3-3-1-70-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-70-04

Otsuse kuupäev

7. detsember 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Merle Saar-Johansoni jt kaebused justiitsministri käskkirjade

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. mai 2004. a

otsus haldusasjas nr 2-3/307/04

Menetluse alus Riigikohtus

Merle Saar-Johansoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

4. november 2004

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher

RESOLUTSIOON

Rahuldada Merle Saar-Johansoni kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. mai 2004. a otsus haldusasjas nr 2-

3/307/04 ja Tallinna Halduskohtu 30. septembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-875/03. Teha

asjas uus otsus, millega rahuldada Merle Saar-Johansoni kaebus ja tühistada justiitsministri

28. veebruari 2003. a käskkiri nr 158-k.

Välja mõista Justiitsministeeriumilt Merle Saar-Johansoni kasuks kantud õigusabikulud 20 000

krooni ulatuses ja tasutud riigilõiv 20 krooni.

Tagastada kautsjon Merle Saar-Johansonile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Justiitsministri 28. veebruari 2003. a käskkirjaga nr 158-k tuvastati notar Merle Saar-Johansoni

distsiplinaarsüütegu ja määrati karistuseks noomitus. Käskkirjaga loeti tuvastatuks

distsiplinaarsüütegu, mis seisnes tehingu tõestamise ajal kehtinud Notariaadiseaduse (NotS) § 52 lg 1

p-st 1 tuleneva ametikohustuse süülises mittetäitmises, kuna ta ei keeldunud seadusega vastuolus

oleva tehingu tõestamisest.

Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et kassaator tõestas 1999. a notari asendajana ehitise

kaasomandi lõpetamise lepingu, mille tulemusena jagati ehitis reaalosadeks selliselt, et kaasomandi

lõppemisel jäi elamu keskel asuv trepikoda ühe lepingupoole ainuomandisse ning lepingu teine pool

pääses oma omandile juurde üksnes teise poole omandi (trepikoja, koridori ja keldrikorruse) kaudu.

Kaasomandi jagamisega tekitati reaalosa, mille majanduslik funktsioneerimine sõltub teisest

reaalosast. Käskkirja kohaselt oli vaidlusaluse lepinguga elamu reaalosadeks jagamine vastuolus

Asjaõigusseaduse § 12 lg-ga 2 ja Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg-ga 4.Viidatud

normid on piisavalt selged ja üheselt mõistetavad. Süü vormiks oli käskkirja kohaselt hooletus, kuna

notar ei saanud aru oma teo laadist ja tähendusest, ei näinud ette vastuolu seadusega ega isikute

õiguste kahjustamist tulevikus, kuigi võis ja pidi seda ette nägema. Notari käitumine kahjustas ka

õiguskorra stabiilsust.

2. Kaebuses Tallinna Halduskohtule palus M. Saar-Johanson tühistada talle distsiplinaarkaristuse

määramise käskkiri. Kaebuse esitaja leidis, et notar on oma kohustuste täitmisel, sealhulgas seaduse

tõlgendamisel sõltumatu. AÕS § 12 lg 2 ja AÕSRS § 13 lg 4 ei ole praktilisel kohaldamisel selged ja

üheselt mõistetavad normid. Nende sätete mõistmine viisil, kuidas seda tegi kaebuse esitaja, oli

1999. a õiguspraktikas tavaline. Lepingu tõestamisel lähtus notar kaasomanike kokkuleppest ja

Tallinna Linnaplaneerimise Ameti kirjalikust kinnitusest, mille kohaselt ehitise jagamine ei ole

vastuolus maakorralduse nõuetega. Vaidlusaluste lepingute tõestamisel ei leidnud notar

kohusetundliku töö tulemusel ning tuginedes mõistlikele kaalutlustele alust notariaaltoimingu

tegemisest keeldumiseks ning oli kohustatud notariaaltoimingu teostama. Notar sai tehingute

tõestamisel kaaluda üksnes õiguslikke asjaolusid, kuid maakorralduslike ja ehitustehniliste asjaolude

hindamisel pidi lähtuma pädeva haldusorgani seisukohtadest. Sellises olukorras oli kaebaja arvates

välistatud notari süü õigusnormi ebaõigel rakendamisel.

3. Tallinna Halduskohtu 30. septembri 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-875/03 jäeti kaebus

rahuldamata. Kohus leidis, et kui leping või selle osa on vastuolus seadusega, on notari kohustuseks

keelduda sellise notariaaltoimingu teostamisest. Vastasel korral on tegemist distsiplinaarsüüteoga.

Käesoleval juhul on tegemist notari ametikohustuste süülise täitmata jätmisega. Kaebuse esitaja ei ole

lepingu tõestamisel lähtunud talle teada olevatest asjaoludest ning on seaduse rakendamisel eksinud

selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu. Süü seisneb eelkõige selles, et notar ei

mõistnud, et tulenevalt faktilistest asjaoludest ei ole võimalik tõestada lepingut esitatud kujul ega

kaasomandit poolte soovitud viisil lõpetada, kuid oleks seda kohusetundlikult tegutsedes ja

mõistlikele kaalutlustele tuginedes pidanud mõistma. Vaidlustatud käskkirjas on õigesti leitud, et

notar jättis süüliselt täitmata NotS § 52 lg 1 p-s 1 sätestatud ametikohustuse.

4. Apellatsioonkaebuses palus M. Saar-Johanson tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus,

millega tühistada vaidlustatud käskkiri.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2004. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu põhjendustega ja vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele leidis järgmist:

1. Karistuse määramise ajal kehtinud Notari distsiplinaarvastutuse seaduse (NotDVS) § 2 p 1

redaktsioonist ja Riigikohtu praktikas selle sätte varasemale redaktsioonile antud tõlgendusest

lähtuvalt tuleb ametikohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisena eelkõige mõista

notari eksimist selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu seaduse rakendamisel.

2. Käesoleval juhul on tõestamistoimingute käigus kohaldatud normide puhul tegemist selgelt

sätestatud ja üheselt mõistetavate normidega, mille kohaldamisel eksimine on olnud süüline. AÕS

§ 12 lg 2 ja AÕSRS § 13 lg 4 pinnalt peaks mõistlikule seaduse lugejale olema selge, et ehitist saab

jagada üksnes juhul, kui reaalosad moodustavad terviku, võimaldades eesmärgipärast kasutamist ilma

teise reaalosata.

3. Apellandi poolt viidatud kaalutlused (notarile ei jäänud tähelepanuta, et ühele reaalosale ei jää

trepikoda ehk sissepääsu, millele ta juhtis ka Tallinna linna tähelepanu, kuid viimane jäi arvamusele,

et tehing on kooskõlas seadusega; Tallinna Linnavalitsus pädeva organina planeerimise, ehituse ja

maakorralduse alal on leidnud, et ehitise jagamine on võimalik; jagamise tulemusena tekkiva reaalosa

kasutamine on võimalik, kuna sõlmitakse võlaõiguslik kokkulepe trepikoja kasutamiseks) ei ole

käsitletavad mõistlike kaalutlustena ega viita notari kohusetundlikule tööle.

4. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti seisukoht ehitise jagamise võimalikkusest ega ka linnavalitsuse

korraldused elamute reaalosadeks jagamise kohta ei võtnud notarilt kohustust kontrollida tehingute

vastavust seadusele.

5. Kaasomanike õigus asja jagamise viisis kokku leppida ei ole piiramatu, seadus võimaldab

reaalosadeks jagada vaid asju, mis on seaduse kohaselt jagatavad. Osade terviklikkuse hindamisel ei

oma lepingupoolte vaheline võlaõiguslik kokkulepe tähtsust. Mõistlikuks ei saa pidada kaalutlust, et

pooled soovisid just sellistel tingimustel lepingut sõlmida ja leppisid kokku tulevikus seatavate

servituutide osas. Notarile pidi olema teada, et korterite erastamise tõttu muutuvad reaalosade

omanikud, kokkulepe servituutide seadmiseks ei olnud aga igale järgmisele omanikule siduv.

6. Kuigi mitmed notarid on selliseid tehinguid tõestanud ja teada on ka üks vastav kohtulahend, ei ole

alust arvata, et tegemist oli 1999. aastal juristide hulgas valdava seisukohaga, vaid see viitab pigem

teatud väärpraktikale. Ka Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes (Tallinn 1996) on selgitatud,

millistel tingimustel on ehitiste reaalosadeks jagamine võimalik. Kohusetundlik notar peab olema

tutvunud ka õiguskirjandusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Kassatsioonkaebuses palub M. Saar-Johanson tühistada ringkonnakohtu otsuse teda puudutavas

osas ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator leiab:

1. Ringkonnakohus on tähelepanuta jätnud mõistlikke kaalutlusi puudutavad argumendid ja tõendid,

kuigi asjaolu, kas notar lähtus mõistlikest kaalutlustest, on käesolevas asjas määrav. Tähelepanuta

jäeti ka Tallinna Linnaplaneerimise Ameti seisukohad ehitise jagamise võimalikkuse kohta ja

kinnistusregistri asjakohased väljavõtted, samuti trepikojata reaalosa omanike õiguste tagamist

puudutavad argumendid.

2. Notari kaalutluste mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada, mida lugesid vaadeldaval ajal sarnastel

asjaoludel mõistlikuks teised kõrgharidusega juristid, mitte sellest, millise tõlgenduse annab hilisem

kohtupraktika. On ebaõiglane, et notareid karistatakse seaduse tõlgendamise eest, kui suur osa

kõrgkvalifitseeritud juristkonnast on asunud samasugustele seisukohtadele.

3. Notar ei saa jätta tehingut tõestamata seetõttu, et teoreetiliselt on võimalik vaidluse tekkimine või

ühe poole keeldumine võetud kohustuse täitmisest. Samuti ei saa keelduda notariaaltoimingu

tegemisest põhjusel, et tal on kahtlused õigusnormi tõlgenduse osas.

4. Kohus on vääralt kohaldanud tehingu tõestamise ajal kehtinud NotDVS § 2 lg-t 1. Käesoleval juhul

ei eksinud notar nii oluliselt, et tegemist oleks distsiplinaarsüüteoga. Asjas kogutud tõenditest nähtub,

et tehingud olid põhjalikult ette valmistatud ning puudus tahtlus või ettevaatamatus. Notar on AÕS

§ 12 ja AÕSRS § 13 lg-t 4 tõlgendades ja rakendades lähtunud faktilistest asjaoludest, poolte poolt

esitatud informatsioonist, maakorralduse küsimustes pädeva haldusorgani seisukohast ning jõudnud

järeldusele, et ehitis on jagatav reaalosadeks.

5. AÕS § 12 ja AÕSRS § 13 lg 4 ei ole selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavad õigusnormid.

Asjaõigusseadus ei sätestanud jagamatu asja mõistet ega täpsustanud, milliste kriteeriumide järgi

tuleb hinnata, kas asi moodustab terviku ning kas asja olemust on rikutud. Asjaõiguse

üldpõhimõtetega vastuolus on kohtute seisukoht, et kinnistud, mille sissepääs ei asu samal kinnistul,

võivad küll esineda ja olla kinnistusraamatusse kantud, kuid ehitist ei või jagada selliselt, et

niisugused kinnistud tekiksid.

7. Justiitsministeeriumi kirjalikus vastuses leitakse, et ringkonnakohtu otsus on õige ja õiglane

ning kassatsioonkaebus põhjendamatu. Vastuse kohaselt ei ole ringkonnakohus jätnud tähelepanuta

esitatud tõendeid ega argumente. Ringkonnakohus on osundanud üksikutele väärpraktika juhtudele,

millest ei saa järeldada, et kohtunikkonna seas valitsesid erimeelsused AÕS § 12 ja AÕSRS § 13 lg 4

tõlgendamisel. Osundatud normid on selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavad. Seda, kas notar lähtus

toimingu tegemisel mõistlikest kaalutlustest, saab hinnata konkreetsete asjaolude pinnalt. Käesolevas

asjas ei nähtu, millistele mõistlikele kaalutlustele tõlgendus tugines. Mõistlikuks kaalutluseks ei saa

pidada lähenemist, et ehitis on vaja igal juhul reaalosadeks jagada. Reaalosa moodustamine on

võimalik vaid siis, kui ühe reaalosa majanduslik funktsioneerimine ei sõltu teisest reaalosast. Poolte

kokkulepe ei saanud olla notari mõistlike kaalutluste alus, poolte seisukohad asja jagatavuse kohta ei

ole notarile siduvad. Vastuses ei nõustuta kassaatori väitega, et trepikojata reaalosa omanike õigused

oleksid igal juhul tagatud. Käesoleval juhul ei taganud notari tõestatud elamu reaalosadeks jagamise

leping, et osade omanikud saavad oma osa kindlasti eesmärgipäraselt kasutada.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 31. mai 2004. a otsusega haldusasjas nr 2-3/307/04

jäeti rahuldamata nelja notari apellatsioonkaebus ja rahuldamata nende kaebused justiitsministri

käskkirjade tühistamiseks, millega neile määrati distsiplinaarkaristus ametikohustuse süülise

mittetäitmise eest. Kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu nimetatud otsuse peale esitas vaid notar

M. Saar-Johanson.

9. Vaidlustatud käskkirja järgi mõisteti notar M. Saar-Johansonile distsiplinaarkaristus 1999. aastal

toime pandud rikkumise eest.

Sel ajal kehtinud Notari distsiplinaarvastutuse seaduse (NotDVS) § 2 sätestas:

"Notari distsiplinaarsüüteod on:

1. ametikohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas omakasu

ajendil notari tasumääradele mittevastava tasu võtmine;

2. vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega või

diskrediteerib notariametit, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime ametikohustuste

täitmisel või mitte."

Selle sätte alates 1. veebruarist 2002 kehtiva redaktsiooni kohaselt võib ametikohustuste süüline

täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine seisneda ka eksimises selgelt sätestatud ja üheselt

mõistetava õigusnormi vastu.

Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes ametikohustuse süüline täitmatajätmine selles, et tehingu

tõestamisel ei saanud notar aru, et tehing on seadusega vastuolus ega keeldunud sellise tehingu

tõestamisest. Tehing oli väidetavalt vastuolus Asjaõigusseaduse § 12 lg-ga 2 ja Asjaõigusseaduse

rakendamise seaduse § 13 lg-ga 4, mis käskkirja kohaselt on piisavalt selged ja üheselt mõistetavad

normid.

10. Nii Notariaadiseaduse (NotS) kehtiva redaktsiooni § 2 lg-s 2 kui ka varem kehtinud seaduse § 3

lg-s 2 rõhutatakse notari sõltumatust ametitoimingute tegemisel. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi

26. septembri 2000. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-00 (RT III 2000, 21, 234) rõhutati, et notariaadi

ees seisva eesmärgi saavutamiseks peab notar suhetes notariaaltoimingus osalejaga olema erapooletu

ning sõltumatu nii klientidest kui riigist.

11. Notariaadiseadus sätestab justiitsministri järelevalveõiguse notari ametitegevuse üle. NotDVS § 4

kohaselt on justiitsministril notarile distsiplinaarkaristuse määramise õigus. Alates 1. veebruarist

2002 kehtiva NotS § 5 lg 3 sätestab, et järelevalve ei laiene ametitoimingute sisule.

Notari sõltumatus ei tohi kujuneda küll takistuseks tema üle seadusega ette nähtud järelevalve

teostamisel, kuid riigi järelevalvepädevus notari ametitegevuse üle peab jääma piiridesse, mis

võimaldavad notaril oma ametit pidada täitevvõimust sõltumatult.

Ka tõlgendades kuni 1. veebruarini 2002 kehtinud NotS § 11 leidis halduskolleegium (26. septembri

2000. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-35-00), et justiitsministri järelevalveõigus notari ametitegevuse

üle pole absoluutne. Samas märgiti: "Ka Notari distsiplinaarvastutuse seaduse § 2 punktist 1, mis

muuhulgas nimetab notari distsiplinaarsüütegudena ametikohustuste süülise täitmata jätmise või

mittenõuetekohase täitmise, ei saa järeldada, et kogu notari ametialane tegevus kuulub

distsiplinaarmenetluse raames justiitsministri järelevalve alla. Notarile esitatav sõltumatuse nõue

piirab täitevvõimu kontrolli ulatust notari tegevuse üle. Justiitsministril ega ühelgi riigiorganil ei ole

õigust anda notarile kui avaliku halduse kandjale kohustuslikke juhendeid konkreetse

notariaaltoimingu tegemisel ega muul moel sekkuda notariaaltoimingute tegemisse. Samuti puuduvad

täitevvõimul volitused teostada järelevalvet notari ametialase tegevuse otstarbekuse üle."

12. Notar peab oma tegevuses juhinduma seaduslikkuse põhimõttest. Tema õigus ja kohustus

ametitoimingute teostamisel iseseisvalt otsustada toob kaasa valikud erinevate tõlgenduste vahel,

samuti otsustuse, kas teatud normi kohaldada või mitte.

Halduskolleegiumi eelpool juba viidatud lahendis leiti veel: "Notar, tehes notariaaltoiminguid oma

nimel ja vastutusel, peab lahendama õiguslikud küsimused kohusetundlikult ja professionaalselt, kuid

vastavalt oma isiklikule arusaamisele. Isegi siis, kui notari seisukoht osutub kohtumenetluse käigus

ebaõigeks, ei ole täitevvõimu sekkumine lubatav, kui notari arvamus tugines kohusetundliku töö

tulemusel mõistlikele kaalutlustele. Üksnes siis, kui notar on seaduse rakendamisel eksinud selgelt

sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu, on tegemist ametikohustuse süülise täitmata

jätmise või mittenõuetekohase täitmisega, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse."

13. Vaidluse ajendanud käskkirjas, millega tuvastati notari distsiplinaarsüütegu ja määrati talle

distsiplinaarkaristus, leiti, et "süü vormiks on hooletus, kuna notari asendaja ei saanud aru oma teo

laadist ja tähendusest, ei näinud ette, et tehingu tõestamine sellisel kujul on seadusega oluliselt

vastuolus ning võib tulevikus kahjustada isikute õigusi, kuigi võis ja pidi seda ette nägema".

Halduskolleegiumi arvates saab notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel olla

distsiplinaarkorras karistatav tegu vaid siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine

õigusnormi kohaldamisel (näiteks kui notar kohaldab mittekehtivat normi, normi tõlgendus hälbib

ilmselgelt väljakujunenud kohtupraktikast vms).

Käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et käskkirjas kirjeldatud tegu on toime pandud tahtlusega. Notar

jõudis distsiplinaarkaristuse kohaldamiseni viinud tehingu tõestamiseni asjakohaseid õigusnorme

tõlgendades. Asjas pole tuvastatud, et vaidluse ajendanud tehingu tõestamise ajal oli välja kujunenud

kaasomandis oleva ehitise reaalosadeks jagamise küsimuses ilmselgelt teistsugune kohtupraktika,

sealhulgas Riigikohtu lahendite näol, millest notar oleks saanud kohaldatavate normide tõlgendamisel

juhinduda. Tuvastatud pole ka muid asjaolusid, mis võimaldaksid pidada notari eksimist õigusnormi

kohaldamisel raskeks.

Eeltoodud tõttu ei olnud käesoleval juhul põhjendatud distsiplinaarkaristuse määramine

ametikohustuse täitmata jätmise eest.

14. Halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada. Kolleegium peab võimalikuks teha asjas

uue otsuse, millega rahuldatakse M. Saar-Johansoni kaebus ja tühistatakse justiitsministri

28. veebruari 2003. a käskkiri nr 158-k.

15. HKMS § 93 lg 1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti, välja tema poolt

kantud kohtukulud. HKMS § 93 lg 6 sätestab, et kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta ka kohtukulude jaotust. Kuna Riigikohus tühistab halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused ning teeb asjas uue otsuse, tuleb lahendada ka kohtukulude väljamõistmise

küsimus.

Halduskohtus taotles M. Saar-Johansoni esindaja 7009 krooni ja 20 sendi suuruse kantud

õigusabikulu ja 10 krooni suuruse riigilõivu väljamõistmist (halduskohtu tl-d 112, 114 ja 117).

Ringkonnakohtus on taotletud apellatsiooniastmes tasutud riigilõivu (10 krooni) ja kantud

õigusabikulu väljamõistmist 9787 krooni ja 10 sendi ulatuses (ringkonnakohtu tl-d 56, 58, 64 ja 65).

Riigikohtu halduskolleegiumi istungil 4. novembril 2004 esitas kassaatori esindaja taotluse

kassatsiooniastmes kantud kohtukulude väljamõistmiseks ja kohtukulude nimekirja.

Kassatsioonimenetluses õigusabi eest tasutud summa, mille väljamõistmist taotletakse, on 23 484

krooni ja 36 senti.

Seega on kogu kohtumenetluse jooksul kantud õigusabikulude suurus, mille väljamõistmist

taotletakse, 40 280 krooni ja 66 senti, ning tasutud riigilõiv 20 krooni. HKMS § 87 lg-st 2 tulenevalt

võib kohus õigusabikulusid vähendada, kui need on põhjendamatult suured. Riigikohtu

halduskolleegium leiab, et summat, mille väljamõistmist taotletakse, tuleb vähendada. Arvestades

kohtuasja mahtu ja keerukust peab kolleegium mõistlikuks ja põhjendatuks välja mõista

Justiitsministeeriumilt Merle Saar-Johansoni kasuks kantud õigusabikulu 20 000 krooni ja tasutud

riigilõivu 20 krooni.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld