3-2-1-145-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-145-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja H. Jõks, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

OÜ Amaterasu hagi AS NG Investeeringud vastu aktsiate

ülevõtmise eest õiglase hüvitise määramiseks ja 149 648

krooni 38 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/636/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Amaterasu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher ja

vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Risto Käbi

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

15. juuni 2004. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO RAIDLA JA

PARTNERID 28. juunil 2004. a OÜ Amaterasu

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 1496 (üks tuhat

nelisada üheksakümmend kuus) krooni 50 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Amaterasu esitas 23. juulil 2003. a hagi AS NG Investeeringud vastu, milles palus määrata

talle õiglase hüvitisena kostja poolt ülevõetud AS LIVIKO aktsiate eest 30 krooni 30 senti aktsia

kohta. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja 143 230 krooni 34 senti, millest 128 000 krooni

täiendava hüvitisena hagejalt ülevõetud aktsiate eest ja 15 230 krooni 34 senti intressina. Menetluse

käigus suurendas hageja intressnõuet 21 648 kroonile 30 sendile ning kogunõuet 149 648 kroonile 38

sendile.

Hagiavalduse kohaselt toimus 13. mail 2002. a AS LIVIKO aktsionäride üldkoosolek, kus otsustati,

et kostja kui AS LIVIKO põhiaktsionär võtab äriseadustiku (ÄS) § 3631 järgi üle

vähemusaktsionäride aktsiad, kokku 271 546 aktsiat, makstes ülevõetavate aktsiate eest hüvitist 17

krooni 50 senti aktsia kohta. Hageja oli üldkoosoleku toimumise aja seisuga AS LIVIKO 10 000

aktsia omanikuna vähemusaktsionär 0,0894% ulatuses. Hageja on määratud hüvitise 175 000 krooni

kätte saanud.

Hageja arvates ei ole makstud hüvitis õiglane ÄS § 3631 lg 1 tähenduses. Kostja koostatud aktsiate

ülevõtmisaruandes on piirdutud väitega, et hüvitise suurus lähtub aktsia raamatupidamislikust

väärtusest ning et hinna määramisel on arvestatud AS LIVIKO majandusnäitajaid. Kostja ei esitanud

reaalseid põhjendusi ega metoodikat aktsia õiglase hinna arvutamise kohta. Ülevõtmisaruandes ei ole

väidetud, et tegu oleks õiglase hüvitisega ning hüvitise õiglust ei ole kontrollinud ka audiitor.

Hüvitise arvestamine aktsiate raamatupidamisliku väärtuse järgi on hageja arvates ÄS § 3631 lg 1

mõttes ebaõiglane. Raamatupidamislik väärtus arvestatakse aktsiaseltsi omakapitali jagamisel aktsiate

arvuga. Hageja arvates tagab õiglase hüvitise määramise diskonteeritud rahavoogude meetodi

rakendamine, mille järgi AS Lõhmus, Haavel & Viisemann on arvutanud AS LIVIKO aktsia

väärtuseks ülevõtmisel 30 krooni 30 senti. Seega on õiglane hüvitis hagejalt ülevõetud aktsiate eest

303 000 krooni. Hageja palus ÄS § 3638 lg-te 3 ja 5 alusel välja mõista vähem saadud hüvitise 128

000 krooni ning seadusjärgse intressi rahandusministri 14. märtsi 2002. a määruses nr 45 kehtestatud

suuruses esialgselt 15 230 krooni 34 senti ja suurendatud haginõudes 21 648 krooni 38 senti (kokku

149 648 krooni 38 senti).

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja leidis, et hüvitise määramine aktsiate raamatupidamisliku väärtuse järgi (omakapitali väärtus

jagatud aktsiate arvuga) on õige ja õiglane. Raamatupidamine on raamatupidamise seaduse alusel

reguleeritav meetod, mille rakendamist kontrollivad audiitorid. Kehtiv väärtpaberiõigus tunneb kaht

liiki aktsiate väärtuse määramise meetodit: aktsiate eest makstakse kas raamatupidamislikku hinda

või turuhinda. AS LIVIKO aktsiate eest hüvitise määramisel valiti kõrgem väärtus, milleks oli hetkel

aktsiate raamatupidamislik väärtus. Kostja ei nõustunud diskonteeritud rahavoogude meetodi

kasutamisega, sest kehtivad õigusaktid seda ei reguleeri. Samuti on see meetod subjektiivne, sest

põhineb võimaliku ja tulevikus tekkiva vara ennustamisel, mitte olemasoleva vara väärtuse

fikseerimisel.

3. Tallinna Linnakohtu 27. veebruari 2004. a otsusega jäeti hagiavaldus rahuldamata.

Linnakohus leidis, et vähemusaktsionäridele (sh hagejale) maksti aktsiate eest õiglast hüvitist. Kostja

aruandest aktsiate ülevõtmise kohta nähtub, et hüvitise määramisel ühe AS LIVIKO aktsia eest on

lähtutud aktsia raamatupidamislikust väärtusest 10 päeva enne üldkoosoleku kokkukutsumise teate

väljasaatmise päeva. Hinna määramisel on arvestatud AS LIVIKO majandusnäitajaid ja AS Eesti

Väärtpaberikeskus tehingustatistikat. Ajavahemikus 1. jaanuar 2002. a kuni 5. aprill 2002. a

registreeris AS Eesti Väärtpaberikeskus tehinguid AS LIVIKO aktsiatega 99,3 tuhande krooni

väärtuses ja nende hinnatasemeks oli 5 krooni kuni 12 krooni aktsia kohta. Ülevõtmisaruannet on

kontrollinud AS PricewaterhouseCoopers audiitor Urmas Kaarlep. Audiitor leidis, et hüvitise suurus

vastab ÄS §-s 3632 sätestatule. Seega on kostja hüvitise suurust põhjendanud ja esitanud ka

dokumendid selle kujunemise kohta. Hüvitise määramisel on audiitor õigesti järginud AS LIVIKO

aktsionäride üldkoosoleku toimumise ajal 13. mail 2002. a kehtinud seadust (ÄS § 3634 lg 2), mis ei

sätestanud audiitorile kohustust kontrollida hüvitise suuruse määramise meetodeid.

4. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. juuni 2004. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus ei korranud otsuses linnakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohtu arvates on

linnakohus põhjendanud, miks kostja määratud hüvitis on õiglane. Linnakohus on hinnanud hageja

esitatud arvestusi ja põhjendanud, miks hageja kasutatud diskonteeritud rahavoogude meetod ei taga

õiglase hüvitise määramist. Hageja kasutatud meetodi rakendamisel on samade lähteandmete alusel

saadud täiesti erinevad tulemused. Arvestustes tehakse etteulatuv prognoos kuni 2008. aastani, kuid

ei ole arvestatud, et Eesti majanduskliima ja AS LIVIKO tegevusvaldkonda (alkoholitootmine)

reguleeriv seadusandlus on kiirelt muutuv. Samuti ei ole arvestatud Eesti ühinemist Euroopa Liiduga

2004. a mais, mis võib oluliselt mõjutada Eesti majandust ning sh ka AS LIVIKO tegevust.

Hageja tuginemine USA sellekohasele kohtupraktikale ja prof Kenton K. Yee artikli seisukohtadele ei

ole õige, sest väikeaktsionäride õigused äriühingu suhtes on USA ja Eesti äriõiguses erinevalt

reguleeritud. Äriseadustiku kohaselt on Eestis väikeaktsionäride õigused ja võimalused mõjutada

aktsiaseltsi juhtimist ning majandusotsuste vastuvõtmist nullilähedased, piirdudes faktiliselt vaid

varaliste õigustega. Käesolevas vaidluses puudus AS LIVIKO vähemusaktsionäridel aktsiate

ülevõtmise osas reaalne otsustuspädevus. Eeltoodu alusel oli põhjendatum võtta aktsiate eest õiglase

hüvitise määramisel aluseks kostja kasutatud meetod. Hüvitis ei tohi muutuda ebaõiglaseks ka kostja

suhtes. Seadus ei sätesta küll meetodeid õiglase hüvitise kindlaksmääramiseks, kuid reeglina

toimubki hüvitise määramine ettevõtte hindamise teel. Aktsia turuväärtus kajastab kõiki hagejalt

ülevõetud aktsiate hinda mõjutavaid tegureid ning kuna aktsiate hind oli madal, oli põhjendatud ja

õiglane määrata hüvitis raamatupidamisliku väärtuse alusel. Tuleb arvestada, et aktsionäri seisund ei

osutuks halvemaks, kui see oleks äriühingu likvideerimisel. Seadus ei sätestanud ülevõtmise ajal

audiitorile nõuet põhjendada hüvitise õiglust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata asi samale kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt ÄS § 3631 lg-t 1, kui hindas formaalselt üksnes

hüvitise määramise protseduuri, mitte aga vaidluse põhiküsimust, kas konkreetse äriühingu olukorda

arvesse võttes oli hüvitis õiglane ning kas on tagatud vähemusaktsionäride õigused. Ringkonnakohus

ei ole sisuliselt põhjendanud, miks raamatupidamislik meetod tagab õiglasema hüvitise aktsiate eest

kui diskonteeritud rahavoogude meetod.

Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 95 lg-t 1 ning § 330 lg-d 4 ja 6.

Kohus ei ole sisuliselt hinnanud AS Lõhmus, Haavel & Viisemann ja OÜ Rimess MRI arvamusi ning

hageja väiteid, mis kinnitasid kostja kasutatud meetodi ebaõiglust. Kohtuotsuses esitatud põhjendus

diskonteeritud rahavoogude meetodi sobimatuse kohta on asjatundmatu ja ebaloogiline.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et kohtud on teinud asjas põhjendatud otsuse ja palus

jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.

8. Kohtuistungil jäid hageja ja kostja esindajad eelnevalt esitatud seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kolleegium käsitleb asja lahendamiseks esmalt asjas olulisi asjaolusid ja selgitamist vajavaid

küsimusi (I), analüüsib asjakohaste õigusnormide ja teiste Eesti õigusaktide sätteid ning Eesti teooriat

ja praktikat (II) ning käsitleb võrdlusmaterjalina Euroopa Liidu ja teiste riikide asjakohaseid

õigusakte ja praktikat (III), seejärel annab omapoolse tõlgenduse aktsiate ülevõtmisel tasutava

hüvitise regulatsioonile ja sellega seotud menetluslikele küsimustele (IV) ning lahendab

kassatsioonkaebuse ja annab juhised ringkonnakohtule asja uuel läbivaatamisel (V).

I. 11. Kohtud on asjas tuvastanud järgmised asjaolud:

1) kostja oli AS LIVIKO põhiaktsionär ning hageja oli väikeaktsionär;

2) AS LIVIKO aktsionäride üldkoosolek on otsustanud, et kostja võtab väikeaktsionäride aktsiad üle;

3) kostja on määranud aktsiate ülevõtmisel aktsiate eest tasutava hüvitise suuruse, lähtudes aktsiate

raamatupidamislikust väärtusest;

4) hageja nõuab aktsiate väärtuse määramist diskonteeritud rahavoogude meetodi alusel.

12. Äriseadustikus sätestatud põhiaktsionäri (vähemalt 9/10 aktsiate omaniku) õigus võtta

vähemusaktsionäride tahte vastaselt üle nende aktsiad on tsiviilõiguses erandlik regulatsioon. Selle

eesmärgiks saab lugeda põhiaktsionärile seltsi ainujuhtimisele ülemineku võimaldamist ning sellega

muu hulgas juhtimiskulude kokkuhoidu ja väikeaktsionäride õiguste võimaliku kuritarvitamise

takistamist. Kuna aktsiate ülevõtmisega riivatakse tugevalt vähemusaktsionäride õigusi, on selline

aktsiate ülevõtmine lubatud üksnes seltsides, kus põhiaktsionär võib tulenevalt enamuse aktsiate

omamisest nagunii sisuliselt üksi otsustada seltsi puudutavate küsimuste üle, ning üksnes

vähemusaktsionäridele makstava õiglase hüvitise eest. Käesolevas vaidluses on kolleegiumi arvates

oluline ÄS § 3631 lg 1, § 3632 lg 1 ja § 3638 lg 3 tõlgendamine. Seejuures on keskseks küsimuseks

põhiaktsionäri poolt vähemusaktsionäridele makstava õiglase rahalise hüvitise suuruse leidmine.

Selleks peab kolleegium vajalikuks selgitada seaduse regulatsiooni, selle vastuvõtmise aluseks olnud

asjaolusid ning käsitleda ka Eesti ja Euroopa Liidu õigusakte, mis puudutavad aktsiate eest makstavat

hüvitist ja aktsia väärtuse määramist, samuti rahvusvahelist ja Eesti praktikat.

II. 13. Ülevõetavate aktsiate eest peab õiglast rahalist hüvitist maksma ÄS § 3631 lg 1 järgi

põhiaktsionär, kes määrab ÄS § 3632 järgi ka hüvitise suuruse. Üksnes juhul, kui aktsiaid üle võtta

sooviv aktsionär on põhiaktsionäriks saanud üldkoosolekule eelnenud kuue kuu jooksul

väärtpaberituru seaduse järgi tehtud ülevõtmispakkumise tulemusena, ei või hüvitis ÄS § 3632 lg 2

järgi olla väiksem ülevõtmispakkumise ostuhinnast, kui ülevõtmispakkumise aktsepteerisid

aktsionärid, kellele kuulub vähemalt 9/10 aktsiatega esindatud häältest. Hüvitise suuruse määramise

aluseid peab põhiaktsionär kajastama ülevõtmisaruandes (ÄS § 3634 lg 1) ja määratud hüvitise

suurust kontrollib audiitor (ÄS § 3634 lg 2). Alates 1. jaanuarist 2003. a jõustunud ÄS § 3634 lg 21

järgi peab audiitor aruandes kirjeldama muu hulgas, kas hüvitise määramiseks kasutatud meetod on

hüvitise suuruse määramiseks kohane ning millised oleksid muud meetodid hüvitise määramiseks.

Aktsiate ülevõtmise otsust ei saa ÄS § 3638 lg 2 järgi kehtetuks tunnistada põhjusel, et hüvitis

määrati liiga madalaks, kuid sama paragrahvi 3. lõike järgi võib kohus sel juhul vähemusaktsionäri

nõudel määrata õiglase hüvitise. Samuti peab põhiaktsionär sama paragrahvi 5. lõike järgi maksma

hüvitissummadelt alates ülevõtmisotsuse tegemisest intressi rahandusministri määrusega kehtestatud

suuruses. Selliseks intressimääraks on rahandusministri 14. märtsi 2002. a määruse nr 45 § 2 kohaselt

üldjuhul poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhifinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane

intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas.

Kokkuvõttes leiab kolleegium, et äriseadustikus ei ole sätestatud täpsemaid kriteeriumeid, millest

lähtudes tuleb ülevõetavate aktsiate eest makstav rahaline hüvitis arvestada, et seda saaks lugeda

õiglaseks.

14. Järgnevalt käsitleb kolleegium hüvitise suuruse määramiseks pidepunktide leidmiseks

äriseadustiku vastavate sätete kujunemist. Äriseadustiku aktsiate ülevõtmist puudutav 291. peatükk

jõustus 17. oktoobril 2001. a ning viidi täiendusena äriseadustikku väärtpaberituru seaduse (VTS)

§ 276 p-ga 3. Nimetatud sätted lisati väärtpaberituru seaduse eelnõusse (638 SE) eelnõu teisel

lugemisel Riigikogu majanduskomisjoni algatusel. Sätete seletuskiri puudub. Ka majanduskomisjoni

istungi avaldatud protokollidest ei nähtu sätete kohta sisulist selgitust. Ainsana on sätteid lühidalt

tutvustanud Riigikogu 13. juuni 2001. a istungil eelnõu teisel lugemisel Vabariigi Valitsuse

esindajana toonane rahandusminister S. Kallas, kes on vastavate sätete kohta märkinud muu hulgas:

"... Hüvitise suurus peab olema õiglane ja vastama aktsiate turuväärtusele, selle kinnitab audiitor. ...

Otsuse aktsiate omandamise kohta hüvitise eest teeb aktsiaseltsi üldkoosolek, kui poolt on vähemalt

95% aktsionäridest. Selle regulatsiooni ettevalmistamisel on lähtutud eelkõige Saksamaa vastavatest

aktidest. See peaks tagama nii väikeaktsionäride, tuumikaktsionäri kui ka aktsiaseltsi enda huvide

kaitse. ..." Lisaks märkis minister äriseadustiku täiendamise kohta, et "... See ettepanek kujunes

ekspertide tihedas koostöös, kaaluti eri variante. Ma, ausalt öeldes, ei julgeks seda isegi väga

põhjalikult kommenteerida. Nii leiti olevat praktilisem teha, nii et see toimus koostöös komisjoniga.

Rahandusministeeriumi ja komisjoni eksperdid ja kindlasti ka kõik turuosalised, kes seaduse

väljatöötamisel osalesid, leidsid, et on mõistlikum valida äriseadustiku loogika. Mina aktsepteerin

seda, ju see on praktiline. ...". Eelnõu kaasettekandjana on L. Tõnisson samal Riigikogu istungil

väärtpaberituru seaduse eelnõu kohta mh märkinud, et: "... Praegu ei ole me võimelised seda seadust

sügavamalt läbi töötama ja sellepärast oleme paratamatult sunnitud leppima selle kvaliteediga, mis

me täna teie ette toome. Et see seadus vajab edaspidi, elu arenedes, täiustamist, on kahtlemata selge.

See on paratamatu. ...". Eelnevast nähtub, et seadusandja ei ole põhjalikumalt arutanud aktsiate

ülevõtmisel makstava rahalise hüvitise suuruse üle ega ilmselt isegi mitte teadvustanud hüvitise

suuruse määramise temaatikat, vaid jätnud selle praktika ja seaduse täiendamise hoolde. Seega ei ole

võimalik selgelt järeldada ka seadusandja tahet nimetatud regulatsiooni kehtestamisel ega leida

täpsemaid lähtekohti hüvitise suuruse määramisel.

15. Lisaks äriseadustikule tuntakse Eesti õiguses aktsiate ülevõtmist ka ülevõtmispakkumiste

regulatsioonina väärtpaberituru seaduses. Nimetatud seaduse 19. peatükis sätestatud

ülevõtmispakkumise reeglid kehtivad aga VTS § 164 lg 1 järgi üksnes neile aktsiaseltsidele, mille

kõiki aktsiaid või teatud liiki aktsiaid noteeritakse Eesti börsil või nendega kaubeldakse Eesti turul.

Kui äriseadustikus on aktsiate ülevõtmine sätestatud põhiaktsionäri õigusena võtta

vähemusaktsionäride aktsiad ühepoolselt üle, siis väärtpaberituruseaduses nähakse ette reeglid

selliseks ülevõtmispakkumiseks, mis võimaldab vähemusaktsionäridel oma aktsiad põhiaktsionärile

müüa (VTS § 165 lg 1) ning põhiaktsionäri kohustuse teatud juhul selline ülevõtmispakkumine teha

(VTS § 166 lg 1). Lisaks kontrollib sellist ülevõtmispakkumist Finantsinspektsioon (VTS § 169 lg 1

ja § 175 lg 1). Sarnaselt äriseadustikus sätestatud ülevõtmispakkumisega, peab VTS § 174 lg 2 järgi

olema kohustuslikus ülevõtmispakkumises kajastatud aktsia ostuhind õiglane. Ülevõtmispakkumise

esemeks oleva aktsia õiglase ostuhinna kindlaksmääramise ja tasumise kriteeriumite kehtestamise

õigus on VTS § 183 lg 1 ja lg 2 p 1 järgi ülevõtmispakkumisreeglite koosseisus rahandusministril.

Sellise määruse (nr 71) on rahandusminister vastu võtnud 28. mail 2002. a. Määruse § 2 lg 2 näeb ette

eriregulatsiooni kohustusliku ülevõtmispakkumise raames hüvitise suuruse määramiseks, lähtudes

esmajoones aktsiatega varem tehtud tehingutes makstud hindadest. Nagu eelnevast nähtub, on

väärtpaberituru seaduse järgse kohustusliku ülevõtmispakkumise puhul aktsiate eest makstava

hüvitise suurust põhjalikumalt reguleeritud, kui äriseadustiku järgse aktsiate ülevõtmise puhul. Samas

on hinna määramise kriteeriumide eelduseks üldjuhul aktsiatega kauplemine väärtpaberiturul ja

sellega tehtavad tehingud, s.t ka aktsiate eelnev likviidsus. Siiski tuleb arvestada, et aktsiate

võõrandamine väärtpaberituru seaduse alusel tehtud ülevõtmispakkumise järgi ei ole aktsionäridele

kohustuslik, vaid üksnes võimalus vabaneda aktsiatest, mis on muutunud või muutumas

vähelikviidseks.

16. Aktsiate ülevõtmise eest makstavat hüvitist puudutavad sätted ei ole äriseadustikus ainus

regulatsioon, mille alusel tuleb aktsionärile maksta kompensatsiooni aktsiate kaotamise või nende

väärtuse vähenemise eest tulenevalt üldkoosolekul otsustatust. Nii näiteks võivad aktsionärid nõuda

hüvitist ka siis, kui aktsiate asendussuhe määrati liiga madalaks aktsiaseltsi ühinemisel teise

äriühinguga, aktsiaseltsi jagunemisel või ümberkujundamisel (ÄS § 398 lg 3, § 441 lg 3, § 481 lg 3).

Ka nende juhtude jaoks ei ole seaduses sätestatud täpsemaid kriteeriumeid makstava hüvitise

määramiseks.

Samuti tagab seadus aktsionäridele õiguse nõuda aktsiate omandamist uue äriühingu poolt, kui

aktsiaselts ühines teist liiki äriühinguga, kui jagunemisel osalesid eri liiki äriühingud või kui

aktsiaselts kujundati ümber teist liiki äriühinguks ja aktsionär otsusega ei nõustunud (ÄS § 404 lg 1,

§ 448 lg 1, § 488 lg 1). Neil juhtudel on nimetatud sätetes ette nähtud, et rahaline hüvitis peab olema

niisama suur, kui aktsionär oleks saanud ühingu likvideerimisel järelejäänud vara jaotamisel, kui

ühing oleks likvideeritud vastava otsuse tegemise ajal. Seega võetakse neil juhtudel hüvitise

arvestamise aluseks aktsiaseltsi likvideerimisväärtus.

17. Aktsiate kajastamist raamatupidamises ja äriühingute üldiseid vara arvestamise ja hindamise

põhimõtteid reguleeritakse raamatupidamise seaduses (RPS). Kuigi seal ei sätestata hüvitiste

arvutamise aluseid, saab sealt siiski lähtekohti aktsiate hindamiseks raamatupidamises. Kuni

31. detsembrini 2002. a kehtinud RPS § 4 lg 1 p 1 järgi pidi raamatupidamiskohustuslane arvestuse

pidamisel muu hulgas lähtuma heast raamatupidamistavast. Hea raamatupidamistava oli RPS § 3 p 12

järgi rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava,

mille põhinõuded kehtestati raamatupidamise seadusega, Vabariigi Valitsuse ja rahandusministri

määrustega ning mida täiendasid Eesti Vabariigi Raamatupidamise Toimkonna soovitused. Sama

paragrahvi p 13 järgi on rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtted Euroopa

Ühenduse raamatupidamise direktiivid ja Rahvusvahelise Raamatupidamise Standardite Komitee

(IASC - ingl International Accounting Standards Committee) poolt kinnitatud ja väljatöötatud

põhimõtted, standardid ja soovitused (IAS - ingl International Accounting Standards).

Raamatupidamisalast tööd üldistas ja juhendas RPS § 38 lg 1 järgi Raamatupidamise Toimkond, kes

töötas välja metoodilisi soovitusi.

18. Kolleegium käsitleb ka kehtivat raamatupidamise seadust, hindamaks, kas sisulised nõuded on

vahepeal muutunud. Kehtiva RPS § 17 lg 1 järgi peavad raamatupidamises kasutatav

arvestuspõhimõte ning informatsiooni esitusviis olema kooskõlas raamatupidamise seaduses

sätestatud nõuete ja alusprintsiipidega ning Eesti hea raamatupidamistavaga või rahvusvaheliste

finantsaruandluse standarditega. Eesti hea raamatupidamistava on RPS § 3 p 7 järgi rahvusvaheliselt

tunnustatud arvestuse ja aruandluse põhimõtetele tuginev raamatupidamistava, mille põhinõuded

kehtestatakse raamatupidamise seadusega ning mida täiendavad Raamatupidamise Toimkonna

juhendid. Sama paragrahvi p 8 järgi on rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse ja aruandluse

põhimõtted esmajoones Euroopa Liidu raamatupidamise direktiivid ja rahvusvahelised

finantsaruandluse standardid. Sama paragrahvi p 9 järgi on rahvusvahelised finantsaruandluse

standardid (IFRS - ingl international financial reporting standards) - Rahvusvahelise

Raamatupidamise Standardite Nõukogu (IASB - ingl International Accounting Standards Board)

poolt kinnitatud standardid ja interpretatsioonid (SIC Interpretations). Raamatupidamise Toimkonna

ülesandeks on RPS § 32 lg 1 järgi välja anda raamatupidamise seadust selgitavaid ja täpsustavaid

raamatupidamisalaseid juhendeid ning suunata raamatupidamisalast tegevust. Toimkonna juhendeid

antakse RPS § 34 lg 2 järgi välja raamatupidamise seaduse selgitamiseks ja täpsustamiseks.

19. Kokkuvõttes võib teha järelduse, et kuigi kuni 31. detsembrini 2002. a kehtinud raamatupidamise

seaduses ega kehtivas raamatupidamise seaduses ei reguleerita täpselt raamatupidamises aktsiate

väärtuse hindamist, nähtub mõlemast, et seda tuleb kajastada ausalt ja õiglaselt ning kooskõlas hea

raamatupidamistava ja rahvusvahelise finantsaruandluse põhimõtetega. Konkreetselt on

raamatupidamise ja vara arvestuse ja hindamise põhimõtteid selgitatud Raamatupidamise Toimkonna

juhendites. Raamatupidamise Toimkonna kehtivad juhendid on antud 30. detsembril 2002. a otsusega

nr 17-1 (avaldatud RTL 2003, 10, 117). Kuigi need juhendid ei kehtinud veel AS LIVIKO aktsiate

ülevõtmise otsustamise ajal, annavad need siiski lähtekohti erinevate Eestis tunnustatud aktsiate

hindamise meetodite kohta ning tutvustavad vastavate rahvusvaheliste standardite nõudeid. Näiteks

juhendi RTJ 11 "Äriühendused ning tütar- ja sidusettevõtete kajastamine" p 37 lit a järgi juhindutakse

omandatud ettevõttesse kuuluvate väärtpaberite õiglase väärtuse hindamisel väärtpaberite

turuväärtusest ning juhul, kui turuväärtus ei ole teada, siis õiglasest väärtusest hinnatuna mõne muu

hindamismudeli alusel (näiteks diskonteeritud rahavoogude meetodil). Juhendi RTJ 3

"Finantsinstrumendid" p 19 järgi kajastatakse finantsinstrumenti õiglase väärtuse meetodi

rakendamisel bilansis tema õiglases väärtuses, millest ei ole maha arvatud võimalikke

finantsinstrumendi realiseerimisega kaasnevaid tehingutasusid. Sama juhendi p 20 järgi on parimaks

indikaatoriks finantsinstrumendi õiglasest väärtusest tema turuväärtus, kuid aktiivse turu puudumisel

võib õiglast väärtust hinnata mõnel muul meetodil, näiteks diskonteerides finantsinstrumendist

genereeritavaid tulevikurahavooge. Samuti tuleb nimetatud sätte järgi diskonteeritud rahavoogude

meetodi kasutamisel diskontomäärana kasutada sarnaste instrumentide tulususemäärasid.

20. Aktsiate ülevõtmisega ja hüvitise määramisega seonduvat on Eesti erialakirjanduses käsitletud

lähemalt üksnes T. Bartels artiklis "Tühjakspigistamise seadustamisest Eesti äriõiguses: äriseadustiku

§-d 3631- 36310" (Juridica; 2, 2004). Nimetatud artiklis on autor märkinud, et "õiglane hüvitis peab

vähemusaktsionärile tagama täieliku majandusliku kompensatsiooni tema aktsiaosaluse kaotamise ja

omandisse sekkumise eest". Samuti on autor leidnud, et reeglina toimub hüvitise määramine ettevõtte

hindamise teel, aga "börsiühingu puhul võib alusväärtusena kasutada ka börsikurssi, kuid see ei

pruugi vähemusaktsiate vähese likviidsuse ja turusegmendi väiksuse tõttu enam kohaselt kajastada

osaluse väärtust". Autor on leidnud ka seda, et äriühingu likvideerimisväärtus "ei kajasta kahtlemata

osaluse väärtust tegutsevas ühingus". Ta on aga ka märkinud, et "mingil juhul ei või aga hüvitis olla

väiksem kui likvideerimisväärtus" ning "aktsionäri seisund ei või osutuda halvemaks, kui see oleks

äriühingu likvideerimisel". Hageja esitatud E. Võrklaeva koostatud õppematerjalis on väidetud, et

"Eesti praktikud (fundamentaalanalüütikud investeerimispankades, maaklerfirmades,

varahaldusfirmades ja kommertspankades) kasutavad aktsiate analüüsil peamiselt diskonteeritud

rahavoogudel baseeruvaid hindamismeetodeid" (linnakohtu toimiku lk 170). Diskonteeritud

rahavoogude meetodi tunnustatusele Eestis viitavad ka hageja esitatud AS Lõhmus, Haavel &

Viisemann ja OÜ Rimess MRI hinnangud AS LIVIKO väärtuse hindamisel.

III. 21. Nagu eelnevast (otsuse p-d 17 - 19) nähtub, tuleb Eestis raamatupidamise ja vara arvestuse ja

hindamise põhimõtete puhul lähtuda ka rahvusvahelistest standarditest, kuivõrd õigusaktidest või

Raamatupidamise Toimkonna juhenditest ei tulene teisiti. Käesoleval ajal on olulisematel

rahvusvahelistel raamatupidamise standarditel Eestis ka täiendav õigusjõud tulenevalt Euroopa Liidu

õigusest. Nimelt on Euroopa Liidu 19. juuli 2002. a määrusega nr 1606/2002, 29. septembri 2003. a

määrusega nr 1725/2003 ja 6. aprilli 2004. a määrusega nr 707/2004 ette nähtud erinevate

rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite kohaldamine Euroopa Liidus.

Näiteks standardi IAS 7 "Rahavoogude aruanded" p 4 järgi annab rahavoogude aruanne koos

ülejäänud finantsaruannetega informatsiooni, mis võimaldab kasutajatel hinnata muutusi ettevõtte

netovaras, ettevõtte finantsstruktuuri (sh selle likviidsust ja maksevõimet) ning ettevõtte võimet

mõjutada rahavoogude mahtu ja ajastust, et kohaneda muutuvate tingimuste ja võimalustega. Sama

sätte järgi on rahavooge käsitlev informatsioon kasulik, et hinnata ettevõtte võimet teenida raha ja

selle ekvivalente ning see võimaldab kasutajatel töötada välja eri ettevõtete tulevaste rahavoogude

nüüdisväärtuse hindamise ja võrdlemise mudelid. Samuti suurendab see sama sätte järgi eri ettevõtete

tegevustulemuste võrreldavust, kuna kõrvaldatakse ühesuguste tehingute ja toimingute suhtes

rakendatavate eri raamatupidamiskäsitluste kasutamise mõju. Sama standardi 7 p 5 järgi kasutatakse

rahavoogusid käsitlevat varasemat informatsiooni tihti tulevaste rahavoogude mahu, ajastuse ja

tõenäosuse näitajana, samuti on see kasulik tulevaste rahavoogude varasemate prognooside

paikapidavuse kontrollimisel ning kasumlikkuse, raha puhaskäibe ja hinnamuutuste mõju

omavahelise suhte uurimisel.

Standardi IAS 22 "Äriühendused" p 24 järgi mõõdetakse omandatud osaluse soetusmaksumuse

kindlaksmääramisel omandaja emiteeritud kaubeldavaid väärtpabereid nende õiglases väärtuses,

milleks on nende turuväärtus vahetustehingu kuupäeval, tingimusel et erakorralised hinnakõikumised

või turu piiratus ei muuda turuhinda mitteusaldusväärseks näitajaks. Sama sätte järgi, kui turg ei ole

usaldusväärne või puudub noteering, hinnatakse omandaja emiteeritud väärtpaberite õiglast väärtust,

lähtudes nende proportsionaalsest osast omandava ettevõtte õiglases väärtuses või proportsionaalsest

osast omandatud ettevõtte õiglases väärtuses, vastavalt sellele, kumb on selgemini määratav. Sama

standardi p 39 lit a järgi hinnatakse kaubeldavaid väärtpabereid omandatud eristatavate varaobjektide

ja kohustiste õiglase väärtuse määramiseks nende hetke turuväärtuses ning p 39 lit b järgi

mittekaubeldavaid väärtpabereid hinnangulises väärtuses, mille määramisel võetakse arvesse selliseid

tegureid nagu sarnaste omadustega ettevõtete võrreldavate väärtpaberite hinna ja kasumi suhe,

dividendimäärad ja eeldatavad kasvumäärad. Sama sätte järgi võib eristatavate varaobjektide ja

kohustiste õiglase väärtuse kindlaksmääramisel kasutada ka diskonteerimist.

22. Kuigi vaidlusaluse aktsiate ülevõtmise otsuse tegemise ajal ei olnud Eesti Vabariik Euroopa Liidu

liige, käsitleb kolleegium äriseadustiku aktsiate ülevõtmise regulatsiooni edasise tõlgendamise

huvides ka Euroopa Liidu vastavat reeglistikku. Kuni viimase ajani ei olnud Euroopa Liidus aktsiate

ülevõtmistega seonduvat põhjalikumalt reguleeritud. 21. aprillil 2004. a võeti aga vastu

ülevõtmispakkumisi reguleeriv direktiiv nr 2004/25/EC, mille liikmesriigid peavad direktiivi art 21

lg 1 järgi rakendama hiljemalt 20. maiks 2006. a. Siiski reguleerib direktiiv põhiliselt aktsiate

ülevõtmispakkumisi Eesti väärtpaberituru seaduse tähenduses, kuid omab tähendust ka äriseadustikus

reguleeritud aktsiate ülevõtmisele. Nii sätestab direktiivi art 5 lg 1 põhiaktsionäriks saanule kohustuse

mõistliku hinnaga (equitable price) ülevõtmispakkumise tegemiseks. Direktiivi art 5 lg 4 järgi on

mõistlikuks hinnaks kõrgeim hind, mida pakkuja või temaga koos tegutsev isik on selliste

väärtpaberite eest määratud aja jooksul (liikmesriigi määramisel 6- 12 kuu piires) enne pakkumise

tegemist või pärast seda maksnud. Erandina on antud võimalus järelevalveorganile hinda muuta või

selleks kriteeriumeid määrata - selliste kriteeriumidena on nimetatud keskmist turuväärtust määratud

aja jooksul, ühingu likvideerimisväärtust või muid objektiivseid hindamiskriteeriume, mida üldiselt

finantsanalüüsis kasutatakse. Direktiivi art 15 kohustab aga liikmesriike tagama pärast

ülevõtmispakkumise tegemist põhiaktsionäridele äriseadustiku regulatsiooniga sarnase võimaluse

ülejäänud aktsiad õiglase hinnaga (fair price) üle võtta (squeeze - out). Kui eelnenud on kohustuslik

ülevõtmispakkumine, loetakse art 15 lg 5 järgi õiglaseks hinnaks kohustusliku ülevõtmispakkumise

hind. Eelnevast järeldub, et Euroopa Liidu õiguses ei ole aktsiate ülevõtmisel makstava hüvitise

suurust täpsemalt fikseeritud, kuid vähemalt eelnimetatud direktiivi art 15 järgi peab see olema

õiglane. Seega on äriseadustiku aktsiate ülevõtmist reguleerivate sätete tõlgendus edaspidi seotud ka

direktiivi sätetega.

23. Äriseadustiku aktsiate ülevõtmist reguleerivate sätete aluseks on olnud vastav Saksa seadus (vt

otsuse p 14), mistõttu on asjakohane käsitleda ka vastavaid Saksa seaduse sätteid ja praktikat nende

rakendamisel. Saksa aktsiaseltsi seaduse (Aktiengesetz) §-des 327a- 327f on reguleeritud

äriseadustikuga üldjoontes sarnane menetlus vähemusaktsionäride aktsiate ülevõtmiseks

põhiaktsionäri poolt. Põhiaktsionär peab AktG § 327a lg 1 järgi tasuma ülevõetud aktsiate eest rahas

mõistliku hüvitise. Hüvitise suuruse määrab AktG § 327b lg 1 järgi põhiaktsionär, kusjuures ta peab

arvestama seltsi olukorda otsuse tegemise ajal. AktG § 327f järgi saab aktsionär taotleda mõistliku

hüvitise suuruse määramist kohtu poolt. Samas ei sätestata konkreetseid kriteeriume, kuidas

mõistlikku hüvitist määrata. Praktikas peab makstav hüvitis tagama vähemusaktsionäridele täieliku

majandusliku kompensatsiooni ega tohi olla väiksem aktsiate turuväärtusest. Täielik kompensatsioon

tähendab seda, et vähemusaktsionär peab saama selle, mida tema osalus aktsiaseltsis tegelikult väärt

on. Osaluse väärtus sõltub kasust, mida aktsionär loodab aktsiatest saada, s.t ka tulevastest

sissetulekutest. Praktikas kasutatakse erinevaid ettevõtte väärtuse hindamise meetodeid. Audiitorite

Instituut (IDW) on kehtestanud standardi ettevõtete hindamiseks (IDW Standard - sks "Grundsätze

zur Durchführung von Unternehmensbewertungen" vom 28. Juni 2000), mille järgi kasutatakse

ettevõtte väärtuse hindamiseks kas nn tulukusväärtuse meetodit (Ertragswertmethode) või

diskonteeritud rahavoogude (discounted cash flow, DCF) meetodit. Praktikas juhinduvad sellest

aktsiate väärtuse hindamisel üldjuhul nii audiitorid kui kohtud. Kohtupraktikas on valdav

tulukusväärtuse meetod, mille järgi sõltub ettevõtte väärtus selle võimest tulevikus tulu teenida. See

metoodika on sisult sarnane DCF-meetodiga, mis arvestab diskonteeritult aktsiaseltsi poolt

eeldatavasti tulevikus tekitatavaid rahavooge ja mille osatähtsus kasvab. Tavaliselt ei loeta õiglast

hüvitist tagavaks aktsiate väärtuse arvestamist ainuüksi raamatupidamisliku väärtuse alusel, kuna see

ei arvesta aktsiaseltsi reserve tulevikuks. Kui aga ettevõtte väärtus tegevuse jätkamisel oleks väiksem,

kui likvideerimisel, arvestatakse ettevõtte väärtusena likvideerimisväärtust. Samuti tuleb hüvitise

määramisel arvestada aktsiate börsikurssi, s.t aktsionärid ei tohi saada hüvitist vähem, kui nad

teeniksid aktsiaid vabalt võõrandades.

24. Aktsiate ülevõtmine raha eest on võimalik ka teistes õigussüsteemides. Nii USA-s kui Inglismaal

makstakse aktsiate ülevõtmisel aktsionäridele n-ö täielikku hüvitist. Nii on USA-s viidatud

praktikale, et hüvitis peab olema minimaalselt sama suur, kui põhiaktsionäride poolt enamuse

omandamise ajal aktsiate eest maksimaalselt tasutud hind. Kohtupraktikas arvestatakse hinna

määramisel ka osaluse tulevast võimalikku väärtust. Valdavaks meetodiks ettevõtte ja aktsiate

väärtuse määramisel on DCF-meetod.

25. Hageja esitatud AS Lõhmus, Haavel & Viisemann ja OÜ Rimess MRI hinnangutest AS LIVIKO

väärtuse hindamisel on DCF-metoodikat põhjendatud kui rahvusvaheliselt enimlevinut ja ettevõtte

õiglase väärtuse määramiseks parimat (linnakohtu toimiku lk-d 57 ja 147).

IV. 26. Ülevõetavate aktsiate eest õiglase hinna määramise regulatsiooni tõlgendamisel käsitleb

kolleegium esmalt kohtu otsustusvabadust ÄS § 3638 lg 3 järgi hüvitise suuruse kontrollimisel.

Nimelt võib sättest jääda mulje, et kohus on vaba otsustama, kas aktsionäridele õiglane hüvitis

määrata või mitte. See oleks aga vastuolus ÄS § 3631 lg-ga 1, mis lubab aktsiate ülevõtmist üksnes

õiglase rahalise hüvitise vastu ning ÄS § 3638 lg-ga 2, mis keelab ülevõtmisotsuse kehtetuks

tunnistamise põhjusel, et hüvitis määrati liiga madalaks. Nimetatud sätetest tuleneb, et

vähemusaktsionäridel on aktsiate ülevõtmisel igal juhul õigus selle õiglasele hüvitamisele, mistõttu

on neil ka õigus seda kohtus põhiaktsionärilt nõuda. Kolleegiumi arvates ei või kohus seega jätta

vähemusaktsionäridele nende nõudel õiglast hüvitist määramata, s.t tegemist ei ole kohtu

otsustusdiskretsiooniga, vaid kohustusega. Sõna "võib" tähendab § 3638 lg 3 tähenduses kolleegiumi

arvates vaid seda, et kohtul on õigus ette näha teistsugune hüvitis, kui seda tegi põhiaktsionär ÄS

§ 3632 lg 1 järgi.

27. Kohtu poolt õiglase hüvitise määramine ei ole kolleegiumi arvates täielikult diskretsiooniotsus ka

hüvitise suuruse määramisel, kuigi kohtu hinnata jääb lõplikult hüvitise õiglus ÄS § 3631 lg 1 ja

§ 3638 lg 3 tähenduses. Kuna ÄS § 3631 järgi saab põhiaktsionär aktsiad üle võtta üksnes õiglase

hüvitise eest, ei saa kohus vabalt otsustada, kas hüvitis on õiglane või mitte. Kuna õiglase hüvitise

arvestamine põhineb mingil tõenäosusel, ei ole võimalik hüvitist paratamatult täie kindlusega välja

arvestada. Seetõttu on tegemist sarnase olukorraga võlaõigusseaduse § 127 lg-ga 6, kui hüvitise

maksmise kohustus on kindel, kuid hüvitise täpset suurust ei saa kindlaks teha, mistõttu võib kohus

hüvitise suuruse tõenäosuse piires ise määrata.

28. Hüvitise "õiglus" ei tähenda seaduse mõttes ka kohtuniku subjektiivset otsustust, mis talle õiglane

tundub, vaid otsustusvabadust konkreetse summa määramiseks üldistes ja objektiivsetes piirides.

Põhiaktsionär ei ole hüvitise määramisel samuti vaba, ta peab määrama ülevõetavate aktsiate eest

õiglase hüvitise. Et see hüvitis peab olema objektiivselt kontrollitav, näitab kasvõi see, et ÄS § 3634

lg-tes 1 ja 2 on ette nähtud kohustus selgitada ja põhjendada hüvitise määramise aluseid ja seega

kolleegiumi arvates ka hüvitise suurust ja õiglust ning audiitorile kohustus seda kontrollida. Veel

selgemalt näitab hüvitise määramise aluste objektiviseeritust ÄS § 3634 lg 21, mille järgi peab

audiitor selgesõnaliselt hindama hüvitise määramise aluseks olevat meetodit ja võrdlema seda teiste

võimalike meetoditega. Kuigi nimetatud säte jõustus alles 1. jaanuaril 2003. a, ei tähenda see, et

varem oleks võinud hüvitist määrata ilma objektiivsete kriteeriumiteta ja audiitoril polnuks kohustust

hüvitise õigluse kohta seisukohta avaldada.

29. Eelnevalt võrdlusmaterjalina tutvustatud teiste riikide praktika ja erialakirjanduse järgi loetakse

hüvitist aktsiate ülevõtmise eest õiglaseks üksnes juhul, kui see tagab vähemusaktsionärile täieliku

majandusliku kompensatsiooni tema aktsiaosaluse kaotamise ja omandisse sekkumise eest.

Kolleegiumi arvates puudub põhjendus ÄS § 3631 teistsuguseks tõlgendamiseks ja Eesti praktika

teistsuguseks kujundamiseks. Kuna aktsionär kaotab oma tahte vastaselt aktsiad, peab ta hüvitisena

saama selle, mida tema osalus aktsiaseltsis tegelikult väärt on. Seejuures on oluline ka aktsiatest

tulevikus potentsiaalselt saadav kasu, kui ta aktsiaid ei kaotanuks. Seega saab eelnevalt tutvustatud

põhimõtteid ja meetodeid õiglase hüvitise arvestamisel ka meil vastavalt kohaldada, eriti kui vastav

metoodika on Eesti praktikas nagunii juba kasutusel.

30. Õiglase hüvitise määramisel ei oma kolleegiumi arvates tähendust, et vähemusaktsionärid ei

pruugi tegelikkuses saada mõjutada olulisi majandusotsuseid. Neil on õigus kasumiosale ÄS § 276

lg 2 järgi ning isegi kasumi jaotamisest pahatahtliku hoidumise korral (kasumi ärajuhtimine vms)

võimalus nõuda suuraktsionärilt ÄS § 289 lg 1 järgi tekitatud kahju (näiteks saamata jäänud dividend)

hüvitamist. Kõigil aktsionäridel on ÄS § 272 valguses vastavalt osalusele võrdsed õigused aktsiatelt

tulu teenida ja ei saa väita, et seltsi majandusliku olukorra paranemisel peaks tõusma üksnes

põhiaktsionäri aktsiate väärtus. Aktsiate omamine annab aktsionärile äriseadustiku kohaselt

põhimõtteliselt võimaluse osaleda nii aktsiaseltsi juhtimises kui ka kasumi jaotamises või kasu

saamises aktsiate ostu- ja edasimüügi hinna vahe arvel, sest eriti börsil noteeritud aktsiaseltside korral

on aktsionäridel vaba võimalus aktsiaid osta ja müüa.

Kuigi äriseadustiku järgi on väikeaktsionäride võimalused mõjutada aktsiaseltsi igapäevast juhtimist

ning kasumi jaotamist piiratud, ei ole need siiski nullilähedased, nagu leidis ringkonnakohus. Igal

aktsionäril on ÄS § 287 lg 1 kohaselt õigus saada üldkoosolekul juhatuselt teavet aktsiaseltsi

tegevuse kohta. Aktsionärid, kelle aktsiatega on esindatud vähemalt 1/10 aktsiakapitalist, võivad ÄS

§ 292 lg 1 p 2 kohaselt nõuda juhatuselt erakorralise üldkoosoleku kokkukutsumist või ÄS § 330

kohaselt nõuda aktsiaseltsi juhtimise või varalise seisundiga seotud küsimustes erikontrolli

korraldamise otsustamist ja erikontrolli läbiviija määramist. Üldkoosolek ei ole ÄS § 296 kohaselt

õigustatud otsuseid vastu võtma, kui üldkoosoleku kokkukutsumisel on rikutud seaduse või põhikirja

nõudeid, v.a juhul, kui üldkoosolekul osalevad või on esindatud kõik aktsionärid. Aktsionär võib ÄS

§ 302 kohaselt nõuda kohtult üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamist. Seda, et väikeaktsionäridel

on võimalus äriühingu tegevust mõjutada, näitab ka ülevõtmispakkumise instituut ise - aktsiate

ülevõtmise põhieesmärk on äriühingu efektiivse juhtimise kergendamine.

Kõiki aktsionäre tuleb ÄS § 272 järgi kohelda võrdselt ja seda ka aktsiate eest hüvitise määramisel.

Aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel tuleb kolleegiumi arvates arvestada välja aktsiaseltsi

ettevõtte, s.t aktsiaseltsi kui terviku, majanduslik väärtus, ja jagada see proportsionaalselt aktsiate

vahel. Hüvitise määramisel ei arvestata erinevate aktsionäride erinevaid võimalusi reaalselt

aktsiaseltsi tegevust mõjutada.

31. Keskseks küsimuseks on seega, kuidas määrata aktsiaseltsi väärtus tervikuna. Paratamatult eeldab

see majandusanalüüsi ja eriteadmisi ning loomulikult ei ole võimalik teha seda absoluutse kindlusega.

Hindamise lihtsustamiseks on aga oma ala asjatundjad töötanud välja erinevad meetodid, mis

võimaldavad ühtse lähenemise korral äriühingu tõenäolist väärtust siiski hinnata ja seda teiste

äriühingutega võrrelda. Kui selliseid meetodeid tunnustatakse ja kasutatakse laialdaselt praktikas,

peab ka kohus üldjuhul sellest lähtuma. Ka peab olema nii aktsiaseltsidele kui ka aktsionäridele

ettenähtav, milliste kriteeriumite järgi kohus õiglase hüvitise suuruse üldjuhul määrab.

32. Aktsiate ülevõtmise otsustanud üldkoosoleku toimumise ajal kehtinud asjaõigusseaduse § 29 ja

kehtiva tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 65 järgi eeldatakse eseme väärtuse kindlakstegemisel, et

selleks on turuhind, s.t kohalik keskmine müügihind. Kolleegiumi arvates tuleb seda õiglase hüvitise

määramisel arvestada. Kui ülevõetud aktsiatega on varem aktiivselt börsil kaubeldud või kui muul

põhjusel on kindla ajavahemiku jooksul enne aktsiate ülevõtmise otsustamist tehtud aktsiatega

tehinguid, võib eeldada, et nimetatud tehingutes aktsiate eest tasutud hind kajastabki aktsiate

turuhinda. Seega võib kohaldada analoogia alusel näiteks väärtpaberituru seaduse ja rahandusministri

28. mai 2002. a määruse nr 71 § 2 lg-s 2 väljendatud põhimõtteid. Siiski ei ole turuhind aktsiate eest

õiglase hüvitise määramisel ainuke kriteerium. Üldjuhul saab seda pidada minimaalseks, mis

aktsionäridele tuleks maksta, s.t aktsionärid ei tohi saada hüvitist vähem, kui nad teeniksid aktsiaid

vabalt võõrandades. Võimalik on aga ka, et tehingute alusel määratav hind ei kajasta aktsiate

tegelikku väärtust ega taga aktsionäridele täielikku hüvitist nende kaotatud aktsiate eest. Turuhinna

arvesse võtmine eeldab üldjuhul aktsiate reaalset likviidsust, s.t nende võõrandamise võimalikkust

arvessevõetaval perioodil ning võimalike spekulatsioonide puudumist turuhinnaga. Kui aktsiate

turuhind on võimalik kauplemise alusel määrata, tuleb seda näidata ja võrrelda teiste meetoditega ÄS

§ 3634 lg 1 kohaselt ülevõtmisaruandes ja sama sätte lõike 21 järgi audiitori aruandes.

33. Aktsiaseltsi väärtuse hindamist üksnes raamatupidamisliku väärtuse järgi ei saa kolleegiumi

arvates pidada ülevõetavate aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel piisavaks. Raamatupidamisliku

väärtuse määramisel ei arvestata aktsiaseltsi tulevikuväljavaateid ega seega aktsionäride võimalusi

tulevikus tulu teenida, mis on vajalik aktsiate eest täieliku majandusliku kompensatsiooni

maksmiseks. Küll tuleb see aga välja arvestada ja kajastada ka ülevõtmisaruandes ja audiitori

aruandes ning võrrelda seda teiste meetoditega. Kolleegiumi arvates tuleb aktsiaseltsi

raamatupidamisliku väärtuse jagamisel aktsiate vahel saadud aktsiate väärtust lugeda minimaalseks,

mille alusel hüvitis aktsiate eest arvestada. Seda põhimõtet kinnitab ka rahandusministri 28. mai

2002. a määruse nr 71 § 2 lg 2 p 5. Kui aktsiaseltsi väärtus oleks selle tegevuse jätkamisel väiksem,

kui likvideerimisel, tuleb väärtuseks lugeda likvideerimisväärtus ning arvestada hüvitis selle järgi.

Likvideerimisväärtuse aluseks võtmist ei saa eelneva põhjal õigustada ka näiteks ÄS § 404 lg-s 1,

§ 448 lg-s 1 või § 488 lg-s 1 sätestatu analoogia korras kohaldamisega, kuna nimetatud sätete järgi on

aktsionäril valida osaluse säilitamise ja sellest loobumise vahel. Kuna ülevõtmispakkumise

tegemisega ei kaasne tõenäoliselt aktsiaseltsi likvideerimine, saab likvideerimisväärtus olla õiglase

hüvitise määramisel aluseks vaid erandina.

34. Kolleegiumi arvates tuleb üldjuhul arvestada õiglase hüvitise määramisel ülevõetud aktsiate eest

ka aktsiaseltsi tulevikuväljavaateid ehk aktsionäride võimalust oma aktsiatest kasu saada - dividendi

või aktsia väärtuse suurenemise näol ettenähtavas tulevikus. Seega tuleb aktsiaseltsi ja ka aktsiate

väärtuse hindamisel reeglina rakendada metoodikat, mis võimaldab tulevikuväljavaateid arvestada.

Äriühingu väärtus koosneb eelkõige tulevikus tekkivast kasust, mida äriühing suudab saavutada oma

olemasoleva vara, innovatsioonivõime, tootmise kujundatuse, turupositsiooni, sisemise ülesehituse ja

juhtimiskorralduse baasil. Kolleegiumi käsutuses olevatest materjalidest tuleneb selgelt, et selliseks

raamatupidamise aruandluses kui ka hindamispraktikas tunnustatud metoodikaks äriühingute väärtuse

hindamisel on nii Eestis kui rahvusvaheliselt hetkel DCF-meetod või selle modifikatsioonid. Kui see

on üldiselt aktsepteeritud, tuleb seda tunnustada ka kohtul, kui ei ole olulisi põhjuseid või paremaid

meetodeid aktsiaseltsi väärtuse teistsuguseks hindamiseks.

35. Eelnevast ei tulene siiski, et kohus oleks ülevõetavate aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel

seotud mingi kindla metoodikaga ja sellega leitud aktsiate väärtusega. Metoodika valikul ei ole

ainsaks kriteeriumiks, et see tagaks vähemusaktsionärile suurema hüvitise. Kohtu ülesanne ongi

võrrelda erinevaid metoodikaid ja hinnata, milline konkreetse äriühingu puhul tuleb aluseks võtta,

lähtudes eelnevalt kirjeldatud põhimõtetest. Samuti võib kohus metoodikaga nõustudes korrigeerida

hinnangus leitud väärtust, kui ta leiab, et hindamisel jäeti olulisi tegureid arvestamata või esitati

põhjendamatuid või lausa spekulatiivseid prognoose. Kohtul on võimalus määrata ka endal ekspertiis

ja võrrelda selle tulemusi teiste hinnangutega. Hinnangute erinevuse korral võib kohus määrata tema

arvates tõenäolise väärtuse ka kõiki hinnanguid arvestades. Samas tuleb arvestada, et kohus ei ole

esmajoones ise hüvitise määraja, vaid põhiaktsionäri määratud hüvitise õigluse kontrollija. Kohus

võib ka leida, et õiglane hüvitis on väiksem põhiaktsionäri pakutust, kuid ta ei või sel juhul määratud

hüvitist vähendada. Kuna tegemist on lõppastmes hinnangulise otsustusega, saab kohtulahendit edasi

kaevates üldjuhul kontrollida vaid hüvitise määramise aluseks võetud metoodika õigsust, mitte aga

tõenäosuse piires määratud hüvitise suurust.

36. Lisaks peab kolleegium vajalikuks käsitleda ÄS § 3638 järgse tõendamiskoormisega seonduvat.

Nimelt ei ole siin tegemist tavalise haginõudega, kuna vähemusaktsionärid (hagejad) ei nõua

sisuliselt põhiaktsionärilt (kostja) õiglase hüvitise määramist, vaid paluvad kohtul kontrollida, kas

määratud hüvitis on õiglane. Hagejana puuduvad vähemusaktsionäril aga reeglina võimalused ja

vahendid, kontrollimaks kogu aktsiaseltsi väärtust ja selle alusel arvestatud aktsiate väärtust. Seda

kasvõi juba põhjusel, et aktsionäril on õigus saada teavet aktsiaseltsi tegevuse kohta ÄS § 287 lg 1

järgi üksnes aktsionäride üldkoosolekul ja selle andmisestki võib keelduda (ÄS § 287 lg 2). Seega ei

saa aktsionär enne nõude esitamist kohtule nõuda aktsiaseltsi raamatupidamisega põhjalikuma

tutvumise võimaldamist või muude dokumentide esitamist kui nimetatud ÄS § 3655 lg-s 1. Sel

põhjusel ei ole aktsionäril võimalik saada põhjalikku hinnangut aktsia väärtusele ka mitte asjatundja

vahendusel. Neid asjaolusid tuleb kolleegiumi arvates arvestada ka poolte vahel tõendamiskoormise

jaotamisel. Seega, kui vähemusaktsionär esitab kohtule väite, mis võimaldab arvata, et hüvitis ei ole

määratud õiglaselt, näiteks ei ole kohaldatud õiget metoodikat hinna arvestamisel või on jäetud

arvestamata olulisi väärtust määravaid faktoreid, tuleb põhiaktsionäril kostjana tõendada, et hind on

määratud õiglaselt. Kuna aktsia eest õiglase väärtuse määramisel on oluline esmajoones eriteadmisi

kasutades hinnata aktsiaseltsi, mille aktsiad üle võetakse, väärtust, võib kohus kahtluse korral

põhiaktsionäri määratud hinna õigluses ka omal algatusel määrata TsMS § 129 lg 1 järgi

põhiaktsionäri määratud hüvitise kontrollimiseks ekspertiisi.

V. 37. Kokkuvõtlikult on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohus tõlgendas ja kohaldas ebaõigesti ÄS

§ 3631 lg-t 1, § 3632 lg-t 1 ja § 3638 lg-t 3 ning peab asja uuel läbivaatamisel arvestama Riigikohtu

poolt eelnevalt antud juhistega nii hüvitise suuruse määramise aluste kui ka menetlusliku korra,

eelkõige tõendamiskoormise jagunemise, osas.

38. Nagu kolleegium juba märkis (otsuse p 30), on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht hüvitise

suuruse seotusest aktsionäri osalusprotsendiga aktsiakapitalis ja võimalusega (või selle puudumisega)

seltsi majandustegevuse mõjutamiseks.

39. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et välismaist kohtupraktikat ei saa automaatselt

üle võtta, kuid märgib seejuures järgmist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 11. veebruari 2003. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-9-03 (RT III 2003, 5, 57) asunud seisukohale, et "kuigi vaidlusalune

juhtum tuleb lahendada Eesti õigusele tuginedes, ei tähenda see, et tehingu hindamisel ei võiks

toetuda vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, kui need on

tunnustust leidnud ja tegemist on rahvusvahelise eraõiguse suhtega". Kolleegium on seisukohal, et

teiste riikide analoogilisi seadusi ja praktikat võib vähemalt eraõigusnormide puhul arvestada

võrdlusmaterjalina Eesti seaduse mõtte ja eesmärgi väljaselgitamisel ka juhul, kui tegemist ei ole

rahvusvahelise eraõiguse suhtega. See kehtib esmajoones olukorras, kui meil sätte rakenduspraktika

puudub, kuid mujal on see sarnase sätte puhul välja kujunenud. See puudutab eelkõige riike, kellega

meil on üldjoontes sarnane õigussüsteem ja seaduste rakendamise praktika, eeskätt Euroopa Liidu

teisi liikmesriike ja esmajoones Mandri-Euroopa õigusperekonda kuuluvaid riike. Eeskätt on see

vajalik Euroopa Liidu õiguse ja selle alusel kehtestatud siseriiklike õigusnormide tõlgendamisel ja

rakendamisel.

40. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et enne 1. jaanuari 2003. a ei olnud kohustust

ülevõtmisaruandes põhjendada makstava hüvitise õiglust. Kolleegiumi arvates tulenes selline

kohustus nii ÄS § 3634 lg-st 1 põhiaktsionäri jaoks, kui selle kontrollikohustus sama paragrahvi 2.

lõikest ka audiitori jaoks. Vastasel juhul puudunuks aruannetel sisuliselt üldse mõte ja kohtul polekski

lähteandmeid, mida ÄS § 3638 lg 3 järgi kontrollida. Kui ülevõtmisaruanne ega audiitori aruanne

neile nõuetele ei vasta, võib see anda väikeaktsionäridele aluse põhiaktsionäri ja audiitori vastu

nõuete esitamiseks.

41. Ebaõige on ringkonnakohtu otsuses märgitu, millest võib järeldada, et aktsiate turuhinnaks on

alati nendega eelnevalt tehtud tehingute eest tasutud hind. Aktsiatega tehtud tehingud näitavad

aktsiate turuhinda (harilikku väärtust) üksnes siis, kui turg reaalselt eksisteerib, tehtud on piisav hulk

tehinguid piisavalt suure hulga aktsiatega ja kauplemisega ei ole manipuleeritud (vt otsuse p 32).

Lisaks ei ole turuhind ainsaks kriteeriumiks aktsiate eest õiglase hüvitise määramisel.

42. Kohtuotsus peab TsMS § 227 lg 1 kohaselt olema põhjendatud. Ringkonnakohtu otsus ei vasta

lisaks materiaalõiguse väärale kohaldamisele ka TsMS § 227 lg 1 nõuetele, sest otsuses ei ole

sisuliselt põhjendatud, miks kohus leiab, et õiglase hüvitise määramisel tuleb kasutada meetodit, mis

lähtub ettevõtte raamatupidamislikust väärtusest, mitte meetodit, mis lähtub ettevõtte väärtusest selle

tulevikuarenguid silmas pidades. Sisuliselt ei ole ringkonnakohus hüvitise õiglust hinnanudki. Samuti

ei ole piisavalt põhjendatud, miks hageja esitatud asjatundjate arvamusi ei ole arvestatud.

43. Hagi rahuldamata jätmise põhjenduseks ei saa olla ainuüksi see, et hageja poolt kohtule esitatud

AS Lõhmus, Haavel & Viisemann ja OÜ Rimess MRI arvamustes on jõutud AS LIVIKO aktsia

väärtuse hindamisel sama metoodikat kasutades erinevatele tulemustele. Sellisel juhul on kohtul

võimalik hinnata, milline lähenemine tagab aktsionärile õiglasema hüvitise ja vajadusel kasvõi

määrata õiglaseks hüvitiseks arvamustes leitud väärtuste vahepealse summa. Samuti võib kohus

määrata ja pooled taotleda selles olukorras ekspertiisi hüvitise suuruse kontrollimiseks.

44. Ringkonnakohus on otsuses välja toonud mitmeid asjaolusid, millega AS Lõhmus, Haavel &

Viisemann esitatud arvamuses ei ole aktsia hinna määramisel kohtu arvates arvestatud. Kolleegiumi

arvates ei saa sellega aga iseenesest põhjendada hagi rahuldamata jätmist, kui hüvitise määramisel

aluseks võetud metoodika on põhimõtteliselt aktsepteeritav. Küll võib see aga anda kohtule aluse

hüvitise määra diskretsiooni piires korrigeerida.

H. Jõks, V. Kõve, L. Laarmaa