3-1-1-114-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-114-04

Otsuse kuupäev

17. jaanuar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja

Peeter Vaher

Kohtuasi

J. P. süüteoasi KrK § 100 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsus

nr 2-1/422/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen

Tombergi kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2004. a , kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsus tühistada ja saata kriminaalasi samale kohtule

uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 1. märtsi 2004.a. otsusega tunnistati J. P. süüdi KrK § 100 järgi ja teda karistati

vangistusega kuueks aastaks.

J. P. tunnistati süüdi selles, et ta 24. juunil 2001. a lõi kindlakstegemata torke-lõikevahendiga korduvalt

tahtlikult A. N.-le kaela, näo, rinna ja parema käe piirkonda, mille tagajärjel kannatanu suri.

Sama kohtuotsusega tunnistati KrK § 15 lg 2 ja § 100 järgi süüdi S. N., kuid tema osas linnakohtu otsust

apellatsiooni korras ei vaidlustatud.

2. J. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse,

seades eeskätt kahtluse alla põhiliste tõendiallikate - alaealiste tunnistajate A .K. ja A. Ž. ütluste

usaldusvääruse. Nimetatud tunnistajad olid andnud ütlusi selle kohta, et nemad, istudes maja ees kasvanud

puu otsas, nägid läbi korteri akna J. P. tegevust. Apellandi hinnangul polnud aga tunnistajatel võimalik

kõnealust sündmust läbi akna näha. Kaitsja taotles ringkonnakohtult uurimiseksperimendi korraldamist

selgitamaks, kas nimetatud tunnistajad võisid kirjeldatud kohast näha korteris toimunut. Kaitsja märkis, et A.

K. ja A. Ž. eeluurimisel ja kohtuistungil antud ütlused lahknevad kannatanu surma põhjustanud tegude

oluliste detailide osas. Kaitsja leidis, et kuna linnakohus ei hinnanud tõendeid nende kogumis ja rajas oma

järeldused oletustele, siis tuleb J. P. õigeks mõista ja tühistada linnakohtu otsuse ka tsiviilhagi ning

kohtukulude väljamõistmise osas.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2004. a määrusega rahuldati apellandi taotlus tunnistajate A. K. ja A.

Ž. ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ning tuginedes AKKS § 15 lg-le 1 ja KrMK § 218 lg 1 p-dele 2

ja 3 kohustati Põhja Ringkonnaprokuratuuri toimetama ühe kuu jooksul täiendavat sündmuskoha vaatlust,

tunnistajate A. K. ja A. Ž. ütluste seostamist olustikuga ning uurimiseksperimenti.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata ja kaitsja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus kokkuvõtvalt linnakohtu otsuses esitatud tõendite

analüüsi ja kohtu järeldustega ega pidanud AKKS § 29 lg-le 5 tuginedes vajalikuks nende kordamist.

Ringkonnakohus ei jaganud kaitsja ja prokuröri seisukohta, et ringkonnakohtu 12. aprilli 2004. a määruse

alusel läbiviidud täiendavate uurimistoimingute käigus saadud teave ei ole tõendina kasutatav.

Ringkonnakohtu otsuses märgitakse, et kriminaalmenetluses on tõendiks igasugune faktiline teave, mis on

vajalik kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Seejuures

kehtestab kriminaalmenetluse seadus üksnes enamlevinud tõendi allikaks olla võivad menetlustoimingud ja

nende läbiviimise korra, kuid ei sisalda tõendi allikate ammendavat kataloogi. Ringkonnakohus märkis, et

tõenditena võivad muuhulgas olla vastuvõetavad ka menetlusõiguse normide rikkumisega saadud tõendid.

Tõendi lubatavust kaaludes tuleb arvesse võtta põhjendatud avalikku huvi kuriteoasjas tõe tuvastamiseks.

Oluline on, et isiku süüditunnistamisel ei tuginetaks üksnes siseriikliku õigusega seatud tõendi saamise

reeglistikust kõrvalekaldumisega saadud tõendile.

Ringkonnakohus nõustus kaitsja seisukohaga, et uurimiseksperimendi läbiviimine ei täitnud selle

menetlustoimingu eesmärki. Sellegipoolest leidis ringkonnakohus, et täiendavad uurimistoimingud oma

kogumis koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kõrvaldavad kahtlused tunnistajate A. K. ja A. Ž.

ütlustes.

Nimetatud põhjustel käsitleski ringkonnakohus prokuröri poolt korraldatud täiendavate uurimistoimingutega

saadud faktilisi andmeid menetletava kriminaalasja õigeks otsustamiseks tähtsust omavate asjaoludena ning

hindas neid kogumis teiste kogutud tõenditega. Seejuures leiti, et uurimistoimingutega saadud faktilised

andmed tõendavad, et tunnistajad A. K. ja A. Ž. kirjeldavad oma ütlustes nende poolt tegelikult nähtud

kuriteo toimepanemise asjaolusid ja lükkavad ümber apellatsioonkaebuse vastupidised väited.

Ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks A. K. ja A. Ž. kordusülekuulamist, sest apellatsioonimenetluse käigus

saadud tõendid võimaldasid kontrollida nende ütluste õigsust. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja

väidetega nimetatud tunnistajate erinevatel menetlusetappidel antud ütluste erinevuse ja seega ka nende

ütluste ebausaldusväärsuse kohta. Kohus leidis, et nende tunnistajate ütlustes ei ole vastuolusid menetletava

kriminaalasja oluliste tehiolude osas.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsuse peale esitas kassatsiooni J. Pererukova kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Helen Tomberg, taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu KrMS § 339 lg 1 p 10 ning KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Menetlusõiguse rikkumine seisneb kaitsja arvates selles, et puudub kohtuistungi protokoll, milles oleks

fikseeritud ringkonnakohtu määratud tõendite kogumise käik ja tõendite uurimise tulemused, ning seega on

ringkonnakohus oma otsuses tuginenud lubamatutele tõenditele.

6. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalja Vester jätta

ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör leiab, et kuigi täiendavate

uurimistoimingute tegemisel rikuti menetlusõiguse norme, polnud need rikkumised olulised, sest sellega ei

kaasnenud ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust. Prokuröri arvates on ringkonnakohtu otsuses

vastatud apellatsioonkaebuse väidetele ja ringkonnakohtu otsus on piisavalt põhjendatud.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesoleva kriminaalasja kassatsiooni korras läbivaatamise keskne õiguslik probleem seondub küsimusega,

kas ringkonnakohus oli pädev enda menetluses olevas kriminaalasjas kohustama prokuratuuri täiendavateks

uurimistoiminguteks.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2004. a määruse tegemise ajal kehtinud KrMK § 49 lg 1 kohaselt oli

nii uurijal kui kohtul õigus teha tema menetluses olevates kriminaalasjades tõendite saamiseks kõiki KrMK-s

ettenähtud uurimistoiminguid, aga ka õigus nõuda teistelt isikutelt tõenditena käsitletavate esemete ja

dokumentide esitamist.

AKKS §-des 19 ja 26 sätestatu kohaselt kehtis sama põhimõte ka kriminaalasja arutamisel apellatsiooni

korras. See tähendab, et ka ringkonnakohus oli kriminaalasja apellatsiooni korras arutades pädev esiteks

vajadusel ise toimetama kõiki KrMK-s ettenähtud uurimistoiminguid ja teiseks nõudma teistelt isikutelt

tõenditena käsitletavate esemete ja dokumentide esitamist AKKS § 15 lg-s 1 sätestatu eesmärk, mida järgiti

üheselt ka kohtupraktikas, ei olnud ringkonnakohtule AKKS §-des 19 ja 26 sätestatuga võrreldes mingi

täiendava pädevuse omistamine vaid hoopis selle piiramine. Menetlusökonoomia kaalutlusel võis

ringkonnakohus AKKS § 15 lg-s 1 sätestatu kohaselt ka eelmenetluses nõuda tõendeid (eeskätt dokumente)

ja määrata ekspertiise, kuid ta ei olnud eelmenetluses pädev tegema uurimistoiminguid.

9. Ei eelmises punktis nimetatud ega ka muudest KrMK ja AKKS sätetest ei tulenenud siiski kohtu pädevust

kohustada enda pädevuses olevas kriminaalasjas prokuröri või kohtueelset menetlejat uurimistoiminguteks.

Asjakohane ei ole Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsuses sisalduv viide KrMK § 218 lg 1 p-

dele 2 ja 3. Nendes punktides sätestatu kohaselt võis kriminaalasja arutamise edasilükkamatuse aluseks

kahtlemata olla ka täiendavate tõendite kogumise vajadus või olukord, mil mingil muul põhjusel ei saanud

kohtuistungit jätkata. Kuid nendest punktidest ei olnud võimalik tuletada kohtu pädevust kohustada

prokuratuuri tegema uurimistoiminguid. Igas kriminaalmenetluse staadiumis saab uurimistoiminguid teha

vaid kriminaalmenetluse see subjekt, kes on sellel staadiumil menetlejaks ja kes seega vastutab antud

kriminaalmenetluse staadiumi eest. Seda muuhulgas ka põhjusel, et uurimistoimingute tegemisega seondub

sageli vältimatult ka kriminaalmenetlust tagavate ja põhiõigusi riivavate menetlustoimingute (sundtoomine,

tõkendite kohaldamine jt) vajadus. Põhiõiguste seaduslik riive saab aga olla lubatud vaid enda menetluses

olevas kriminaalasjas.

10. Vaatamata eelöeldule tuleb siiski märkida, et kuni 1. jaanuarini 2004. a kehtinud KrMK § 219 kohaselt

võis maa- või linnakohus saata kriminaalasja ka täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Selle paragrahvi

esimeses lõikes sätestatu alusel oli maa-või linnakohtul võimalik tagastada kriminaalasi täiendavaks

uurimiseks põhimõtteliselt ka juhul, mil ta pidas täiendavate tõendite kogumiseks vajalikuks mingit

uurimistoimingut, kuid leidis, et seda pole otstarbekas teha kohtulikul uurimisel. Kõnealune maa- või

linnakohtu pädevus tagastada kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks tulenes KrMK § 19 lg-s 1

sätestatud põhimõttest, mille kohaselt pidi kohus ka menetlusosaliste taotlustest sõltumata võtma kõiki

seaduses ettenähtud meetmeid kriminaalasja tehiolude igakülgseks, täielikuks ja objektiivseks uurimiseks.

Kuid ka KrMK § 219 lg-le 1 tuginevalt ei olnud maa- ega linnakohus pädev kohustama prokuratuuri või

uurimisasutust uurimistoiminguks kriminaalasjas, mis oleks jäänud edasi kohtu menetlusse. AKKS §-s 26 ei

nähtud aga üldse ette ringkonnakohtu enda võimalust saata kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks

uurimiseks. Kuid põhimõtteliselt oli kuni 1. jaanuarini 2004. a siiski võimalik, et ringkonnakohus tagastas

kriminaalasja esimese astme kohtule sisuliselt ettekirjutusega, et see tuleks saata tagasi kohtueelseks

uurimiseks.

11. Nii Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2004. a määruse kui ka 24. augusti 2004. a otsuse tegemisel aga

ei kehtinud enam KrMK § 219 ja seega puudus ringkonnakohtul nende lahendite tegemise ajal pädevus saata

kriminaalasja täiendavaks kohtueelseks uurimiseks. Prokuratuuri täiendavateks uurimistoiminguteks

kohustades aga sisuliselt tagastatigi kriminaalasi täiendavaks kohtueelseks uurimiseks.

12. Kooskõlas ülalmärgituga oli Tallinna Ringkonnakohtu 12. aprilli 2004. a määrus ebaseaduslik. Tallinna

Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsusest nähtuvalt on ka ringkonnakohus ise möönnud, et see

kohtumäärus võib olla ebaseaduslik. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-137-03 vahendusel Strasbourg'i Kohtu poolt

12. juulil 1988. a kohtuasjale Schenk versus Šveits tuginevalt on ringkonnakohus nimelt rõhutanud, et EIÕK

art 6 ei sätesta tõendite lubatavuse tingimusi ja et ka menetlusõiguse normide rikkumisega kogutud tõendid

võivad teatud juhtudel avalikust menetlushuvist lähtuvalt olla vastuvõetavad. Eelnimetatud põhjustel

käsitleski ringkonnakohus ka oma 12. aprilli 2004. a määruse alusel prokuröri poolt korraldatud

uurimistoimingutega saadud faktilisi andmeid kriminaalasjas lubatavate tõenditena.

Ringkonnakohtu otsuses märgitakse õigesti, et Strasbourg'i Kohtu praktikast lähtuvalt ei pruugi tõendite

kogumist sätestava siseriikliku menetlusõiguse rikkumine tähendada EIÕK rikkumist ja et seega võib sellise

rikkumisega saadud teave avalikust menetlushuvist lähtuvalt olla käsitletav lubatava tõendina. Kuid seda, kas

asetleidnud menetlusõiguse rikkumisega saadud teave võiks siiski olla käsitletav lubatava tõendina, saab

hinnata vaid retrospektiivselt, kaaludes kõnealuse rikkumise olulisust ja avalikku menetlushuvi.

Õigusriiklikkuse põhimõttest tulenevalt ei saa lugeda õigeks seda, et menetleja rikuks tõendeid koguma

asudes teadlikult ja tahtlikult menetlusõigust põhjendusega, et ka rikkumisega saadud teavet võib tõendiks

lugeda.

13. Käesolevas kriminaalasjas on kohtualused süüdi tunnistatud tahtlikus tapmises - kuriteos, mille asjaolude

õigeks selgitamiseks on avalik huvi kahtlemata põhjendatult kõrge. Kohtualuste süüditunnistamisel on kohus

tuginenud eeskätt ja põhiliselt kahe alaealise tunnistaja poolt antud ütlustele, milles kinnitatakse, et

kuriteosündmust nähti läbi akna puu otsas viibides. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt nõustus

ringkonnakohus igati põhjendatult apellatsioonkaebuse põhimotiiviga - kõnealuste tunnistajate alaealisusest

ja nende tajumistingimuste eripärast lähtuva vajadusega kontrollida täiendavate uurimistoimingutega ütluste

usaldusväärsust. Sellises olukorras oleks aga uuristoimingute läbiviimisel tulnud väga täpselt järgida kõiki

menetlusõiguslikke nõudeid ja garantiisid. Nende nõuete ja garantiide arvestamata jätmine on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates toonud kaasa ringkonnakohtu otsuse ebaseaduslikkuse ja põhjendamatuse

KrMS § 339 lg 2 mõttes.

14. Kooskõlas KrMS RakS § 2 lg-ga 3 lähtus ringkonnakohus käesoleva kriminaalasja arutamisel

põhjendatult AKKS-st. Sama sätte kohaselt peab aga Riigikohus kassatsioonimenetluses juhinduma KrMS-

st. Tulenevalt eeltoodust, kuid arvestades täiendavalt ka asjaolu, et ringkonnakohtu vaidlustatud lahend oli

tehtud KrMS kehtivuse ajal, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks obiter dictum korras märkida,

et vastavalt KrMS §-le 111 ei saa Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt kulgevas kriminaalmenetluses

jälitustegevuse vahendusel tõendite kogumisel enam lähtuda Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-137-03 esitatud

seisukohast: KrMS §-st 111 tuleneb üheselt, et mistahes seaduserikkumine jälitustegevuse vahendusel teavet

kogudes välistab selle teabe tõendina kasutatavuse.

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu vaidlustatud otsuse ja saadab kriminaalasja ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Peeter Vaher