3-1-1-123-04 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-123-04

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 6. detsember 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Ott Järvesaar ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi M. V. süüdistuses KarS §-de 346 ja 121 ning R. R.

süüdistuses KarS § 346 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2004. a määrus, millega

tühistati Tallinna Linnakohtu 3. juuni 2004. a otsus M. V. ja R. R.

õigeksmõistmises ning kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks

Tallinna Linnakohtule.

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. R. kaitsja vandeadvokaat Carri Ginter, M. V. kaitsja

vandeadvokaat Toomas Bekker; määrus-kaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

4. november 2004, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2004. a määrus M. V.-i ja R. R.-e kriminaalasjas

muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. V. ja R. R. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 346 järgi selles, et 16. jaanuaril 2003. a varastasid nad

avalikult AS Lääne-Tallinna Keskhaigla X Osakonna palatis nr 16 oma ametikohustusi täitnud Tallinna

Juriidiliste Isikute Maksuameti töötaja käest AS-ide M. I. ja R. E raamatupidamisdokumendid.

M. V.-i süüdistati veel KarS § 121 järgi selles, et varguse toimepanemise käigus põhjustas ta maksuameti

töötajale füüsilist valu ja tervisekahjustuse.

2. Kohtumenetluse käigus muutis prokurör KrMK § 215 lg 2 alusel M. V.-le ja R. R.-le KarS § 346 järgi

esitatud süüdistust.

Muudetud süüdistuse kohaselt võtsid M. V. ja R. R. 16. jaanuaril 2003. a AS Lääne-Tallinna Keskhaigla X

Osakonna palatis nr 16 enda valdusesse AS-ide M. I. ja R. E. raamatupidamisdokumendid ja paigutasid need

maksuametile teadmata kohta, tehes seeläbi võimatuks nende dokumentide kasutamise maksurevisjoni

käigus. Seega panid nad toime KarS § 346 järgi kvalifitseeritava ametlike dokumentide peitmise.

3. Tallinna Linnakohtu 3. juuni 2004. a otsusega mõisteti M. V. ja R. R. neile esitatud süüdistuses õigeks.

Kohus märkis, et uue süüdistusega muutus M. V.-le ja R. R.-le süüksarvatav kuriteosündmuse asukoht, mis

muutis neil võimatuks eeluurimisel kogutud tõendite kasutamise enda kaitseks ja halvendas seega nende

seisundit. Samuti leidis linnakohus, et "raamatupidamis-dokumentide paigutamine kohta" ei realiseeri KarS

§ 346 objektiivset koosseisu.

Kohus sedastas, et KarS §-s 121 sätestatud kuriteo osas puudub kannatanu taotlus kriminaalmenetluse

alustamiseks, millest tuleneb, et kriminaalasja eeluurimise ajal ei olnud seaduslikku alust M. V.-le süüdistuse

esitamiseks KarS § 121 järgi. Kohus märkis veel, et kuigi vastavalt KrMK § 391 lg-le 5 võib prokurör

kriminaalasja algatada ka kannatanu avaldusest sõltumatult, ei ole seda tehtud.

Eeltoodu alusel leidis kohus, et kohtualuste vastu puuduvad küllaldased süütõendid.

4. Linnakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras prokurör Endla Ülviste. Protestis paluti linnakohtu otsus

tühistada ja kohtualused süüdi tunnistada.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2004. a määrusega linnakohtu otsus tühistati ja kriminaalasi

saadeti esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonprotest rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohus ei nõustunud linnakohtu seisukohaga, et prokuröri poolt kohtualustele KarS § 346 järgi

muudetud süüdistuse esitamine halvendas kohtualuste seisundit. Samuti leidis ringkonnakohus, et M. V.-le

süüdistuse esitamine KarS § 121 järgi ilma kannatanu vastava taotluseta oli seaduslik.

Nõustudes osaliselt linnakohtu järeldusega, et uue süüdistuse esitamine toimus kohtualuste kaitseõigust ja

KrMK § 215 lg 2 sätteid rikkuvalt, märkis ringkonnakohus, et kirjeldatud minetused ei saa olla

õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise aluseks. Õigeksmõistev kohtuotsus tehakse vastavalt KrMK § 268 lg-

le 4 siis, kui ei ole tuvastatud kuriteosündmus, teos puudub kuriteokoosseis või kui ei ole tõendatud

kohtualuse osavõtt kuriteo toimepanemisest. Ka õigeksmõistev otsus peab olema nõuetekohaselt

motiveeritud. Linnakohus ei ole aga näidanud, milline KrMK §-s 268 sätestatud alus õigeksmõistmise tingis,

kohus pole uurinud mitmeid tõendeid ega analüüsinud kohtualustele esitatud süüdistusi sisuliselt. Linnakohtu

järeldused on motiveerimata, mistõttu ringkonnakohtul puudub võimalus nõustuda või mitte nõustuda

apellatsioonprotesti seisukohtadega tõendite hindamise ja kohtualuste süü küsimustes. AKKS § 39 lg 3 p 7

kohaselt toob kohtuotsuses motiivide puudumine vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja

saatmise uueks arutamiseks samale kohtule.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

6. Ringkonnakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse nii R. R. kaitsja vandeadvokaat C. Ginter kui

M. V.-i kaitsja vandeadvokaat T. Bekker, kes paluvad tühistada ringkonnakohtu lahendi osas, millega

apellatsioonprotest rahuldati ning teha uue lahendi, millega Tallinna Linnakohtu otsus jätta muutmata.

7. R. R. kaitsja kaebuses leitakse, et ringkonnakohus on sisuliselt ise tuvastanud menetlusnormide sellise

rikkumise, mis välistab R. R. süüdimõistmise KarS § 346 järgi ning seega ei ole millegagi põhjendatud

kriminaalasja tagasisaatmine esimese astme kohtule. Kaitsja arvates ei saa tõendite uurimine muuta midagi

juba toimunud menetlusnormide rikkumises. Muudetud süüdistuse näol on tegelikkuses tegemist uue

süüdistusega, mille suhtes ei ole toimunud eeluurimist ja R. R. tuleb sellest johtuvalt õigeks mõista.

Kaebuses märgitakse, et ringkonnakohtu määrus on mitmetes aspektides motiveerimata, ning

ringkonnakohus oleks pidanud menetluslikele probleemidele ise lahenduse leidma.

Kaitsja osutab, et ringkonnakohus on paralleelselt rakendanud kriminaalmenetluse koodeksi ja

kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ja loonud seega olukorra, kus ei ole piisavalt tagatud võimalus aru

saada, milliste menetlusreeglite alusel tema asja arutatakse. Kaebuses asutakse seisukohale, et kui menetlus

ringkonnakohtus tugineb apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku sätetele, peab

samast allikast tulenema ka edasikaebe kord.

8. M. V.-i kaitsja märgib, et tuvastades esmalt kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumise, ei saanudki

linnakohus seejärel tuvastada asjaolusid ja analüüsida tõendeid. M. V.-i kaitseõiguse rikkumine halvendas

kindlasti ka tema kui kohtualuse seisundit. Kaebuses ei nõustuta ka ringkonnakohtu seisukohaga KrMK

§ 391 lg 5 tõlgenduse osas. Kaitsja leiab, et kui erasüüdistusasjas alustatakse kriminaalmenetlust avaliku

huvi olemasolul, tuleb viimast ka eraldi põhjendada, vastasel korral rikutakse isiku kaitseõigust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et tühistades Tallinna Linnakohtu 3. juuni 2004. a kohtuotsuse

M. V.-i ja R. R. süüteoasjas ja saates kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Linnakohtule teises

kohtukoosseisus, ei rikkunud ringkonnakohus kriminaalmenetluse seadust ega kohaldanud ebaõigesti

kriminaalseadust. Määruskaebustes esitatud väited ei anna alust vastupidiseks järelduseks.

10. Seoses määruskaebuste väidetega, et ringkonnakohus ei olnud õigustatud linnakohtu otsust tühistama

ja saatma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks või oleks pidanud otsuse tühistamisel

tegema ise uue otsuse, märgib kriminaalkolleegium järgmist.

Tallinna Linnakohtu 3. juuni 2004. a kohtuotsuse peale esitas prokurör apellatsioonprotesti 14. juunil

2004. a, seega enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist. Selle seadustiku rakendamise seaduse § 2 lg 3

kohaselt lahendati enne kriminaalmenetluse seadustiku jõustumist esitatud protest ringkonnakohtus

apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku sätteid järgides.

Vastavalt AKKS § 39 lg 3 p-s 7 sätestatule oli ringkonnakohus õigustatud saatma kriminaalasja maa- või

linnakohtule uueks arutamiseks, kui ta tuvastas maa- või linnakohtu otsuses motiivide puudumise. Seejuures

saab kohtuotsuse motiivideks lugeda üksnes selliseid kohtuistungil uuritud tõenditele tuginevaid argumente,

mis kas kinnitavad või kummutavad kohtualusele esitatud süüdistust. Motiivide puudumisega on tegemist

siis, kui maa- või linnakohus ei ole mingit oma seisukohta või järeldust üldse põhjendanud, aga ka juhul, kui

otsuses on küll püütud mingit seisukohta või järeldust põhjendada, kuid selle põhjenduse kujunemine ei ole

jälgitav (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04, RT III 2004, 17, 208).

Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kuigi linnakohtu otsuses loetletakse

kohtuistungil uuritud tõendeid, puuduvad selles uuritud tõenditele tuginevad argumendid. Seetõttu ei ole ka

võimalik jälgida, kuidas kujunes kohtu järeldus M. V.-i ja R. R. süü tõendamatuse kohta.

11. Kohtualustele KarS § 346 järgi esitatud süüdistuse muutmise osas märkis ringkonnakohus, et

muudetud süüdistuses on kohtualustele omistatud täiendavalt tegusid, mida esialgne süüdistus ei sisaldanud,

kuid kriminaalasja materjalidest nähtuvalt võttis linnakohus muudetud süüdistuse vastu ja andis M. V.-i ja

R. R. selle järgi kohtu alla. Seejuures leidis ringkonnakohus põhjendatult, et KrMK § 215 lg 2 sätete

rikkumine kohtu alla andmisel ei saanud KrMK § 268 lg 4 kohaselt olla õigeksmõistva kohtuotsuse aluseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohus ei tuvastanud ka sellise menetlustakistuse

olemasolu, mis tinginuks kriminaalmenetluse lõpetamise.

12. Lahendades küsimust, kas muudetud süüdistuse teokirjeldus mahub varasema teokirjelduse alla, või

ületab seda, ei saa kõnealusel juhul jätta tähelepanuta, et kohtualuseid süüdistati mitte dokumendi varguse

katses vaid lõpuleviidud varguses. Seega ei piirdunud varguse teokirjeldus üksnes haiglapalatis toimunuga -

seal oli tegemist pelgalt varguse alguse ja katsega, selle lõpuleviimine jäi aga väljapoole palatit.

Kuigi varguse puhul puudub vajadus tuvastada, kuhu varastatu toimetatakse, on varastatu üle

peremehesarnase oleku loomise üheks võimaluseks vaieldamatult ka selle peitmine. Peitmine seda

tähendabki, et ei ole teada, mida asjaga edasiselt tehakse - ta muudetakse kättesaamatuks. Isegi kui

peitmiskoht hiljem tuvastatakse, ei muuda see peitmise fakti. Seega nii nagu varguse puhul ei ole oluline

varguse lõpuleviiv osa ehk see, kuhu varastatu pannakse, ei ole see määravaks ka peitmise puhul.

13. Ringkonnakohus on põhjendatult ja kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-128-02, RT III 2003, 1, 20) leidnud, et isiku

õigeksmõistmise aluseks ei saa olla asjaolu, et kriminaalasja materjalide juures puudub formaalne avaldus

erasüüdistuse algatamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib seejuures, et kuigi kõnealusel juhul alustati kriminaalmenetlust

Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti avalduse alusel KarS § 274 lg 1 järgi, s.o kuriteos, mis sisaldab

vägivalla tunnust, ja avalduse koostajaks oli kannatanu, tulenes KrMK § 391 lg-st 5 võimalus

kriminaalmenetluse alustamiseks ja juba alustatud kriminaalmenetluse jätkamiseks KrMK § 391 lg-s 1

märgitud kuritegudes ka sõltumata kannatanu vastavast taotlusest. Sellisel juhul toimus asja menetlus üldises

korras ning KrMK § 391 lg 5 ja § 5 lg 1 p 6 välistasid kriminaalasja lõpetamise kannatanu leppimise korral

süüdistatavaga. Avaliku või üldise huvi esinemise täiendavat põhistamist neil juhtudel seadus ette ei näinud

ja selleks puudub ka vajadus, kuivõrd kriminaalmenetluse toimumine üldises korras näitab iseenesest avaliku

huvi olemasolu. Riigikohtu kriminaalkolleegium tõdeb, et seadusandja poolt sellise menetluskorra

sätestamine ei ole vähimalgi määral rikkunud M. V.-i kaitseõigust.

14. Nagu märgitud käesoleva otsuse punktis 10, lahendas ringkonnakohus prokuröri apellatsioonprotesti

järgides apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku sätteid. Vastav viide sisaldus ka

ringkonnakohtu määruses. AKKS § 30 lg 2 p 2 kohaselt sai ringkonnakohus tühistada esimese astme kohtu

otsuse ja saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale kohtule üksnes määrusega. AKKS §-st 73 tulenes, et

selle määruse peale sai esitada erikaebuse kümne päeva jooksul määruse teatavakstegemise päevast.

Kuna ringkonnakohus tegi kõnealuse määruse kriminaalmenetluse seadustiku kehtimise ajal, ei saanud ta

võimaldada selle vaidlustamist erikaebe korras, sest sellist korda uus seadustik enam ette ei näe. KrMS § 387

lg 1 kohaselt võib määruskaebuse esitada kümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai või pidi teada

saama vaidlustatavast kohtumäärusest. KrMS § 384 lg 2 järgi on ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsjal.

Ringkonnakohtu määrusest nähtuvalt on seda kaebekorda ka selgitatud. Seetõttu leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et alusetud on R. Rannase kaitsja väited selle kohta, et ringkonnakohus on paralleelselt

rakendanud kriminaalmenetluse koodeksi ja kriminaalmenetluse seadustiku sätteid ja loonud seega olukorra,

kus ei ole piisavalt tagatud võimalus aru saada, milliste menetlusreeglite alusel asja arutatakse ning et ka

edasikaebe õigus pidanuks tulenema apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustikust.

Menetlusreeglid on sätestatud menetlusseadustes ja ringkonnakohtu lahendist nähtub üheselt, milliste

menetlusseaduste millistest sätetest on ringkonnakohus juhindunud.

15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 388 lg-st 4 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2004. a määruse muutmata ja määruskaebused rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Peeter Vaher