3-1-1-134-04 · Riigikohus

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-134-04

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 10. jaanuar 2005. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Vaher, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik

Kergandberg

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 2. novembri

2004. a määrus, millega jäeti läbi vaatamata L. L.

kaebus Riigiprokuratuuri juhtiva riigiprokuröri

24. septembri 2004. a määruse peale

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. L., määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

2. detsember 2004. a

Resolutsioon

1. Jätta rahuldamata L. L. taotlus talle riigi kulul esindaja määramiseks.

2. L. L. määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 2. novembri 2004. a määruse peale jätta

läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu kohtunik Helve Särgava tegi 16. septembril 2002. a Perekonnaseaduse (PerekS) § 92

lg-st 5 lähtudes Tallinna Linnavalitsusele märgukirja, milles sedastas, et kodanik L. L. võib vajada sotsiaalset

abi eestkoste vormis.

Tallinna Linnavalitsus pöördus 5. novembril 2002. a PerekS § 95 lg 5 alusel Tallinna Linnakohtu poole

palvega määrata L. L.-le kohtupsühhiaatria ekspertiis. Linnavalitsus palus määrata end eestkostja ülesannete

täitjaks kuni eestkostja leidmiseni.

Tallinna linna esindaja vandeadvokaat Maria Mägi esitas 14. septembril 2004. a Tallinna Linnakohtule

avalduse, milles loobus 5. novembril 2002. a esitatud avaldusest. Tallinna Linnakohtu 24. septembri 2004. a

määrusega menetlus lõpetati.

2. L. L. esitas 5. juulil 2004. a Riigiprokuratuuri avalduse, milles taotles kriminaalmenetluse alustamist

Tallinna Linnakohtu kohtuniku H. Särgava suhtes KarS § 152 tunnustel. Riigiprokurör Kaido Kolgi teatisega

nr 04700000043 jäi KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetlus alustamata kriminaalmenetluse aluse

puudumise tõttu.

3. L. L. esitas 10. septembril 2004. a Riigiprokuratuurile kaebuse, milles taotles riigiprokuröri teatise

tühistamist ja H. Särgava suhtes kriminaalmenetluse alustamist KarS §-de 152 ja 153 tunnustel.

4. Riigiprokuratuuri juhtiva riigiprokuröri Alar Kirsi 24. septembri 2004. a määrusega jäeti L. L. kaebus

rahuldamata. Määruse lõpposas selgitati, et sellega mittenõustumisel on kaebuse esitajal õigus esitada KrMS

§ 208 lg 1 alusel kaebus ringkonnakohtusse advokaadi vahendusel.

5. L. L. pöörduski 27. oktoobril 2004. a Tallinna Ringkonnakohtusse palvega tühistada riigiprokurör A. Kirsi

24. septembri 2004. a määrus ja kohustada Riigiprokuratuuri alustama H. Särgava suhtes kriminaalmenetlust

KarS § 289 tunnustel. Lisaks sellele palus L. L. jätta kohaldamata KrMS § 208 lg 1 sätted osas, mis piiravad

isikul teostada oma põhiseaduslikku õigust pöörduda õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

Kaebuse esitaja palus ringkonnakohtul kaaluda võimalust määrata talle KrMS § 41 lg 3 alusel esindaja riigi

kulul.

6. Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku 2. novembri 2004. a määrusega jäeti L. L. kaebus KrMS § 326 lg 2 ja

§ 323 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

7. L. L. esitas 11. novembril 2004. a Riigikohtule määruskaebuse, leides, et Tallinna Ringkonnakohtu

2. oktoobri 2004. a määrus on põhjendamatu.

Kaebaja väidab, et ta on maksejõuetu ja seetõttu esitas ringkonnakohtule kaebuse advokaadi vahenduseta.

Ringkonnakohtult taotles ta esindaja määramist riigi kulul selleks, et realiseerida KrMS § 208 lg-s 1

sätestatud kaebeõigust. Ringkonnakohtus jättis aga maksejõuetuse küsimuse motiveerimatult tähelepanuta ja

kaebuse läbi vaatamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kuigi KrMS § 37 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab kannatanust rääkida vaid kriminaalmenetluse raames, tuleb

KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina lugeda kannatanuks ka sellist

kriminaalmenetluse välist isikut, kes leiab, et kuigi talle on kuriteoga tekitatud kahju, on kriminaalmenetlus

põhjendamatult kas lõpetatud või jäetud hoopis alustamata. Kõnealusel kannatanul KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja

§-des 207 ning 208 sätestatud kabeõiguse subjektina ei saa olla kõiki KrMS § 38 lg-s 1 sätestatud kannatanu

õigusi, kuid § 38 lg 1 p-s 1 sätestatud kaebeõigus tuleb talle tagada täies mahus. Selle kaebeõiguse tagamisel

tuleb arvestada ka seda, et KrMS § 41 lg 3 kohaselt peab menetleja määrama kannatanule kas tema taotlusel

või omal initsiatiivil esindaja riigi kulul, kui ta leiab, et vastasel korral võivad kannatanu olulised huvid

maksejõuetuse tõttu jääda kaitseta. Tulenevalt eelmärgitust ei ole menetleja õigustatud jätma tähelepanuta

taotlust, mille on kannatanu KrMS § 38 lg 1 p-s 1 ja §-des 207 ning 208 sätestatud kaebeõiguse subjektina

esitanud enesele riigi kulul esindaja määramiseks. Sellise taotluse rahuldamata jätmise peab menetleja

vormistama põhistatud määrusega.

9. Kaaludes KrMS § 41 lg-st 3 lähtuvalt kannatanule esindaja määramist riigi kulul peab menetleja hindama

esmalt seda, kas tegemist on maksujõuetu isikuga. Menetlejal on seejuures õigus ja kohustus nõuda, et isik

esitaks tõendeid enese maksujõuetuse kohta, aga ka kontrollida esitatud tõendeid. Oluline on siinjuures

rõhutada, et töötus ei pruugi iseenesest veel tähendada isiku maksujõuetust. Arusaamast, et isiku

maksujõuetuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada tema majanduslikku kindlustatust tervikuna ja et

maksujõuetuse tõendamise kohustus lasub isikul enesel, lähtutakse ka 1. märtsil 2005. a jõustuvas Riigi

õigusabi seaduses - edasiselt RõS (RT I 2004, 56, 403).

10. Olles tuvastanud isiku maksujõuetuse peab menetleja KrMS § 41 lg-st 3 tulenevalt järgnevalt hindama

seda, kas maksujõuetule kannatanule riigi kulul esindaja määramata jätmisel võiksid kaitseta jääda tema

olulised huvid. Seadusega menetlejale pandud olulise ja mitteolulise huvi piiritlemise kohustus eeldab

vältimatult, et menetleja süüviks ka kaebuse sisusse. Siinjuures peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

vajalikuks märkida, et ka RõS kohaselt võidakse riigi õigusabi jätta muuhulgas andmata ka juhtudel, mil

menetleja leiab, et taotlejal ei saa olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb (RõS § 7 lg 1 p 3) või kui

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene (RõS § 7 lg 1 p 5).

11. Riigiprokuratuuri juhtiva prokuröri Alar Kirsi 24. septembri 2004. a määrusega jäeti rahuldamata L. L.

kaebus H Särgava suhtes kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale. Selles määruse resolutiivosas selgitati

L. L.-le, et 24. septembri 2004. a määrusega mittenõustumisel on tal õigus seda advokaadi vahendusel

vaidlustada ringkonnakohtus. L. L. esitas ringkonnakohtule kaebuse ise, kuid ta taotles muuhulgas ka enesele

esindaja määramist riigi kulul.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub määruskaebuses märgituga, et Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku

2. novembri 2004. a määruses pole võetud seisukohta L. L. taotluse suhtes talle esindaja määramiseks riigi

kulul.

12. Siiski puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalus asuda sisuliselt analüüsima L. L. poolt Tallinna

Ringkonnakohtu kohtuniku 2. novembri 2004. a määruse peale esitatud määruskaebust. Tulenevalt KrMS

§ 384 lg-st 2 oleks L. L. ka ringkonnakohtu määrust saanud määruskaebe korras vaidlustada vaid

advokaadist esindaja vahendusel. L. L. on aga Riigikohtule kaebuse esitanud ise. Kuid samas on ta jätkuvalt

taotlenud enesele maksejõuetuse tõttu esindaja määramist riigi kulul.

13. Lähtudes kaebuse sisust ja kaebusele lisatud dokumentidest leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium esmalt,

et puudub igasugune objektiivne alus otsustamaks, kas L. L. on maksejõuetu või mitte. Teiseks leiab

Riigikohtu kriminaalkolleegium kaebusele lisatud dokumentidele tuginevalt, et kriminaalmenetluse

alustamata jätmist H. Särgava suhtes on nii riigiprokuröri kui ka juhtiva riigiprokuröri poolt piisavalt

põhjendatud ja seega saab L. L.-l vaevalt olla õigust, mille kaitsmiseks ta õigusabi taotleb.

Seetõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium esiteks rahuldamata L. L. taotluse määrata talle esindaja riigi

kulul ning teiseks - kooskõlas KrMS § 350 lg 2 p-ga 2 - läbi vaatamata tema kaebuse, sest selle on esitanud

isik, kellel pole selleks seaduslikku õigust.

Peeter Vaher, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg