3-2-1-137-04 · Riigikohus

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-137-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed P. Jerofejev ja L. Laarmaa

Kohtuasi

OÜ Pärlen A. K. pankrotiavaldus.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18. juuni 2004. a

määrus tsiviilasjas nr 2-2/948/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lia Kure erikaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. november 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

18. juuni 2004. a määrus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks

2. Erikaebus rahuldada.

3. Tagastada Jüri Kukele 6. juulil 2004 Lia Kure erikaebuselt

tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 23. veebruari 2004. a määrusega algatati võlgniku pankrotiavalduse alusel OÜ

Pärlen A. K. pankrotimenetlus. Ajutiseks pankrotihalduriks nimetati Andrus Õnnik. Ajutine

pankrotihaldur esitas 10. märtsil 2004. a pankrotimenetluses aruande, milles palus pankrotiseaduse

(PankrS) § 29 lg 1 alusel pankrotimenetluse lõpetada pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu,

sest võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ja puudub vara tagasivõitmise ja

tagasinõudmise võimalus. Võlgnikul on võlgu vähemalt 357 647 krooni 42 sendi eest, kuid võlgniku

vara realiseerimisväärtus ei ületa 6 000 krooni. Tegevust taastada ei ole võimalik.

2. Pärnu Maakohus lõpetas 27. aprilli 2004. a määrusega pankrotimenetluse PankrS § 29 lg 1 alusel

pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Kohus luges ajutise pankrotihalduri aruande põhjal

tuvastatuks, et võlgnikul ei ole vara pankrotimenetluse kulude katteks ning puudub vara

tagasivõitmise ja tagasinõudmise võimalus. Ükski võlausaldaja ei nõustunud pankrotimenetluse

kulude katteks kohtu deposiiti raha maksma. Võlgnik nimetas esmase maksejõuetuse põhjustena

kaupade tellimise ja realiseerimise sesoonsust ja Tallinna mnt remonti 1999. a kevad-suvisel hooajal.

Ajutine haldur kinnitas seda põhjust kohtuistungil. Võlgniku maksejõuetuse põhjuseks peab ajutine

haldur ebarahuldavat riski hindamist äriplaani koostamisel ja elluviimisel ning piisavate

omavahendite puudumist. Ajutine haldur ei tuvastanud, et võlgniku juhatuse liige oleks oma

kohustusi tahtlikult või raske hooletuse tõttu rikkunud. Võlgniku tegevuses pankrotikuriteo või

majanduskuriteo tunnuseid ei ilmnenud. Makseraskustest jagusaamiseks võeti ette uusi äriprojekte,

millest ükski ei õnnestunud sellisel määral, et tasuda vanad võlad. Äriühingu sisulise tegevuse

lõppemise järel 2002. aasta kevad-suvisel perioodil oli välja kujunenud võlgniku maksejõuetus.

3. Pärnu Maakohtu määruse peale esitas võlausaldaja Lia Kurg erikaebuse, milles palus maakohtu

määruse tühistada ja saata asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Erikaebuse põhjenduste

kohaselt oli OÜ Pärlen A. K. pankrotiseisundis sisuliselt juba 31. detsembril 2002. a, millest annab

tunnistust osaühingu bilanss. Ettevõte oli maksejõuetu ilmselt ka kaebuse esitajaga rendilepingu

sõlmimise ajal, sest tasuda ei suudetud ühegi kuu renti. Võlgnevuse tasumise kokkuleppe sõlmimisel

2000. aasta veebruaris võttis osaühingu juhatuse liige põhjendamatu riski, mis on raske juhtimisviga.

Osaühingu juhatuse liige ei järginud äriseadustiku (ÄS) §-s 176 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab

osaühingul olema netovara mitte vähem kui 50% osakapitalist. Selle langemisel alla ettenähtud

suuruse peab juhatus ÄS § 171 kohaselt kokku kutsuma osanike koosoleku. Samuti ei täitnud

juhatuse liige ÄS § 180 lg-s 5š sätestatud kohustust esitada viivitamatult kohtule osaühingu

pankrotiavaldus, kui osaühing on maksejõuetu. Pankrotiavalduse esitamisega viivitamine oli

äriühingu ja võlausaldajate huve kahjustav tegevus, mis on raske juhtimisviga. PankrS § 28 lg 2

kohaselt tulnuks kohtul lahendis märkida, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske

juhtimisviga.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2004. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

erikaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et võlgniku maksejõuetuse

põhjuseks ei olnud raske juhtimisviga pankrotiseaduse mõistes. Nii osaühingu netovara vähenemine

alla seaduses ettenähtud alampiiri kui pankrotiavalduse esitamisega viivitamine ei ole sellisteks

asjaoludeks. Asjas tuvastati, et võlgniku maksejõuetus oli tingitud mitmetest asjaoludest, mis ei

välista juhatuse liikme vastutust oma kohustuste rikkumise eest. Pankrotiavalduse esitamisega

viivitamine juhatuse liikme poolt võis olla äriühingut ja äriühingu võlausaldajate huve kahjustav, kuid

nimetatud asjaolust ei tulene üheselt, et tegemist oleks raske juhtimisveaga PankrS § 28 lg 2

tähenduses.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

5. L. Kurg esitas ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule erikaebuse, milles palus ringkonnakohtu

määruse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Erikaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud protsessiõiguse norme ning

oluliselt rikkunud materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus andis määruse kirjalikus menetluses ja

kuna võlausaldajat esimese astme kohtus menetlusse ei kaasata, siis ei olnud tal võimalik osaleda

protsessis, kus otsustati tema õiguste üle.

Kui on selge, et tehti raske juhtimisviga, peab kohtumenetluses olema tõendatud, et raske

juhtimisviga ei mõjutanud võlgniku võimalusi võlgade tasumiseks. Pankrotiavalduse õigeaegne

esitamine oleks võimaldanud täita võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses. Pankrotiavalduse

õigeaegne esitamata jätmine on raske juhtimisviga. Pankrotiavalduse esitamata jätmine mõjutas

otseselt olulise osa vara vähenemist. Kohus ei või pankrotimenetluses jätta tähelepanuta võlausaldaja

väiteid põhjusel, et tal on võimalik tõstatada juhatuse liikme vastutuse küsimust ÄS § 187 lg 2 alusel.

6. OÜ Pärlen A. K. erikaebuses tooduga ei nõustunud. Erikaebuse esitajal oli võimalus oma õigusi

pankrotimenetluses kaitsta, kuid erikaebuse esitaja loobus sellest, jättes deposiitarvele vajalikud

summad tasumata. PankrS § 28 lg-s 2 on kirjas, mida loetakse raskeks juhtimisveaks. Rasket

juhtimisviga ei ole tuvastatud.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu määrus tuleb tühistada pankrotiseaduse väära tõlgendamise

tõttu ja asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks

8. Ekslik on erikaebuse sisukoht, et ringkonnakohus poleks tohtinud L. Kure erikaebust läbi vaadata

kirjalikus menetluses.

Pankrotiseaduse § 3 lg 2 järgi kohaldatakse pankrotimenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut, kui pankrotiseadusest ei tulene teisiti. TsMS § 302 lg 5 kohaselt peab apellant juhul, kui ta

soovib asja arutamist kohtuistungil, seda apellatsioonkaebuses märkima. Kui apellant ei ole kaebuses

märkinud, et ta soovib asja arutamist kohtuistungil, loetakse, et ta asja arutamist kohtuistungil ei

soovi. TsMS § 302 lg 9 sätestab, et erikaebusele kohaldatakse apellatsioonkaebuse kohta sätestatut,

kui see ei ole erikaebuse olemusega vastuolus. Vastavalt TsMS § 316 lg-le 3 võib kohus vaadata

erikaebuse läbi kirjalikus menetluses protsessiosalisi kohtusse kutsumata. Kolleegium leiab, et kui

võlgniku avalduse alusel algatatud pankrotimenetlus lõpetatakse PankrS § 28 lg 2 alusel ning

pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale esitab erikaebuse võlausaldaja, tuleb kaebus läbi

vaadata kohtuistungil, kui võlausaldaja on kaebuses märkinud, et ta soovib asja arutamist

kohtuistungil.

Kuna maakohtu määruse peale esitatud erikaebuses L. Kurg ei märkinud, et ta soovib kaebuse

läbivaatamist kohtuistungil, siis oli apellatsioonikohtul õigus vaadata erikaebus läbi kirjalikus

menetluses protsessiosalisi kohtusse kutsumata.

9. L. Kurg vaidlustas maakohtu määruse põhjusel, et kohus rikkus PankrS § 28 lõiget 2. Kaebaja

leidis, et OÜ Pärlen A. K. maksejõuetuse põhjuseks oli raske juhtimisviga ning kohus oleks pidanud

seda märkima määruses, millega ta pankrotimenetluse lõpetas. Kaebaja hinnangul rikkus võlgniku

juhatuse liige ÄS § 171 lõiget 2 ja § 180 lõiget 5š, mida tuleb lugeda raskeks juhtimisveaks.

10. Kolleegium ei soostu ringkonnakohtu seisukohaga, et osaühingu netovara vähenemine alla

seaduses ettenähtud alampiiri ja pankrotiavalduse esitamisega viivitamine ei saa olla pankrotiseaduse

mõistes raskeks juhtimisveaks.

Äriseadustiku § 171 lg 2 paneb osaühingu juhatusele osanike koosoleku kokkukutsumise kohustuse

juhul, kui osaühingul on netovara (bilansi aktiva üldsumma miinus passivas näidatud kohustuste

üldsumma) järel vähem kui pool osakapitalist või vähem kui sama seadustiku paragrahvis 136

nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus ja

majandusaasta aruande kinnitamist otsustava osanike koosoleku toimumiseni jääb rohkem kui kaks

kuud. Äriseadustiku § 180 lõike 5š kohaselt peab juhatus esitama viivitamatult kohtule osaühingu

pankrotiavalduse, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust

olukorrast tulenevalt ajutine.

Pankrotiseaduse § 28 lg 2 teine lause sätestab, et raskeks juhtimisveaks loetakse füüsilisest isikust

võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme poolt oma kohustuse rikkumist tahtlikult

või raske hooletuse tõttu. Kolleegium on seisukohal, et ÄS § 171 lõikes 2 ja § 180 lõikes 5š

sätestatud kohustuse tahtlikku või raske hooletuse tõttu rikkumist tuleb käsitada raske juhtimisveana.

Sellise järelduse tegemisel arvestab kolleegium seda, et nende kohustuste täitmata jätmise eest on

seadusandja ette näinud ka kriminaalvastutuse.

11. Kolleegium peab siinkohal vajalikuks märkida, et PankrS § 28 lg 1 kohaselt peab kohus juhul, kui

pankrotimenetluses ilmneb, et võlgnik on seoses maksejõuetuse tekkimisega pannud toime kuriteo

tunnustega teo, teatama sellest prokurörile või politseile kriminaalmenetluse alustamise

otsustamiseks.

12. Asja uuel läbivaatamisel peab kohus võtma esmalt seisukoha, kas võlgniku juhatuse liige on

tahtlikult või raske hooletuse tõttu rikkunud ÄS § 171 lõikes 2 või § 180 lõikes 5š sätestatud

kohustust. Kui võlgniku juhatuse liige on neis sätetes märgitud kohustusi rikkunud, peab kohus

hindama nende rikkumiste seost võlgniku maksejõuetuse tekkimisega. Kui võlgniku maksejõuetuse

põhjuseks on kohustuste rikkumine, tuleb see ka PankrS § 28 lg 2 kohaselt kohtulahendis ära

märkida.

A. Kull, P. Jerofejev, L. Laarmaa