3-4-1-24-04 · Riigikohus

Kohtunik Tõnu Antoni eriarvamus

Leian, et käesoleva kohtuotsusega annab kolleegium aluse kahelda Riigikohtu järjekindluses lähtuda

õigusriigi põhimõtetest. Selge ja motiveeritud seisukoha esitamata jätmine I. Bernardovi ja

õiguskantsleri asjakohaste oluliste väidete kohta on vaadeldav ausa kohtumenetluse nõuetest

kõrvalekaldumisena ja kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumisena põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluses.

Põhiseaduse § 15 lg 1 teine lause "Igaüks võib oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes

asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist" tähendab ka

kohustust selline taotlus lahendada. Kohtunik ei või nimetatud kohustuse täitmisest taganeda isegi

siis, kui põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse ettenähtavaks tulemuseks on avaliku arvamuse

eiramine. Minu arvates oleks vastupidine seisukoht õigusriigis sobimatu.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohustuse täitmine eeldab menetlusosaliste kõigi asjakohaste oluliste

väidete kontrollimist. Veelgi enam, Riigikohus on asja nr 3-4-1-10-00 lahendamisel rõhutanud, et

"Riigikohus võib hinnata ja peabki hindama vaidlusaluse normi õiguspärasust, lähtudes põhiseaduse

kogu normistikust ja mõttest". Käesolevas asjas on kolleegium jätnud tähelepanuta I. Bernardovi ja

õiguskantsleri Riigikohtule esitatud väited võimalikest vastuoludest Põhiseaduse teiste sätetega.

Kolleegium piirdus vaid Põhiseaduse § 23 lg-ga 3.

Ekslik ja kaebuse esitaja õiguste rikkumisele viiv on seisukoht (otsuse p 12), et Riigikohtule pole

siduvad menetlusosaliste väited võimalikest teistest vastuoludest. Loomulikult pole nimetatud väited

Riigikohtule siduvad selles mõttes, et Riigikohus peaks nendega soostuma. Kuid käesolevas otsuses

peetakse silmas hoopis võimalust jätta sellised väited tähelepanuta. Niisugune seisukoht pole

kooskõlas ausa kohtumenetluse põhimõtetega. See, et nimetatud põhimõtted on jäetud sõnaselgelt

sätestamata Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses, pole oluline. Lõppkokkuvõttes

pole oluline ka see, et Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadust on võimalik tõlgendada

viisil, mille tulemus on vastuolus ausa kohtumenetluse põhimõtetega ja võimaldab sellisena

kolleegiumi valikuid põhjendada. Menetlusnorme tuleks tõlgendada kooskõlas põhimõtetega.

Osa ausa kohtumenetluse põhimõtetest on kajastatud teistes menetlusseadustikes, osa Põhiseaduses.

Näiteks TsMS § 330 lg-s 6 on sätestatud, et ringkonnakohus peab otsuses vastama

apellatsioonkaebuse põhjendustele. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses tuleks sama põhimõtet

sõnastada kohtu kohustusena vastata menetlusosaliste väidetele võimalike teiste vastuolude kohta

Põhiseadusega.

Põhiseaduse § 24 lg-s 2 on nimetatud igaühe õigust olla oma kohtuasja arutamise juures. Tegemist

pole pelgalt subjektiivse õiguse, vaid põhimõttega. Selle sisuks ei ole eeskätt võimalus olla

kohtuistungil, vaid aktiivne osalemine – õigus olla ära kuulatud ning kohtu kohustus arvestada

esitatud taotluste ja seisukohtadega või keeldumist motiveerida. Seepärast leian, et kolleegium on

seda põhimõtet ja kohustust eiranud, sest jättis menetlusosaliste väited tähelepanuta. Otsuses tehtud

viide Riigikohtu üldkogu varasemale lahendile asjas nr 3-4-1-10-04 on vaid näiv põhjendus. Viidatud

otsuses on samuti jäetud motiveerimata, miks kohus pole vastanud menetlusosaliste väidetele.

Põhiseaduse § 139 lg-st 1 nähtub, et õiguskantsleri olulisim ülesanne on põhiseaduslikkuse

järelevalve. Õiguskantsleri arvamuses esitatud väidete tähelepanuta jätmine pole kooskõlas selle

põhiseadusliku institutsiooni pädevuse, riigi kooskõlalise tegevuse nõude ja põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse põhimõtetega.

Kolleegiumi valitud tee pole ka mõistlik. Samas asjas võib apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses

taotleda põhiseaduslikkuse järelevalvet uuesti, viidates teistele võimalikele vastuoludele. Ka teistes

analoogilistes asjades võib tekkida juhtimisõiguse peatamise põhiseaduslikkuse küsimus. See võib

viia seni käsitlemata vastuolude hindamiseni, kui kohtud seda Riigikohtult taotlevad. Mõistetavalt on

niisugune korduv põhiseaduslikkuse kontrollimine vastuolus kohtumenetluse ökonoomia

põhimõttega. Erinevad kohtulahendid (juhtimisõiguse peatamine on/ei ole Põhiseadusega kooskõlas)

eksitavad avalikkust ning tingivad ebakindlust õiguse kohaldamisel. Kohtumenetluse ajal pole

kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse peatamine minu arvates põhimõtteliselt võimalik ja selle

karistuse kohaldamise õiguspärasus aastaid pärast karistusotsust on küsitav.

Endiselt jääb ebaselgeks, seda ka käesolevas asjas teostatava konkreetse normikontrolli raames, kas

juhtimisõiguse peatamise regulatsioon seadustes on kooskõlas Põhiseadusega või ei ole. Riigikohus

on seni võtnud vaid seisukoha, et see regulatsioon pole vastuolus Põhiseaduse § 23 lg-ga 3. Teistele

võimalikele vastuoludele pole Riigikohus hinnangut andnud, kuigi menetlusosalised on seda

taotlenud.

Leian, et juhtimisõiguse peatamise praegu kehtiv regulatsioon on Põhiseadusega abstraktselt

vastuolus selle karistuse proportsionaalsuse ja võrdsuspõhiõiguse osas ning nõuetekohase menetluse

puudumise tõttu. Viimane vastuolu on oluline ka selles asjas – konkreetse normikontrolli teostamisel.

Liikluskorda rikkunud isikul ei ole võimalik esitada väiteid juhtimisõiguse peatamise või selle

kestuse vastu. Juhtimisõiguse peatamisel sisulist menetlust ei toimu. Liiklusseaduse §-s 413 sätestatud

tagajärg saabub fataalselt pärast väärteomenetluses määratud karistuse jõustumist. Kui isikule on

määratud liikluskorra rikkumise eest ka väike rahatrahv, siis järgneb automaatselt ikkagi

juhtimisõiguse peatamine Liiklusseaduse § 413 alusel. Rahatrahvi määramisel ei toimu mingit arutelu

juhtimisõiguse peatamise üle. Samuti pole väärteoasja kohtuvälisel menetlejal õigust otsustada

juhtimisõiguse peatamise vajalikkuse või selle kestuse üle. Selline menetlus on minu arvates

Põhiseadusega vastuolus.

Järelikult on õige I. Bernardovi Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuse põhjendus – juhtimisõiguse

peatamisel on rikutud tema põhiõigusi, sest juhtimisõiguse peatamise menetlus polnud nõuetekohane.

Tallinna Halduskohtu otsuses seevastu leiti, et kuna juhtimisõiguse peatamine on vastuolus

Põhiseaduse § 23 lg-ga 3, siis pole vajalik analüüsida võimalikke teisi vastuolusid Põhiseadusega.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse tulemusel on Tallinna Halduskohtu kehtiv otsus,

millega tühistati juhtimisõiguse peatamise otsus, sisuliselt põhjendamata. Ainsa põhjenduse – väite,

et juhtimisõiguse peatamine on vastuolus Põhiseaduse § 23 lg-ga 3 – on Riigikohus tunnistanud

ebaõigeks. Kuna jõus on kohtuotsus juhtimisõiguse peatamise otsuse tühistamise kohta, siis puudub

I. Bernardovil otsene huvi talle soodsa kohtuotsuse muutmiseks ja apellatsioonkaebuse esitamiseks.

Kui mingitel põhjustel, näiteks ebakindluse tõttu ei esita apellatsioonkaebust ka ARK, siis jääb jõusse

kohtuotsus, millel põhjendused ilmselgelt puuduvad.

Tõnu Anton

Kohtunik