3-2-1-133-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-133-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa

Kohtuasi

AS TVMK hagi AS Origin vastu töövõtulepingu lõpetamiseks

ja 166 489 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. juuni 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/850/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Origin kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

8. november 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2004. a otsus

osas, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu

17. veebruari 2004. a otsus 166 489 krooni ja riigilõivu 10 000

krooni väljamõistmiseks ning saata asi selles osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2004. a

otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada AS-le Origin kassatsioonkaebuselt 6. juulil 2004. a

tasutud kautsjon, 1 664 (üks tuhat kuussada kuuskümmend

neli) krooni ja 90 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hageja esitas 1. oktoobril 2001. a Tallinna Linnakohtule hagiavalduse, milles palus tunnistada

õigust lõpetada AS TVMK ja AS Origin vahel 8. veebruaril 2001. a sõlmitud töövõtuleping, lugedes

selle lõpetatuks kohtuotsuse jõustumise päevast, ning kohustada kostjat tagastama hagejale alusetult

saadud 166 489 krooni. Hagiavalduse kohaselt lepiti pooltevahelise lepinguga kokku viie

gaasigeneraatori ja S.R.G. tüüpi kuivatusseadme ümberseadistamise töödes, et optimeerida nende

gaasikulutusi. Tööde kogumaksumuseks oli 250 000 krooni. Hageja tasus kostjale ettemaksuna

mitmes järgus kokku 166 489 krooni. Lepingu p 4 kohaselt oli kostja tehtava töö lõpptulemuseks ette

nähtud gaasi 12"20%-line kokkuhoid. Kostja p-s 4 sätestatud kohustust ei täitnud ning rikkus sellega

lepingu p 1.1 alap-s 8 sätestatud tähtaega. Nimelt pidid tööd olema tehtud 1"1,5 kuu jooksul pärast

ettemaksu tegemist. Hageja tegi esimese ettemakse 13. märtsil 2001. a, seega pidid tööd olema

lõpetatud hiljemalt 1. maiks 2001. a. Kostja juhtiva inseneri S. "ahhovi kirjast nähtuvalt katkes töö

tegemine kostjapoolse finantseerimise puudumise tõttu. Kostjal ei olnud seaduslikku alust

lepingujärgsete tööde tegemiseks, sest tal kui peatöövõtjal ja tööde teostajal S. "ahhovil ei olnud

tegevuslitsentsi ning pädevustunnistust. Vaatamata korduvatele nõudmistele ei ole kostja esitanud

tehtud tööde kohta akti.

2. Vastuses hagiavaldusele kostja hagi ei tunnistanud, leides, et hageja 16. mai 2001. a kirja kohaselt

oli tööde teostamise tähtaega pikendatud 28. maini 2001. a. Kostja esitas hagejale tehtud tööde

aruande 24. mail 2001. a ning hageja tööde suhtes kirjalikke pretensioone ei esitanud. Gaasi

ökonoomia effekt hageja valmistatava toodangu ühiku kohta moodustas juba 4. mail 2001. a 4 %. Sel

viisil olid lepingus ettenähtud tööd tehtud kuni 24. maini 2001. a, s.o kuni hagejaga kooskõlastatud

tähtajani (28. mai 2001. a). Edaspidiste tööde tegemiseks oli poolte vahel vaja kooskõlastada tööde

tegemise korra graafik lakkamatult toimiva tootmise tingimustes. Hageja hoidis graafiku

kooskõlastamisest kõrvale ning seetõttu ei saanud kostja lepingujärgseid töid lõpetada. S. "ahhov ei

ole kostja juhatuse liige ning tal polnud õigust esitada dokumente kostja nimel. Lepingus ettenähtud

tööde tegemiseks ei ole Vabariigi Valitsuse 8. mai 1990. a määruse nr 90 järgi tegevuslitsents vajalik.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 17. veebruari 2004. a otsusega hagi ja tunnustas hageja õigust

lõpetada pooltevaheline töövõtuleping, luges lepingu lõpetatuks kohtuotsuse jõustumise päeval ja

mõistis kostjalt hageja kasuks välja 166 489 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt juhindus kohus TsK §-dest 173, 174, 222 ning § 365 lg-st 1 ja

§ 477 lg-test 1 ja 2. Asjas on tuvastatud, et hageja kandis 13. märtsil 2001. a kostja arvele

ettemaksuna 125 000 krooni ja täitis sellega oma osa lepingus ettenähtud rahalisest kohustusest.

Seega oli kostjal võimalik asuda koheselt lepinguliste kohustuste täitmisele. Tööde tegemiseks oli

kostjale lepingu kohaselt ette nähtud kuni 1,5 kuud esimese sissemakse laekumise päevast, s.o

2001. a maikuu esimeste päevadeni. Kostja taotlusel pikendati lepingu tähtaega veel kuni 28. maini

2001. a. ja hageja hoiatas selle tähtaja ületamisel lepingu katkestamisest. Vaatamata hageja 20. juunil

2001. a esitatud nõudmisele, ei ole kostja käesoleva ajani esitanud hagejale lepingu p 3.2 kohaselt

teostatud tööde akti. Kohus määras ekspertiisi ja täiendekspertiisi lepingus märgitud tööde tegemise

kohta, kuid ekspertide vastused olid lakoonilised ja sisuliselt põhjendamatud. Seetõttu jättis kohus

esitatud erinevad ekspertarvamused tähelepanuta. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et vaidlusaluse

lepinguga (p 4) ette nähtud eesmärki, kindlustada gaasi 12"20%-line kokkuhoid, ei saavutatud. Kostja

ülehindas oma võimeid, ta ei tundnud tootmisprotsessi, tal puudusid vastavad litsentsid ning tema

äriregistris registreeritud põhitegevusalad erinesid lepingus ettenähtud ülesannetest. Seetõttu saavutas

kostja ajutiselt vaid 4%-lise gaasi kokkuhoiu, mis oli napilt veerand lepingu eesmärgist. Poolte vahel

ei olnud lepinguga ette nähtud tööde etapiviisilist tegemist nagu kostja väitis. Kostja püüdis oma

lepingulisi kohustusi täita ja kandis sellega seoses kulutusi, kuid ta ei ole selle kohta vastavat akti

esitanud. Seega on kostja kohustatud hagejale tagastama alusetult saadud 166 489 krooni.

4. Kostja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes linnakohtu otsuse tühistada ja

saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus muutis 22. juuni 2004. a otsusega linnakohtu otsust põhjenduste osas ja

osas, millega loeti leping lõpetatuks kohtuotsuse jõustumise kuupäeval. Muus osas jäeti linnakohtu

otsus muutmata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu järeldusega, et kostja ei saavutanud gaasi 12"20%-list

kokkuhoidu, mis oli lepingu sõlmimise eesmärgiks. Kostja ei suutnud lõpetada töid lepingu p-s 1

ettenähtud 1"1,5-kuulise tähtaja jooksul ja palus pikendada lepingu kehtivust 28. maini 2001. a, kuid

ei täitnud kokkulepitud kohustust ka selleks tähtpäevaks. Tsiviilkoodeksi § 355 järgi kohustub

tööettevõtja tööettevõtulepingu järgi omal riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö kas

tellija või omast materjalist, tellija aga kohustub tehtud töö vastu võtma ja selle eest tasuma. Kuna

kostja kokkulepitud kohustust ei täitnud, siis tekkis hagejal kui töö tellijal TsK § 365 lg 2 alusel õigus

loobuda lepingust ja nõuda kahju hüvitamist. Hageja esitas 7. juunil 2001. a kostjale pretensiooni,

milles teatas, et loeb lepingu tühistatuks ja nõuab tagasi lepingu järgi juba tasutud summa. Kuna

hageja loobus lepingust juba 2001. a juunis, siis on leping lõppenud. Seega ei ole linnakohtu otsus

õige osas, millega loeti leping lõpetatuks kohtuotsuse jõustumise kuupäeval, ja see osa tuleb

kohtuotsusest välja jätta. Ringkonnakohtu arvates pidanuks linnakohus hindama ka ekspertide

arvamust kui tõendit. Ringkonnakohus hindas ekspertide arvamust ise asja linnakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata ning leidis, et see tõend kinnitab küll töö tegemist, mitte aga seda, et

lepingus ettenähtud töö oleks tehtud ja saavutatud tulemus, mille kostja pidi lepingu järgi

garanteerima. Ringkonnakohus ei pidanud asja lahendamise seisukohalt oluliseks vaidlust

tööettevõtjal litsentsi olemasolu vajalikkuse, teadmiste ja tööoskuste olemasolu või puudumise kohta

ning lepingus ettenähtud tulemuse saavutamise võimalikkuse kohta. Oluline on, et lepingus

kokkulepitud tulemus jäi saavutamata. Asjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid töö valmimist, mille

kostja pidi TsK § 355 kohaselt omal riisikol tegema ning seega puudus kostjal alus saada ka

lepingujärgset tasu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asi

samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei hinnanud kohtud kogu vaidlusaluse lepingu sisu, vaid ainult osa, mis

puudutab lepingu täitmise tähtaega ja lepingu tulemusena 12"20%-lise gaasi kokkuhoiu saavutamist.

Lepingu p 2.2 järgi sisaldas lepingu maksumus ka teisi töid, ning kohtud pole tuvastanud, et need

tööd jäid tegemata. Kohtud ei põhjendanud, miks kostja jääb tehtud tööde osas lepingujärgsest tasust

ilma. Kohtud ei motiveerinud ka, miks nad ei arvestanud kostja väidet, et tööd jäid lõpuni teostamata

seetõttu, et hageja ei teinud tööde tellijana piisavaid vaheaegu nn katkematus tööprotsessis. Hageja

hoidis sellekohase graafiku esitamisest ja kooskõlastamisest kõrvale. Seega ei võimaldanud hageja

kostjal lepingus ettenähtud töid lõpule viia. Kohtud jätsid seejuures põhjendamatult kohaldamata TsK

§ 370 lg 2. Samuti tuli kassaatori arvates rakendada TsK § 365 lg-t 3. Ringkonnakohus rikkus TsMS

§ 231 lg-t 4, kui tunnustas hageja õigust leping lõpetada viitamata seejuures asjas kohaldatavatele

seadusesätetele. Ringkonnakohus toetas sisuliselt linnakohtu ebaõiget seisukohta, et kohaldada tuleb

TsK § 477 lg-d 1 ja 2.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 297 lg 1, kui asus hindama ekspertarvamusi, mida esimese astme

kohus ei hinnanud. Ringkonnakohus järeldas ekspertarvamustest, et töid oli teostatud 60 % ulatuses

ja vähemalt 177 000 krooni maksumuses, kuid leidis ikkagi, et see ei anna alust kostja vastu hagi

rahuldamata jätmiseks.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel osaliselt tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb 166 489 krooni nõudes saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. 1. juulini 2002. a kehtinud TsK § 355 kohaselt kohustus tööettevõtulepinguga tööettevõtja omal

riisikol tegema tellija ülesandel kindlaksmääratud töö kas tellija või omast materjalist, tellija kohustus

aga töö vastu võtma ja selle eest tasuma. Seega on töövõtuleping suunatud teatud konkreetse

tulemuse saavutamisele. Kohtud on tuvastanud, et pooled leppisid 8. veebruaril 2001. a sõlmitud

töövõtulepingus kokku lepingu p-s 1.1 märgitud tööde tegemises kogumaksumusega 250 000 krooni

ning lepingu p 4.1 kohaselt oli tehtavate tööde lõpptulemusena ümberseadistatavatel masinatel ette

nähtud gaasi 12"20 protsendiline kokkuhoid. Tööettevõtja lepingujärgseks kohustuseks oli seega

saavutada masinatel gaasi 12"20 protsendiline kokkuhoid. Kohtud on õigesti tuvastanud, et lepinguga

kindlaksmääratud tulemust ei saavutatud. Kostja tagatud gaasi 4 protsendilist kokkuhoidu üheks

kuuks ei saa lugeda ka lepingu osaliseks täitmiseks.

10. Tsiviilkoodeksi § 365 lg 1 sätestas, et juhul, kui tööettevõtja ei asu õigeaegselt lepingut täitma või

teeb tööd niivõrd aeglaselt, et selle lõpetamine tähtajaks muutub ilmselt võimatuks, on tellijal õigus

loobuda lepingust ja nõuda kahjude hüvitamist. Ringkonnakohus tugines oma otsuses TsK § 365 lg-

le 2, mis sätestas tellija õigused juhul, kui tööettevõtja ei tee töid nõuetekohaselt. Hageja viitas

hagiavalduses asjaoludele, et tööettevõtja ei teinud töid nõuetekohaselt ja tähtaegselt. Eeltoodut

arvestades oli ringkonnakohtu kohaldatud õiguslik alus ebatäpne. See asjaolu ei viinud aga asja

ebaõigele otsustamisele, sest nimetatud sätted kehtestasid tellijale lepingu rikkumiste puhuks

analoogsed õigused. Ringkonnakohus leidis õigesti, et pooltevaheline leping tuleb lugeda tööettevõtja

rikkumise tõttu lõppenuks. Tellijal oli TsK § 365 lg-te 1 ja 2 alusel õigus lepingust loobuda ja ta on

seda õigust kasutanud.

11. Tulenevalt TsK § 365 lg-test 1 ja 2 esitas hageja nõude lepingu järgi alusetult saadud ettemaksu

166 489 krooni tagastamiseks. Kostja vastuväidete kohaselt hõlmas lepingu maksumus ka töid, mis

olid tehtud ning kostjal oli õigus saada nende eest lepingujärgset tasu. Ringkonnakohus kostja väitele

hinnangut ei andnud ja leidis vaid, et tehtud tööd ei kinnitanud seda, et lepingus kokkulepitud

tulemus saavutati ning seetõttu polnud kostjal alust saada ka lepingujärgset tasu. Oma järeldust

ringkonnakohus ei põhjendanud. Samuti leidis kostja, et lepingus ettenähtud tööd jäid lõpule viimata

hagejast sõltunud põhjustel, sest hageja kui tööde tellija ei teinud katkematus tööprotsessis vaheaegu

ning hoidis sellekohase graafiku esitamisest ja kooskõlastamisest kõrvale. Ringkonnakohus jättis

selle kostja väite tähelepanuta ning ei hinnanud kas esitatud asjaolud on aluseks TsK § 370 lg 2

kohaldamisele. Seega ei vasta ringkonnakohtu otsus TsMS § 330 lg-tes 4 ja 6, § 95 lg-s 1, § 231 lg-

s 4 ja § 227 lg-s 1 sätestatud nõuetele.

12. Eeltoodud protsessiõiguse normide rikkumine viis tuvastatud asjaoludest väära järelduse

tegemiseni ning materiaalõiguse normi väära kohaldamiseni. Ringkonnakohus jättis TsK § 365 alusel

esitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestamata tsiviilõiguses kehtiva üldise põhimõtte, et

kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu.

Puutuvalt töövõtulepingute regulatsiooni on nimetatud põhimõte sätestatud TsK § 365 lg-s 3, mille

järgi on mõjuvatel põhjustel tellijal õigus igal ajal lepingust loobuda, makstes tööettevõtjale tasu

tehtud töö eest ja hüvitades talle lepingu lõpetamisega tekitatud kahjud, tasaarvestades selle, mis

tööettevõtja lepingu lõpetamise tagajärjel säästis või omandas. Kahju hüvitamise üldine põhimõte

laieneb aga ka juhtumeile, kui tellija loobub lepingust TsK § 365 lg-tes 1 või 2 nimetatud alustel.

Samasugusele seisukohale on Riigikohtu tsiviilkolleegium asunud oma 23. septembri 2003. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-98-03 (RT III 2003, 27, 284). Ringkonnakohtul tuleb eeltoodut arvestades asja

uuel läbivaatamisel esitatud tõendite (s.h tehtud ekspertarvamuste) alusel hinnata, kas hageja nõutud

kahjutasu kostjalt tervikuna väljamõistmine oli põhjendatud.

13. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele ekspertarvamuste esmakordse hindamise kohta

apellatsioonimenetluses, selgitab kolleegium, et tõendid esitati esimese astme kohtule ning vastavalt

TsMS § 330 lg-le 4 oli ringkonnakohtul õigus neile oma otsuses tugineda. Ekspertarvamuste

hindamata jätmine linnakohtus ei olnud asja õigema ja kiirema lahendamise huvi silmas pidades

aluseks asja TsMS § 333 lg 2 järgi esimese astme kohtusse tagasisaatmisele. Apellatsioonikohtul oli

endal võimalik TsMS § 95 kohaselt tõendeid hinnata.

A. Kull, P. Jerofejev, L. Laarmaa