3-1-1-130-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-130-04

Otsuse kuupäev

14. jaanuar 2005

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi U. U. süüdistuses KrK § 141š lg 2 p 2

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-217-2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Kristi Keldo

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

7. detsember 2004, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2004. a otsus sisuliselt muutmata, kuid täpsustada seda

käesoleva otsuse punktides 7-9 esitatud põhistustega.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 26. märtsi 2004. a otsusega tunnistati U. U. süüdi KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi ja teda

karistati üheaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 74 lg 1 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele

pööramata. Kohus rahuldas kannatanute tsiviilhagid.

2. U. U. tunnistati süüdi selles, et tema, olles varem toime pannud KrK §-s 139 sätestatud kuriteo, OÜ M. I.

juhatuse liikmena, s.o ametiisikuna KrK § 160 tähenduses

1) sõlmis 12. aprillil 2000. a OÜ-ga S. lepingu, millega OÜ S. andis OÜ-le M. I. volitused OÜ

B. Puidutooted vastu suunatud 36108-kroonise nõude realiseerimiseks, ja riisus ajavahemikul

aprill-september 2000 OÜ M. I. pangakontolt ametiseisundi kuritarvitamise teel OÜ-lt B.

Puidutooted laekunud summa 27 060 krooni, mis vastavalt 12. mai 2000. a lepingule tulnuks

maksta OÜ-le S.-l;

2) sõlmis 1. märtsil 2000. a OÜ-ga I. lepingu, millega OÜ I. andis OÜ-le M. I. volitused OÜ V.

ETB vastu suunatud 24 000-kroonise nõude realiseerimiseks, ja riisus ajavahemikul aprill 2000

kuni jaanuar 2001 OÜ M. I. pangakontolt ametiseisundi kuritarvitamise teel OÜ-lt V. ETB

laekunud summa 16 000 krooni, mis vastavalt 1. märtsi 2000. a lepingule tulnuks maksta OÜ-le

I. 3) sõlmis 27. septembril 1999. a A. T.-ga lepingu, millega A. T. andis OÜ-le M. I. volitused L.

K. vastu suunatud 8040-kroonise nõude realiseerimiseks, ja riisus ajavahemikul oktoober 1999

kuni juuli 2000 OÜ M. I. pangakontolt ametiseisundi kuritarvitamise teel L. K.-lt laekunud

summa 1875 krooni, mis vastavalt 27. septembri 1999. a lepingule tulnuks maksta A. T.-le.

3. Maakohus asus muu hulgas seisukohale, et kõigi kolme lepingu sisust nähtuvalt oli OÜ M. I. ja tema

klientide vahel tegemist käsundussuhtega, millega ei kaasnenud nõuete loovutamist. OÜ M. I. volitati

realiseerima kliendile kuuluv nõue ning esindama teda võla sissenõudmisel (lepingute p 1). Saadud summad

pidi üle kandma kliendile, OÜ M. I. võis eelnevalt maha arvestada töötasu lepingus kokkulepitud suuruses

(lepingute p 4). Kaitseversiooniga, et kõnealusel juhul oli tegemist nõuete loovutamisega, on vastuolus ka

kohtualuse ütlused, mille kohaselt oli klientidega kokkulepe, et võlgnik võib maksta nii OÜ M. I. kui ka

kliendi arvele. Seega oli OÜ M. I. arvele laekunud raha kliendi ehk käsundiandja vara, s.o U. U.-le võõras

vara. Tsiviilhageja esindajate ja kannatanu ütlustest nähtub, et lepingu sõlmimisel said nad aru, et raha

kantakse üle siis, kui võlgnikult midagi laekub, ning OÜ M. I. arvestab sellest maha talle töötasuna kuuluva

protsendi. Kohus ei nõustunud U. U.-a väitega, et võlgnikelt laekunud raha oli OÜ M. I. vara, mida osaühing

tohtis kasutada oma igapäevases tegevuses.

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse U. U. kaitsja vandeadvokaat Tanel Pürn, kes palus

maakohtu otsuse tühistada ja U. U. õigeks mõista.

5. Tartu Ringkonnakohtu 13. septembri 2004. a otsusega tühistati Tartu Maakohtu 26. märtsi 2004.a otsus

täies ulatuses. U. U. mõisteti KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi õigeks kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Tsiviilhagid

jäeti läbi vaatamata. Apellatsioonkaebus rahuldati.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et OÜ M. I. ja tema lepingupartnerite vahel oli

käsundussuhe. Samas ei nähtu kohtu arvates lepingutest, et oleks kokku lepitud, millal OÜ M. I. pidi

võlgnikelt laekunud summad klientidele üle kandma. Seega ei ole summade üle kandmata jätmine selliseks

asjaoluks, mis annaks alust väita, et tegemist on kuriteoga. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 626 lg 2 sätestab, et

kui käsundisaaja kasutab enda huvides raha, mida ta peab käsundiandja huvides kasutama või mille ta peab

edaspidi käsundiandjale välja andma, peab ta raha kasutamise aja eest maksma intressi seadusega sätestatud

suuruses. Lähtuvalt eeltoodust oli U. U.-l õigus kasutada lepingu alusel saadud summasid ja võlausaldajatel

tekkis õigus selle kasutamise eest intressi nõuda. Seega sai summade kasutamisele enda huvides järgneda

tsiviilõiguslik vastutus.

Kuna kriminaalasjas puuduvad objektiivsed tõendid selle kohta, et U. U.-l oli soov lepingute sõlmimisel ja

nende täitmise käigus saadud summad omastada, siis puudub tema käitumises tahtlus. U. U. on kinnitanud, et

ta lootis majandustegevuse käigus saada rahalisi vahendeid ja lepingud täita.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Kristi Keldo, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale

kohtule. Oma taotlust põhistab kassaator järgmiselt.

Ringkonnakohus on ekslikult lähtunud Võlaõigusseadusest, kuna tulenevalt Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 11

kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, Tsiviilkoodeksit (TsK). TsK § 397 p 3 sätestas

voliniku kohustuse anda volitajale viivitamatult üle kõik käsundi korras saadu. Samuti nähtub OÜ M. I. ja

kannatanute vahel sõlmitud lepingu p-st 4, et firma kohustub maksma kliendile võlgnikult nõude eest

laekuvad summad, millest on eelnevalt maha arvestatud firma töötasu. Seega oli U. U. kui OÜ M. I. esindaja

kohustatud viivitamatult võlgnikelt laekuvad summad võlausaldajatele üle kandma ning nimetatud

rahasummade kasutamiseks U. U.-l õigust ei olnud. Ringkonnakohus on oma otsuses leidnud, et U. U.

käitumises puudub omastamise subjektiivne koosseis. See seisukoht rajaneb üksnes U. U. ennastõigustavatel

ütlustel. Ringkonnakohus on jätnud andmata hinnangu tsiviilhagejate, kannatanute ja tunnistajate ütlustele.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassaator on õigesti leidnud, et lähtudes VÕSRS §-st 11 tuleb süüdistuses nimetatud OÜ M. I. lepingutele

OÜ-ga S., OÜ-ga I. ja A. T.-ga kohaldada Tsiviilkoodeksit. Nimetatud lepingud on sõlmitud aastatel 1999-

2000, mistõttu puudus ringkonnakohtul alus lähtuda 1. juulil 2002. a jõustunud Võlaõigusseadusest.

Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire peab Riigikohtu kriminaalkolleegium siiski vajalikuks

märkida, et Võlaõigusseaduse järgi on käsundi täitmise käigus saadu näol tegemist käsundisaajale võõra

varaga KarS § 201 tähenduses. Selline järeldus tuleneb VÕS § 626 lg-st 3 ja Pankrotiseaduse § 108 lg-st 2.

8. Ringkonnakohus leidis, et U. U.-l oli õigus kasutada OÜ S. , OÜ I. ja A. T. võlgnikelt OÜ-le Mertix Invest

laekunud summasid. Sisuliselt asus ringkonnakohus seisukohale, et võlgnike laekumiste näol ei olnud

U. Uiga jaoks tegemist võõra varaga KrK § 1411 tähenduses. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle

järeldusega ei nõustu.

Võlgnike poolt OÜ M. I. arvele tasutud summad oli võõras vara U. U. aoks, kellel ei olnud OÜ-dega S. ja I.

ega A. T.-ga mingit lepingulist suhet seoses süüdistuses nimetatud võlanõuete sissenõudmisega.

Samuti on kriminaalkolleegiumi hinnangul Tartu Maakohtu otsuses põhjendatult leitud, et OÜ M. I. oli OÜ-

dega S. ja I. ning A. T.-ga käsundussuhtes TsK § 394 tähenduses ning et nõuete loovutamist OÜ-le M. I. ei

toimunud. Käsundussuhet on jaatanud ka ringkonnakohus, kes samas lähtus selle sisustamisel ekslikult

Võlaõigusseadusest (vt käesoleva otsuse punkt 7). TsK § 394 lg 1 kohaselt toimus käsunduslepingu täitmine

volitaja (käsundiandja) nimel ja arvel. Ka 1. septembrist 1994 30. juunini 2002 kehtinud Tsiviilseadustiku

üldosa seaduse § 95 lg 1 sätestas, et tehing, mille esindaja on teinud esindatava nimel volituse piires, tekitab,

muudab või lõpetab tsiviilõigusi ja -kohustusi vahetult esindatavale.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud võlgnikelt OÜ-le M. I. laekunud summade näol tegemist mitte selle

osaühingu, vaid volitajate varaga, mis oli üksnes OÜ-le M. I. usaldatud. Järelikult oli võlgnike poolt tasutud

raha KrK § 1411 mõistes võõras vara ka OÜ M. I. jaoks.

TsK § 397 p 3 nägi ette voliniku kohustuse anda volitajale viivitamatult üle kõik käsundi täitmise korras

saadu. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust, et OÜ M. I. ei andnud võlgnikelt laekunud raha volitajatele

viivitamatult üle, vaid kasutas seda muuks otstarbeks.

9. Vaatamata eelmises punktis toodud järeldustele, puudub alus ringkonnakohtu õigeksmõistva otsuse

tühistamiseks. Seda põhjusel, et U. U. süüditunnistamine KrK § 1411 lg 2 p 2 järgi on välistatud tulenevalt

KarS § 5 lg-st 2, mille kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul

viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud.

Süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise ajal (1999-2001) kehtinud KrK §-s 1411 sätestatud kuriteo

objektiks oli "võõras vara". Ka 1. jaanuaril 2004. a jõustunud KarS § 201 redaktsiooni kohaselt on

omastamise objektiks "võõras vallasasi või muu võõras vara". Samas käsitas 1. septembrist 2002

31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 lg 1 redaktsioon omastamise objektina üksnes "võõrast

vallasasja". Järelikult ei olnud ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 kuriteona

karistatav isikule usaldatud võõra vara, mis ei ole vallasasi, enda kasuks pööramine (välja arvatud juhul, kui

isiku käitumine vastas mõne teise kuriteo - näiteks kelmuse - tunnustele).

Süüdistuse kohaselt omastas U. U. raha OÜ M. I. pangakontolt. Pangakontol olev raha ei ole käsitatav asjana

(30. juunini 2002 kehtinud Asjaõigusseaduse § 7, alates 1. juulist 2002 kehtiv Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 49). Seega ei olnud U. U.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud tegu ajavahemikul 1. septembrist 2002

31. detsembrini 2003 kuriteona karistatav.

Vastavalt Riigikohtu praktikale tuleb KarS § 5 lg 2 kohaldamisel arvestada ka teo toimepanemise ja

kohtumenetluse aja vahepeal kehtinud seaduse kergendavat mõju (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. detsembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-2-3-03 - RT III 2004, 2, 21). Kuna 1. septembrist 2002

31. detsembrini 2003 kehtinud KarS § 201 redaktsiooni näol oli tegemist U. U. teo karistatavust välistava

seadusega KarS § 5 lg 2 tähenduses, tuleb U. U. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 2, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 13. septembri 2003. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid täpsustab kohtuotsuse põhistusi.

Hannes Kiris

Jüri Ilvest

Peeter Vaher