3-1-1-124-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-124-04

Otsuse kuupäev

23. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Kalev Ollo süüdistuses KarS § 137 lg 1 ja § 418

lg 1 ja lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/580/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröri Jüri Pikma

kassatsioon ja Kalev Ollo kaitsja advokaat Andrus Repnau

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

30. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Prokurör Jüri Pikma, kaitsja Andrus Repnau ja kohtualune

Kalev Ollo

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 2004. a otsus Kalev Ollo õigeksmõistmises

süüdistuses KarS § 137 lg 1 järgi.

2. Selles osas saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 2004. a otsus muutmata.

4. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

5. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kalev Ollo tunnistati Tallinna Linnakohtu 11. mai 2004. a otsusega süüdi ja teda karistati KarS

§ 137 lg 1 järgi kuuekuulise vangistusega, KarS § 418 lg 1 järgi kaheksakuulise vangistusega, KarS

§ 418 lg 2 järgi kaheaastase vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti talle

kaks aastat vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 järgi vabastati K. Ollo karistusest tingimisi ja talle

määrati katseajaks kolm aastat. KarS § 51 alusel kohaldati lisakaristusena tulirelva ja laskemoona

soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse äravõtmist üheks aastaks.

1.1 KarS § 137 lg 1 järgi tunnistati K. Ollo süüdi selles, et töötades Tolliameti uurimisosakonna

kriminaaltalituse vanemspetsialisti ametikohal, kuulas ta 14.-15. mail 2003. a, 28. augustil 2003. a ja

22. septembril 2003. a enda töökabinetis viibides salaja pealt ja salvestas Tolliameti uurimisosakonna

juhataja Priit Pastaruse vestlusi teiste isikutega. Sellega rikkus kohtualune P. Pastaruse ja tema

vestluskaaslaste õigust eneseteostusvabadusele.

Sellise tegevusega pani K. Ollo Tallinna Linnakohtu arvates jälitustegevuseks seadusliku õiguseta

isikuna toime jälitustegevuse seaduse § 12 lg 2 p-s 3 kirjeldatud jälituse erandtoimingu, s.o telegraafi,

telefoni või muude üldkasutatavate sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite ja muu teabe salajase

pealtkuulamise ja salvestamise. Linnakohus leidis, et K. Ollo teostas eraviisilist jälitustegevust, s.o

kogus jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isikuna teiste inimeste jälgimise teel andmeid nende

veendumuste kohta.

1.2 KarS § 418 lg 1 järgi tunnistati K. Ollo süüdi selles, et ta ebaseaduslikult omandas enda elukoha

pööningult leitud tulirelva kuus padrunit. Linnakohus leidis, et K. Ollo rikkus relvaseaduse § 9 ja

§ 32 lg 1 ja 2 sätteid.

1.3 KarS § 418 lg 2 järgi tunnistati K. Ollo süüdi selle eest, et ta omandas

ebaseaduslikult 21.-22. juulil 2000. a snaiperikursuste ajal sõjaväerelva laskemoona hulka kuuluva

laskekõlbuliku lahingpadruni ja hoides seda ebaseaduslikult oma elukohas kuni 22. septembrini

2003. a.

Tallinna Linnakohus leidis, et K. Ollo rikkus relvaseaduse § 20 lg 5 alusel siseministri 11. detsembri

2001. a määrusega nr 98 kehtestatud "Tsiviilkäibes keelatud, eriti tugevajõuliste tavaliselt

sõjaväerelvana kasutatavate tulirelvamudelite ja eriti ohtliku tavaliselt sõjaväerelvades kasutatava

laskemoonaliikide loetelu" § 1 p 4 ja § 2 p 3 sätet. Samuti rikkus ta kohtu arvates relvaseaduse § 3

lg 2 alusel kaitseministri 25. märtsi 2003. a määrusega nr 4 kehtestatud "Sõjaväerelvade käitlemise

korra" § 28 lg 5 sätet.

2. K. Ollo esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist

ja enda õigeksmõistmist kõikides temale süüks arvatud kuritegude toimepanemises.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 2004. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 11. mai

2004. a otsus K. Ollo süüditunnistamises ja karistamises KarS § 137 lg 1 järgi. Selles süüdistuses

mõisteti K. Ollo õigeks. Muus osas jäeti kohtuotsus muutmata. Apellatsioonkaebus rahuldati

osaliselt.

Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu järeldusega, et info kogumise eesmärgiks oli selle

töötlemine ja kindla isiku väljaselgitamine. Kohtukolleegium leidis, et K. Ollole linnakohtu poolt

süüksarvatud käitumine, s.o kõrvalkabinetis toimuvate vestluste pealtkuulamine, oli sedavõrd üldine

tegevus, et ei saa lugeda tuvastatuks ühe või mitme konkreetse isiku jälgimist just nende samade

isikute kohta andmete kogumise eesmärgil.

Apellatsioonikohus on seisukohal, et tuvastamist ei ole leidnud, et pealtkuulamise eesmärk oleks

olnud P. Pastaruse kohta andmete kogumine ja et viimane võiks olla isik, keda kohtualune püüdis

välja selgitada kui infolekitajat. P. Pastaruse kohta andmete kogumise tahtlust ei kinnitanud ka

kohtualune. Linnakohus on ka ise tuvastanud, et K. Ollo ei teadnud lindistamisel, kes tegelikult

kõrvalkabinetis P. Pastarusega vestles. Seega pole tõendatud, et K. Ollo eesmärgiks oli konkreetse

isiku kohta andmete kogumine.

Ringkonnakohtu veendumuse kohaselt oli tegu konkretiseerimata, juhuslike pealtkuulamistega, mida

kinnitab ka linnakohtu järeldus, et K. Ollo tahtis kogu lindistuse läbitöötamisel välja selgitada isikut,

kes infot lekitas.

Kohtukolleegium nentis, et kuigi tegemist oli isikute eneseteostusvabaduse riivega, ei ole võimalik

tuvastada, et K. Ollo käitumises sisalduks KarS § 137 lg 1 sätestatud süüteokoosseis ning seetõttu

tuleb ta KarS § 137 lg 1 järgi õigeks mõista.

3.1 Ringkonnakohus leidis ühtlasi, et K. Ollo taotlus õigeksmõistmiseks süüdistuses KarS § 418 lg 1

järgi tuleb jätta rahuldamata. Kohtukolleegium soostus linnakohtu järeldustega, et K. Ollo on süüdi

KarS § 418 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises. Ta teadis, et padrunid on laskemoon, mille

omandamise ja hoidmise õigust tal ei ole. Ringkonnakohus märkis, et seejuures ei ole oluline, kas

laskemoon on laskekõlbulik või mitte.

3.2 Ringkonnakohus jättis rahuldamata ka K. Ollo taotluse enda õigeksmõistmiseks KarS § 418 lg 2

järgi. Kohus ei pidanud asjakohaseks K. Ollo kaitseargumenti padruni vastutavale hoiule andmise

kohta, kuivõrd see ei andnud talle õigust eirata relvaseaduse sätteid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 6. septembri 2004. a otsuse peale esitasid

kassatsiooni Lääne ringkonnaprokuratuuri prokurör J. Pikma ning süüdimõistetu K. Ollo kaitsja

advokaat A. Repnau.

5. Prokurör ei nõustu K. Ollo õigeksmõistmisega KarS § 137 lg 1 järgi ja taotleb selles osas

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist Tallinna Ringkonnakohtule uueks

arutamiseks.

5.1 Prokurör ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et tegemist oli konkretiseerimata, juhuslike

inimeste pealtkuulamisega.

Lindistamine vältas pikka aega (mai kuni september 2003. a), samas kui pealtkuulatud on vaid nelja

isikut, kellest kolm olid Tolliameti uurimisosakonna juhtivametnikud ja üks Keskkriminaalpolitsei

operatiivtööga tegelev kõrgem ametnik, kes olid teadlikud operatiivinfost, mis K. Ollole huvi pakkus.

Seetõttu polnud isikute pealtkuulamine juhuslikku laadi. K. Ollo teadis kindlalt, kes sisenes

P. Pastaruse kabinetti ja alles siis hakkas salvestama. Lindistada püüdis ta siis, kui arvas, et jutt võib

olla temast või kahtlustatavast infolekkest.

5.2 Ühtlasi leiab prokurör, et kohtukolleegiumi väide, et K. Ollol puudus tahtlus P. Pastaruse kohta

andmete kogumiseks, ei ole kooskõlas toimiku materjalidega.

5.3 Viidates Riigikohtu lahendi 3-1-1-69-01 punktile 6.3 väidab prokurör, et K. Ollo puhul oli

tegemist eesmärgiga saada, koguda ja töödelda pealtkuulatud isikute kohta saadud teavet. Tõsi küll

mitte otseselt konkreetse isiku kohta, vaid selle konkreetse ja temale vajaliku isiku tuvastamiseks.

Kusjuures tuvastatav isik oli K. Ollo arvates tõenäoliselt pealtkuulatud isikute hulgas. Järelikult

soovis K. Ollo saada salaja teavet siiski ühe või mitme konkreetse, selles asjas pealtkuulatud isiku

kohta.

6. Kaitsja palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 2004. a otsuse K. Ollo

süüdimõistmises KarS § 418 lg 1 ja lg 2 järgi materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ja mõista

K. Ollo õigeks.

6.1 Kaitsja on seisukohal, et K. Ollo käitumises puudub KarS § 418 lg 1 kuriteo koosseis seetõttu, et

ta on kogu aeg pidanud süüdistuses nimetatud padruneid suveniirideks, mitte laskemoonaks.

Padrunite hoidmine riiulil koos pööningult leitud mundrilõkmete ja sõjaaegse miinikilluga viitab

samuti nendele kui suveniiridele ja ajaloolistele mälestusesemetele. K. Ollol puudus kuritegelik

kavatsus ning ta tuleb KarS § 418 lg 1 järgi õigeks mõista.

6.2 K. Ollo süüdistuse kohta KarS § 418 lg 2 järgi märgib kaitsja, et linnakohtu otsusest ei ole

võimalik selgesõnaliselt aru saada, kas K. Ollo omandas snaiperpadruni või oli see tema valduses.

Süüdistuse kohaselt on K. Ollo nimetatud padruni omandanud. Linnakohtu otsuses on kirjas, et

K. Ollo sai selle lahingpadruni oma valdusse. Kriminaalvastutuse küsimuse otsustamisel omab

tähtsust asjaolu, kas K. Ollo omandas nimetatud padruni või sai selle materiaalse lepinguga hoiule.

6.3 Kaitsja leiab, et kohtud ei ole pööranud tähelepanu K. Ollo väidetele, et ta hoidis seda padrunit

tavaliselt maleva relvaruumis. Neid K. Ollo väiteid ei ole ümber lükatud. Seega ei vasta kaitsja

arvates kriminaalasja materjalidele kohtu järeldus, et K. Ollo hoidis padrunit üle kolme aasta

ebaseaduslikult ja kavatsetult kodus. K. Ollo ei saanud seda padrunit ebaseaduslikult omandada ning

tema valdusesse sattus padrun samalaadselt teiste temale Kaitseliidu poolt vastutavale hoiule antud

relvade, laskemoona ja muu inventariga.

6.4 Kaitsja on seisukohal, et K. Ollo on rikkunud küll relvaseaduse §-s 89 sätestatud laskemoona

käitlemise nõudeid, ent tema tegevuses puudub KarS § 418 lg 2 ettenähtud kuriteo koosseis.

7. Nii prokurör kui kaitsja on esitanud vastused kassatsioonkaebustele.

7.1 Kassatsioonivastuses nõustub juhtivprokurör Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu

seisukohtadega K. Ollo süüdimõistmises KarS § 418 lg 1 ja lg 2 järgi. Prokurör leiab, et K. Ollo

kaitsja kassatsioonkaebus on alusetu ega kuulu rahuldamisele.

7.2 Kaitsja leiab oma kassatsioonivastuses, et K. Ollo käitumises puudub KarS § 137 lg 1 koosseis

ning selles küsimuses Tallinna Ringkonnakohus on teinud seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse

ning selle tühistamiseks puudub alus.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid mõlemad kohtumenetluse pooled kassatsioonis

toodud seisukohtade juurde.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaeb esmalt K. Ollo süüdistust KarS § 137 lg 1 järgi.

10. Kuigi KarS § 137 dispositsioonis räägitakse vaid "teise inimese jälgimisest", tuleb kõnealuse

paragrahvi pealkirjast, aga ka selles paragrahvis sätestatu teleoloogilise tõlgendamise pinnalt asuda

seisukohale, et KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis ei sisalda teona mitte üksnes

varjatud jälgimist kui ühte jälitustoimingut, vaid seaduses (KrMS III peatüki 8 jaos, Jälitustegevuse

seaduse §-des 71 ja 12 ning Julgeolekuasutuste seaduse §-des 23, 25 ja 26 ) sätestatud mistahes

jälitustoimingute tegemist teise inimese suhtes jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isiku poolt.

11. Kriminaalasjas on tuvastatud, et K. Ollo kuulas varjatult ehk salaja pealt tema kõrvalkabinetis

toimunud isikutevahelisi vestlusi (tl 304 ja 356) ja tegi seega jälituslikke erandtoiminguid nende

tegude toimepanemise ajal kehtinud Jälitustegevuse seaduse § 12 lg 2 p 1 mõttes.

12. Lugedes käsitletava kuriteo objektiivse koosseisu teoobjektiks "teist isikut", on seadusandja

pidanud silmas, et isikute ring, kelle põhiõigusi on ebaseaduslikku jälitustegevusega riivatud, peab

olema kõige üldisemal kujul individualiseeritav. Teiseks isikuks KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo

teoobjekti mõttes võivad olla nii isikud, kelle isikusamasus on eraviisilise jälitustegevuse subjektile

teada, kui ka need isikud, kelle isik on talle võõras. Vastasel korral oleks põhjendamatult välistatud

vastutus KarS § 137 lg 1 järgi, kui isiku suhtes toimetatakse ebaseaduslikku eraviisilist jälitustegevust

vaid tema isikusamasuse tuvastamiseks.

Käesolevas kriminaalasjas on esimese astme kohus põhjendatult lugenud tuvastatuks, et K. Ollo

kuulas varjatult pealt P. Pastarust kui ka tema kolme vestluskaaslast (tl 304), ja seega objektiivse

teokoosseisu ka selles osas täidetuks.

13. Ringkonnakohtu järeldus, et KarS §-s 137 ettenähtud kuriteo teoobjektiks saab olla vaid isik,

kelle isikusamasus on eraviisilise jälitustegevuse subjektile teada, tugineb ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-69-01 (RT III, 2001, 21, 223) (tl 356).

Esmalt tuleb märkida, et Riigikohtu see lahend on tehtud kriminaalkoodeksi kehtivusajal KrK § 1331

lg-st 2 lähtudes, mille vahetu ülekandmine karistusseadustiku süüteokoosseisule ei ole õige.

Ringkonnakohus pidanuks seega esmalt võrdlema, kas rakendatud analoogia on üldse asjakohane.

Seda aga ei tehtud. Samuti ei arvestanud ringkonnakohus kriminaalasjade erinevate tehioludega.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-69-01 asus Riigikohus seisukohale, et tegemist ei olnud üldse

jälitustoiminguga ja luges seepärast objektiivse teokoosseisu välistatuks.

14. Karistusseadustiku §-s 137 ettenähtud kuriteo objektiivne koosseis eeldab teo toimepanijana

isikut, kel puudus jälitustegevuseks seaduslik õigus. Kuigi K. Ollol oli jälituse eritoimingute tegemise

õigus, puudus tal õigus teha erandtoiminguid. Peale selle ei kuulanud ta tema kõrvalkabinetis

toimunud isikutevahelisi vestlusi varjatult pealt talle pandud tööülesannete täitmise raames. Seega oli

ta kõnealuse tegevuse puhul isikuks, kel puudus jälitustegevuseks seaduslik õigus ja selle tegevusega

täitis K. Ollo KarS §-s 137, mitte aga §-s 315 ettenähtud kuriteo objektiivse koosseisu.

15. Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et ringkonnakohus on KarS § 137

objektiivset teokoosseisu sisustanud ekslikult ka "andmete kogumise eesmärgiga" (tl 356).

Isiku kohta andmete kogumise eesmärk sisustab ebaseadusliku eraviisilise jälitustegevuse

subjektiivset koosseisu ja seega eeldab tegevuse kvalifitseerimine KarS § 137 järgi kavatsetust.

Andmete kogumise eesmärgiga ehk kavatsetusega KarS § 137 mõttes on tegemist juba siis, kui isik

püüab saada käsitletava kuriteo teoobjekti kohta mingeid andmeid, kui nende andmete saamine ongi

tema tegevuse liikumapanevaks jõuks. Kavatsetusega on tegemist ka siis, kui tagajärje saabumise

osas puudub kindlus ning selle saabumist peetakse võimalikuks. Käesoleval juhul on Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi arvates tuvastatud, et K. Ollo eesmärk oli varjatult andmete kogumine

P. Pastaruse ja tema vestluspartnerite kohta. Küsimus selles, kas P. Pastaruse vestluspartnerid olid

K. Ollo arvates n.ö õiged isikud või mitte, ei oma käsitletava kuriteo subjektiivse koosseisu aspektist

tähendust.

16. Riigikohus ei soostu ringkonnakohtu järeldusega, et K. Ollo eesmärgiks ei olnud P. Pastaruse

kohta andmete kogumine. Nagu kriminaalasjast nähtub, oli K. Ollo sooviks teha kindlaks, kelle

kaudu lekib ametkonnast infot. Riigikohus soostub prokuröri kassatsioonis toodud seisukohaga, et

kahtlustavana pidas K. Ollo silmas ka P. Pastarust. Nimelt tuleneb K. Ollo kahtlustavana

ülekuulamise protokollist, et ta tahtis muuhulgas ka kontrollida, kas "ülemust P. Pastarust võib

usaldada, kuna temale peaksin edastama kõik mulle teadaoleva salajase informatsiooni. Püüdsin

lindistada siis, kui arvasin, et jutt käib minust või kahtlustatavast infolekkest" (tl 39). Alternatiivse

motiivina oli K. Ollo käitumise aluseks saada teada, kes ja mida temast räägib. See motiiv ei seondu

enam mingilgi moel infolekke tuvastamisega, mille ringkonnakohus on esmajoones enda otsuse

tegemisel aluseks võtnud.

17. Tähele tuleb panna ka seda, et KarS § 137 asetseb KarS 9. peatüki 6. jaos "Vabadusevastased

süüteod". Karistusseadustiku selle jao ülesanne on kaitsta isiku eneseteostusvabadust ja

enesemääramisõigust kõige laiemas mõttes. See, et eraviisilise jälitustegevusega saadud andmed olid

liiga üldist laadi ega vastanud K. Ollo ootustele, ei vähenda vabadusevastase süüteo riive ulatust.

Selle sättega kaitstakse kõiki, s.h elulisi ja tööalaseid andmeid, ning oluline ei ole nende kvaliteet

kuriteo toimepanija jaoks. Seejuures tuleb märkida, et KarS § 137 lg 1 on formaalne delikt, mis ei sea

mingeid eritingimusi saadud teabe kvaliteedi või omaduse osas. Oluline on pelgalt toimepanija

käitumise motiiv ja selleks oli K. Ollo puhul andmete kogumine.

18. Eeltoodut silmas pidades leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et Tallinna Ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud karistusõigust ja tühistab seetõttu vaidlustatud kohtuotsuse.

II

19. Kaitsja kassatsiooni, milles taotletakse K. Ollo õigeksmõistmist KarS § 418 lg 1 ja lg 2 järgi,

jätab Riigikohus rahuldamata.

Riigikohus soostub nii linnakohtu kui ka ringkonnakohtu järeldustega K. Ollo süü tõendatuse kohta

laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Mõlemad kohtud on põhjalikult ja motiveeritult tuvastanud,

et K. Ollo tegevuses ei esinenud õigusvastasust välistavaid asjaolusid ja seetõttu puudub Riigikohtul

alus kaitsja kassatsiooni rahuldamiseks.

20. Tulenevalt ülalmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-st 1 ning § 363 lg-test 1, 2

ja 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 6. septembri 2004. a otsuse

K. Ollo õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 137 lg 1 järgi ja saadab kriminaalasja selles osas uueks

arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi