3-2-1-150-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-150-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed V. Kõve ja J. Luik

Kohtuasi

AS Eesti Ühispank avaldus Juri Nesterenko pankroti

väljakuulutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-1/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Juri Nesterenko kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

29. november 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai

2004. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 31. detsembril 1998. a esitas AS Eesti Ühispank Narva Linnakohtule avalduse Juri Nesterenko

vastu pankroti väljakuulutamise nõudes. Avalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. jaanuaril 1995. a

laenulepingu, mille alusel võlausaldaja laenas võlgnikule 11 kuuks 150 000 krooni intressimääraga

30%. 15. augustil 1997. a sõlmiti laenulepingu lisa, mille alusel suurendati laenusummat 155 200

kroonini ja pikendati laenu tähtaega 14. augustini 2007. a. Intressi vähendati 13,5%-ni. 9. novembri

1998. a seisuga oli võlgnik võlausaldajale võlgu 40 913 krooni. Tasumata on laenust 6347 krooni,

intressist 17 483 krooni ja viivisest 17 083 krooni. AS Eesti Ühispank tegi võlgnikule 14. detsembril

1998. a pankrotihoiatuse. 2. juulil 1999. a esitas AS Eesti Ühispank linnakohtule avalduse, mille

kohaselt on J. Nesterenko võlg 230 028 krooni ning 2002. aasta detsembrikuus linnakohtule esitatud

avalduse kohaselt on võlgniku võlg 1 302 226 krooni 86 senti.

2. Narva Linnakohtu 5. juuli 1999. a määrusega algatati J. Nesterenko pankrotimenetlus ja määrati

ajutiseks pankrotihalduriks E. Savi.

Ajutise pankrotihalduri 2. septembri 1999. a aruande kohaselt ületab võlgniku võlgade suurus varade

väärtuse ning võlgniku makseraskused on pöördumatu iseloomuga. Ajutine pankrotihaldur tegi

linnakohtule ettepaneku J. Nesterenko pankroti väljakuulutamiseks.

3. Narva Linnakohtu 27. detsembri 2002. a otsusega kuulutati välja füüsilise isiku J. Nesterenko

pankrot. J. Nesterenkol keelati äritegevus ja kohustati teda kuni võlausaldajate esimese koosolekuni

vandega kinnitama, et andmed vara, võlgade ja äritegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged.

Võlgnikul keelati enne vande andmist sõita välismaale. Võlausaldajate esimene koosolek määrati

17. jaanuarile 2003. a. Pankrotihalduriks määrati E. Savi.

4. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole võlgniku maksejõuetus ajutine, avaldus põhineb selgel nõudel,

mida võlgnik tunnistas laenulepingu 009-2 lisa nr 1 sõlmimisega. Võlgnik viitab põhjendatult

nimetatud lisa p-le 10.4, milles on ettenähtud kahju väljamõistmise piirang lepingu lõpetamise puhul,

kuid see võib olla nõuete suuruse vähendamise alus, mitte aga võlgniku maksejõuetuks tunnistamisest

keeldumise alus. 2. mai 1997. a pandileping nr 78013, millele võlgnik viitab, on sõlmitud AS Sewing

Enterprise laenulepingu tagamiseks.

5. Apellatsioonkaebuse esitas J. Nesterenko, kes palus tühistada linnakohtu otsuse ja tunnistada

pankrotiseaduse § 35 lg 1 põhiseadusevastaseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus jättis 11. mai 2004. a otsusega Narva Linnakohtu otsuse muutmata.

7. Linnakohus on kohtule esitatud tõenditele tuginedes teinud õige otsuse. Asjaolu, et võlgnik on

maksejõuetu, ta ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku

majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (pankrotiseaduse 1. jaanuarini 2004. a. kehtinud

redaktsiooni § 1 lg 2), on tõendatud ka ringkonnakohtule pankrotihalduri poolt esitatud täiendava

ettekandega ja selle lisadega.

8. Ekslik on apellandi väide, et nõue ei ole selge, sest nõue on vaidlustatud tsiviilkohtumenetluses.

Tsiviilasja materjalide kohaselt sõlmisid Põhja-Eesti Pank (võlausaldaja AS Eesti Ühispank

õiguseellane) ja võlgnik 5. jaanuaril 1995. a laenulepingu, millega võlgnikule laenati 150 000 krooni.

Võlgniku vastuse ja võlausaldaja esindaja seletuste kohaselt võlgnik laenu tähtaegselt ei tagastanud ja

seoses sellega esitas AS Eesti Ühispank 8. jaanuaril 1997. a Narva Linnakohtule hagiavalduse

J. Nesterenko vastu 150 000 krooni väljamõistmise nõudes.

AS Põhja-Eesti Pank liitumise tõttu AS-ga Eesti Ühispank sõlmisid AS Eesti Ühispank ja

J. Nesterenko 15. augustil 1997. a laenulepingu lisa. Poolte kokkuleppel muudeti laenulepingut täies

ulatuses ja leping kehtestati alates 15. augustist 1997. a uues redaktsioonis. Lepingu p-s 1.1 fikseeriti

J. Nesterenko võlgnevus lepingu sõlmimise päeval (155 200 krooni), kinnitati uus intressimäär,

tagasimaksete graafik ja tasumise uus lõpptähtpäev 14. august 2007. a.

Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul leppisid pooled kokku lõpetada 5. jaanuari 1995. a.

laenulepingu kehtivus seoses uue laenulepingu sõlmimisega (novatsioon, TsK § 238 lg 1), seega

lõppes J. Nesterenko kohustus 5. jaanuari 1995. a laenulepingu osas, mis on linnakohtu menetluses

(tsiviilasi nr 2-9/02), ja tekkis uus laenulepingu lisana vormistatud kohustus, mille üle vaidlust

tsiviilkohtumenetluses ei ole (15. augustil 1997. a sõlmitud leping lõpetati ennetähtaegselt alates

20. juunist 1999. a). Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu apellandi väide vaidlustatud nõude

olemasolust kohtumenetluses.

9. Apellandi püsiv maksejõuetus on tõendatud ajutise pankrotihalduri ettekande ja selle lisadega ning

pankrotihalduri poolt ringkonnakohtule esitatud täiendava ettekande ja selle lisadega. Asjaolu, et

võlgnik ei tasunud võlga 10 päeva jooksul pärast võla tasumise tähtaja möödumist ja võlausaldaja

hoiatas võlgnikku kirjalikult kavatsusest esitada pankrotiavaldus ning võlgnik seejärel võlga 10 päeva

jooksul ei tasunud, on tõendatud võlgniku omaksvõtuga ringkonnakohtu istungil ja tsiviilasja

materjalidega. Alusetu on apellandi väide, et nõue oli täielikult pandiga tagatud. Pankrotiavalduse

esitamisel oli laenusummast tagastamata 149 404 krooni. 15. augusti 1997. a laenuleping tagati

lepingu p 1.6 järgi üksnes Juri Nesterenko ja Olga Nesterenko käendustega.

10. Õige on kaebuse väide, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 231 lg-s 5 sätestatut, sest

otsuse resolutsioonis ei ole märgitud otsuse peale edasikaebamise korda ja tähtaega. Samas nähtub

tsiviilasja materjalidest, et apellant on olnud teadlik edasikaebamise korrast ning tähtaegadest ja

kasutas oma kaebeõigust, esitades kohtule tähtaegselt nii teatise kui ka apellatsioonkaebuse.

Eeltoodust tulenevalt ei olnud nimetatud protsessiõiguse rikkumine niivõrd oluline, et selle tõttu

tuleks maakohtu otsus tühistada. Asjakohased ei ole apellandi viited põhiseaduse §-de 24 ja 149

rikkumisele. Kaebuse viide TsMS § 311 lg-le 1 on õige, kuid asjasse puutumatu.

11. Õiged on ka kaebuse väited, et kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei nõustu

J. Nesterenko kõigi väidetega ega ole otsuses analüüsinud kõiki tõendeid, s.h 16. juunil 1995. a

sõlmitud pandilepingut. Kuna linnakohus on teinud siiski õige otsuse, ei olnud vajalik otsust

nimetatud rikkumiste pärast tühistada. Apellandi viidatud 16. juuni 1995. a pandileping nr 109-02

sõiduauto BMW 325 pantimisest Põhja-Eesti Pangaga sõlmitud laenulepingu tagatiseks, ei tõenda

AS-ga Eesti Ühispank sõlmitud laenulepingu pandiga tagamist. Seoses 5. jaanuari 1995. a

laenulepingu nr 009-2 novatsiooniga 15. augustil 1997. a lõppes 5. jaanuari 1995. a laenulepingu

kehtivus ning seoses sellega laenu tagamiseks sõlmitud pandileping.

12. Kaebuses viidatud tsiviilasjad nr 2-9/02 ja 2-842/97 (õige on 2-482/97) kujutavad ühte ja sama

tsiviilasja AS Põhja-Eesti Pank hagis J. Nesterenko vastu 150 000 krooni nõudes (tsiviilasja

materjalides on samale asjale tehtud viiteid ka numbrite all 2-248/97, 2-842/02). Seega on ebaõige

apellandi väide viitega eespool märgitud tsiviilasjadele, et AS Eesti Ühispank nõue on

tsiviilkohtumenetluses vaidlustatud.

13. Asjaolu, et J. Nesterenko on vaidlustanud võlausaldaja AS Eesti Maapank nõude, ei tõenda

J. Nesterenko maksejõulisust ega anna alust linnakohtu otsuse tühistamiseks.

14. J. Nesterenko hinnang, et talle kuuluva vara väärtuseks on 3 304 091 krooni 55 senti, põhineb

üksnes J. Nesterenko enda arvamusele ega ole teiste tõenditega kinnitamist leidnud, v.a

hoonestusõigus Narva-Jõesuu linnas, mis on hinnatud 19. augustil 2002. a 550 000 kroonile ning mis

on panditud J. Nesterenko ja AS Eesti Hoiupank vahel sõlmitud laenulepingu tagatiseks AS Eesti

Hoiupank (käesoleval ajal AS Eesti Hansapank) kasuks. Pankrotihalduri esitatud täiendava ettekande

kohaselt on hoonestusõiguse väärtus käesoleval ajal ca 1 000 000 " 1 500 000 krooni. Vaatamata

sellele ületavad võlgniku võlad võlgnikule kuuluva vara maksumuse. Pankrotihalduri täiendava

ettekande kohaselt on võlgnikul maksimaalselt vara 2 420 034 krooni 65 sendi väärtuses, kuid

kohustusi võlausaldajate ees on minimaalselt 2 575 535 krooni 46 senti.

15. Pankrotiotsusega võlgnik J. Nesterenkol äritegevuse keelamine on vastavuses pankrotiseaduse §-

ga 35. Ringkonnakohus leidis, et puudub alus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks.

Põhiseaduse § 31 teine lause, mis näeb ette, et seadus võib sätestada ettevõtlusvabaduse kasutamise

tingimused ja korra, annab seadusandjale vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise

tingimusi ja seada sellele piiranguid. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab mõistlikust põhjusest.

See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest,

olema kaalukas ja õiguspärane (vt. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 13. märtsi

2002. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-3-02). Seoses J. Nesterenko pankrotiga on tema ettevõtlusvabaduse

piiramine mõistlik. See on vajalik võlausaldajate õiguste kaitseks ja tuleneb pankrotiseaduse § 35 lg-

s 1 sätestatust.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Kassatsioonkaebuses palub J. Nesterenko ringkonnakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta

pankrotiavaldus rahuldamata.

17. Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 95 lg-t 1, sest hindas kõiki tõendeid

vaid AS Eesti Ühispank kasuks.

18. Ringkonnakohus oleks pidanud maakohtu otsuse TsMS § 333 lg-le 2 tuginedes tühistama.

Linnakohtu otsuses ei ole märgitud selle edasikaebamise korda, toimikus puuduvad andmed selle

kohta, et edasikaebamise korda ja tähtaegasid oleks protsessiosalistele tutvustatud.

19. Vastuolus PankrS § 11 lg-ga 1 ei lahendanud esimese astme kohus pankrotimenetluse algatamise

küsimust 10-päevase tähtaja jooksul. Avaldus esitati 28. detsembril 1998. a ja määrus

pankrotimenetluse algatamise kohta tehti 5. juulil 1999. a.

20. Ebaõige on ringkonnakohtu järeldus, et 5. jaanuari 1995. a laenulepingu üle puudub vaidlus.

15. augusti 1997. a lepinguga muudeti vaid 5. jaanuari 1995. a lepingu teksti, leping sellega ei

lõppenud. Seega ei ole lõppenud ka pandileping. Seega on alusetu PankrS § 11 lg 1 ja § 16

kohaldamine.

21. Ebaõige on pankrotihoiatusele antud hinnang. Pankrotihoiatus tehti 14. detsembril 1998. a, selles

paluti võlgnevus tagastada 28. novembril 1998. a, s.t kuupäevaks, mis oli juba möödunud.

22. Kohus oleks pidanud arvestama, et AS Eesti Ühispank kõrvalnõuded ületavad mitmekordselt

põhivõlgnevuse. Vastavalt TsK § 194 lg-le 1 on kohtul õigus leppetrahvi vähendada. Pankrotihoiatuse

esitamise ajal oli koguvõlgnevus 40 913 krooni (sellest põhisumma 6347 krooni). Pankroti

väljakuulutamise hetkeks oli võlgnevus kasvanud juba 1 302 226 krooni 86 sendini. Selline nõue tõi

kaasa selle, et võlgniku võlad ületasid tema vara maksumuse.

23. Pankrotiotsusega võlgnikul äritegevuse keelamine ei ole kooskõlas põhiseaduse §-ga 31.

Põhiseaduse § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda

tulundusühingutesse ja liitudesse. Sama sätte kohaselt võib seadus sätestada selle õiguse kasutamise

tingimused ja korra. Seadus ei saa aga keelata selle õiguse kasutamist.

24. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab AS Eesti Ühispank, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada pankrotiseaduse väära tõlgendamise ja

kohaldamise tõttu ning asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

26. Esmalt peab kolleegium vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse väidet, mille kohaselt on

ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et lepingu üle puudub vaidlus ja et 5. jaanuari 1995. a leping

lõppes 15. augusti 1997. a lepingu lisa sõlmimisega.

27. Ringkonnakohus on ebaõigesti tõlgendanud PankrS § 11 lg 2 p 1 ja lg-t 3 ning § 16 lg-t 1.

Nimetatud sätted on eelkõige suunatud sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise

menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle

suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendab kohus hagimenetluses

väljaspool pankrotimenetlust.

28. Ringkonnakohus on pankrotiavalduse läbivaatamisel leidnud, et 15. augusti 1997. a lepingu lisa

tuleb käsitada novatsioonina ning seega lõppes J. Nesterenko kohustus 5. jaanuari 1995. a.

laenulepingu osas, mis on linnakohtu menetluses, ja tekkis uus laenulepingu lisana vormistatud

kohustus, mille üle ei ole vaidlust tsiviilkohtumenetluses.

15. augusti 1997. a lepingu lisa tõlgendades on ringkonnakohus ebaõigesti asunud pankrotimenetluse

algatamise ja väljakuulutamise menetluses hindama pooltevahelisi sisulisi vaidlussuhteid.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on AS Eesti Ühispank esitanud 8. jaanuaril 1997. a Narva

Linnakohtule hagiavalduse J. Nesterenko vastu 150 000 krooni nõudes. Toimiku materjalide kohaselt

on menetlus selles tsiviilasjas peatatud Narva Linnakohtu 15. mai 1997. a määrusega. Seega on see

hagi jätkuvalt kohtumenetluses. Seetõttu on ringkonnakohus jõudnud ka ebaõigesti järeldusele, et

5. jaanuari 1995. a laenulepinguga seonduvat nõuet ei ole vaidlustatud tsiviilkohtumenetluses.

29. Kolleegium märgib täiendavalt, et J. Nesterenko on toimiku materjalide kohaselt (linnakohtu

toimiku leheküljed 104-105 ja 136-138) esitanud 30. jaanuaril 2001. a Narva Linnakohtule vastuhagi,

mille 6. detsembril 2002. a esitatud täienduste järgi palub J. Nesterenko muu hulgas tunnistada

kehtetuks ka 15. augustil 1997. a sõlmitud laenulepingu lisa. Seega on J. Nesterenko PankrS § 11 lg 3

p 1 ja § 16 lg 1 tähenduses nõude vaidlustanud. Seega ei ole vaja enam tuvastada, kas J. Nesterenko

on esitanud kostjana vastuväiteid AS Ühispank hagile 150 000 krooni väljamõistmise kohta.

Kolleegium märgib üksnes seda, et kui J. Nesterenko on vastuväiteid esitanud, piisaks sellest PankrS

§ 11 lg 3 p 1 kohaldamiseks.

30. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks

olevaid asjaolusid. Seetõttu ei saa kolleegium vastata kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus

on hinnanud kõiki tõendeid ühekülgselt AS Eesti Ühispank kasuks.

31. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 353 lg 3 tõttu ei saa kolleegium anda hinnangut ka

kassatsioonkaebuse väitele, et pankrotihoiatus tehti 14. detsembril 1998. a, kuid selles paluti

võlgnevus tagastada 28. novembriks 1998. a, s.t kuupäevaks, mis oli juba möödunud.

Ringkonnakohus on tuvastanud viitega J. Nesterenko omaksvõtule ja tsiviilasja materjalidele, et on

olemas PankrS § 9 lg 1 p 4 kohaldamise eeldused.

32. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et käesoleval juhul ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks

otsuses edasikaebuse esitamise tähtaja märkimata jätmine. Kassaator on saanud oma

edasikaebeõigust teostada. Otsuse tühistamise aluseks ei ole iseenesest ka see, et esimese astme

kohus on pankrotimenetluse algatamise otsust tehes rikkunud PankrS § 11 lg-s 1 ettenähtud tähtaega.

Kui on olemas pankrotimenetluse algatamise eeldused, tuleb sellekohane otsus eelkõige

võlausaldajate ning üldise õigusselguse huvides teha ka juhul, kui mingitel põhjustel on otsustamise

protsess veninud.

33. Kolleegium märgib, et taotluse leppetrahvi vähendamiseks TsK § 194 järgi saab kassaator esitada

selles menetluses, milles lahendatakse AS Eesti Ühispank 8. jaanuaril 1997. a esitatud hagi

J. Nesterenko vastu.

34. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse, ei pea ta vajalikuks vastata kassatsioonkaebuse

väitele PankrS § 35 lg 1 põhiseadusega võimaliku vastuolu kohta.

L. Laarmaa, V. Kõve, J. Luik