3-3-1-57-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-57-04

Otsuse kuupäev

15. detsember 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Aare Kammi kaebus Maardu Linnavalitsuse korralduste ning

Eesti Erastamisagentuuri peadirektori käskkirja osalise

tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2004. a

otsus haldusasjas nr 2-3/31/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Aare Kammi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Aare Kammi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2004. a otsus haldusasjas

nr 2-3/31/2004 ja Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-488/02 osas,

milles Aare Kammi kaebus jäeti rahuldamata, ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna

Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aare Kamm esitas Harju Maakonnavalitsusele avalduse, milles palus tagastada õigusvastaselt

võõrandatud Hansu talu maad. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 17. mai 1995. a otsusega

nr 7157 loeti Jõelähtme vallas asuv maaüksus Hansu nr 44 (endine kinnistu nr 8220 pindalaga

31,66 ha) omandireformi objektiks ning õigustatud subjektiks tunnistati teiste hulgas A. Kamm.

22. detsembril 1997. a esitas AS Eesti Fosforiit Maardu Linnavalitsusele avalduse Maardu linnas

Põhjaranna tee 19 asuva ca 760 000 m2 suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks.

2. Maardu Linnavalitsuse 16. juuni 1999. a korralduse nr 1235 p-ga 1 otsustati jätta õigustatud

subjektidele tagastamata Hansu nr 44 maaüksuse Maardu linnas asuv lahusmaatükk pindalaga

10,8 ha. Korralduse p-ga 1.1 otsustati Maardu linnas AS-le Eesti Fosforiit (endine Maardu

Keemiakombinaat) eraldatud krundil asuv Hansu nr 44 lahusmaatükk kompenseerida õigustatud

subjektidele vastavalt nende osa ulatusele ja sõlmitud kokkulepetele.

Maardu Linnavalitsuse 9. septembri 1999. a korraldusega nr 1329 määrati AS Eesti Fosforiit

omanduses oleva ehitise – pulbipumbajaam nr 2 – teenindamiseks vajalikuks maaks 781 568 m2 ning

peeti võimalikuks erastada ostueesõigusega AS Eesti Fosforiit ehitiste juurde kuuluv maa kahe

katastriüksusena asukohaga Põhjaranna tee 19 (suurusega 687 569 m2) ja Põhjaranna tee 19a

(suurusega 93 999 m2), sihtotstarbega jäätmehoidla maa.

Eesti Erastamisagentuuri peadirektori 1. märtsi 2000. a käskkirjaga nr 100 erastati Maardu

linnas Põhjaranna tee 19 asuv maaüksus ostueesõigusega AS-le Eesti Fosforiit ja samal kuupäeval

antud käskkirjaga nr 99 erastati ostueesõigusega AS-le Eesti Fosforiit Põhjaranna tee 19a asuv

maaüksus.

3. A Kamm esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maardu Linnavalitsuse 16. juuni 1999. a

korralduse nr 1235 punkti 1 tühistamiseks ja 9. septembri 1999. a korralduse nr 1329 tühistamiseks

ning Eesti Erastamisagentuuri (EEA) peadirektori 1. märtsi 2000. a käskkirjade nr 99 ja 100

tühistamiseks. Kaebuse esitaja ei olnud nõus lahusmaatüki tagastamata jätmisega, kuna maaüksusel ei

asu 16. juuni 1999. a korralduses viidatud ehitisi. Endine Maardu Keemiakombinaat vedas oma

tegutsemise ajal vaidlusalusele maale tehnoloogilise protsessi jääkproduktiks olevat liiva, mis ei saa

olla maa tagastamata jätmise aluseks. Liiva ladustamine jäätmaale ei ole käsitatav ehitisena

Maareformi seaduse (MRS) mõttes, mille juurde peaks kuuluma teenindamiseks vajalik maa. Maa

tagastamise küsimuse otsustamise hetkel puudusid maaüksusel ehitised, mille olemasolu võiks maa

tagastamist takistada. Lisaks ei olnud väidetavad ehitised maa tagastamata jätmise otsustamise ajal

oma tehnilise seisundi ja keemiatehase sulgemise tõttu sihtotstarbeliselt kasutatavad ning MRS § 6

lg 31 kohaselt ei saa need olla aluseks maa erastamisele ning takistada maa tagastamist. Nimetatud

asjaolud pidid olema teada ka erastamise korraldajale.

Kaebuse täpsustuses 12. septembrist 2002 leidis A. Kamm, et Maardu Linnavalitsuse 16. juuni

1999. a korraldus on õigusvastane ka selle motiveerimatuse tõttu. Korralduses pole välja toodud

faktilisi andmeid õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamata jätmise tinginud ehitise ega

maakasutuse õigusliku aluse kohta. Maardu Linnavalitsus ei ole AS Eesti Fosforiit omandis olevale

rajatisele määranud kindlaks teenindusmaad ega tuvastanud krundi kindlaksmääramist ega selle

õiguslikku alust.

24. septembril 2002 loobus A. Kamm kaebusest EEA peadirektori 1. märtsi 2000. a käskkirja nr 99

tühistamise nõudes, sest kohtuasjas kogutud materjalidest selgus, et vaidlusalune Hansu nr 44

lahusmaatükk ei asu Põhjaranna tee 19a katastriüksusel.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 7. oktoobri 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-488/02 A. Kammi

kaebuse osaliselt. Kohus leidis, et Maardu Linnavalitsuse 16. juuni 1999. a korraldus on küll

mõnevõrra ebapiisavalt motiveeritud, kuid kuna kaebuse esitaja mõistis, millisel põhjusel jäeti temale

maa tagastamata, siis ei takistanud haldusakti puudulik motiveerimine kaebuse esitajal oma

kaebeõiguse realiseerimist ja vorminõuete rikkumine ei anna haldusakti tühistamiseks alust.

Linnavalitsus rikkus MRS-st tulenevaid menetlusnõudeid sellega, et otsustas maa tagastamata jätmise

enne ostueesõigusega erastamise küsimuse lahendamist, kusjuures polnud määratud ka erastamisele

kuuluva maa piirid. Linnavalitsuse poolne menetlusviga on ka see, et õigustatud subjektile ja ehitise

omanikule ei antud võimalust hoonestusõiguse seadmiseks või ehitise võõrandamiseks kokkuleppe

sõlmimiseks. Kohus leidis, et vaatamata viidatud menetlus- ja vormivigadele ei oleks 16. juuni

1999. a korralduse tühistamine otstarbekas, kui õiguspärasteks osutuvad haldusaktid AS Eesti

Fosforiit ehitise juurde teenindamiseks vajaliku maa määramise ning selle erastamise kohta. Samas ei

ole kohtumenetluse käigus suudetud tõendada, kas vaidlusalune Hansu nr 44 lahusmaatükk asub

tervikuna Põhjaranna tee 19 kinnistul või ulatub sellest väljapoole. Seetõttu tühistas kohus Maardu

Linnavalitsuse 16. juuni 1999. a korralduse nr 1235 p 1 osas, millega A. Kammile jäeti maa

tagastamata ja kohustas linnavalitsust lahendama maa tagastamise küsimuse A. Kammi osas uuesti,

tehes eelnevalt kindlaks Hansu nr 44 maaüksuse Maardu linnas asuva lahusmaatüki täpse asukoha.

Rahuldamata jäi A. Kammi kaebus osas, milles ta taotles Maardu Linnavalitsuse 9. septembri 1999. a

korralduse nr 1329 ja Eesti Erastamisagentuuri peadirektori 1. märtsi 2000. a käskkirja nr 100

tühistamist. Halduskohus leidis, et pulbipumbajaam on rajatud seaduslikult ning sellel on seaduslik

maakasutusõigus. Kohus asus seisukohale, et maa ostueesõigusega erastamise tingimuseks ei ole

erastataval maal asuva ehitise sihtotstarbeline kasutamine. Seega ei oma tähtsust, et erastamise ajaks

olid pumbajaama tegevus ning jäätmeladustus seiskunud. MRS § 6 lg 31 kohaldamiseks peavad

samaaegselt olema täidetud kolm nõuet: ehitis peab olema lagunenud, ehitis peab olema kasutusest

väljalangenud ning ehitis peab tunduvalt kahjustama ümbrust või maastikupilti. Ehitise

mittekasutamine erastamise ajal ei tähenda veel selle kasutusest väljalangemist. Kuigi asjas on

selgitatud, et pumbajaam ja selle tööks vajalik torustik olid erastamise ajaks osaliselt lagunenud, ei

välista ka see erastamist, kui ehitist on võimalik korda teha ning see ei kahjusta tunduvalt ümbrust või

maastikupilti.

5. A. Kamm esitas Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2002. a otsuse peale apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule, milles palus muuta halduskohtu otsust Maardu Linnavalitsuse 16. juuni

1999. a korralduse p 1 tühistamise põhjenduste osas ning tühistada halduskohtu otsus osas, millega

jäeti rahuldamata A. Kammi taotlus linnavalitsuse 9. septembri 1999. a korralduse ja EEA

peadirektori 1. märtsi 2000. a käskkirja nr 100 tühistamiseks, tehes asjas ise uue otsuse, millega

nimetatud haldusaktid A. Kammi puudutavas osas tühistada.

6. Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri 2002. a otsuse peale esitas Maardu Linnavalitsus

apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada osas, milles halduskohus rahuldas

A. Kammi kaebuse linnavalitsuse 16. juuni 1999. a korralduse tühistamiseks ning kohustas Maardu

Linnavalitsust hüvitama A. Kammile kohtukulud 10 krooni. Selles osas teha uus otsus, millega jätta

kaebus rahuldamata ja kohtukulud A. Kammi kanda. Osas, milles Tallinna Halduskohus jättis

A. Kammi kaebuse rahuldamata, jätta halduskohtu otsus muutmata.

7. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 19. aprilli 2004. a kohtuotsusega haldusasjas

nr 2-3/31/2004 A. Kammi ja Maardu Linnavalitsuse apellatsioonkaebused rahuldamata ning

halduskohtu otsuse muutmata. Nõustudes kaebuse rahuldamata jätmise põhjendustega, ei pidanud

ringkonnakohus vajalikuks esimese astme kohtu otsuse põhjendusi korrata. Kohus leidis, et ka enne

Haldusmenetluse seaduse (HMS) jõustumist kehtinud haldusmenetluse üldiste põhimõtete kohaselt ei

saanud sarnaselt HMS §-s 58 sätestatule nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes menetlus-

või vorminõuete rikkumise tõttu, kui need rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Käesolevas asjas tuvastatud menetlus- ja vormivead olid sellised, mis ei pruukinud viia asja ebaõigele

otsustamisele eeldusel, et maa on erastatud sisuliselt õiguspäraselt. Maa tagastamata jätmise

korralduse tühistamine annaks kaebuse esitajale õigusliku eelise üksnes juhul, kui AS-le Eesti

Fosforiit ei oleks tohtinud tema omanduses olevate rajatiste juurde maad ostueesõigusega erastada.

Ringkonnakohus ei nõustunud A. Kammi väitega, et halduskohus kohaldas MRS § 6 lg-t 31 vääralt.

Kohalik omavalitsus määras teenindusmaa mitte prügilale, vaid AS Eesti Fosforiit

pulbipumbajaamale. Asjaolu, et ehitist ei kasutatud enam esialgsele sihtotstarbele vastavalt fosforiidi

kaevandamiseks, et flotoliivade ladustamispaik oli kantud prügilaregistrisse lõpetatud tööstusjäätmete

ladustamispaigana ning et ehitis oli osaliselt lagunenud, ei anna alust väita, et tegemist on MRS § 6

lg 31 tingimustele vastava ehitisega, mille olemasolu maa tagastamist ei takista. Ehitis ei olnud

kasutusest välja langenud ja seda kasutati tööstusjääkide hoidmiseks.

Kuivõrd kohtule esitatud skeemid vaidlusaluse maatüki paiknemise kohta on vastuolulised, kuid

samas koostatud mõlemad geodeetiliselt pädevate isikute poolt, siis ei saanud kohus olla veendunud,

et õigusvastaselt võõrandatud maa asukoht on õigesti kindlaks tehtud. Seetõttu tühistas halduskohus

õigesti Maardu Linnavalitsuse 16. juuni 1999. a korralduse vaidlustatud osas ja kohustas

linnavalitsust A. Kammile maa tagastamise küsimuse uuesti lahendama, selgitades eelnevalt välja

maatüki täpse asukoha.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

8. A. Kamm palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi

19. aprilli 2004. a kohtuotsuse osas, millega jäeti A. Kammi apellatsioonkaebus rahuldamata ning

teha uus otsus, millega A. Kammi apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldada. Kassaator leiab, et

ringkonnakohus on vääralt kohaldanud MRS § 6 lg-t 31, leides, et vaidlusaluse pulbipumbajaama

näol ei ole tegemist lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitisega MRS § 6 lg 31 tähenduses, mille

juurde teenindusmaa määramine ei ole lubatud. Ringkonnakohus on otsuse kohaselt tuvastanud, et

vaidlusalune pulbipumbajaam oli teenindusmaa määramise ajal osaliselt lagunenud ning kantud

registrisse lõpetatud tööstusjäätmete ladustamispaigana. Sellest tulenevalt on arusaamatu ja

vastuoluline ringkonnakohtu järeldus, et pulbipumbajaam ei olnud kasutusest välja langenud ja seda

kasutati tööstusjääkide hoidmiseks. Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et pulbipumbajaamale, mille

koosseisu kuulus lõpetatud (st kasutusest väljalangenud) flotoliivade hoidla (jäätmekäitluskoht) ning

lagunenud pumbajaama hoone, ei saanud Maardu Linnavalitsuse 9. septembri 1999. a korraldusega

määrata teenindamiseks vajalikku maad. Ringkonnakohus on asunud MRS § 6 lg 31 kohaldamisel

seisukohale, mis on vastuolus senise kohtupraktikaga.

9. Maardu Linnavalitsus peab kirjalikus vastuses kassatsioonkaebust ebaõigeks ja vaidleb sellele

vastu, paludes jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Linnavalitsus märgib, et kassatsioonkaebuses vaidlustatakse sisuliselt tõendite hindamist, mitte

materiaalõiguse normi kohaldamist. MRS § 6 lg 31 kohaldamiseks peavad olema üheaegselt täidetud

järgmised tingimused: ehitis peab olema lagunenud, ehitis peab olema kasutusest väljalangenud ja

ehitis peab tunduvalt kahjustama ümbrust või maastikupilti. Vaidlusaluse pulbipumbajaama puhul ei

leidnud tõendamist ühegi nimetatud asjaolu esinemine. Seega on ringkonnakohus MRS § 6 lg-t 31

õigesti kohaldanud.

10. Rahandusministeerium vaidleb kirjalikus vastuses samuti kassatsioonkaebusele vastu ning

palub selle jätta rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. MRS § 6 lg 31 kohaselt on maa

tagastamine vaatamata maal asuvatele teisele isikule kuuluvatele hoonetele või rajatistele võimalik,

kui koos esinevad järgmised tingimused: maal asuvad ehitised on lagunenud, ehitised on kasutusest

välja langenud, ehitised kahjustavad tunduvalt ümbrust või maastikupilti. Ringkonnakohus tuvastas,

et ehitis vastab loetletutest osaliselt vaid esimesele tunnusele (on osaliselt lagunenud). Kohtu

järeldust, et ehitist ei kasutata enam sihtotstarbeliselt pulbipumbajaamana, on kassaator vääralt

samastanud ehitise kasutusest väljalangemisega. MRS § 6 lg 31 ei sisalda tingimust, et ehitist peaks

kasutama sihtotstarbeliselt. Kohtud on asjas õigesti leidnud, et tagastamise küsimuse otsustamisel

kasutati pulbipumbajaama flotoliivade ladustamispaigana. Seetõttu on kohtud MRS § 6 lg-t 31 õigesti

kohaldanud. Kuna kassaator ei ole kohtumenetluses esitanud ka väiteid ja tõendeid, nagu kahjustaks

pulbipumbajaam tunduvalt ümbrust või maastikupilti, siis ei oleks MRS § 6 lg 31 kohaldamisele

kuulunud ka juhul, kui kohtud oleksid tuvastanud ehitise kasutusest väljalangemise. Kassaator ei ole

põhjendanud oma väiteid ringkonnakohtu poolt MRS § 6 lg 31 kohaldamisel senise kohtupraktikaga

vastuollu minemise osas.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kassatsiooniastmes ei ole vaidlust selle üle, et pulbipumbajaam nr 2 püstitati õiguslikul alusel.

Protsessiosalistel ei ole erinevat arvamust ka selles, et pumbajaama ei kasutata selle esialgsel

sihtotstarbel ega tehtud seda ka maa tagastamise küsimuse otsustamise ajal. Samuti puudub vaidlus

selle üle, et ehitis oli osaliselt lagunenud ning flotoliivade ladustamispaik on registrisse kantud

lõpetatud tööstusjäätmete ladustamispaigana. Käesolevas asjas käib vaidlus MRS § 6 lg 31 õige

kohaldamise üle.

12. MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele

isikule kuuluvad hooned või rajatised, sealhulgas aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu ringpiiri

sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul

viisil vastavalt MRS §-dele 7, 9 ja 10.

Käesolevas asjas vaidlustatud Maardu Linnavalitsuse korralduste andmise ajal kehtis MRS § 6 lg 31

järgmises redaktsioonis:

"(31) Teed ja liinid, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast kasutamist, ei ole rajatised

käesoleva seaduse tähenduses. Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid või rajatisi ning lagunenud

ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustavaid ehitisi. Viimati

nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku omavalitsuse määratud tähtpäevaks.

Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta. Tähtpäevaks korrastamata või kõrvaldamata ehitised

sundvõõrandatakse kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (RT I 1995, 30, 380; 59, 1006) paragrahv 3

1. lõike punktis 8 sätestatu alusel."

16. novembril 1999 jõustunud muudatuste järgselt kasutatakse MRS § 6 lg 31 esimeses lauses mõiste

"liinid" asemel mõistet "tehnovõrgud ja -rajatised". Muus osas kehtis säte samasugusena ka EEA

peadirektori vaidlustatud käskkirja andmise ajal.

Käesoleval ajal kehtib MRS § 6 lg 31 järgmises sõnastuses:

"(31) Teed ning tehnovõrgud ja -rajatised, mis võimaldavad tagastatava maa otstarbekohast

kasutamist, ei ole rajatised käesoleva seaduse tähenduses. Samuti ei käsitata ehitisena ajutisi hooneid

või rajatisi ning lagunenud ja kasutusest väljalangenud ümbrust või maastikupilti tunduvalt

kahjustavaid ehitisi. Viimati nimetatud ehitised teeb omanik korda või kõrvaldab kohaliku

omavalitsuse määratud tähtpäevaks. Tähtaeg ei või olla lühem kui üks aasta. Tähtpäevaks

korrastamata või kõrvaldamata ehitised sundvõõrandatakse kinnisasja sundvõõrandamise seaduse (RT

I 1995, 30, 380; 59, 1006) § 3 1. lõike punktis 8 sätestatu alusel. Kui kohalik omavalitsus määrab

käesoleva lõike teises lauses nimetatud ehitise omanikule ehitise kordategemiseks tähtpäeva,

määratakse ehitisele teenindamiseks vajalik maa, mida ehitise omanikul on õigus erastada pärast

ehitise korrastamist."

Kohtud ja vastustajad on käesolevas asjas asunud seisukohale, et MRS § 6 lg 31 teise lause kohaselt

ei takista õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist üksnes sellised ehitised, mille puhul on

üheaegselt täidetud kolm tingimust: ehitis on lagunenud, kasutusest väljalangenud ja kahjustab

tunduvalt ümbrust või maastikupilti, kusjuures ei ole oluline ehitise tegeliku kasutusotstarbe vastavus

ehitise püstitamise sihtotstarbele.

13. Riigikohtu halduskolleegium leidis 26. novembri 2003. a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-71-03 p-

s 19: "Kui tegemist on tehnorajatisega, mida saab Korra alusel hõivata, siis omab tähtsust ka see, kas

rajatis on ka tegelikult kasutatav rajatisena, milleks ta on püstitatud. Tehnorajatis ei pea tingimata

kasutuses olema, kuid seda peab olema võimalik olemasoleval kujul sihtotstarbeliselt kasutada.

Tehnorajatiseks ei saa lugeda püsivalt kasutusest välja langenud või mitte kunagi kasutusel olnud

rajatisi (vt mutatis mutandis Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. mai 2002. a otsus asjas nr 3-2-1-67-

02)." Seega on Riigikohtu haldus- ja tsiviilkolleegium oma praktikas omistanud tähtsuse asjaolule,

kas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist takistav tehnorajatis on olemasoleval kujul

põhimõtteliselt sihtotstarbeliselt kasutatav.

14. Käesolevas asjas käib vaidlus küll mitte MRS § 6 lg 31 esimese lause, vaid sama sätte teise lause

õige kohaldamise üle, kuid Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et haldusasjas nr 3-3-1-71-03

väljendatust tuleb lähtuda ka antud juhul. See tähendab, et kõigi kolme väljatoodud tingimuse – ehitis

on lagunenud, ehitis on kasutusest väljalangenud, ehitis kahjustab tunduvalt ümbrust või

maastikupilti – üheaegne esinemine ei ole nõutav. MRS § 6 lg 31 sisustamisel tuleb arvestada

maareformi eesmärki, mis MRS § 2 kohaselt on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted

ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste

järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa

efektiivsemaks kasutamiseks.

Neid üldsätteid silmas pidades tuleb MRS § 6 lg-t 31 mõista selliselt, et õigusvastaselt võõrandatud

maa õigustatud subjektile tagastamist saab takistada üksnes selliste ehitiste olemasolu, mida

sihtotstarbeliselt kasutatakse või mida on võimalik sihtotstarbele vastavalt kasutada. Sellisel juhul

kaalub ehitise omaniku õiguste kaitse vajadus üles maa tagastamise õigustatud subjekti õiguse saada

tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Kui aga ehitis on lagunenud ja sihipärasest kasutusest

väljalangenud, siis selline ehitis ei saa takistada õigusvastaselt võõrandatud maa õigustatud subjektile

tagastamist. Samale seisukohale asus kolleegium ka ülalviidatud 26. novembri 2003. a otsuses,

märkides, et maareformi toimumise tingimustes ei saa seadusi tõlgendada viisil, mis teeks õigustatud

subjektile maa tagastamise ülemäära keerukaks või isegi võimatuks.

Sihipärase kasutuse all tuleb mõista ehitise kasutamist selle püstitamisel või rekonstrueerimisel

määratud eesmärgil, mis ehitisel oli omandireformi alguse hetkel (20. juuni 1991). Maareformi

toimumise tingimustes ei ole kasutusest väljalangenud ehitise kasutusotstarbe muutmisega

taaskasutusse võtmine võimalik, sest selline tegevus kahjustaks maa tagastamise õigustatud subjekti

võimalust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Seetõttu on käesolevas asjas oluline, et

pumbajaama kasutataks või oleks võimalik kasutada ehitusprojektis märgitud eesmärgil või ei tohi

selle kasutusotstarbe muutmine olla toimunud pärast omandireformi algust. Sarnaselt keelab

Omandireformi aluste seaduse § 18 lg 1 omandireformi õigustatud subjektide õiguste kaitseks selles

seaduses sätestamata juhtudel omandireformi objektiks oleva vara võõrandamise ja asjaõigusega

koormamise enne õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamist, sealhulgas

kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemist, tunnistades seda keeldu rikkuvad tehingud tühiseks.

15. Rahandusministeerium leidis oma kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et MRS § 6 lg 31

kohaldamise eelduseks on ka vaidlusaluse ehitise ümbrust või maastikupilti tunduvalt kahjustav

iseloom. Kassaator ei ole kohtumenetluses sellekohaseid väiteid ega neid kinnitavaid tõendeid

esitanud.

Kolleegium leiab, et Rahandusministeeriumi selline seisukoht on ekslik. Lagunenud ja kasutusest

väljalangenud ehitise puhul ei ole oluline, kas see kahjustab ümbrust ja maastikupilti. Vastupidise

järelduse korral võiks tekkida olukord, kus maa tagastamist takistaks näiteks maapõues olev täielikult

lagunenud ja kasutusest väljalangenud ehitis (torustik) ning seda üksnes põhjusel, et see ei saa

objektiivselt kahjustada ümbrust ja maastikupilti. Selline olukord ei oleks kooskõlas omandi- ja

maareformi eesmärkidega.

16. Käesolevas asjas ei ole kohtud välja selgitanud, kas vaidlusalust pulbipumbajaama on võimalik

veel sihtotstarbeliselt kasutada või mitte. Tuvastatud on üksnes asjaolu, et ehitis oli osaliselt

lagunenud ja seda sihtotstarbeliselt ei kasutatud. Asja materjalidest võib järeldada, et

pulbipumbajaama tegevus lõpetati 1991. aastal seoses endise Maardu Keemiakombinaadi tegevuse

ümberkorraldamisega. Materjalidest ei selgu, kas mõni kompleksi osa (pumbamaja, kollektorkaevud,

torustik vm) on veel vajalik ja kasutuses olemasoleva flotoliivade hoidla teenindamiseks või mitte.

Kui flotoliivade hoidla kui fosforiidi kaevandamise tehnoloogilise protsessiga kaasnevate

jääkproduktide ladustamispaiga tarbeks endise pulbipumbajaama seadmeid ei kasutata, siis on ehitise

juurde teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamine õigusvastane ja selline ehitis ei ole

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist takistavaks ehitiseks MRS § 6 lg 2 p 3 mõttes, vaid selle

suhtes tuleb kohaldada MRS § 6 lg-t 31.

17. Halduskohus leidis otsuses, et 9. septembri 1999. a korralduse tegemise ajaks oli fosforiidi

kaevandamine juba ammu lõpetatud, kuid samas puudus linnavalitsusel võimalus keelduda

pulbipumbajaama teenindamiseks vajaliku maa erastamisest väitega, et fosforiidi kaevandamist enam

kunagi ei jätkata, mistõttu on pumbajaam kasutusest välja langenud. Ringkonnakohus ei pidanud

halduskohtu põhjendustega nõustudes vajalikuks neid korrata.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kohtud oleksid pidanud selgitama välja, kas vaidlusalust

pulbipumbajaama kasutatakse või on võimalik kasutada selle sihtotstarbele vastavalt.

18. Ülaltoodut arvestades tuleb A. Kammi kassatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2004. a otsus ja Tallinna Halduskohtu 7. oktoobri

2002. a otsus vaidlustatud osas tühistada. Kuivõrd haldusasjas on jäänud tuvastamata mitmed tähtsust

omavad asjaolud, saadab Riigikohtu halduskolleegium asja nende puuduste kõrvaldamiseks uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann