3-2-1-139-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-139-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja A. Kull, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa

Kohtuasi

Ühisliisingu AS taotlus kinnistamisavalduse esitamisel

tasutud riigilõivu tagastamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 29. juuni 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/1045/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ühisliisingu AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

22. november 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

29. juuni 2004. a otsus ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Ühisliisingu AS-ile 27. juulil 2004. a

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12. mail 2003. a esitas Ühisliisingu AS Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonnale taotluse 18 150

krooni riigilõivu tagastamiseks, mille ta oli väidetavalt tasunud seoses Tallinnas Sõpruse pst 257

asuva kinnistu korteriomanditeks jagamise avalduse esitamisega. Taotluse põhjenduse kohaselt tasuti

riigilõivu kaks korda, sest esimest korda riigilõivu tasudes märgiti vale makse selgitus, seega on

riigilõivu tasutud kahekordses määras.

2. Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi jättis 20. novembri 2003. a otsusega taotluse

rahuldamata ja keeldus 18 150 krooni tagastamisest. Kohtunikuabi otsuse põhjenduste kohaselt ei

selgu Ühisliisingu AS esitatud dokumentidest kinnistusraamatu toiming, mille eest on riigilõivu kaks

korda tasutud. Maksekorralduse kui riigilõivu tasumist tõendava dokumendi alusel ei ole võimalik

kontrollida kinnistusraamatu toimingute sooritamist.

3. Ühisliisingu AS esitas kohtunikuabi otsuse peale vastulause, mille kohtunikuabi edastas

kinnistusraamatuseaduse § 691 lg-s 2 sätestatud korras läbivaatamiseks kohtunikule. Vastulauses

leidis Ühisliisingu AS, et enam tasutud riigilõiv tuleb talle riigilõivuseaduse § 15 alusel tagastada.

4. Tallinna Linnakohtu 22. aprilli 2004. a kinnistamisotsusega jäeti vastulause rahuldamata. Otsuse

põhjenduste kohaselt on Ühisliisingu AS 23. aprilli 2003. a maksekorraldusega nr 847 tasunud

riigilõivu 18 150 krooni, selgitusena on maksekorraldusele märgitud "Arve 1 23.04.03". 2. mai

2003. a maksekorraldusega nr 905 on Ühisliisingu AS tasunud riigilõivu 18 150 krooni, selgitusena

on maksekorraldusele märgitud "registriosa nr 1861; Sõpr 257." Kinnistamistoimingute tegemine ei

ole seotud arvetega, vaid riik on ette näinud riigilõivu tasumise. Seega pole Ühisliisingu AS

tõendanud, et ta on tasunud ühe ja sama toimingu eest riigilõivu kahekordselt.

5. Apellatsioonkaebuse linnakohtu kinnistamisotsusele esitas Ühisliisingu AS, kes palus teha uue

otsuse, millega rahuldada riigilõivu tagastamise taotlus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2004. a otsusega jäeti kinnistamisotsus muutmata. Otsuse

põhjenduste kohaselt nähtub ringkonnakohtule esitatud korteriomandi kinnistusregistri väljavõttest, et

apellandi 4. aprilli 2003. a kinnistamisavalduse alusel on kinnistusregistris avatud 4. augustil 2003. a

vähemalt üks Tallinnas Sõpruse pst 257 asuva korteriomandi registriosa nr 131377. Seega on

apellandi kinnistamisavaldus rahuldatud ja riigilõivu tagastamiseks alus puudub. Maksekorraldusel

nr 847 puudub seos kõnealuse kinnistamisavaldusega. Üksnes kinnistusraamatutoimingu

viitenumbrist seose tuvastamiseks ei piisa, sest viitenumbreid märgitakse maksekorraldustele tihti

ekslikult. Vastavalt riigilõivuseaduse § 7 lg-le 4 näidatakse riigilõivu tasumist tõendaval dokumendil

toimingu nimetus, mille eest riigilõiv tasuti, või viide seaduse sättele, mille alusel riigilõivu tasuti.

Riigilõivu tasumist tõendav dokument on riigilõivuseaduse § 11 lg-test 2 ja 3 ning Vabariigi Valitsuse

11. aprilli 2001. a määruse nr 140 "Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja

tagastamise kord" §-dest 10 ja 12 tulenevalt riigilõivu maksjale tagastamise aluseks. Apellant ei ole

tõendanud, et ta oleks Sõpruse pst 257 asuva kinnistu jagamise eest seaduses ettenähtust enam

riigilõivu tasunud. Seda järeldust kinnitab kaudselt ka asjaolu, et riigilõivu tagastamise taotluse

esitamisel ei osanud apellant kindlaks määrata riigilõivu tagastamise alust. Väite, et riigilõivu tasuti

seaduses ettenähtust rohkem, esitas apellant alles vastulauses kohtunikuabi otsusele.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub Ühisliisingu AS tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega tagastada ekslikult tasutud riigilõiv. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu

otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus on jõudnud üllatavale järeldusele, et kuna

Ühisliisingu AS kinnistamisavaldus on rahuldatud, siis seetõttu puudub ka kinnistusraamatuseaduse

§ 51 lg-s 2 sätestatud alus kinnistusraamatu toimingu eest tasutud riigilõivu tagastamiseks.

Kohtuotsusest nähtub, et siinkohal on silmas peetud maksekorraldusega nr 847 tasutud riigilõivu.

Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et iga korteriomandi registriosa avamise eest pidanuks

Ühisliisingu AS veel mingi täiendava riigilõivu tasuma ning selle katteks ongi kohtu arvates

maksekorraldusega nr 847 tasutud riigilõiv läinud. Kassaatori kinnistamisavaldus rahuldati

maksekorralduse nr 905 põhjal, mistõttu maksekorraldusega nr 847 tasutud riigilõiv tuleb tagastada

üksnes seetõttu, et riigil ei ole alust ebaõigesti makstud summasid kinni pidada. Ringkonnakohus ei

ole andnud mõistlikku vastust apellatsioonkaebuse väitele, et ebaõige selgitusega maksekorraldust ei

ole võimalik ühekski kinnistamistoiminguks kasutada.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu ning asi saata samale kohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Riigilõivuseaduse § 11 lg 2 ja § 12 lg 1 järgi teeb riigilõivu tagastamise taotluse kohta otsuse

riigilõivu võtnud asutus. Ringkonnakohus on oma otsuses tuvastanud, et maksekorraldusel nr 847

märgitud viitenumber puudutab kinnistusraamatutoiminguid. Kohtute seaduse § 15 lg 1 kohaselt on

maa- ja linnakohtus kinnistusosakond ning sama paragrahvi 2. lõike kohaselt peetakse

kinnistusosakonnas ka kinnistusraamatut. Seetõttu tuleb mainitud riigilõivuseaduse sätete kohaselt

riigilõivu tagastamise küsimus lahendada maa- või linnakohtul.

10. Kolleegiumi arvates tuleb riigilõivu tagastamise otsus käesolevas asjas teha hagita menetluse

sätteid järgides. Kinnistusraamatuseaduse § 1 lg 11 kohaselt juhindutakse kinnistusraamatuseaduses

sätestamata küsimustes tsiviilkohtumenetluse kohta käivast seadusest, seega esmajärjekorras

tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Kuna kinnistusraamatumenetluses ei ole vaidlevaid pooli, ei

esitata ega lahendata materiaalõiguslikke nõudeid, tuleb küsimustes, mida ei ole

kinnistusraamatuseaduses sätestatud, juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku hagita menetluse

sätetest. Eelnenut kinnitab ka see, et riigilõiv tagastatakse isiku taotluse, mitte aga hagiavalduse

alusel. Taotluse vorminõuded on sätestatud Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 2001. a määruse nr 140

"Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise kord" §-s 11. Kolleegium

märgib samuti, et kinnistusraamatuseaduses ei ole erisätteid tõendamiskoormise kohta riigilõivu

tagastamise taotluse lahendamisel.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on asjas ebaõigesti kohaldanud tsiviilkohtumenetluse

seadustiku sätteid, mis reguleerivad tõendamiskoormist. Kuna kolleegium on seisukohal, et riigilõivu

tagastamise taotlus tuleb lahendada hagita menetluse sätteid järgides (vt otsuse p 10), siis tuleb asjas

kohaldada sätteid, mis reguleerivad avalduse tõendamist hagita menetluses. Hagita menetlust

iseloomustab kohtulik uurimispõhimõte, s.t kohus peab TsMS § 249 lg 3 esimese lause kohaselt

kontrollima avalduse vastavust seadusele ja selle tõendatust ka juhul, kui avaldusele vastuväiteid ei

esitata. TsMS § 249 lg 3 teise lause kohaselt nõuab kohus vajaduse korral avaldajalt tõendite esitamist

või kogub neid omal algatusel avaldaja kulul.

12. Kolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei saa panna Ühisliisingu AS-le kohustust esile

tuua rohkem asjaolusid ega esitada rohkem tõendeid, kui ta on juba menetluses esitanud. Ühisliisingu

AS soovib tagasi saada Tallinnas Sõpruse pst 257 asuva kinnistu jagamise eest seaduses ettenähtust

enam tasutud riigilõivu. Väidetavalt tasus ta selle toimingu eest riigilõivu kahekordselt ning ta esitas

selle väite kinnitamiseks ka tõendid. Kohtud oleksid pidanud riigilõivu võtnud asutusena lahendama

uurimispõhimõtet rakendades Ühisliisingu AS taotluse tõendatuse selles osas, kas maksekorralduse

nr 847 alusel tasutud riigilõivu eest on tehtud kinnistusraamatutoiminguid või mitte. Ka selles

küsimuses ei saa panna avaldajale kohustust esile tuua rohkem asjaolusid ega esitada rohkem

tõendeid, kui avaldaja on juba menetluses esitanud. Vastupidine tähendaks seda, et avaldaja peaks

loetlema kõik lõivustatavad kinnistusraamatutoimingud riigilõivuseaduse kohaselt ning tõendama, et

ta ei ole taotlenud ühtegi kinnistusraamatutoimingut, mida saaks seostada maksekorraldusega nr 847,

ja et riik ei ole selle maksekorraldusega seonduvalt ühtegi kinnistusraamatutoimingut teinud. Selline

tõendamiskoormis oleks kolleegiumi arvates ebamõistlik ega vastaks TsMS § 249 lg 3 mõttele.

13. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus lähtuma hagita menetluses kehtivast

uurimispõhimõttest ning kontrollima, kas maksekorralduse nr 847 alusel on tehtud

kinnistusraamatutoiminguid. Kui kohus ühtegi kinnistusraamatutoimingut ei tuvasta, tuleb riigilõiv

Ühisliisingu AS-le riigilõivuseaduse § 15 lg 1 p 1 alusel tagastada.

A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa