3-1-1-112-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-112-04

Otsuse kuupäev

3. detsember 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

E. M. süüdistusasi KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2

p-de 4 ja 5 ning § 200 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a

kohtuotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. M. kaitsjad advokaadid Kristiina Teder ja Nele

Tammemäe, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. novembril 2004. a (kirjalik menetlus)

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a kohtuotsus E. M.-i süüdistusasjas KarS § 25

lg 2 ja § 199 lg 2

p-de 4 ja 5 ning § 200 lg 1 järgi ja jõustada selles kriminaalasjas Tallinna Linnakohtu 25. mai 2004. a

kohtuotsus.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 6. juuni 2003. a kohtuotsusega tunnistati E. M. süüdi KarS § 424 järgi ja teda karistati

vangistusega 30 päeva.

2. Tallinna Linnakohtu 25. mai 2004. a kohtuotsusega tunnistati E. M. süüdi 16. aprillil 2003. a toimepandud

kuriteo eest KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi, mille eest karistati teda 1 kuu ja 5 päeva

vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel luges kohus Tallinna Linnakohtu 6. juuni 2003. a kohtuotsusega

mõistetud 30 päeva vangistust kaetuks raskema karistusega 1 kuu ja 5 päeva vangistusega. E. M.-i

liitkaristuseks mõisteti 1 kuu ja 5 päeva vangistust, millest arvati maha eelmise kohtuotsusega mõistetud ja

ärakantud 30 päeva vangistust. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 5 päeva vangistust.

Sama otsusega tunnistati E. M. süüdi 11. oktoobril 2003. a toimepandud röövimises KarS § 200 lg 1 järgi,

mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus E. M.-le mõistetud karistust ärakandmata karistuse, s.o 5 päeva võrra

ning liitkaristuseks mõistis

2 aastat 6 kuud ja 5 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka 1 päev eelvangistust.

Linnakohus arvestas E. M.-le karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust ja

kahju vabatahtlikku hüvitamist. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Kohus arvestas

sedagi, et E. M.-l on kindel elu- ja töökoht, töökohast antud iseloomustus on positiivne. Samas on teda

korduvalt kriminaalkorras karistatud. Mõistetud karistused ei ole talle kuritegudest loobumiseks mõju

avaldanud ning seetõttu on tema karistusest tingimisi vabastamine KarS § 74 sätete alusel välistatud.

3. Linnakohtu otsuse peale esitas kohtualune E. Märk apellatsioonkaebuse, milles palus karistuse

kergendamist ja selle kandmisest tingimisi vabastamist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a kohtuotsusega tühistati linnakohtu otsus KarS § 65 lg-te 1

ja 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Kriminaalkolleegium tegi uue otsuse, millega mõistis E. M.-le KarS

§ 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi ning § 200 lg 1 järgi liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel

üksikkaristustest raskema suurendamise teel 2 aastat 6 kuud ja 5 päeva vangistust. Muus osas jäi linnakohtu

otsus muutmata. Apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata.

Kriminaalkolleegium leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust E. M.-i karistust kergendada ja teda

selle kandmisest tingimisi vabastada. Kriminaalkolleegium nõustus linnakohtu poolt tuvastatud karistust

kergendavate asjaoludega, kuid märkis, et lisaks kahju vabatahtlikule hüvitamisele ja puhtsüdamlikule

kahetsusele, tuleb E. M.-le röövimise eest karistuse mõistmisel lugeda kergendavaks asjaoluks vabandamist

kannatanu ees linnakohtu istungil. Kuid nimetatud asjaolu ei ole sanktsiooni alammäära lähedaselt mõistetud

karistuse kergendamise aluseks.

5 Väljudes apellatsioonkaebuse piiridest AKKS § 31 p 4 alusel, leidis kriminaalkolleegium, et linnakohus on

eksinud KarS §-des 63 ja 64 sätestatud liitkaristuse mõistmise reeglite vastu. Kohtualune on käesoleva

kriminaalmenetluse esemeks olevad kuriteod pannud toime 16. aprillil ja 11. oktoobril 2003. a. Kuritegude

reaalkogumi eest tuleb mõista esmalt iga kuriteo eest karistus KarS § 63 lg 2 sätete alusel ja seejärel

liitkaristus KarS § 64 lg 1 alusel. Linnakohus on aga jätnud E. M.-le § 64 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmata.

KarS § 65 sätete kohaldamine ei ole ringkonnakohtu arvates asjakohane. Linnakohus on põhjendamatult

arvestanud E. M.-le KarS §-de 25 lg 2 ja 199 lg 2 p 4 ja 5 järgi mõistetud karistusest maha Tallinna

Linnakohtu 6. juuni 2003. a kohtuotsusega mõistetud 30-päevase vangistuse, mis oli juba käesoleva

linnakohtu otsuse tegemise ajaks kantud. Juba eelnevalt täielikult ärakantud karistuse teistkordne

arvestamine karistuse mõistmisel on ringkonnakohtu hinnangul AKKS § 31 p 4 mõttes materiaalõiguse

ebaõige kohaldamine.

MENETLUSOSALISTE SELGITUSED RIIGIKOHTUS

6. Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a otsuse peale esitasid kassatsiooni E. M.-i kaitsjad

advokaadid K. Teder ja N. Tammemäe. Kassaatorid paluvad kohtuotsuse tühistada E. M.-le mõistetud

karistuse osas, leides, et mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isiksusele. E. M.-i

suhtes on põhjendatud ja otstarbekas kohaldada KarS § 74 lg-te 1 ja 2 sätteid, ühes allutamisega

käitumiskontrollile. Kuivõrd E. M. viibib alates 27. märtsist 2004. a eelvangistuses, paluvad kassaatorid

lugeda reaalne karistus kantuks eelvangistuses viibitud aja osas ning jätta ülejäänud vangistuse osa tingimisi

täitmisele pööramata.

Kassatsioonis märgitakse, et lisaks KarS §-s 56 sätestatule, tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka

süüdimõistetu isikut. Kassaatorid paluvad arvestada E. M.-le karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna tema

puhtsüdamlikku ülestunnistust KarS § 57 lg 2, mitte § 57 lg 1 p 3 alusel. Samuti leiavad nad, et

ringkonnakohus on küll sedastanud täiendava kergendava asjaoluna E. Märki vabandamist kannatanute ees,

kuid sisuliselt on jäänud see karistuse mõistmisel arvesse võtmata.

Lisaks paluvad kassaatorid arvestada seda, et E. M.-l on kindel elukoht, tal on elukaaslane ja kaks alaealist

last, kellest üks on tema kasvatada. E. M. töötab AS-s Tartu Instrument, kust iseloomustatakse teda

positiivselt.

Kaitsjad rõhutavad, et E. M.-i karistusest tingimisi vabastamisega oli nõus ka kannatanu E. L.

7. Kassatsioonivastuses taotleb ringkonnaprokurör Kadri Väling ringkonnakohtu otsuse muutmata ja

kassatsiooni rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Karistust kergendavad asjaolud on loetletud KarS § 57 lg-s 1, mille punkt 3 järgi on karistust

kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele

aktiivne kaasaaitamine. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib karistuse kohaldamisel arvestada

kergendavana ka teisi asjaolusid.

Süü ülestunnistamisele ilmumine tähendab süüteo toimepannud isiku vabatahtlikku, st enda algatusel

pöördumist kohtueelse uurimise asutusse, prokuratuuri või kohtusse ning kõigi talle teadaolevate süüteo

asjaolude täielikku avaldamist. Kui aga süüteo toimepannud isik ise küll vabatahtlikult süü

ülestunnistamisele ei ilmunud, kuid kriminaalmenetluse käigus andis ütlusi, milles tunnistas puhtsüdamlikult

oma tegu ja vabandas kannatanute ees, on tegemist puhtsüdamliku kahetsusega, kuid mitte süü

ülestunnistamisele ilmumisega. Seega, kui kohus on karistuse mõistmisel arvestanud karistust kergendava

asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, siis puudub alus arvestada täiendavalt karistust kergendavate

asjaoludena veel süü puhtsüdamlikku ülestunnistamist ja kannatanute ees vabandamist.

E. Märkile karistuse mõistmisel ongi kohtud karistust kergendava asjaoluna arvestanud tema puhtsüdamlikku

kahetsust. Seega puudub alus selle karistust kergendava asjaolu teistkordseks arvestamiseks KarS § 57 lg 2

järgi. Kuna ka teisi kassatsioonis toodud asjaolusid on E. Märkile karistuse mõistmisel arvestatud, siis

puudub Riigikohtu kriminaalkolleegiumil alus E. M.-le mõistetud karistuse kergendamiseks.

