3-2-1-142-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-142-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

J.S hagi V.L vastu moraalse kahju nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-

76/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.L kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kostja V.L. Juures viibis tõlk Lüüli Lomp.

Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai

2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada V.L 10. juunil 2004. a kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. aprillil 1999. a toimus garaa"ikooperatiivi "Severnõi" territooriumil liiklusõnnetus, kus V. L

tagurdas sõiduautoga otsa J. S. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekitati kannatanule ülirasked

kehavigastused. Narva Linnakohtu 21. detsembri 1999. a otsusega tunnistati V. L süüdi KrK § 204

lg 1 järgi.

2. Narva Linnakohtule esitatud hagiavalduses palus J. S välja mõista V. L, AS-lt Sampo Kindlustus ja

Eesti Liikluskindlustuse Fondilt 380 772 krooni, sh 150 000 krooni tekitatud moraalse kahju eest.

3. V. L hagi ei tunnistanud ja leidis, et hageja ravikulu nõue 210 000 krooni ei ole tõendatud.

Tervisekahju 150 000 krooni hüvitab haigekassa.

4. Narva Linnakohtu 20. novembri 2002. a määrusega lõpetati menetlus moraalse kahju nõudes AS

Sampo Kindlustus ja Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastu ja eraldati moraalse kahju 150 000 krooni

nõue V. L vastu iseseisvaks menetluseks.

5. Hageja esitas 14. novembril 2002. a põhiseaduse (PS) § 25 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 172 lg 2 alusel V. L vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista moraalse kahju eest

rahalise hüvitise 500 000 krooni. Hageja leidis, et ülirasked kehavigastused tekitati talle kostja süül.

Ta on püsivalt töövõimetu. Saadud trauma tõttu halvenes tervis järsult, raske on käia ja ta väsib

kiiresti. Tal on tahhükardia, nägemine halvenes, juuksed langevad välja, hambad valutavad, ta on

muutunud närviliseks ja tunneb pidevat depressiooni. Ta on sunnitud jalgu peitma, ei saa käia

basseinis, saunas ega rannas. Probleemiks on muutunud suhted noormeestega, kardab, et ei saa

tulevikus omada perekonda ega lapsi. Häiritud on tema tavaline eluviis, võetud on võimalus

realiseerida oma soove, võimatu on jätkata aktiivset ühiskondlikku elu ja rikutud on suhted

ümbritsevate inimestega.

6. Narva Linnakohtu 2. mai 2003. a otsusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja moraalse kahju eest

150 000 krooni, 7500 krooni õigusabikulude hüvitamiseks ja 9000 krooni riigilõivu riigituludesse.

7. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt põhjustas kostja hagejale üliraskete kehavigastuste tekitamisega

moraalset kahju. Hagejale tekitatud moraalne kahju väljendub selles, et ta kannatas füüsiliselt trauma

tagajärgede tõttu ja kaotas võimaluse realiseerida edaspidi oma võimeid sportimisel, talle meeldima

hakanud politseiniku ameti õppimisel. Hageja arvates on temalt võetud võimalus luua perekond,

omada lapsi. Tekitatud moraalse kahju eest 500 000 krooni suuruse hüvitise väljamõistmine ei ole

põhjendatud. Arvestama peab ka kostja suhtumist. Kostja osutas hageja emale võimalustekohast abi,

ta tundis juhtunu pärast muret. Nõutud suuruses rahalise hüvitise väljamõistmine viiks kostja raskesse

majanduslikku olukorda. Ka lasub hagejal osa süüst, sest ta oli õnnetuse ajal 16-aastane, tal puudus

alkoholi tarbimise õigus, ta saabus haiglasse alkoholi lõhnadega.

8. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus muuta linnakohtu otsust väljamõistetud hüvitise

suuruse osas ja mõista kostjalt välja moraalse kahju hüvitis 500 000 krooni.

9. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et moraalse kahju nõuet 500 000 krooni ei olnud kohtule

esitatud. See nõue tekkis ilmselt hagide eraldamise tulemusena linnakohtu 20. novembri 2002. a

määrusega. Samuti märgib kostja, et otsusest ei selgu, milline on tema süü aste. Kostja väitel jälgis

alkoholi tarbinud hageja sõiduautode võidukihutamist. Ta oli võistluse vabatahtlik pealtvaataja ja

viibides selle läbiviimise kohas, lubas teadlikult endale saada ükskõik milliseid kehavigastusi, lootes

kergemeelselt nende vältimist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Ringkonnakohus muutis 4. mai 2004. a otsusega linnakohtu otsust moraalse kahju hüvitise

summa suuruse osas. Ringkonnakohus leidis, et hagejale tekitatud moraalse kahju hüvitamiseks on

mõistlik ja õiglane mõista kostjalt välja 300 000 krooni.

11. Kostja apellatsioonkaebuse väide selle kohta, et linnakohtul puudus TsMS § 147 nõuetele vastav

hagiavaldus moraalse kahju 500 000 krooni nõudes, ei ole õige. Asja materjalide kohaselt on

linnakohus 14. novembril 2002. a vastu võtnud vastava hagiavalduse ning seda hagiavaldust

linnakohus ka menetles.

12. Kostja tegevusega tekitati hagejale psüühilisi ja füüsilisi kannatusi, mis on käsitatavad hageja

vaimse ja füüsilise puutumatuse rikkumisena, millega kaasnes varalise, sotsiaalse ja vaimse heaolu

langus. Hageja oli liiklusõnnetuse ajal 16-aastane kooliõpilane. Heaolu langes ka tingituna tema

tegevuse ja elukorralduse püsivast piirangust, mis seisneb selles, et hageja pidi loobuma soovitud

ameti õppimisest, spordiga tegelemisest, ta häbeneb käia saunas, rannas ja ujumas, tal on raskendatud

suhete loomine noormeestega ning ta arvab, et temalt on võetud võimalus luua perekond ja saada

lapsi.

13. Kostja väide, et hageja oli õnnetuse hetkel tarvitanud alkoholi ja viibis ise vabatahtlikult

pealtvaatajana alkoholi tarvitanud juhtide võiduajamisel on õige, kuid hageja käitumise ning kostja

poolt kahju tekitamise (hagejale otsasõidu) vahel puudub põhjuslik seos.

14. Arvestades hagejale tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet,

samuti asjaolu, et hageja, kes õnnetuse hetkel oli 16-aastane tütarlaps, nõuab moraalse kahju

hüvitamist ühe olulisema õigushüve, s.o tervise kahjustamise eest, leidis ringkonnakohus, et mõistlik

ja õiglane hüvitis on 300 000 krooni.

15. Paljasõnaline ja asja materjalidega tõendamata on kostja apellatsioonkaebuse väide, et kahju

tekkis hageja kaudse tahtluse tagajärjel. Samuti puuduvad sellised tõendid kostja kohta kogutud

kriminaalasja materjalides.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Kostja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Ta leiab, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud

materiaalõiguse normi, samuti rikkunud oluliselt protsessiõiguse normi.

17. Linnakohus rikkus TsMS § 166 lg-t 1, kuna ei teatanud kostjale hageja 500 000 krooni suuruse

moraalse kahju nõude avalduse menetlusse võtmisest. Kostja esitas vastuse hageja 380 772 krooni

nõudele. Samuti ei teatatud kostjale hagist loobumisest kahe teise kostja vastu.

18. Ringkonnakohus ei vastanud kostja apellatsioonkaebuse väidetele. Otsuses puudub

ringkonnakohtu vastus kostja väitele, et kahju on tekkinud hageja kaudse tahtluse tagajärjel. Samuti

ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et linnakohtu otsuses ei ole

märgitud tõendeid, millele on rajatud kohtu järeldused haginõuete rahuldamisel: 1) kas kostja teod

rikkusid hageja mittevaralisi õigusi ja milliseid; 2) milline on kostja süü aste kohtu poolt hageja süü

kindlakstegemisel; 3) tõendid rahalise hüvitise suuruse põhistamiseks; 4) hinnang asjaoludele ja

tegudele, millega tekitati moraalseid kannatusi.

19. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et kannatanu kehalised vigastused tekitas kostja, kes

juhtis suurema ohu allikat. Tsiviilkoodeksi § 462 lg 1 kohaselt võib kannatanu enda raske

ettevaatamatuse olemasolul hüvitise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Hagejale

tekkis kahju tema enda kaudse tahtluse tagajärjel. Moraalse kahju eest rahalise hüvitise suuruse

hindamisel ei ole arvestatud TsK § 462 lg 2 nõudeid, s.o kostja varalist olukorda.

20. Hagiavaldusest moraalse kahju eest 500 000 krooni hüvitise saamiseks nähtub, et tegelikult ei ole

nõue seotud moraalse kahjuga. Kulutused ravimisele ja töövõimekaotusega seotud kahju hüvitab

vastavalt liikluskindlustuse seadusele kas kindlustusandja või Eesti Liikluskindlustuse Fond, kuid

hageja loobus nõudest nende vastu. Kohtuotsusega kriminaalasjas on tuvastatud kostja süü hagejale

kehavigastuste, mitte moraalse kahju tekitamises. Ringkonnakohtu otsust, millega suurendati hagejale

mõistetud hüvitist ja nõustuti apellatsioonkaebuse väidetega selles, et hagejale oli kahju tekitatud

olukorras, mil "ta pruukis alkoholi ja oli ise mõnede sõiduautode kihutamise vabatahtlikuks

pealtvaatajaks", ei saa pidada seaduslikuks ja põhjendatuks.

21. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostjal oli võimalik avaldada vastuväited hagile

kohtumenetluse kestel. Ringkonnakohus ei ole vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse

norme.

22. Kolleegiumi istungil jäi kostja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

23. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel

protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

24. Asja materjalide kohaselt esitas hageja kohtule kaks hagiavaldust. Hageja esitas 27. novembril

2000. a hagiavalduse S. L ja AS Sampo Kindlustus vastu 15 190 krooni saamiseks. 10. mail 2001. a

hageja suurendas nõuet ja esitas nõude ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastu ning palus kostjatelt

S. L, AS-ilt Sampo Kindlus ja Eesti Liikluskindlustuse Fondilt välja mõista 380 772 krooni. V. L

teavitati esitatud hagiavaldusest 28. mail 2001. a ja paluti kirjalikult vastata 13. juuniks 2001. a

(linnakohtu toimiku nr 2-406/02 lk 46). Selles tsiviilasjas eraldas kohus 20. novembril 2002. a kostja

V. L vastu moraalse kahju nõude iseseisvaks menetluseks. 14. novembril 2002. a võttis kohus

menetlusse hageja hagiavalduse S. L vastu 500 000 krooni saamiseks. Kohus kostjale 14. novembril

2002. a esitatud hagiavaldust ei saatnud ega küsinud ka vastust hagile. Linnakohtu toimikus nr 2-

2188/02 (lk 16) on ärakiri vastusest, mis asub toimikus nr 2-406/02 (lk-d 54-55) ja kannab 29. juuni

2001. a kuupäeva. Seega on õige kostja kassatsioonkaebuse väide, et linnakohus ei ole kostjat

viimasest nõudest teavitanud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et asja menetlemisel on kohus

rikkunud TsMS §-s 166 sätestatut.

25. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 154 lg 1 järgi on hagejal õigus kuni kohtuvaidluseni esimese

astme kohtus muuta hagi alust või eset või suurendada nõuet, esitades selle kohta avalduse.

Avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. Kas 14. novembril 2002. a esitatud ja kohtu

menetlusse võetud hagiavaldus on uus iseseisev nõue või on see haginõude suurendamine ja aluse

täiendamine, ringkonnakohtu otsusest ei selgu. Kuid ka nõude suurendamise ja aluse täiendamise

avaldusele kohaldatakse hagiavalduse kohta sätestatut. Vastavalt TsMS § 166 lg-le 1 teatab kohus

viivitamatult, kui avaldus on menetlusse võetud, kostjale hagi esitamisest. Kohus saadab kostjale

hagiavalduse ja sellele lisatud hageja nõudeid põhjendavate dokumentaalsete tõendite ärakirjad. Kuna

menetlusseaduse järgi tuleb avaldusele kohaldada hagiavalduse kohta sätestatut, siis pidi linnakohus

saatma hageja avalduse kostjale ka siis, kui tegemist oli nõude suurendamise avaldusega. Narva

Linnakohtu toimikust ei nähtu, et kohus oleks kostjale saatnud 14. novembril 2002. a esitatud

hagiavalduse ärakirja. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 166 on imperatiivne norm ja sellega

tagatakse kostja esmane õigus olla teadlik, mida ja millistel asjaoludel temalt nõutakse.

26. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 6 järgi on õigusemõistmisel tsiviilasjades kõik isikud kohtu

ees võrdsed. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 14. novembri 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 (RT III

2002, 33, 364) osundanud, et TsMS §-st 6 tuleneb, et pooltele tuleb tsiviilkohtumenetluses tagada

võrdne võimalus esitada väiteid ja tõendeid. Kolleegium leiab, et linnakohus ei taganud kostjale

võimalust esitada tema vastu esitatud nõudele vastuväiteid ja tõendada oma seisukohti. Ka siis, kui

kostja ei oleks apellatsioonkaebuses olulise protsessiõiguse normi rikkumisele viidanud, oli

ringkonnakohtul lähtuvalt TsMS § 333 lg-st 2 õigus tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi

uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu,

kui seda rikkumist ei olnud võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

27. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002. a

enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. Suurema ohu allikaga tekitatud mittevaralise kahju

peab suurema ohu allika valdaja kannatanule hüvitama valdaja süüst olenemata. Sellele seisukohale

asus kolleegium tsiviilasjas nr 3-2-1-6-99 (RT III 1999, 11, 109). Samas tuleb ka suurema ohu

allikaga tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramisel arvestada õigustatud

isiku enda käitumist ja kahjutekitanu varalist olukorda (TsK § 462). Hüvitise suuruse määramisel

tuleb arvestada tekitatud moraalse kahju ulatust ja iseloomu ning kahju tekitanu süü astet (TsÜS

§ 172 lg 4).

28. Riigikohtu tsiviilkolleegium on mittevaralise kahjuga seonduvaid õiguslikke probleeme

käsitlenud 12. detsembri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 (RT III 1997, 4, 39),

26. veebruari 1998. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-23-98 (RT III 1998, 9, 96), 8. veebruari 2001. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-1-01 (RT III 2001, 6, 72) ja 18. jaanuari 2000. a otsuses nr 3-2-1-144-00

(RT III 2001, 3, 32). Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtutel juhinduda ka nendes otsustes esitatud

seisukohtadest.

L. Laarmaa, H. Jõks, J. Luik