastuolulisus on selles, et ühelt poolt, erinevalt süüdistusest, milles S. A. oli kohtu alla antud, märgitakse kohtu järeldustes, et M. K. andis auto juhtimise vabatahtlikult üle S. A.-le. Kuid samas on kohus leidnud, et auto võeti ära pandina. Kohtuotsusest ei nähtu, millal algas KarS § 215 lg 2 järgi süüksarvatud kuriteo toimepanemine, kui see ei alanud Y teel sõites. Ilmselt tuleks väitest, et auto võeti ära pandina, järeldada, et auto äravõtmine oli väljapressimise toimepanemise viisiks. Sellisel juhul oleks aga tulnud põhjendada, millistele tõenditele tuginevalt ja millise õigusliku põhjendusega erinevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kohtuasjas nr 3-1-1-55-97 (RT III 1997, 20, 210) tehtud otsuses märgitust, oli käsitletaval juhul alust kvalifitseerida S. A. tegevus eraldi ka KarS § 215 lg 2 järgi.

II 10. Nõustuda tuleb kassaatori etteheidetega puutuvalt S. A. süüditunnistamist KarS § 113 järgi. Tunnistades S. A. süüdi selles süüdistuses, on Ida-Viru Maakohus oma järeldustes olnud väga napisõnaline, märkides üksnes järgmist. "Kohus toetub tunnistajate L. H. ja I. B. ütlustele, kes andsid ütlusi selle kohta, et kohtualune tekitas noahaava, väljendades seejuures tahtlust tappa. Kohtualune rääkis kannatanu surmast. Kohtualuse käitumist peale noahaavade tekitamist võib tõlgendada kui kahetsust. Kuid vaatamata sellele ei osutanud ta kannatanule tõhusat abi, ei kutsunud välja kiirabi, jättis kannatanu trepikoja põrandale."

Kohtuotsuse kirjeldav motiveerivas osas enne kohtu järelduste esitamist on nimetatud tunnistajate ütluste sisu kirja pandud järgmiselt.

L. H. on rääkinud, et J. S-i ja A.-i vahel tekkis kaklus, mille käigus Artjuhhovski lõi J. S.-le noahaava jalga öeldes seejuures "Sa tahad surra". Pärast noalööki sidus A.-i kannatanu jala kinni ja viis ta vannituppa. Vannitoas aga hakkas A.-i kannatanut käte ja jalgadega peksma. Korteriomanik I. B. nõudmise peale

toimetasid A.-i, L. H. ja I. B. kannatanu korterist välja. L. H. sõnade kohaselt nägi ta et kannatanu suri trepikojas ja et A.-i ehmus sellest.

Tunnistaja I. B. on kohtuotsuse kirjeldav motiveerivas osas enne kohtu järelduste esitamist kirjapandu kohaselt kinnitanud kohtuistungil tunnistaja L. H. ütlusi lisades, et ta tahtis kannatanule noahaava tekitamise järgselt kutsuda kiirabi. A.-i aga ei lubanud seda põhjendusega, et selle haava kätte ei surda.

Kohtuotsuse kirjeldav motiveerivas osas enne kohtu järelduste esitamist on puutuvalt süüdistust KarS § 113 järgi märgitud veel vaid seda, et kohus avaldas kriminaaltoimiku materjalid. Märkimata on jäetud, millised materjalid avaldati ning kohtuotsuse järeldustest ei nähtu, kas ja kuivõrd kohus tugineb järeldustes neile materjalidele.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates oleks kahe ülalnimetatud tunnistaja ütluste pinnalt olnud kohtul piisavalt alust vähemalt järgnevate materiaalõigusliku sisuga küsimuste analüüsiks. Olles lugenud tuvastatuks selle, et noahoop ja seega tervisekahjustuse tekitamine pandi toime tahtlikult oleks järgnevalt tulnud põhjalikult analüüsida, kas S. A.-l oli surma suhtes tahtlus või ettevaatamatus. Maakohtu otsuses puudub see analüüs täielikult. Ringkonnakohus on püüdnud seda kohtutegevuse lünka täita, lugedes surma põhjustamise ettevaatamatusest välistatuks põhjendusega, et tavalise elukogemusega inimene teab, et noaga on võimalik inimesele tekitada eluohtlikke vigastusi ja et arteri vigastamisega kaasneb ulatuslik verejooks, mis põhjustab inimese surma. Tahtliku arteri vigastamise puhul võiks ehk tõepoolest rääkida surma põhjustamise tahtlusest. Kuid lugedes tuvastatuks selle, et noaga löödi jalga, ei nähtu kohtuotsustest, et jalga lüües oleks soovitud kindlasti tabada arterit. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt võib tõepoolest noahoop südamevõi mõnda teise elutähtsasse piirkonda ka iseenesest viidata surma põhjustamise tahtlusele. Kuid kohtuotsustes puuduvad põhjendused, et ka jalga tuleks lugeda elutähtsaks piirkonnaks eelmärgitud tähenduses. Kokkuvõtvalt tuleb tõdeda, et üheselt ja veenvalt ning karistusõiguse üldosast tulenevale analüüsiskeemile tuginevalt ei ole kohtud välistanud S. A. poolt surma põhjustamist ettevaatamatuse tõttu.

12. Kuid S. A. süüditunnistamiseks KarS § 113 järgi poleks piisanud ka sellest, kui kohus oleks analüüsinud ja tõendeile tuginevalt põhjendanud kohtualuse tahtlust surma põhjustamiseks üldiselt " ilma tahtluse liiki konkretiseerimata. Kuriteo tehioludest lähtuvalt, eriti aga S. A. käitumist pärast noalööki silmas pidades, oleks olnud piisavalt alust analüüsida, kas tagajärje suhtes polnud mitte tegemist kaudse tahtlusega. Kuid arvestades seda, et kaudse tahtluse ja kergemeelsuse korral on intellektuaalne külg kokkulangev, oleks siinjuures vältimatult tulnud analüüsida, kas S. A., tekitades tahtlikult noalöögiga jalga kehavigastuse, möönis kannatanu surma saabumist noalöögi tulemina, või lootis, et see ei saabu (vt siinjuures ka Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-124-03 - RT III, 2003, 32, 328 tehtud otsuses märgitut).

III 13. Kuigi ülalmärgitust nähtuvalt on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates põhjust teha nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule mitmeid materiaalõiguse kohaldamisega seotud etteheiteid, tuleb Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. a ja Viru Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a kohtuotsused lõppkokkuvõttes tühistada KrMS § 339 lg 1 p 7 alusel seoses kohtuotsuses põhjenduste puudumisega. Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. a otsus ei vasta KrMK §-s 274 p-des 2-4 esitatud nõuetele, sest sellest ei nähtu millistele tõenditele - millistele kohtu poolt tuvastatuks loetud faktilistele asjaoludele on kohus oma järelduste tegemisel tuginenud. Selles kohtuotsuses puudub kohtupoolne tõendite analüüs ja hindamine. Siinjuures tuleks rõhutada, et ka KrMS § 312 p-s 1 sätestatu kohaselt tuleb kohtuotsuse põhiosas esmajoones märkida millistele tõenditele tuginevalt loeb kohus mingi asjaolu kohtulikul uurimisel tuvastatuks.

14. Arvestades seda, et põhistuste puudumine on omane Ida-Viru Maakohtu 19. mai 2004. a otsusele tervikuna, tuleb see kohtuotsus kooskõlas KrMS § 352 lg-s 6 sätestatuga tühistada täies ulatuses.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Peeter Vaher