3-2-1-146-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-146-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja J. Luik

Kohtuasi

OSAÜHINGU CAPITAL KINNISVARA hagi T.S vastu

eluruumi ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuli 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/1070/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T.S kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. november 2004. a

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuli

2004. a otsus.

2. Teha uus otsus. OSAÜHINGU CAPITAL KINNISVARA hagi

T.S vastu eluruumi ebaseaduslikust valdusest

väljanõudmiseks jätta rahuldamata.

3. Välja mõista OSAÜHINGULT CAPITAL KINNISVARA (reg.

kood 10938813, Akadeemia tee 38-20, 12611, Tallinn) T.S

kasuks 60 (kuuskümmend) krooni.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada.

5. Tagastada V.K 3. augustil 2004. a T.S kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. novembril 2003. a esitatud hagiavalduses palus OSAÜHING CAPITAL KINNISVARA

võlaõigusseaduse (VÕS) § 186 p 6 ja asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 lg 1 ja § 81 alusel välja nõuda

kostja T.S ebaseaduslikust valdusest Tallinnas X. XXXXX XXX XX asuv korter nr XXX ning

väljakolimisest keeldumise korral tõsta kostja eluruumist välja.

2. Hageja on Tallinnas X. XXXXX XXX XX asuva elamu kaasomanik. Kostja kasutab selles elamus

korterit nr XXX 25. novembril 1997. a sõlmitud üürilepingu alusel. Hageja saatis 6. oktoobril 2003. a

kostjale teate üürilepingu VÕS §-de 313 ja 316 alusel ülesütlemise kohta. Ülesütlemisteates oli kirjas,

et üürileping on alates 6. oktoobrist 2003. a üles öeldud ja ülesütlemise vaidlustamiseks on üürnikul

õigus 30 päeva jooksul esitada taotlus üürikomisjonile või kohtusse. Hagejale teadaolevalt ei ole

kostja üürisuhte ülesütlemist vaidlustanud. Järelikult on pooltevaheline üürisuhe lõppenud. Eluruum

on jätkuvalt kostja valduses, mistõttu hageja ei saa omandiõigust teostada. Üürisuhte lõppemise tõttu

puudub kostjal õiguslik alus eluruumi vallata ja kasutada.

3. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja väitis, et ta kasutab vaidlusalust eluruumi 25. novembril 1997. a

sõlmitud üürilepingu alusel. Nagu nähtub tähtkirja väljastusteatest, ei saanud ta üürilepingu

erakorralise ülesütlemise teadet kätte, kuna oli välismaal. Ka korduvat postiteatist ta kätte ei saanud,

sest elamus puudub postkast. Ta on töötu ja saab alates 1. juunist 2002. a toimetulekutoetust. Kuna ta

ei valda eesti keelt, sai ta valesti aru toimetulekutoetuse maksmise korrast, sest arvas, et Mustamäe

Linnaosa Valitsuse sotsiaalhoolekande osakond kannab osa toetusest otse üürileandja kontole.

Seetõttu tekkis tal üürivõlg, millest ta ei olnud teadlik, sest muidu oleks ta probleemi kohe

lahendanud. Võlast sai ta teada pärast kohtust materjalide saamist ja seejärel ta kustutas võla täies

mahus, v.a ülemäära nõutud summa. Pärast kohtumaterjalide saamist ei vaidlustanud ta lepingu

ülesütlemist, sest pole ülesütlemisavaldust kätte saanud. Ta ei vaidlustanud ka kohtumaterjalidele

lisatud üürilepingu ülesütlemisteadet, sest see ei ole ülesütlemisteade võlaõigusseaduse mõttes, kuna

teates ei olnud märgitud 30-päevase tähtaja arvutamiseks alguspäeva, ja et üürilepingu ülesütlemise

põhjus on mõjuv VÕS § 313 tähenduses. Hageja soov üürileping lõpetada on vastuolus seaduse ja

hea usu põhimõttega. Üürilepingu lõpetamine põhjustaks kostjale rasked tagajärjed.

4. Tallinna Linnakohtu 19. mai 2004. a otsusega hagi rahuldati. Korter nr XXX asukohaga

X. XXXXX XXX XX mõisteti kostja valdusest hageja valdusesse ja valduse vabastamisest

keeldumise korral otsustati tõsta kostja koos temale kuuluva varaga eluruumist välja. Linnakohus

leidis, et 25. novembril 1997. a sõlmitud üürileping on lõppenud ja kostjal ei ole enam õigust

eluruumi kasutada.

5. Asjaõigusseaduse § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta

tema asja valdab. Asjas puudub vaidlus selle üle, et hageja on elamu kaasomanik. Vastavalt AÕS § 71

lg-le 4 on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Seega on

hageja nõudeõiguse tõendanud. Kostja kasutab eluruumi eelmise omanikuga sõlmitud üürilepingu

alusel ning üürileping muutus 25. novembrist 2002. a tähtajatuks. Hagejal oli VÕS §-des 313 ja 316

sätestatud alustel õigus üürileping erakorraliselt üles öelda VÕS §-s 325 sätestatud vormi järgides.

Lepingu ülesütlemise teatest nähtub, et see oli esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja

sisaldas andmeid üüritud asja, lepingu lõppemise päeva, ülesütlemise aluse ja ülesütlemise

vaidlustamise korra ning tähtaegade kohta. Järelikult vastas teate sisu VÕS § 325 lg-tes 1-4 sätestatud

nõuetele.

6. Ülesütlemise teate saatmist tõendab selle üleandmine postiasutusele 8. oktoobril 2003. a ja

tagastamine hagejale 11. novembril 2003. a. Kostja sai üürilepingu ülesütlemise teate kätte

29. novembril 2003. a koos tsiviilasja materjalidega. Isegi kui lugeda, et teate kätteandmise risk lasus

hagejal, sest tal oli võimalik valida kättetoimetamise vahend, on tõendatud, et ta teate saatis ning

kostja sai selle 29. novembril 2003. a kätte. Vastavalt VÕS §-le 329 ja § 326 lg-le 1 oli üürilepingu

ülesütlemist võimalik vaidlustada üürikomisjonis või kohtus 30 päeva jooksul, arvates teate

saamisest. Kostja vastavat nõuet ei esitanud. Seega väljub ülesütlemise hea usu põhimõttele

vastavuse tuvastamine eluruumi vabastamise hagi läbivaatamisel asja piiridest. Kostjal on õigus

tõendada lepingu ülesütlemiseks mõjuva põhjuse puudumist ning kohtul on õigus kontrollida, kas

ülesütlemiseks oli alus ja kas ülesütlemise korra osas järgiti seadust.

7. Üürilepingu ülesütlemise teatega ja hageja seadusliku esindaja seletusega on tõendatud, et

üürileandja ütles lepingu üles, sest üürnik ei tasunud eluruumi kasutamise eest lepingus kokkulepitud

makseid. 1. jaanuari 2003. a seisuga oli kostja võlgnevus 8 709 krooni 23 senti. Kuni 2003. aasta

oktoobrini hageja arvele laekumisi kostjalt ei olnud. Ülesütlemise hetkeks oli võlg 19 023 krooni 86

senti. Seda asjaolu kostja ei vaidlustanud. Kostja esindaja seletuse ja kirjalike vastuväidete kohaselt ei

tasunud kostja alates 1. juunist 2002. a üüriarveid, sest jäi töötuks. Ta arvas, et seda teeb

sotsiaalhoolekande osakond. Ülesütlemisteate esitamise ajaks oli kostja kasutanud eluruumi selle eest

ühtki makset tasumata üle ühe aasta, saades samas sotsiaalhoolekande osakonnalt toimetulekutoetust,

mille maksmisel arvestati eluaseme kuludena kostja esitatud jooksva kuu üüriarveid. Üürilepingu

ülesütlemiseks oli mõjuv põhjus VÕS § 313 lg 1 mõttes ja üürileandjalt ei saanud eeldada sellistel

asjaoludel lepingu täitmise jätkamist. Isegi juhul kui kostja ei saanud algselt aru toimetulekutoetuse

maksmise korrast, oli tal piisavalt võimalust pöörduda selguse saamiseks linnaosavalitsuse või

üürileandja poole. Linnaosavalitsusele igakuiselt esitatud üüriarved pidid sisaldama ka jooksva kuu

alguseks kogunenud võlgnevuse summat. Asjaolu, et kostja ei nõustunud 2002. aasta sügisel

üürimäära muutmisega üürileandja poolt, ei saanud samuti olla mõistlikuks aluseks ka senimääratud

summa ulatuses üüri maksmata jätmisele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2004. a otsusega jäeti T.S apellatsioonkaebus rahuldamata ja

linnakohtu otsus muutmata. Kolleegium ei pidanud TsMS § 330 lg 5 alusel vajalikuks korrata

esimese astme kohtu põhjendusi.

9. Asja materjalidest nähtub, et hageja on kostjale üürilepingu erakorraliselt üles öelnud VÕS §-de

313 ja 316 alusel. Üürilepingu erakorralise ülesütlemise mõjuvaks põhjuseks on eelkõige VÕS §-des

314-319 nimetatud asjaolud. Juhul, kui mõjuvaks põhjuseks on üürnikupoolne üürilepingu rikkumine,

tuleb täiendavalt rakendada VÕS § 196 lg-s 2 sätestatut. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja

ei maksnud alates 2002. aasta juunist kuni hagi esitamiseni üüri ja kõrvalkulusid (tasu teenuste eest).

See andis hagejale VÕS § 316 lg 1, § 196 lg 2 ja § 116 lg 2 p-de 1-4 alusel võimaluse leping üles

öelda ilma kostjale rikkumise lõpetamiseks tähtaega andmata. Asjaolu, kas üürnik, kes ei tasu üüri ja

kommunaalteenuste eest, töötab, on pensionär või töötu, ei oma üürilepingu erakorralisel

ülesütlemisel tähtsust. Kostja väide, et üüri maksmata jätmisel puudub tema süü, on põhjendamatu.

Kostja sai eluasemetoetust ja pidi teadma, milleks sellist toetust anti. Saades toimetulekutoetust

(eluruumi alalised kulud ja toimetulekupiir), ei olnud tal alust arvata, et lisaks talle makstud

toimetulekutoetusele maksab kohalik omavalitsus kinni ka tema üüriarved. Kui kostja ei tundnud

huvi, mis otstarbeks talle toimetulekutoetust maksti, siis on tegemist tema enda raske hooletusega.

Kostja teadis, et ta peab vastavalt lepingule tasuma hagejale üüri ja kõrvalkulusid, kuid ei teinud

seda. Kostja pidi ise üüriarveid saades pidama arvestust, kas ta on võlgu ja kui palju ta on võlgu.

Seetõttu ei ole asjakohane kostja väide, et teda ei ole VÕS § 7 järgi võlast teavitatud. Asjaolu, et

hageja ei esitanud varem üürilepingu ülesütlemise avaldust, ei tähenda, et ta oleks kaotanud

võimaluse kasutada õiguskaitsevahendina üürilepingu ülesütlemist, kuna kostja ei tasunud ka vahetult

enne ülesütlemisavalduse esitamist üüri ja kõrvalkulusid. Kostja on kõik oma vastuväited eluruumi

üürilepingu ülesütlemise vastu saanud esitada kohtus, mistõttu ei oma asja lahendamisel tähtsust

asjaolu, et ülesütlemisavalduses oli jäänud märkimata, mis päevast hakata lugema VÕS § 329 lg-s 1

ettenähtud 30-päevast tähtaega.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning lõpetada asja menetlus

või saata asi uueks läbivaatamiseks. Samuti palus kostja välja mõista hagejalt kassatsiooniastmes

kantud õigusabikulu 2000 krooni.

11. Kostja leiab, et pärast 25. novembrit 2002. a pikenes pooltevaheline üürileping veel viieks

aastaks, s.o 25. novembrini 2007. a. Üürileping sõlmiti 25. novembril 1997. a, s.o elamuseaduse

kehtivuse ajal. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seaduse § 12 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002. a sõlmitud

kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002. a võlaõigusseaduses sätestatut, kuid see ei välista ega piira

lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a. Kostja leiab, et see väide ei

pruugi hetkel olla oluline, kuid võib muutuda hiljem põhimõtteliseks küsimuseks.

12. Asjas ei saa kohaldada asjaõigusseaduse sätteid. Üürileping on võlaõiguslik leping, mistõttu

poolte vahel on võlaõiguslik, mitte asjaõiguslik suhe. Seega on ebaõige nõuda üürilepingu lõppemisel

eluruumi tagastamist asjaõigusseaduse sätete alusel. Järelikult on oluliselt rikutud VÕS §-de 101 ja

334 sätteid.

13. Võlaõigusseaduse § 313 lg 1 kohaselt peab poolel olema lepingu ülesütlemiseks mõjuv põhjus.

Üürileandjal lepingu ülesütlemiseks mõjuv põhjus puudus. Lepingu üleütlemise alusena märkis

hageja VÕS § 316, s.o üüri või kõrvalkulude maksmata jätmine või maksmisega viivitamine.

Üürilepingu p 4.2 kohaselt on üürnik kohustatud tasuma maksed eluruumi kasutamise ja muude talle

osutatavate teenuste eest hiljemalt maksustatava kuu kahekümnendaks kuupäevaks. Kui üürileandja

ei ole teatanud korteriüüri suurust hiljemalt maksustatava kuu kümnendaks kuupäevaks, on üürnik

kohustatud tasuma korteriüüri 10 päeva jooksul, arvates teate saamisest korteriüüri suuruse kohta.

Kostja ei ole saanud üürileandjalt ühtegi teadet korteriüüri suuruse kohta. Hageja ei ole tõendanud, et

ta oleks kostjale üüriarveid saatnud või et kostja oleks neid saanud. Seega ei olnud üürilepingu

ülesütlemise teate saatmise ja hagiavalduse esitamise hetkeks kostja üürimaksmise kohustus

sissenõutavaks muutunud ning hageja poolt lepingu ülesütlemine VÕS §-le 316 tuginedes oli alusetu

ja ebaseaduslik.

14. Kohus luges ekslikult kostja üürivõla tõendatuks. Hageja esitatud "tõendi korteriüüri arvestuse ja

laekumise kohta" on väljastanud firma OSAÜHING URBUSON, kes ei ole vaidluses pool. Selline

dokument ei saa olla tõend üürivõla kohta.

15. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Väite, et

tegemist ei ole tähtajatu üürilepinguga, on kostja esimest korda esitanud kassatsioonkaebuses. Alates

1. juulist 2002. a kohaldatakse üürilepingutele võlaõigusseaduses sätestatut ning VÕS § 310 lg 1

kohaselt, kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et

üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe

nädala jooksul teistsugust tahet. Hageja on tõendanud kostja üürivõlgnevuse olemasolu ja selle üle

pooled ei vaidle. OSAÜHING URBUSON ja hageja olid sõlminud raamatupidamisteenuste

osutamise lepingu.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu. Riigikohus saab asjas teha TsMS § 362 p 5 järgi ise uue otsuse,

millega jätab hagi rahuldamata.

17. Hageja on esitanud kostja vastu hagi eluruumi kostja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks.

Kohtud on tuvastanud, et kostja sai üürilepingu ülesütlemise teate kohtult koos hagimaterjalidega

29. novembril 2003. a, ja selle, et kostja oli pikemat aega üüri ja kõrvalkulude maksmisega viivituses.

18. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi on kostja valdus ebaseaduslik, sest hageja on VÕS

§ 316 lg 1 alusel lepingu üles öelnud ning hageja ei pidanud VÕS § 196 lg 2 ja § 116 lg 2 p 3 alusel

kostjale rikkumise lõpetamiseks tähtaega andmata. Kostja leiab, et üürilepingut ei ole kehtivalt üles

öeldud. Seega vaidlevad pooled selle üle, kas hageja on 25. novembril 1997. a sõlmitud üürilepingu

erakorraliselt üles öelnud ja kas tal on õigus nõuda vaidlusalune eluruum kostja valdusest välja.

19. Lepingu ülesütlemine on ühepoolne, vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis lõpetab tulevikku

suunatult kestvuslepingu. Üürilepingu ülesütlemisavaldus on tahteavaldus, millega soovitakse

lõpetada kehtiv üürisuhe. Kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks

kättesaamisega. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse

saajale isiklikult teatavaks tehtud. Ringkonnakohus tuvastas, et üürilepingu erakorralise ülesütlemise

teate sai kostja kohtu poolt saadetuna koos hagimaterjalidega. Kuna üürilepingu lõppemine kuulub

selles asjas hagi alusesse ja kohtud on tuvastanud, et hagi esitamise ajal, s.o 24. novembril 2003. a ei

olnud kostja üürilepingu ülesütlemise teadet saanud, siis ei olnud hageja üürilepingut kehtivalt üles

öelnud. Seega ei ole kostjalt eluruumi väljanõudmiseks õiguslikku alust.

20. Kolleegium peab vajalikuks analüüsida võlaõigusseaduse sätteid, mis on seotud üürilepingu

erakorralise ülesütlemisega üüri tasumisega viivituse tõttu. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine on

vastavalt VÕS § 313 lg-le 2 lubatud eelkõige VÕS §-des 314-319 nimetatud asjaoludel. Üürilepingu

erakorraline ülesütlemine tasumisega viivitamise tõttu on sätestatud VÕS §-s 316. Üürileandja võib

üürilepingu selle paragrahvi 1. lõike esimese punkti järgi üles öelda, kui üürnik on viivituses kolmel

üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasutava üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega;

sama lõike teise punkti järgi siis, kui võlgnetava üüri summa ületab kolme kuu eest makstava üüri

summa ning kolmanda punkti järgi siis, kui võlgnetavate kõrvalkulude summa ületab kolme kuu eest

makstavate kõrvalkulude summa. Seega, kui üürnik on üüri ja kõrvalkulude maksmisega viivituses,

võib üürileandja nii tähtajalise kui ka tähtajatu üürilepingu VÕS §-s 316 sätestatud asjaoludel

erakorraliselt üles öelda.

21. Õiguskaitsevahendid kohustise rikkumise eest on sätestatud VÕS §-s 101. Vastavalt VÕS § 101

lg 1 p-le 1 võib võlausaldaja võlgniku kohustuse rikkumise korral nõuda kohutuse täitmist ning sama

lõike punkti 4 järgi taganeda lepingust või lepingu üles öelda. Raha maksmise kohustuse rikkumise

korral võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Üüri ja kõrvalkulude maksmine on

üürniku rahaline kohustus.

22. Üürisuhe on oma olemuselt kestvussuhe. Kestvuslepingu erakorralise ülesütlemise üldalused on

sätestatud VÕS §-s 196. Vastavalt VÕS § 196 lg-le 2 võib kumbki lepingupool kestvuslepingu üles

öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta

lõppemist, kui lepingu erakorralise ülesütlemise mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool

rikub lepingulist kohustust. Seega tuleneb nii VÕS §-st 108 kui ka sama seaduse § 196 lg-st 2, et

üürilepingust tuleneva rahalise kohustuse rikkumisel võib üürileandja üürilepingu üles öelda siis, kui

kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks määratud mõistlik tähtaeg lõppes tulemusteta, st üürnik jätab

talle antud tähtpäevaks võla tasumata. Kui üürnik kõrvaldab rikkumise määratud tähtaja jooksul, siis

tulenevalt VÕS § 316 lg-st 3, mille kohaselt üürileandjal ei ole sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud

ülesütlemisõigust, kui üürnik täidab oma kohustuse enne ülesütlemist, ei ole üürileandjal õigust

üürilepingut üles öelda.

23. Ringkonnakohus leidis, et kui kostja ei tundnud huvi, mis otstarbeks talle toimetulekutoetust

maksti, siis on tegemist tema enda raske hooletusega ja hageja ei pidanud kostja üüri maksmise

kohustuse rikkumise kõrvaldamiseks talle mõistlikku täiendavat tähtaega andma. Kolleegium märgib,

et kui seadusest tulenevalt eeldatakse kohustuse rikkumise olulisust (VÕS § 116 lg 2 p 3), on oluline

see, milline on lepingu rikkuja enese suhtumine rikkumisse (tahtlus) või hooletus olulisel määral

lepingu täitmisel (raske hooletus). Tahtlust või rasket hooletust ei eeldata. Vaidluse korral peab seda

tõendama lepingu üles öelnud isik. Kuna üürilepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmine on

piiramatu, oleks näiteks VÕS § 196 lg 2 teise lause ja VÕS § 116 lg 2 p 3 juhuga tegemist siis, kui

üürnik on üüri maksmisest tahtlikult keeldunud.

24. Õige ei ole kassatsioonkaebuse väide, et üürilepingu lõpetamisel ei saa kohaldada

asjaõigusseaduse sätteid. Üüritud asja tagastamine on sätestatud võlaõigusseaduse 15. peatüki 6. jaos.

Vastavalt VÕS § 334 lg-le 1 peab üürnik üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist

tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutusele. Kui üürnik asja ei tagasta, on

üürileandjal õigus asi temalt välja nõuda ka asjaõigusseaduses sätestatud alustel. Vastavalt AÕS § 80

lg-le 1 on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.

25. Kassatsioonkaebuse väited lepingu pikenemise ning üüriarvete esitamata jätmise kohta tuleb jätta

tähelepanuta, sest tegemist on uute asjaolude väljatoomisega kassatsioonkaebuses.

26. Kuivõrd hagi jäetakse rahuldamata, tuleb hagejalt TsMS § 60 lg 1 järgi välja mõista kostjale

apellatsioonkaebuse esitamisel makstud 60 krooni. Kolleegium ei saa arvestada kostja

kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulusid, kuna vastavalt TsMS § 61 lg-le 1 mõistetakse

poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vaid tema esindaja osutatud õigusabi kulud.

Käesoleval juhul on kostja esitanud kassatsioonkaebuse isiklikult.

L. Laarmaa, P. Jerofejev, J. Luik