9. Linnakohus on põhjendanud, miks ei ole E. M.-i suhtes võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid ja teda

tingimuslikult karistuse kandmisest vabastada. E. M.-i on varem kolmel korral karistatud tahtlike kuritegude

toimepanemise eest, sh esimesel korral vabastati ta vabadusekaotuse kandmisest tingimisi. Vaatamata sellele

jätkas E. M. kuritegude toimepanemist ning juba 2003. aastal karistati teda uuesti kahel korral tahtliku

kuriteo toimepanemise eest. Ka pärast viimase kohtuotsuse tegemist 18. novembril 2003. a jätkas E. M.

kuritegude toimepanemist. Seetõttu ei ole alust E. M.-i tingimuslikult karistusest vabastamiseks.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et osas, milles ringkonnakohus väljus apellatsiooni piiridest

raskendas ta süüdimõistetu olukorda. Ehkki E. Märki lõplik karistus jäi ringkonnakohtu otsusega samaks,

mis linnakohtu otsuses, seisneb süüdimõistetu olukorra raskendamine selles, et linnakohtu poolt E. M.-le

mõistetud lõplik karistus - 2 aastat 6 kuud ja 5 päeva vangistust - hõlmas endasse ka Tallinna Linnakohtu

6. juuni 2003. a kohtuotsusega mõistetud karistuse. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on aga E. Märkile

mõistetud sama karistus üksnes kuritegude eest, milles ta tunnistati süüdi Tallinna Linnakohtu 25. mai

2004. a kohtuotsusega. Sellega rikkus ringkonnakohus AKKS § 32 lg 1 ja lg 3 p 4 sätteid. Kannatanu või

prokuröri apellatsiooni puudumisel süüdimõistetu olukorra raskendamise tunnistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks AKKS § 39 lg 2 ja KrMS § 339 lg 2

järgi.

11. Uue liitkaristuse mõistmisel kohaldas ringkonnakohus kriminaalseadust ebaõigesti. Kriminaalseaduse

ebaõige kohaldamine seisneb selles, et ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et E. M.-le liitkaristuse

mõistmisel ei kuulu kohaldamisele KarS § 65 lg-d 1 ja 2. Samuti on ebaõige liitkaristuse mõistmisel

kohtuotsuse resolutiivosas viidata üksnes KarS § 64 lg-le 1, sest sellisel juhul ei ole võimalik aru saada,

milliseid mitme süüteo eest karistuse mõistmise sätteid on liitkaristuse mõistmisel kohaldatud.

11.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et juhul, kui isik tunnistatakse mitme kuriteo toimepanemises

süüdi ühe kohtuotsusega, siis kuuluvad kohaldamisele KarS § 63 lg 1 (kuritegude ideaalkogumi korral) ja

lg 2 (kuritegude reaalkogumi korral). Juhul aga, kui isik on toime pannud mitu kuritegu ja teda on nende

toimepanemises süüdi tunnistatud mitme kohtuotsusega, kuulub kohaldamisele KarS § 65 lg 1 (kuritegude

nn hiljem tuvastatud konkurentsi korral) ja lg 2 (kohtuotsuste kogumi korral). Seejuures on nii KarS § 63 lg-

s 2 kui ka § 65 lg-tes 1 ja 2 viidatud KarS

§-le 64, milles sätestatakse üksnes liitkaristuse mõistmise tingimused ja eriliigiliste põhi- ja lisakaristuste

täideviimise kord. Seetõttu tuleb liitkaristuse mõistmisel kohtuotsuse resolutiivosas viidata eelkõige KarS §-

de 63 ja 65 vastavatele lõigetele. Liitkaristuse mõistmisel tuleb juhinduda KarS

§-s 64 sätestatust, kuid kohtuotsuse resolutsioonis sellele paragrahvile viidata ei ole vajalik, sest nagu juba

öeldud sisaldub viide sellele juba KarS §-de 63 ja 65 vastavates lõigetes.

11.2 Tallinna Linnakohtu 25. mai 2004. a otsusega tunnistati E. M. süüdi KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p-de 4

ja 5 järgi kuriteo eest, mille ta pani toime 16. aprillil 2003. a, st enne Tallinna Linnakohtu 6. juuni 2003. a

kohtuotsuse tegemist. Samuti oli E. M.-il 25. maiks 2004. a täielikult ära kantud 6. juuni 2003. a

kohtuotsusega mõistetud karistus - 30 päeva vangistust.

KarS § 65 lg 1 sätestab, et kui pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on

pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mõistetakse liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud

korras. Eelmise kohtuotsuse järgi täielikult või osaliselt ärakantud karistus arvatakse liitkaristusest maha.

Seega ei sõltu KarS § 65 lg 1 kohaldamine sellest, kas eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on

süüdimõistetul ära kantud täielikult või osaliselt või täielikult ära kandmata. Selline mehhanism liitkaristuse

mõistmiseks on vajalik selleks, et vältida eksimist KarS § 64 lg-s 3 sätestatud reegli vastu. Ringkonnakohus

aga leidis ekslikult, et kuna E. M. oli eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandnud, siis ei kuulu

tema suhtes KarS § 65 lg 1 kohaldamisele.

Lähtudes KarS § 65 lg-st 1 tuleb E. M.-le KarS § 25 lg 2 ja § 199 lg 2 p-de 4 ja 5 järgi mõistetud karistusele -

1 kuu ja 5 päeva vangistust - liita temale 6. juuni 2003. a kohtuotsusega mõistetud 30 päeva vangistust ning

liitkaristusest tuleb maha arvata eelmise kohtuotsusega mõistetud ja ärakantud karistus (30 päeva vangistust).

Täpselt nii toimiski Tallinna Linnakohus 25. mai 2004. a kohtuotsuse tegemisel.

11.3 Teine kuritegu, milles E. M. Tallinna Linnakohtu 25. mai 2004. a otsusega tunnistati süüdi KarS § 200

lg 1 järgi, on toime pandud 11. oktoobril 2003. a, st pärast Tallinna Linnakohtu 6. juuni 2003. a kohtuotsuse

tegemist.

KarS § 65 lg 2 sätestab, et kui süüdimõistetu paneb pärast kohtuotsuse kuulutamist, kuid enne karistuse

täielikku ärakandmist toime uue kuriteo, suurendatakse uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise

kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, järgides käesoleva seadustiku § 64 lõigetes 2, 4

ja 5 sätestatut. Sellisel juhul ei tohi liitkaristus ületada karistusliigi ülemmäära.

Kuigi 25. maiks 2004. a oli E. M.-il 6. juuni 2003. a kohtuotsusega mõistetud karistus täielikult ära kantud,

tuleb käesoleval juhul siiski KarS § 65 lg 2 kohaldamisele. Linnakohus mõistis E. M.-le KarS § 65 lg 1

alusel liitkaristuseks 1 kuu ja 5 päeva vangistust. Sellest oli 25. maiks 2004. a E. M.-il ära kandmata 5 päeva

ja see 5 päeva vangistust tuleb lugeda eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuseks. Põhjus on selles, et

põhimõtteliselt tuleks isik kõigis enne kohtuotsuse tegemist toimepandud kuritegudes süüdi tunnistada ühe

kohtuotsusega. Kui see aga ei ole võimalik, siis tuleb uue kohtuotsuse tegemisel lugeda isik kõigi nende

kuritegude eest, mille eest talle mõistetakse karistus KarS § 65 lg 1 järgi, karistatuks eelmise kohtuotsusega.

Seega kohaldas linnakohus 25. mail 2004. a kriminaalseadust õigesti, kui mõistis E. M.-le pärast KarS § 200

lg 1 järgi karistuse mõistmist talle ka liitkaristuse KarS § 65 lg 2 järgi.

12. Veel on linnakohus ja samuti ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et E. M.-i on karistatud ka Tallinna

Linnakohtu 18. novembri 2003. a kohtuotsusega, kuid selle karistuse arvestamine käesoleva kohtuotsuse

tegemisel ei ole võimalik, sest see tooks kaasa süüdimõistetu olukorra halvendamise.

13. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 5, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 363 lg-test 1, 2 ja 3

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 24. augusti 2004. a kohtuotsuse ja jõustab

Tallinna Linnakohtu 25. mai 2004. a kohtuotsuse.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar