3-1-1-117-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-117-04

Otsuse kuupäev

10. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

K. K. väärteoasi Liiklusseaduse § 7417 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 28. mai 2004. a otsus

väärteoasjas nr 4-2548/03

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K. kaitsja vandeadvokaat Maidu Kaasik,

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

16. november 2004. a (kirjalik menetlus)

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Linnakohtu 28. mai 2004. a otsus K. K. väärteoasjas Liiklusseaduse § 7417 järgi

ja saata väärteoasi samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 6. oktoobril 2003. a kell 11.20 toimus P. mnt 20/22 hoovis liiklusõnnetus. Väärteoprotokoll koostati

14. novembril 2003. a K. K.-le, kes protokolli kohaselt ei hoidnud takistusest möödumisel ohutut külgvahet

ja sõitis otsa seisvale sõiduautole Ford Focus. Sellega põhjustas menetlusalune isik liiklusõnnetuse ja tekitas

varalise kahju.

Kohtuvälise menetleja 9. detsembri 2003. a otsusega karistati K. K.LS § 7417 alusel 5 trahviühiku ehk 300

krooni suuruse rahatrahviga. Lisaks mõisteti menetlusaluselt isikult VTMS § 74 lg 1 p 15 alusel välja

menetluskulud kogusummas 3150 krooni liiklustehnilise ekspertiisi eest.

2. Menetlusalune isik vaidlustas otsuse Tallinna Linnakohtus, taotledes selle tühistamist ja menetluse

lõpetamist.

Kaebuse kohaselt rikuti kohtuvälises menetluses menetlusõigust, mis seisnes selles, et väärteoprotokolli ei

võetud mitmeid menetlusaluse isiku ütlusi ning menetlus ei olnud igakülge ja täielik. Kohtuväline menetleja

on otsuses tuginenud ainult ekspertiisiaktile. Ekspertiisiakt ise on aga vasturääkiv ja sisaldab puudusi.

3. Tallinna Linnakohtu 28. mai 2004. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus

muutmata.

Kohus leidis, et ei ole alust kahelda eksperdi arvamuses, et K. K. juhitud sõiduauto Renault Clio liikus ja

N. T. juhitud Ford Focus seisis. Seevastu ei ole alust uskuda menetlusaluse isiku väiteid, et Ford liiklus

tagurpidi. N. T. ei olnud vajadust sõitma hakkamiseks tagurdada. Pealegi oli tee piisavalt lai, et kaks autot

oleks teineteisest mööda mahtunud.

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse K. K. kaitsja vandeadvokaat Maidu Kaasik,

kes taotleb linnakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasjas menetluse lõpetamist. Ühtlasi taotletakse

kohtukulude väljamõistmist riigilt.

4.1 Kaebuse kohaselt ei ole kohus tuvastanud, milline sündmus aset leidis. Väärteoprotokolli ja kohtuvälise

menetleja otsuse kohaselt seisnes K. K. rikkumine selles, et ta ei hoidnud takistusest möödumisel ohutut

külgvahet. Kohtuistungil aga rääkisid nii tunnistaja (liiklusõnnetuse teine osapool), kui ka kohtuvälise

menetleja esindaja tagant otsasõidust. Liiklusnõudeid ei rikkunud K. K., vaid liiklusõnnetuse teine osapool.

4.2 Kohtu ja kohtuvälise menetleja järeldused kahju kohta on oletuslikud. Väärteoprotokollis ei ole infot

tekitatud kahju kohta.

4.3 Kohus uuendas ebaseaduslikult menetluse, et kuulata üle teine liiklusõnnetuse osapool. Kassaator leiab,

et selleks ei olnud vajadust. Tunnistaja oli juba üle kuulatud kohtuvälises menetluses ja tema ütlused olid

kohtule teada. Menetluse uuendamine ei ole väärteomenetluses lubatud, Lisaks ei selgunud uusi asjaolusid,

küll aga halvendati menetlusaluse isiku olukorda. Kahtlused oleks tulnud tõlgendada menetlusaluse isiku

kasuks. Lisaks ei järginud kohus 26. mai 2004. a istungil seadusega ettenähtud kohtuistungi läbiviimise

korda, kuna ei viinud läbi asja arutamise alustamisel vajalikke toiminguid (sh õiguste tutvustamine).

4.4 Kohus ei hinnanud kõiki tõendeid ega põhjendanud, miks ta jättis osa tõendeid tähelepanuta ja eelistas

ühtesid tõendeid teistele. Kohtuotsuses sisalduv seisukoht, et Ford Focuse ees ei seisnud ühtegi autot, ei pea

fototahvlite kohaselt paika. Kohus ei ole arvesse võtnud K. K. kaitsjate seisukohti ega põhjendanud seda.

4.5 Kohus ei ole otsuses kajastanud seda, et kohtule esitati täpsustusi protokolli muutmiseks. Samuti ei ole

kohus teinud selle kohta määrust.

4.6 Ekspertiisi määramine 13. oktoobri 2003 määrusega oli ebaseaduslik, sest menetlusalusele isikule ei

tutvustatud tema õigusi ekspertiisi määramisel, millega rikuti KrMK § 156. Samuti ei võimaldatud

menetlusalusele isikule ekspertiisiakti täiendamist, taanduse esitamist, eksperdi määramist ja täiendavate

küsimuste esitamist. Seetõttu ei saa eksperdiarvamust tõendina kasutada. Kuna ekspertiisiakt on

ebaseaduslik, ei saa menetlusaluselt isikult ka ekspertiisitasu välja mõista.

Ühtlasi leitakse, et kohus ei või tugineda tõenäolises vormis antud eksperdiarvamusele ja viidatakse

Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-4-99.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Vastuseks kassaatori väidetele, et kohtuväline menetleja ja kohus on oluliselt rikkunud

väärteomenetlusõigust, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

6. Väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse kohaselt menetlusalune isik "juhtis mootorsõidukit, ei hoidnud

takistusest möödumisel ohutut külgvahet, mille tõttu sõitis otsa seisvale sõiduautole Ford Focus /---/

Põhjustas liiklusõnnetuse ja tekitas varalise kahju T. N.-le ja AS Hansa Liisingule." Täpselt samal moel on

tegu kirjeldatud ka linnakohtu otsuses (tl 52). Vaidlus puudub selle üle, et kokkupõrge toimus, küsimus on

selles, kumb autodest liikus. Kohus leidis tõendeid hinnates, et Ford Focus seisis ja liikuvaks autoks oli K. K.

juhitud Renault Clio. Seega ei ole kohus väljunud väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest. Tähtsust ei

oma siinkohal asjaolu, et kohtuvälise menetleja esindaja on nimetanud tegu tagant otsasõiduks.

7. Vastavalt VTMS § 69 lg 2 p-le 5 peab väärteoprotokoll sisaldama teavet põhjustatud kahju kohta.

Rikkumise kirjelduses sisalduvat lauset "Põhjustas liiklusõnnetuse ja tekitas varalise kahju T. N.-le ja AS

Hansa Liising'ule" ei saa aga lugeda piisavaks teabeks kahju kohta. Lisaks sellele, et protokollis näidatakse

kellel kahju tekkis, tuleb ka näidata, milles kõnealune kahju seisnes. See ei tähenda tingimata kahju rahalise

suuruse määramist, kuid varalise kahjuga liiklusõnnetuse korral tuleb tuua välja autodel tekkinud

kahjustused. Siiski leiab kriminaalkolleegium, et tegemist ei ole menetlusõiguse olulise rikkumisega VTMS

§ 150 lg 2 tähenduses, kuna see ei ole toonud kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, sest

kahju rahalist suurust ei ole väärteoasjas tehtud otsustega tuvastatud, ega menetlusaluselt isikult välja

mõistetud. Autodel olevad kahjustused on aga fikseeritud liiklusõnnetuse aktis ning tõendatud autodest

tehtud fotodega.

8. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et Väärteomenetluse seadustik ei näe ette kohtuliku

uurimise uuendamist. Väärteomenetluse seadustikus on piisava täpsusega reguleeritud kaebuse kohtulikku

arutamist maa- ja linnakohtus, kuid selles puudub lahendi tegemiseks vajalike küsimuste nõupidamistoas

otsustamise kord. Seega tuleb vastavalt VTMS §-le 2 nõupidamistoas tekkinud küsimuste lahendamise korra

osas lähtuda kriminaalmenetluse sätetest. Kohtuotsuse tegemise ajal, so 28. mail 2004. a kehtinud KrMK

§ 267 lg-d 1 ja 2 reguleerisid juhtumit, kui kohus nõupidamistoas lahendi tegemiseks vajalike küsimuste

otsustamisel tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada mõnd asjaolu, millel on asjas tähtsust. Sellisel juhul

võis kohus lahendit tegemata uuendada oma määrusega kohtuliku uurimise. Samuti nähti ette, et pärast

uuendatud kohtuliku uurimise lõpetamist tuli uuesti ära kuulata kohtulikud vaidlused. Seejuures märgib

Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kohtuliku uurimise uuendamisega ei kahjustanud kohus menetlusaluse

isiku õigusi. Kohtulik uurimine uuendati selleks, et kuulata üle tunnistaja, kelleks oli teine liiklusõnnetuse

osaline. Tunnistaja vahetu ülekuulamine võimaldab menetlusalusel isikul esitada talle küsimusi ja seeläbi

paremini demonstreerida tunnistaja ütluste väidetavat mitteusaldusväärsust. Seega tagab tunnistaja vahetu

ülekuulamine menetlusaluse isiku õigusi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2004. a otsus

asjas nr 3-1-1-107-04), mitte ei kahjusta neid. Seda kinnitab ka asjaolu, et õigus tunnistaja küsitlemiseks

kuulub Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-s 6 sätestatud õiguste hulka.

Kassaator väitis ühtlasi, et pärast kohtuliku uurimise uuendamist ei viinud kohus 26. mai 2004. a istungi

rakendamisel läbi seaduses sätestatud toiminguid, sh ei tutvustanud menetlusalusele isikule tema õigusi.

Kohtuistungi protokollist (tl 41) ei nähtu tõepoolest menetlusalusele isikule tema õiguste tutvustamist, kuid

et tegemist ei olnud esimese kohtuistungiga, siis selles väärteoasjas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et

seda ei saa pidada menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

9. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et ekspertiisimääruse tegemisel on rikutud

menetlusõigust ja ei ole tagatud menetlusalusele isikule tema õigusi. Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri

tõendite kogumist, see toimub kriminaalmenetluse regulatsiooni alusel. Ekspertiisi määramise ajal kehtinud

KrMK § 157 lg 1 näeb ette, et uurija on kohustatud tutvustama kahtlustatavat või süüdistatavat

ekspertiisimäärusega ja selgitama talle tema õigused ekspertiisi tegemisel, mille kohta tehakse määrusele

märkus. Väärteomenetlusse ülekantuna tähendas see, et ekspertiisimääruse teinud kohtuvälise menetleja

ametnik pidi tutvustama menetlusalusele isikule ekspertiisimäärust ja selgitama talle tema õigusi ekspertiisi

tegemisel, mille kohta tehakse määrusele märkus. Menetlusalusel isikul oli sama paragrahvi teise lõike

kohaselt õigus avaldada taandust eksperdi vastu, taotleda eksperdi määramist tema poolt näidatud isikute

hulgast, esitada taotlusi täiendavate materjalide väljanõudmiseks ja tutvuda ekspertiisiaktiga või ekspertiisist

keeldumise aktiga, samuti ka eksperdi ülekuulamise protokolliga.

Määruse tegemise ajal (13. oktoobril 2004. a) oli K. K. puhul tegemist menetlusaluse isikuga, kuna juba

6. oktoobril 2003. a (s.o liiklusõnnetuse toimumise päeval) koostatud liiklusõnnetuse aktis on toimunu

kirjelduses märgitud, et K. K. sõitis otsa seisvale autole. Seega menetleti alates 6. oktoobrist 2004. a tema

väärteoasja.

Käesolevas asjas puuduvad andmed selle kohta, et K. K.-le oleks tutvustatud ekspertiisimäärust (vastav

märge määrusel puudub). Samas ei tähenda see automaatselt tõendi lubamatust. Välja tuleb selgitada see, kas

ekspertiisiga rikuti menetlusaluse isiku õigusi. Vastavalt KrMK § 59 lg-le 5 oli menetlusosalistel õigus

taotleda eksperdiarvamuse ebaselguse või mittetäielikkuse korral täiendekspertiisi, ekspertiisiarvamuse

põhjendatuses või õigsuses kahtlemise korral KrMK § 59 lg-le 6 aga kordusekspertiisi. Neid võimalusi selles

asjas kasutatud ei ole. See-eest on ekspert kohtuistungil ülekuulatud. Arvestada tuleb sellegagi, et praegu

kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ei näe enam ette ekspertiisimääruse tutvustamise nõuet. Sellest

tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et eksperdiarvamus on käesolevas asjas lubatav tõend.

Kassaator on ühtlasi vaidlustanud ekspertiisiakti väitega, et eksperdiarvamus on antud tõenäolises vormis.

Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et asjas 3-1-1-4-99 on käsitletud kohtuotsuses esitatud

seisukohtade oletuslikkust. Kohtuotsus peab tuginema tõendite hindamisest tulenevale veendumusele

tõendamiseseme asjaolude esinemises. See veendumus kujuneb tõendite vaba hindamise tulemusel ning ei

tähenda, et esitatud tõend " eksperdiarvamus " ei võiks olla tõenäolises vormis. Viimast on Riigikohtu

kriminaalkolleegium leidnud ka 2. detsembri 1997. a otsuses asjas 3-1-1-121-97, kus märgiti järgmist:

"Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kehtivast kriminaalmenetluse seadusest ei tulene nõuet, et

tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis antud eksperdi arvamust."

10. Toimikusse on lisatud K. K. ja tema kaitsja S. Soesoni taotlus 26. mai 2004. a kohtuistungi protokolli

paranduste tegemiseks (tl 39). Taotlus on esitatud tähtaegselt. Seega oleks kohus pidanud tehtud märkused

lahendama VTMS §-s 106 sätestatud korras, kuid seda kohus teinud ei ole. Riigikohtul puudub võimalus

kontrollida nende märkuste põhjendatust ja sellest tulenevalt ei ole võimalik objektiivselt hinnata ka

kohtuotsuses kajastatud tõendite sisu kirjelduse ja kohtu järelduste vastavust kohtuistungil kontrollitud

tõenditele. Sellest tulenevalt tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium VTMS § 150 lg 2 alusel selle

rikkumise menetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa linnakohtu otsuse tühistamise. Seetõttu

puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil võimalus selles asjas ise uue otsuse tegemiseks või menetluse

lõpetamiseks.

11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7, § 175 p-st 2 ja §-st 176 Riigikohtu

kriminaalkolleegium, rahuldab kassatsiooni osaliselt, tühistab Tallinna Linnakohtu 28. mai 2004. a otsuse ja

saadab K. K. väärteoasja Liiklusseaduse § 7417 järgi uueks arutamiseks samale linnakohtule.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar