3-1-1-97-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-97-04

Otsuse kuupäev

18. jaanuar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott

Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Zamahhovi süüdistuses KrK

§ 101 p 7; Vladimir Lenardsoni süüdistuses KrK

§ 101 p 7, § 139 lg 2 p-de 2, 3 ja § 197 lg 1; Sergei

Makovi süüdistuses KrK § 101 p 7 ja G.B.

süüdistuses KrK 139 lg 2 p-de 1, 2 ja § 180 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-75/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Zamahhovi ja tema kaitsja vandeadvokaat

Mihhail Korlenko, Vladimir Lenardsoni ja tema

kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belovi

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Konstantin Rostovtsev, Vladimir Lenardsoni kaitsja

vandeadvokaat Tanel Pürn ja Sergei Zamahhovi

kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas

Resolutsioon

1. Viru Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-75/04 jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebused jätta rahuldamata.

3. Mõista välja riigituludesse kaitsja esinemiste eest Riigikohtus Sergei Zamahhovilt 2478 (kaks tuhat

nelisada seitsekümmend kaheksa) krooni ja Vladimir Lenardsonilt 2832 (kaks tuhat kaheksasada

kolmkümmend kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Narva Linnakohtu 19. novembri 2003. a otsusega tunnistati Sergei Zamahhov süüdi KrK § 101 p 7 järgi

ning talle mõisteti karistuseks kaksteist aastat vangistust. Sellele liideti Narva Linnakohtu 15. aprilli 2003. a

otsusega mõistetud karistus - kaks aastat vangistust - ning lõplikuks karistuseks mõisteti kohtualusele

neliteist aastat vangistust.

V. Lenardson tunnistati süüdi KrK § 101 p 7 järgi ja talle mõisteti karistuseks kaksteist aastat vangistust;

§ 139 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi mõisteti talle karistuseks kaheksa kuud vangistust; § 197 lg 1 järgi neli kuud

vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle kuritegude kogumi eest karistuseks kolmteist aastat vangistust.

Sama kohtuotsusega tunnistati KrK § 101 p 7 järgi süüdi veel S. Makov, keda karistati vangistusega

viieteistkümneks aastaks ning KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 ja § 180 järgi G.B., keda karistati mõlema süüteo eest

rahalise karistusega kolmekümne päevamäära ulatuses.

S. Makov, V. Lenardson ja S. Zamahhov tunnistati KrK § 101 p 7 järgi süüdi selles, et nad 24. detsembri

2001. a öösel tapsid isiklike vaenulike suhete tõttu eriti piinaval ja julmal viisil V.S.. Selleks sidusid nad

kannatanu kleeplindiga tugitooli külge kinni ning peksid teda käte ja jalgadega pähe ning kehasse, tekitades

talle hulgaliselt vigastusi. Samal ajal S. Makov piinas kannatanut, pannes viimase paljaste jalataldade vastu

voolu all olevad triikraua juhtmed ning kallates talle suhu äädikat ja kütteõli. Seejärel süstisid S. Makov ja

S. Zamahhov kannatanule naha alla äädikat, kütteõli ja õhku, V. Lenardson aga kägistas V.S. triikraua

juhtmega. Pärast seda lõi S. Makov V.S-le viiliga südame piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri.

Otsuses leitakse, et kohtualuste süü on tõendatud kõigi kohtus uuritud tõendite kogumiga. Sündmuste käigu

tuvastamisel võttis kohus aluseks ennekõike kaaskohtualuse G.B. ütlused, kelle juures tapmine ka toimus ja

kes kõike pealt nägi. Tema ütlusi kinnitasid seejuures veel täiendavalt tunnistaja I.A. ja anonüümse tunnistaja

"D." ütlused. Süüdistatavate ütlused olid aga seevastu eeluurimisel äärmiselt vastukäivad ja hakkasid

omavahel ühtima alles kohtuliku arutamise staadiumis, kui neil pärast kriminaalasja materjalidega tutvumist

oli võimalus välja töötada ühtne käitumisliin. Viimane oli seejuures suunatud G.B. vastu, et veeretada süü

tapmise toimepanemises hoopis temale. Kohtualuste seletusi ütluste muutmise kohta ei pidanud kohus

seejuures usutavateks.

Kuigi eksperdiarvamusest ei tulenenud, et V.S-le oleks süstitud erinevaid aineid, luges kohus selle tõendatuks

tunnistajate ütlustega. Eksperdiarvamuse puudulikkust põhjendatakse kohtuotsuses sellega, et kannatanu

surnukeha uurimise ajaks ei olnud kõik asjaolud veel kindlaks tehtud, mis omakorda mõjutas laiba uurimist.

Samuti kinnitasid surma põhjustamist eriti piinaval ja julmal viisil elupuhused piinamisjäljed, millena kohus

käsitles hulgalisi kehavigastusi. Lisaks sellele tuvastati tapetu rõivastel kütteõli lõhn.

Kohtu hinnangul oli tapmine toime pandud kooskõlastatult ning suunatud ühtse eesmärgi saavutamisele,

mistõttu tapmises osalenuid käsitleti kaastäideviijatena.

V. Lenardson tunnistati süüdi veel KrK § 139 lg 2 p-de 2, 3 järgi automagnetoola varguses ja KrK § 197 järgi

sõiduauto ärandamises. G.B. tunnistati KrK § 180 järgi süüdi V.S. tapmise eelnevalt mittelubatud varjamises

ning KrK § 139 lg 2 p-de 1, 2 järgi mobiiltelefoni varguses.

2. Linnakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras kõik kolm tapmises süüdimõistetut ning samuti

V. Lenardsoni ja S. Zamahhovi kaitsja. Kõigis apellatsioonkaebustes paluti kohtualused tapmissüüdistuses

õigeks mõista.

3. Viru Ringkonnakohtu 3. mai 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused

rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustunud apellantide väitega, et kohtualuste süüdimõistmine KrK § 101 p 7 järgi on

ebaseaduslik juba seetõttu, et kuigi on tühistamata kohtueelsel uurimisel tehtud kriminaalmenetluse

lõpetamise määrus V.S.le naha alla äädika, kütteõli ja õhu süstimise osas, tunnistati kohtualused süüdi ka

nendes tegudes. Kohtu hinnangul ei ole siinjuures arvestatud, et linnakohtu istungil KrMK § 215 lg 2 alusel

kohtualustele uue süüdistuse esitamisel hõlmati süüdistusega ka teod, milles oli kohtueelsel uurimisel

menetlus lõpetatud.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga ka selles, et kõik kolm kohtualust tegutsesid V.S. surma

põhjustamisel kaastäideviijatena ning viitas seejuures kohtupraktikas valitsevale materiaal-objektiivsele

teovalitsemise teooriale.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse S. Zamahhov ja tema kaitsja vandeadvokaat

Mihhail Korlenko, samuti V. Lenardson ja tema kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Sergei Belov. Kõik

kassaatorid taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

5. V. Lenardsoni kaitsja S. Belovi kassatsioonkaebuses leitakse, et kohtud on valesti kohaldanud

kriminaalseadust ning rikkunud kriminaalmenetluse norme.

Kassaator märgib esmalt, et kriminaalasja materjalide hulgas on uurija määrus, millega on lõpetatud

menetlus V. Lenardsoni ja teiste toimepanijate suhtes KrK § 101 p 7 tunnustel. See määrus on tühistamata

ning järelikult tulnuks ka menetlus selles süüdistuses KrMK § 5 lg 1 p 10 kohaselt lõpetada. Järgnevalt

osutab kassaator sellele, et kohtualused on süüdi tunnistatud eeskätt kaaskohtualuse G.B. ütluste alusel.

Sellisel juhul tuleb aga süüdistust eriti põhjalikult kontrollida teiste kriminaalasjas sisalduvate materjalidega,

mida aga tehtud ei ole. Kassaatori arvates on kriminaalasjas ohtralt tõendeid selle kohta, et G.B. ütlused ei

ole usaldusväärsed, samal ajal on aga analüüsist kõrvale jäetud kõik tõendid, mis räägivad tema kaitsealuse

kasuks. Kohtuotsuses pole aga põhistusi, miks ühtesid tõendeid eelistatakse teistele ja seega on tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

6. V. Lenardson viitab enda kaebuses üksikasjalikult tunnistaja G.B. ütlustele ning leiab, et need on

vastuolulised ja antud sooviga juhtida kohtud valejälgedele. Kokkuvõtvalt leiab kassaator, et ükski

kohtuotsuse aluseks olnud tõend ei kinnita tema osalust toimepandud tapmises.

Pärast kassatsioonkaebuse esitamist saabus Riigikohtusse V. Leonardsoni avaldus, mida ta palub käsitleda

kassatsioonkaebuse lisana. Selles avalduses tunnistab ta üles V.S. tapmise ning kinnitab, et teised

kaaskohtualused on süütud.

7. S. Zamahhovi kaitsja M. Korlenko kaebuses on asutud seisukohale, et puuduvad tõendid selle kohta, et

V.S. tapeti eriti julmal ja piinaval viisil.

Kaitsja osutab sellele, et kohtuarstliku ekspertiisi kohaselt puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et

kannatanule oleks süstitud äädikat, solaarõli või õhku, tuvastatud ei ole ka kägistamist ja elektrivoolu

kasutamist. Tunnistajate subjektiivseid ütlusi ei saa aga sellise järelduse tegemiseks aluseks võtta, eriti kui

need on ilmselges vastuolus kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Seejuures juhib kassaator tähelepanu sellele, et

eksperti ei ole erinevalt tunnistajatest kohtus üle kuulatud.

Kassaator leiab samuti, et kuna V.S. surm saabus viiliga südamesse löömise tagajärjel ja lööjaks ei olnud

S. Zamahhov, ei saa teda käsitada süüteo täideviijana. Viiliga löömise hetkel ei olnud ta isegi mitte tapetuga

ühes toas.

Muus osas kattuvad kassaatori seisukohad V. Lenardsoni kaitsja S. Belovi kassatsioonkaebuses esitatud

väidetega.

8. S. Zamahhovi kassatsioonkaebuses korratakse tema kaitsja kaebuses märgitut. Samuti vaidlustab

S. Zamahhov talle mõistetud karistust.

9. Kriminaalasja läbivaatamisel 28. septembril 2004. a tekkisid Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

kolmeliikmelises koosseisus seaduse kohaldamisel põhimõttelist laadi lahkarvamused ja seetõttu anti

kriminaalasi lahendamiseks kriminaalkolleegiumi kogu koosseisule.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseisu istungil toetas vandeadvokaat T. Pürn V. Lenardsoni ja

tema kaitsja kassatsioonkaebust. Ta rõhutas, et KrMK § 5 lg 1 p 10 kohaselt ei oleks tohtinud tunnistada

isikut süüdi sellises süüdistuses, mille suhtes on kriminaaltoimikus kohtueelses menetluses tehtud ja

tühistamata kriminaalmenetluse lõpetamise määrus. Kaitsja märkis, et kohtuotsuste pinnalt pole võimalik aru

saada, millistele tõenditele tuginevalt on loetud tuvastatuks kohtualustele süüksarvatud teod ja seega ei saa

kohtuotsuse põhjenduste kujunemist lugeda jälgitavaks.

Samuti leidis kaitsja, et kuigi kohtualuste tegevuse hindamisel on lähtutud nn teovalitsemise teooriast, on

tegelikult kannatanu surma põhjustamine viililöögiga ja kohtualuste poolne surma põhjustamisele eelnenud

tegevus teineteisest sedavõrd selgepiiriliselt eristatavad, et surma põhjustamist tuleb vältimatult käsitada

ekstsessina.

V. Lenardsoni kaitsja märkis, et kaitseülesandeid täites ei pea ta võimalikuks võtta seisukohta oma

kaitsealuse poolt pärast kassatsioonkaebuse esitamist Riigikohtusse saadetud avalduse kohta, milles

V. Leonardson tunnistas üles V.S. tapmise ning kinnitas, et teised kaaskohtualused on süütud.

Sergei Zamahhovi kaitsja vandeadvokaat Aino-Eevi Lukas nõustus valdavas osas V. Lenardsoni kaitsja poolt

Riigikohtu istungil märgituga. Ta rõhutas, et anonüümne tunnistaja, kelle ütlustele on kohtuotsuses tuginetud

ei olnud mitte kuriteosündmuse pealtnägija, vaid kommenteeris pelgalt muudest allikatest kuriteosündmuse

kohta kuuldut.

Prokurör leidis, et ringkonnakohtu vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

11. Esmalt vaeb Riigikohtu kriminaalkolleegium V. Lenardsoni kaitsja S. Belovi väidet, mille kohaselt oleks

Narva Linnakohus KrMK § 5 lg 1 p 10 alusel pidanud kriminaalasja süüdistuses KrK § 101 p 7 järgi

lõpetama põhjusel, et kriminaalasja materjalide hulgas on uurija määrus, millega on lõpetatud

kriminaalmenetlus V. Lenardsoni ja teiste toimepanijate suhtes KrK § 101 p 7 tunnustel.

12. Kriminaalasjas menetluse lõpetamise määruse olemasolu oli kriminaalmenetlust välistavaks asjaoluks

KrMK § 5 lg 1 p-de 9 ja 10 järgi ja on seda ka KrMS § 199 lg 1 p 5 järgi. Selle kriminaalmenetlust välistava

asjaolu põhjendatus lähtub arusaamast, et menetleja peaks toimima loogiliselt järjekindlalt ja et

menetlusalusel isikul peab olema võimalus siduda enda õiguspärased ootused menetleja ametlike

menetlusotsustega. Kõnealuse kriminaalmenetlust välistava asjaolu puhul on märgata mitmeid paralleele PS

§ 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem põhimõttega, mille kohaselt ei tohi kedagi anda kohtu alla ega karistada

teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Kuid tegemist on üksnes

paralleelidega. Kohtulahendi jõustumisega kaasneb selle seadusjõud ja otsuse teinud menetleja - kohus ei saa

reeglina seda otsust ise enam tühistada. Kriminaalasja kohtueelsel uurimisel tehtud kriminaalasja lõpetamise

määrusel aga puudub selline jõustunud kohtuotsusele omane tunnus nagu seadusjõud ja seetõttu on

menetlejal - eeskätt prokuröril võimalik kogu kohtueelse menetluse vältel tühistada menetluse lõpetamise

määrus ja jätkata menetlust ka varem lõpetatu osas.

13. Kriminaalmenetluse koodeksi kehtivuse ajal valitses kuni 23. novembrini 1994. a KrMK § 215 tekstis

tehtud muudatuste jõustumiseni arusaam, et kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus

oli ka kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal menetlustakistuseks selles mõttes, et seda määrust ei saanud

prokurör kohtuliku arutamise staadiumis tühistada. See seondus asjaoluga, et kohtulik arutamine võis

toimuda eranditult süüdistuse osas, milles isik oli kohtu alla antud ja omakorda kohtu alla ei olnud võimalik

anda süüdistuses, milles kriminaalmenetlus oli lõpetatud. Kuid ka kõnealusel ajal ei olnud kohtueelses

menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus absoluutseks menetlustakistuseks. Kui kohtulikul

arutamisel ilmnes vajadus süüdistuse muutmiseks või täiendamiseks selliselt, et see hõlmaks ka lõpetamise

määruses kirjeldatut, saadeti kriminaalasi täiendavaks eeluurimiseks. Täiendaval eeluurimisel tühistati

lõpetamise määrus, muudeti või täiendati süüdistust ja isik anti kohtu alla ka tühistatud lõpetamise

määrusega hõlmatud süüdistuse osas.

14. Alates 23. novembril 1994. a KrMK § 215 tekstis tehtud muudatuste jõustumisest muutus prokuröri

pädevus kohtumenetluses: sellest ajast alates võis prokurör ka kohtuliku arutamise ajal kas muuta süüdistust

raskemaks või koguni esitada uue süüdistuse. Kohtupraktikas tõlgendati KrMK § 215 uut teksti selliselt, et

süüdistuse muutmine või uue süüdistuse esitamine kohtus võis tähendada küll kuriteo koosseisu, kuid mitte

kuriteo sündmuse muutmist KrMK § 5 lg 1 p-de 1 ja 2 mõttes.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ülalkäsitletud muudatuste tulemina KrMK §-s 215 oli

kriminaalmenetluse koodeksi süstemaatilise tõlgendamise pinnalt alust väita, et kohtueelses menetluses

tehtud kriminaalasja lõpetamise määrus ei saanud enam olla kriminaalasja kohtuliku arutamise ajal

menetlustakistuseks siis, kui süüdistuse muutmise või uue süüdistuse esitamisega oli kohtus võimalik

hõlmata ka seda süüdistust, milles oli kohtueelsel uurimisel menetlus lõpetatud. Seejuures on oluline

arvestada ka seda, et KrMK § 215 lg 3 kohaselt andis kohus kohtualuse ka muudetud süüdistuses kohtu alla.

16. Ülalkirjeldatud arusaam ei muutnud siiski kohtueelses menetluses tehtud kriminaalasja lõpetamise

määrust ja KrMK § 5 lg 1 p-s 10 sätestatut õigustühiseks. Esiteks oli sel määrusel kestvalt

kriminaalmenetlust välistava asjaolu tähendus kohtueelses menetluses ja ilma seda määrust tühistamata ei

oleks saanud isikut määruses sisalduvas süüdistuses kohtu alla anda. Ja teiseks oli sellel määrusel tähendus

ka kohtumenetluses: ilma kohtus KrMK § 215 alusel ja tingimustel süüdistust muutmata poleks olnud

võimalik isikut tunnistada süüdi süüdistuses, milles oli tühistamata kohtueelses menetluses tehtud

kriminaalasja lõpetamise määrus.

17. Kriminaaltoimikus (II kd, lk-d 157 - 158) on tõepoolest uurija määrus 10. septembrist 2002. a,

pealkirjaga "Kriminaalasjas esitatud süüdistuses kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määrus". Sellest

määrusest nähtuvalt oli kriminaalmenetlust alustatud KrK §-s 100 ettenähtud kuriteo tunnustel seoses V.S.

laiba leidmisega. Määruse resolutiivosas märgitu kohaselt arvatakse esmalt S. Makovile, V. Lenardsonile ja

S. Zamahhovile KrK § 100 järgi esitatud süüdistusest välja sõnad "tegi injektsiooni, viies süstla abil naha alla

äädikat ja kütteõli". Määruse resolutiivosa teise punkti kohaselt lõpetati S. Makovi, V. Lenardsoni ja

S. Zamahhovi suhtes kriminaalmenetlus süüdistuses KrK § 128 lg 1 järgi. Selle määruse põhistavast osast

nähtuvalt on KrK § 100 osas süüdistuses tehtav muudatus tingitud asjaolust, et kohtuarstliku ekspertiisi

aktidest ei nähtu, et V.S. laibal oleks esinenud jälgi, mis on iseloomulikud tema elupuhusel mõjutamisel

elektrivooluga või injektsiooni vahendusel, V.S. verd aga eksperdile uurimismaterjalina saadetud ei ole.

Eeltoodust nähtub, et selle määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus S. Makovi, V. Lenardsoni ja

S. Zamahhovi osas KrK § 128 lg 1 järgi. Süüdistuses KrK § 100 järgi aga tegelikult ei lõpetatud menetlust ei

osaliselt ega ka täielikult. Seda süüdistust üksnes muudeti määruse resolutiivosas kirjeldatud viisil. Seega

pole Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates käesoleva kriminaalasja menetlemisel uurija sisuliselt teinud

KrK § 100 järgi esitatud süüdistuse osas kriminaalmenetluse lõpetamise määrust ja juba seetõttu puudub alus

rääkida menetlustakistusest KrMK § 5 lg 1 p 10 mõttes.

II

18. Käesoleva kriminaalasja keskne materiaalõiguslik küsimus seondub S. Zamahhovi kaitsja M. Korlenko

kassatsioonkaebuses, aga ka V. Lenardsoni kaitsja vandeadvokaat T. Pürni poolt Riigikohtu istungil esitatud

väitega, et kuna V.S. surm saabus S. Makovi poolt kannatanule viiliga südamesse löömise tagajärjel, siis ei

saa teisi sündmuskohal viibinud kohtualuseid käsitleda kaastäideviijatena. Sellega seoses märgib Riigikohtu

kriminaalkolleegium järgmist.

19. Kõik kohtualused on tunnistatud süüdi KrK § 101 p 7 järgi, s.o tahtlikus tapmises eriti piinaval või julmal

viisil. Kohtud lugesid tuvastatuks, et S. Makov, S. Zamahhov ja V. Lenardson, tegutsedes grupis tahtliku

tapmise eesmärgil, sidusid V.S. kleeplindiga tugitooli külge ja saades aru, et nad tekitavad kannatanule eriti

piinavat valu ja kannatusi, lõid teda rusikatega ja jalgadega vastu pead ning keha, tekitades massiivsed

verevalumid peas, peaaju põrutuse ja verevalumi kõva ajukesta all ning rida teisi vigastusi. Samal ajal

S. Makov piinas kannatanut, pannes viimase paljaste jalataldade vastu voolu all olevad triikraua juhtmed

ning kallates talle suhu äädikat ja kütteõli. Seejärel süstisid S. Makov ja S. Zamahhov kannatanule naha alla

äädikat, kütteõli ja õhku, V. Lenardson aga kägistas V.S. triikraua juhtmega. Pärast seda lõi S. Makov V.S-le

viiliga südame piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri.

Seejuures on kohtud lugenud tuvastatuks, et kõik kohtualused osalesid kannatanu kinnisidumises, peksmises

ja muul viisil piinamises tapmise eesmärgil. Tähele tuleb panna, et kohtud ei ole kohtualustele süüks arvatud

mitte pelgalt tahtlikku tapmist, vaid selle täideviimist eriti piinaval viisil.

Kohtu poolt tuvastatust tuleneb seega, et kõik kolm kohtualust osalesid vahetult neile süüksarvatava

käitumise objektiivse teokoosseisu realiseerimisel. Seega on ainetu kaitsja väide, et tagajärje saabumise eest

täideviijana peaks vastutama vaid surma vahetu põhjustaja. Kaastäideviimise õpetuse kohaselt on

kaastäideviijatena igal juhul käsitletavad kõik, kes vahetult ise realiseerisid mingi süüteokoosseisu

objektiivsesse külge jääva teo. Praegusel juhul on see ka tuvastatud ja kohtualuseid on õigustatult käsitletud

kui raskendaval asjaoludel toime pandud tahtliku tapmise kaastäideviijaid.

20. Eelmises punktis märgitust lähtuvalt on kohtud sisuliselt lugenud raskendavatel asjaoludel toimepandud

tapmise kaastäideviimise kohtualuste poolt tuvastatuks nn formaal-objektiivsest teooriast lähtuvalt. Selle

teooria kohaselt on täideviijana käsitatav üksnes see isik, kes ise paneb toime süüteokoosseisu objektiivsesse

külge kuuluva teo. Kuid samas on ringkonnakohtu vaidlustatud otsuses kaastäideviimine loetud tuvastatuks

viitega järgmisele tsitaadile Riigikohtu poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-88-03 (RT III, 2003,25, 253) tehtud

otsusest: "(kaas)täideviimine seisneb objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumis, mis näitab, kelle teod

moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb)." See tsitaat

viitab aga materiaal-objektiivsest ehk teovalitsemise teooriast lähtumisele.

Kuigi käsitletava kriminaalasja puhul oli faktilistest asjaoludest lähtuvalt kaastäideviimine õigesti tuvastatud

formaal-objektiivsele teooriale tuginevalt, loeb Riigikohtu kriminaalkolleegium kaastäideviimise ja kuriteost

osavõtu piiritlemisel jätkuvalt põhjendatuks lähtumist avaramast - materiaal-objektiivsest ehk teovalitsemise

teooriast. Seejuures on nn isiklikust teovalitsemisest lähtuv formaal-objektiivne teooria materiaal-objektiivse

teooria üheks osaks.

21. Ühtlustamaks Riigikohtu senist praktikat teovalitsemise teooria kohaldamiseks, peab Riigikohtu

kriminaalkolleegium vajalikuks märkida järgmist.

21.1 KarS § 21 lg 2 lause 1 kohaselt vastutavad isikud kaastäideviijatena, kui vähemalt kaks isikut panevad

süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult. Kõnealusest teooriast lähtuvalt ei ole nõutav, et täideviijana käsitletav

isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu. Objektiivses mõttes panevad isikud

süüteo toime ühiselt, kui nad valitsevad toimuvat funktsionaalselt tööjaotuslikus koostoimes. See tähendab,

et igaüks (kaas)täideviijatest peab lisama tagajärje saabumisse teoühtsust hinnates olulise teopanuse, millest

kokkuvõtvalt sõltub taotletava eesmärgi saavutamine. Tegemist peab olema kõigist täideviijatest sõltuva

ühtse teovalitsemisega, kus kõik isikud tegutsevad ühtsest teoplaanist lähtuva tööjaotuse alusel. Süüteo

realiseerimise suhtes peab olema tegemist just olulise teopanusega, st ei piisa ainult toetavatest, teo

täideviimise seisukohalt teisejärgulistest tegevustest. Ilma teovalitsemiseta toimepanijad ei ole käsitatavad

mitte kaastäideviijatena vaid osavõtjana, st kas kihutajana või kaasaaitajana.

21.2 Subjektiivses mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust,

mis sisaldub KarS § 21 lg 2 lause 1 mõistes kooskõlastatult. Kaastäideviijad peavad olema kokku leppinud

rollijaotuses ja selle vastastikusest sõltuvusest - st süütegu pannakse toime läbi teadliku ja soovitud

koostegutsemise. Kaastäideviimise korral soovib isik enda teopanust näha just osana ühtsest tegutsemisest.

Teovalitsemise teooria tähenduses tuleb seda mõista teovalitsemise tahtlusena. See kokkulepe ei pea olema

suuline ega eelnema süüteokatsele ja seda on võimalik saavutada ka vaikimisi ning konkludentsete tegudega

juba süüteo toimepanemise käigus.

21.3 Erinevalt formaal-objektiivsest teooriast on ühine ja kooskõlastatud tegu kui tervik teovalitsemise

teooria mõttes olemuselt jagamatu ja omistatav kõigile kaastäideviijatele ka siis, kui keegi neist

kaastäideviijatest mingit üksikut tegu n.ö omakäeliselt toime ei pannud. Selle ühise teoga on hõlmatud ka

kaastäideviijate koosseisupärase tegevuse kõik ebaolulised kõrvalekalded, mis pole käsitletavad ekstsessina.

21.4 Seega lähtutakse teovalitsemise teoorias arusamast, et KarS § 21 lg 2 lause 1 näol on tegemist

omistamisnormiga, mille alusel üks isik vastutab ka teise poolt faktiliselt tehtu eest nii, nagu oleks ta seda ise

teinud. Arvestada tuleb aga siinkohal iga isiku täideviijakvaliteeti: altkäemaksu saab võtta vaid ametiisik,

kõik kaastäideviijad peavad olema süüvõimelised jne (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-

49-97- RT III 1997, 17, 177).

21.5 Seega ei ole teovalitsemise teooria tähenduses nõutav, et täideviijana käsitletav isik paneks toime

objektiivsesse teokoosseisu kuuluva teo. Küll on aga nõutav "ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu

tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine" (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsuse nr 3-1-1-23-01 p 6 - RT III 2001, 8, 91). Järelikult võib süüteo kaastäideviija olla teoplaani

väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja: nt valvab, et keegi süüteo

toimepanemisele vahele ei tuleks, juhib tähelepanu kõrvale jne. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium

kriminaalasjas nr 3-1-1-20-03 (RT III 2003, 9, 90) märkinud, et kriminaalkoodeksi mõttes kuriteo

ettevalmistamises ja organiseerimises osalenud isikuid võib vaadelda (kaas)täideviijana, mis veelgi kinnitab,

et täideviija mõiste ei ole tingimata ja alati seotud objektiivse teokoosseisu realiseerimisega.

III

22. Riigikohtu istungil vaidlustas S. Zamahhovi kaitsja vandeadvokaatA.-E. Lukas anonüümse tunnistaja

ütluste kasutamise tõendina põhjendusega, et see tunnistaja ei olnud mitte kuriteosündmuse pealtnägija, vaid

kommenteeris pelgalt muudest allikatest kuriteosündmuse kohta kuuldut. Riigikohtu kriminaalkolleegium

leiab, et kriminaalmenetluse seaduses ei sisaldu keeldu tunnistada anonüümseks tunnistajaks ka isikut, kes on

tuletatud tõendi allikas. Vaidlustatud kohtuotsus ei tugine ainuüksi ega ka mitte määravas ulatuses kõnealuse

anonüümse tunnistaja ütlustel.

23. Riigikohtu kriminaalkolleegium soostub S. Zamahhovile mõistetud karistusega ning ei pea vajalikuks

kohtute asjassepuutuvaid seisukohti täiendavalt analüüsida.

24. Kooskõlas eeltooduga ja juhindudes AKKS § 63 p-st 1 ja § 65 lg-st 3 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse muutmata ja kassatsioonkaebused rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

Hannes Kiris, Lea Kivi, Peeter Vaher