3-1-1-110-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-110-04

Otsuse kuupäev

2. detsember 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi V. J. süüdistuses KarS § 298 lg 1, § 25

lg 2 ja § 316 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1/579/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri ja V. J. kaitsja

vandeadvokaat Andres Lusmägi kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

2. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri, V. J. kaitsja

vandeadvokaat Andres Lusmägi

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2004. a otsus osaliselt, s.o V. J.-i õigeksmõistmises

süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi ning audiokasseti hävitamise ja 300 000.- krooni konfiskeerimise

osas.

2. Selles osas saata kriminaalasi samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2004. a otsus muutmata.

4. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 14. mai 2004. a otsusega tunnistati V. J. süüdi KarS § 298 lg 1, § 25 lg 2 ja § 316

järgi, karistuseks mõisteti talle vastavalt kolm aastat ja üks aasta kuus kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel

mõisteti kohtualusele liitkaristuseks kolm aastat vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 2 ja 3 alusel määrati kohesele

ärakandmisele pool mõistetud karistusest, teise poole osas rakendas kohus katseaega kestusega kolm aastat,

määrates KarS § 75 alusel ka kontrollnõudeid.

Asitõendina V. J. taotlusel kriminaalasja juurde võetud audiokasseti määras kohus hävitamisele, asitõendina

kriminaalasja materjalide juures oleva sularaha 300 000.- krooni kohus konfiskeeris riigi omandisse.

KarS § 298 lg 1 järgi tunnistati V. J. süüdi selles, et tema, kohtudes 4. mail 2003. a J. L.-ga viimase

maakodus, lubas viimase vahendusel maksta maksuametnikule altkäemaksu vähemalt 300 000.- krooni.

Raha lubas ta selle eest, et saada tagasi Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti (TJIM) poolt menetletava

väärteoasja raames OÜ TRC T. ruumidest 30. aprillil 2003. a teostatud läbiotsimisel äravõetud dokumendid,

mis kajastasid võimalikke maksusüütegusid. Täpsemalt soovis V. J. enda kätte saada kaht käsikirjaliste

märkmetega vihikut, ühte flopiketast ja arvutit, enne kui maksuametnikud neid uurima hakkavad.

Edasiselt leidis V. J.-i ja J. L.-i vahel ajavahemikul 6.-13. mai 2003. a aset seitse kohtumist, mis kõik

salvestati jälituse erandtoimingu raames. Esimestel kordadel uuris V. J. nimetatud esemete tagasisaamise

võimalikkust, alates neljandast kohtumisest hakkas ta 100 000.- krooni kaupa J. L.-le üle andma raha, et

viimane edastaks selle maksuameti töötajale K. P.-le, kellega kohtumisel jõuti kokkuleppele ühtekokku 450

000.- krooni altkäemaksu üleandmises. Kokkulepitud summast jõudis V. J. üle anda 300 000.- krooni.

Selliselt pani V. J. kavatsetult toime altkäemaksu lubamise ja ka andmise.

Süüdimõistva otsuse tegemisel hindas kohus tõendeid kogumis ning kõige objektiivsemateks luges ta neist

jälituse erandtoimingu salvestisi, kuivõrd need andsid vahetu ülevaate kohtualuse käitumisest kuriteo

toimepanemisel. Salvestistest tulenes kohtu arvates üheselt, et V. J. läks kõigile kohtumistele eesmärgiga

tagasi saada teda huvitanud esemed, samuti võis teha järelduse, et ta oli juba eelnevalt valmistunud äravõetud

esemete salaja väljavahetamiseks. Omavahelistes vestlustes oli kohtu hinnangul aktiivseks pooleks just V. J.,

kes kirjeldab pikalt kõiki eelnevalt kasutatud võimalusi ning räägib soovist leida isik, kelle abil äravõetud

esemed ka näiteks tagasi varastada. Kõneluste lõpus on samuti aru saada, et just V. J. on huvitatud ka

järgnevatest kokkusaamistest, sh ka kohtumisest maksuametnikuga konkreetse kokkuleppe saavutamiseks.

KarS § 25 lg 2 ja § 316 järgi mõisteti V. J. süüdi tõendi kunstlikus loomises. Nimelt sai ta 12. mail 2003. a

kohtumisel maksuameti töötajaga enda kätte läbiotsimisel äravõetud flopiketta ja eesmärgiga vältida

kriminaalvastutust, muutis selle kasutamiskõlbmatuks. Samal ajal ei teadnud ta, et kriminaalmenetlust ei

olnud veel alustatudki, mis andis kohtule aluse käsitada tema käitumist eksimusena sihtobjektis ning seetõttu

katsestaadiumisse jäänuna.

2. Linnakohtu otsuse peale esitas V. J. apellatsioonkaebuse, milles palus ennast esitatud süüdistustes

täielikult õigeks mõista. Alternatiivse taotlusena palus apellant jätta talle mõistetud karistus tervikuna

tingimisi täitmisele pööramata.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2004. a otsusega apellatsioonkaebus rahuldati ja linnakohtu otsus

tühistati osaliselt. Süüdistustes KarS § 298 lg 1, § 25 lg 2 ja § 316 järgi mõisteti kohtualune õigeks. Muus

osas, sh asitõendite osas, jäeti kohtuotsus muutmata.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas läbiviidud jälitustegevuse erandtoiming "

kuriteo matkimine " väljus jälitustegevuse seadusega (JTS) lubatud piiridest ning asendus kuriteole

kihutamisega ning altkäemaksu andmine V. J. poolt oli provotseeritud.

Analüüsides Jälitustegevuse seadust, märkis kohus, et jälitustegevuse esmane eesmärk on ettevalmistavate

või toimepandavate kuritegude tõkestamine, mitte aga nende lõpuleviimise esilekutsumine. See kehtib ka

kuritegude matkimise korral. Seega tuleb esmajoones astuda samme kuriteo toimepanemise tõkestamiseks,

mitte aga asuda erandtoimingu vahendusel isikut selle toimepanemisele provotseerima.

Ringkonnakohtu hinnangul tuleb igal konkreetsel juhul otsustada, kas teostatud erandtoiming täitis kuriteo

matkimise eesmärki või oli tegemist hoopis provotseeritud kuriteoga. Selleks analüüsis kohus põhjalikult

kohtualuse ja matkija käitumist jälitustegevuse erandtoimingu käigus. Selle tulemina ei nõustunud

ringkonnakohus linnakohtu järeldusega, et initsiatiiv altkäemaksu andmiseks tuli V. J.-lt. Ringkonnakohtu

arvates ei olnud V. J.-il 6. mail 2003. a, so teisel kohtumisel, väljakujunenud tahtlust altkäemaksu andmiseks.

J. L.-i 5. mail 2003. a ülekuulamisel antud ütlusi, kus ta kirjeldas eelmisel päeval toimunud kohtumist V. J.-

ga ja viimase valmisolekut anda altkäemaksuks 300 000.- krooni, ei pidanud kohus usaldusväärseks ja leidis,

et nende eesmärk oli anda ajend JTS § 10 lg 1 mõttes jälitustegevuse alustamiseks.

Ringkonnakohtu arvates tulenes jälitustegevuse salvestustest üheselt, et J. L. provotseeris V. J.-it

altkäemaksu andmisele, mis aga välistas matkimise seaduses ettenähtud eesmärgil. See, kuidas V. J. käitus

edasistel kohtumistel, ei omanud enam määravat tähtsust. Matkijate tegevuse eesmärgiks oli viia V. J.

altkäemaksu andmiseni.

Otsuses märgitakse seejuures, et kui jälitustegevust teostati selleks, et välja selgitada, milline oli V. J. tahe

tekkinud probleemide lahendamiseks, siis tulnuks erandtoiming lugeda lõppenuks juba pärast 6. mai 2003. a

kohtumist, kui oli selgelt näha, et V. J.-il ei olnud plaanis dokumentide tagasisaamine altkäemaksu andes.

Selleks ajaks ei olnud V. J. jõudnud ka karistatava teo katsestaadiumi.

Eeltoodu alusel asus ringkonnakohus seisukohale, et tegemist oli ebaseadusliku jälitustegevusega, mille

tulemil saadud andmed ei ole kriminaalmenetluses lubatud tõenditeks. Seetõttu ei arvestanud kohus süüstava

tõendina ka J. L., K. P. ega ka V. J. enda ütlusi. Usaldusväärsete tõendite puudumise motiivil mõistis

ringkonnakohus V. J. üüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi õigeks.

Ringkonnakohus leidis, et seaduslik ei olnud ka KarS §-s 316 ettenähtud kuriteo matkimiseks antud

halduskohtu luba, kuna tegemist oli teise astme süüteoga ning siis on matkimine lubatud vaid juhul, kui tegu

on juba toime pandud. Samuti ei püütud kordagi V. J. takistada, vaid vastupidiselt tehti kõik selleks, et ta

asitõendeid ka rikuks ja hävitaks. Kohus leidis, et ebaseadusliku jälitustegevuse käigus saadud tõendeid ja

selle tulemusel saavutatud tegevust ei saa arvestada isiku süüdimõistmisel. Seetõttu mõistis kohus V. J.

õigeks ka süütõendi loomise katses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustasid kassatsiooni korras nii vanemprokurör Kristel Siitam-Nyiri

kui ka V. J. kaitsja vandeadvokaat Andres Lusmägi.

5. Prokurör taotleb õigeksmõistva otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtusse uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Prokuröri arvates on kohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja

oluliselt rikkunud kriminaalmenetluse seadust.

5.1 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et kuriteo matkijad provotseerisid V. J. altkäemaksu

andmisele ja kinnitab, et kohtualusel oli kuriteotahtlus välja kujunenud juba 4. mail 2003. a. Kohus on

jõudnud ekslikule järeldusele, kuna ei uurinud tõendeid vahetult, milleks oli jälitustegevusega saadud

teabesalvestus, ning piirdus vaid viimase protokollide uurimisega. See on aga vastavalt kujunenud

kohtupraktikale kriminaalmenetluse seaduse oluline rikkumine. Prokurör toonitab, et eriti oluline oli see

situatsioonis, kus ringkonnakohus asus samu tõendeid uurides linnakohtust erinevale seisukohale.

5.2 Prokuröri arvates on kohus valesti mõtestanud ka Jälitustegevuse seadust. Nimelt on jälitustoiminguteks

antud luba 5. mail 2003. a, kriminaalmenetlust alustati aga juba päev varem. Seega oli jälitustegevuse

ajendiks JTS § 9 lg 1 p 1 ehk tõe tuvastamine kriminaalasjas, mille osas seadus aga piiranguid ette ei näe.

Kuna raha pakkus V. J. juba 4. mail 2003. a, oli altkäemaksu andmise koosseis realiseeritud ning

jälitustegevuse alustamine täiesti õigustatud. Seetõttu jääb mõistetamatuks ringkonnakohtu seisukoht, et

jälitustegevus tulnuks lõpetada peale kohtumist 6. mail 2003. a.

5.3 Kassaator viitab jälitustegevuse salvestustele ja kinnitab, et neist saab teha vaid ühe järelduse, et

initsiatiiv kuriteo toimepanemiseks tuli just V. Jegorovilt. Seda tõendab raha pakkumine juba esimesel

kohtumisel, ka järgmistel kokkusaamistel alustab juttu rahast ning konkreetsetest summadest V. Jegorov.

Kuriteole ei saa aga kihutada isikut, kellel juba on tekkinud tahtlus tegu toime panna. Kohus ei ole tõenditele

hinnangut andes arvestanud ka altkäemaksu kui süüteo liigi ja kuritegeliku käitumise kriminoloogilise

eripäraga.

5.4 Prokurör ei nõustu ka järeldusega, et teise astme kuritegudes on matkimist võimalik kasutada vaid juhul,

kui tegu on juba lõpuleviidud. See välistaks aga juba iseenesest kohtu poolt esindatud seisukoha

jälitustegevuse peamise eesmärgi suhtes, milleks on toimepandava kuriteo tõkestamine. Kassaator leiab

Riigikohtu praktikale viidates, et Jälitustegevuse seaduses kasutatud keelendit "tahtlikult toimepandud teise

astme kuriteo" puhul ei mõelda mitte lõpuleviidud süütegu, vaid tegemist on subjektiivset koosseisu

iseloomustava täiendiga.

6. Prokuröri kassatsioonile esitas V. J. kaitsja vandeadvokaat A. Lusmägi kassatsioonivastuse, milles ta leiab

kassatsiooni olevat põhjendamatu.

6.1 Kaitsja arvates ei nimeta prokurör konkreetset alust, mis põhjustel tuleks ringkonnakohtu otsus tühistada.

Sisuliselt on prokurör vaidlustanud ainult tõendite hindamise, mida ei saa aga käsitleda kassatsiooni alusena.

Seejuures peab kaitsja oluliseks rõhutada, et prokurör nõustus ringkonnakohtus sellega, et kõiki tõendeid on

vahetult uuritud ning ta ei esitanud taotlust jälitustegevuse salvestiste vahetuks uurimiseks. Süüdistades

selles tegematajätmises aga ringkonnakohut, kinnitab prokurör seega enda protsessuaalsete kohustuste

mittetäitmist ja ebapiisavat kvalifikatsiooni. Samuti leiab kaitsja, et prokurör hindab tõendeid valikuliselt

ning tõlgendab meelevaldselt Jälitustegevuse seadust ning on asunud seadusandja kohale.

7. V. Jegorovi kaitsja vandeadvokaat A. Lusmägi palub enda kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse osaliselt

tühistada, täpsemalt osas, millega jäeti linnakohtu otsus asitõendite suhtes muutmata. Konkreetselt peab

kassaator silmas audiokasseti hävitamist ja 300 000.- krooni riigi omandisse pööramist. Samuti palub

kassaator V. J. kasuks välja mõista kohtukulud.

7.1 Kassaator märgib, et ühest küljest on apellatsioonkaebus ringkonnakohtu poolt rahuldatud täielikult - see

pidanuks seega hõlmama ka asitõenditesse puutuva. Teisalt on jäetud asitõenditesse puutuv osa resolutiivosas

muutmata. Kassaatori arvates oli kohtu tahe siiski suunatud apellatsioonkaebuse täielikule rahuldamisele

ning vastavalt KrMK § 63 p-le 7 tulnuks audiokassett ja 300 000.- krooni sularaha tagastada V. Jegorovile.

7.2 Nimetatud seisukoht vastab kassaatori arvates ka seadusele. Nimelt käsitas linnakohus raha kuriteo "

altkäemaksu andmise " toimepanemise vahendina, ringkonnakohus tuvastas aga, et kuritegu - altkäemaksu

andmist - kui sellist üldse toime ei pandudki. Järelikult ei saa olla ka kuriteo toimepanemise vahendit. Kuna

sellest tulenevalt ei saa kohaldada konfiskeerimist, ei saa seda raha üle võtta ka riigi omandisse.

Põhiseaduse § 32 sätestab omandi kaitse, millega ringkonnakohus ei ole aga arvestanud.

Kriminaalasja materjalide juurde lisatud audiokassetiga püüdis V. J. tõendada enda süütust ning enda

erakõneluste lindistamist ei saa käsitada jälitustegevusena. Asjaolu, et V. J. enda kõnelusi lindistas, ei saa

anda alust tema omandi hävitamiseks.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid mõlemad kassaatorid kassatsioonis toodud seisukohtade

juurde.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium, kuulanud ära menetlusosalised ja tutvunud kriminaalasja materjalidega,

leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada kriminaalmenetluse seaduse olulise

rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium (vt esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-69-00

(RT III, 2000, 19, 204); seda kinnitavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-25-03 (RT

III 2003, 10, 101)) on seisukohal, et jälituse erandtoimingu puhul on tõendina (ja mitte toimingu protokolli

lisana) käsitletav just selle toimingu tulemina saadud tehniline teabesalvestus. Tehniline teabesalvestus peab

kooskõlas KrMK §-s 206 sätestatuga olema obligatoorselt ka kohtuliku uurimise esemeks. Nimetatud

lahenditest tuleneb, et jälitusteabe hilisem kirjalik fikseerimine on pelgalt vahendiks, mis aitab täiendavalt

hinnata jälitustegevuse salvestuse sisu. Näitlikult tähendab see, et salvestuse kirjalik protokoll aitab paremini

jälgida/analüüsida salvestust nt juhul, kui see on heliliselt või pildiliselt halva kvaliteediga. Esmane tõend on

siiski teabesalvestus ja kirjaliku fikseerimise protokollile saab seega omistada vaid sekundaarse tähenduse.

10.1 Käesoleval juhul on ringkonnakohus selle põhimõtte vastu eksinud. Ühest küljest on kohus nõustunud,

et kõige objektiivsemateks tõenditeks on antud kriminaalasjas jälituse erandtoimingu salvestused, millele on

otsuse tegemisel esmajoones tuginenud ka esimese astme kohus (tlk 431). Seejärel on ringkonnakohus aga

võtnud põhjendamatult jälitustoimingute salvestuste protokollid tehiolude hindamise aluseks. Protokoll, olles

vaid abistava funktsiooniga tõendi hindamisel, ei saa olla tõendist endast tehtud järelduste ümberhindamise

aluseks. Ringkonnakohus oleks kõnelauses situatsioonis pidanud vahetult kontrollima ja analüüsima ka

teabesalvestust ennast. Riigikohus märgib, et erilise tähtsusega on see nõue olukorras, kus lahendada tuleb

küsimus initsiatiivi kuulumisest ühele või teisele vestluse poolele. Vestluse juhtimine, initsiatiivi võtmine

vestlusteemade kujundamisel on aga üheks lähtepunktiks, hindamaks provokatsiooni olemasolu või selle

puudumist. Kriminaalkolleegium nõustub prokuröri seisukohaga, et olulise tähendusega on seejuures

kehakeel. Arvestada tuleb samuti altkäemaksu andmise kui latentse süüteoliigi eripära. Riigikohus märgib, et

tõendi vahetu uurimise nõue on elementaarne situatsioonis, kus ringkonnakohus soovib anda tõendile

esimese astme kohtu poolt tuvastatust erineva tähenduse.

10.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu järeldused vastuolulised ka osas, mis

puudutavad J. L.-i 5. mail 2003. a antud ütluste tõepärasust. Kohus on asunud seisukohale, et tegelikkuses

esimesel kohtumisel, s.o 4. mail 2003. a V. J. midagi rahast ei rääkinud ning J. L.-i sellesisulisi ütlusi oli vaja

vaid selleks, et seadustada jälitusmenetluse alustamist (tlk 432). Seda küll selgesõnaliselt väljendamata on

kohus asunud seega sisuliselt seisukohale, et J. L. on andnud valeütlusi.

Siinkohal peab Riigikohus vajalikuks osutada neile alustele, mis legitimeerivad jälitustoimingute teostamist.

Vastavalt JTS § 9 lg 1 p-le 1 on selleks esmalt tõe selgitamise vajadus kriminaalasjas, st kriminaalmenetlust

on juba alustatud mingi menetlustoimingu tegemisega. Sama paragrahvi lg 1 p 3 käsitleb seevastu

situatsiooni, kus puuduvad piisavad andmed kriminaalmenetluse alustamiseks, sätestades jälitustegevuse

ajendina piiratud süütegude ringi - nendeks on esimese astme kuritegu alates ettevalmistavast staadiumist või

tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest näeb seadus ette vähemalt kolm aastat vangistust.

Jälitustegevuseks ajendit andvas tähenduses oleks J. L.-i 5. mai 2003. a ütlused olnud seega juhul, kui

kriminaalmenetlust ei olnud veel alustatud. Sellisel juhul olnuks tõepoolest vajalik eraldi alus, mis annaks

põhjuse rääkida kas ettevalmistatavast esimese astme või juba toimepandud teise astme kuriteost. Käesoleval

juhul puudus aga igasugune vajadus J. L.-i sarnaste ütluste järele ülaltoodud tähenduses. Nimelt oli

kriminaalmenetlust alustatud juba päev varem, s.o 4. mail 2003. a laekunud teabe alusel (tlk 1, 3, 4), ning

puudus igasugune vajadus mingi konkreetse rahasumma nimetamiseks järgmise päeva ülekuulamisel.

4. mail 2003. a laekunud teave oli aluseks kriminaalmenetluse alustamiseks ning ainetu on ringkonnakohtu

seisukoht, et enne kriminaalmenetluse alustamist puudusid andmed V. J. poolt kuriteo toimepanemise kohta.

Tähele tuleb panna sedagi, et KarS § 298 lg-s 1 on kriminaliseeritud altkäemaksu lubamine kui formaalne

delikt ning antud koosseis ei nõua realiseerituse seisukohalt konkreetse summa lubamist. Seega on ebaõige

ringkonnakohtu seisukoht, et 6. maiks 2003. a ei olnud V. J. tegevus jõudnud veel kuriteo katse staadiumisse.

Riigikohtu kriminaalkolleegium juhib tähelepanu veel sellele, et erinevalt KarS §-st 294 (altkäemaksu

võtmine) ei ole altkäemaksu andmisel suur ulatus kvalifitseerivaks tunnuseks. Seega puudus motiiv ka

kvalifitseeriva tunnuse "suures ulatuses" saavutamiseks, mis oleks andnud aluse rääkida nt esimese astme

ettevalmistatavast kuriteost altkäemaksu võtmise korral (vrd KarS § 294 lg 2 p 4 ja KarSRS § 8 p 2).

Samuti ei ole ringkonnakohus järelduse tegemisel, et J. L. andis valeütlusi, kõrvutanud kogu kriminaalasja

faktoloogiat. Vaieldamatult on tõendatud, et kontakti J. L.-ga soovis saavutada just V. J. selleks võttis ta

tuttavate vahendusel ette ka reisi J. L. maakoju. Selle kohtumise tähenduse on kohus jätnud täielikult

tähelepanuta ja sisustamata. Tehioludele tuleb anda aga üldhinnang ning vaieldamatult kuulus sinna ka

kõnealune kohtumine. Seega on kohtu järeldus J. L.-i ütluste mitteusaldusväärsuse kohta oletusliku

iseloomuga ja ei haaku kriminaalasja materjalidega.

10.3 Eeltoodud minetused tõendite kontrollimisel ja hindamisel tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, kuna sellega kaasnes ebaseaduslik ja

põhjendamatu kohtuotsus. Kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine on kohtuotsuse kassatsiooni korras

tühistamise aluseks KrMS §362 p 2 järgi.

11. Lisaks eeltoodule, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium vajalikuks käsitleda küsimust teoprovokatsiooni

olemusest ja lubatavusest.

11.1 Ringkonnakohus on leidnud, et kuna J. L. sisuliselt provotseeris (kihutas) V. J.-it altkäemaksu andma,

siis on välistatud kuriteo matkimine seaduses sätestatud eesmärgil (tlk 433).

Matkimine tähendab sisuliselt süüteo jäljendamist, ühe poole näilikku valmisolekut panna toime süütegu.

See pool käitub vaadeldavas situatsioonis kui süüteoga kokkupuudet omav isik, on n.ö agent provocateur.

See tähendab, et kui isikul puuduks tegelikkuses side matkimist teostava ametkonnaga, olekski tema

käitumine vaadeldav süüteo toimepanemisena, peamiselt just osavõtu (pole aga välistatud et ka täideviija)

vormis. Tavaliselt on selle agendi tegevus materiaalõiguslikult vaadeldav kihutamisena, näiteks juhul, kui

matkija soovib osta narkootikume ja ta kutsub enda käitumisega diileris esile konkreetse müümistahtluse.

Matkimine ja provokatsioon on oma olemuselt sarnased süüteo initsieerimise vormid ning seega on

ringkonnakohus neid ebaõigesti käsitlenud kui teineteisele vastanduvaid tegevusi.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-15-01 (RT III 2001, 11, 16) tehtud otsuses osundanud, et

väliselt kihutamisele vastav tegu võib olla matkimisena legitimeeritud (otsuse p 10.2). Sisuliselt soostus

Riigikohus antud lahendis matkija kui teootsuse esilekutsuja olemusega.

Ringkonnakohus on jälitusametkonnale ette heitnud ka seda, et kohtumised V. J.-ga olid liiga pikaajalised ja

vältavad, mille tulemina viidi V. J. altkäemaksu andmiseni. Ülalnimetatud Riigikohtu otsuses on aga

märgitud, et matkimine (s.o ringkonnakohtu otsuse tähenduses provotseerimine e kihutamine) võib endast

kujutada ka pikemat aega kestvat tegevust.

Riigikohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et süüteo jäljendamise vajadus võib situatsiooniti ja deliktiti

erineda. Eriti just raskemate süütegude korral ei ole välistatud vägagi pikaajalised operatsioonid (nt

palgamõrvad, narkootikumide salakaubavedu, inimkaubandus). Samasse kategooriasse kuuluvad n-ö

kokkuleppesüüteod, mis rajanevad vastastikusel usaldusel ja jäävad lõpuleviimisel varjatuks. Nende hulka

kuulub ka altkäemaksu andmine.

11.2 Samuti tuleb anda vastus küsimusele, miks on välistatud "kihutaja" e matkija vastutus. Punktis 10.1

viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses on, tuginedes sel ajal kehtinud kriminaalkoodeksile,

öeldud, et välistatud on matkimise õigusvastasus, seega siis praegu kehtiva seaduse kontekstis

deliktistruktuuri teine element. Seoses karistusseadustiku rakendamisega ei ole see seisukoht aga enam

ajakohane. Nagu eelnevalt märgitud, vastab provokaator materiaalõiguslikult peamiselt kihutaja instituudile.

Viimane nõuab aga n-ö topelttahtlust - lisaks kihutamistahtlusele peab isiku tahtlus ulatuma ka lõpuleviidud

põhiteoni. Viimast aga matkijal ei ole, seega esineb tema vastutuse eeldustes puudus juba koosseisu

subjektiivse külje tasandil. Seejuures ei ole vahet, kas tegemist on formaalse või materiaalse deliktiga

(täpsemalt vt p 12).

11.3 Seega sarnaneb süüteo matkija materiaalõiguslikult kihutajale ning ringkonnakohus on nende

olemuslikku vastuolu rõhutanud kunstlikult ning vastuolus Riigikohtu praktikaga. Mitmed süüteod eeldavad,

et just matkijal e agent provocateur'il tuleb olla kontakti loovaks ja aktiivsemaks pooleks (nagu toodud näide

narkootikumide ostmisest), see ei saa piirduda ainult n-ö "passiivse menetlemisega". Küll aga peab

Riigikohus täpsustavana vajalikuks märkida järgmist.

On mõistetav, et matkija tegevus ei saa nn "kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta. Lubamatu

on nt teootsuse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähemalgi määral ning kelle suhtes

uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta.

Hindamaks, millal on tegemist lubamatu ja millal lubatud teoprovokatsiooniga, tuleb lähtuda kriteeriumitest

nagu süüdistatava vastu esmase kahtlustuse alus (nt allika usaldusväärsus) ja ulatus (nt kas tegemist

kergema-või raskemaliigilise süüteoga), samuti agent provocateuri poolt mõju avaldamise viis ja intensiivsus

(nt meelitamine suurte rahasummadega, ähvardamine või hoopis käitumisalternatiivide kirjeldus, mis edasise

käitumisotsuse jätab provotseeritu enda valida). Arvesse tuleb samuti võtta provotseeritud isiku enda

teovalmidus ja tema isiklikul initsiatiivil ettevõetud käitumisaktid ehk teisisõnu, tema individuaalse

osalemise ulatus (peab täitma teatud ülesandeid ilma agent provocateuri juhtimise ja initsieerimiseta jne).

Seejuures on oluline tähele panna, et tegemist ei ole üksikute iseseisvate hindamiskriteeriumitega, vaid kõik

nimetatud asjaolud tuleb asetada üldhinnangusse ja nende alusel võtta kõnealuses küsimuses seisukoht (vrd

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr

3-1-1-94-04 (RT III 2004, 27, 293), otsuse p 10)). Vastata tuleb seejuures küsimusele, kas matkija

provotseeriv käitumine oli sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile.

Provotseeritu vastutus on välistatud vaid juhul, kui matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus

ülekaalus. Kui seda ülekaalu aga ei olnud, siis võib riigipoolselt initsieeritud teo eest ette näha karistuse

vähendamise lähtuvalt süü ulatusest.

Käesolevas kaasuses tuleb vaieldamatult tunnistada, et esmase kontakti lõi J. L.-ga, hilisema matkijaga, V. J.

Seda ei eita ka kohtualune ise. Milline ei olnud ka selle esimese kohtumise sisu, päädis see uue kohtumisega

ülejärgmisel päeval, mil jälitustegevuse teabesalvestusest ilmneb üheselt, et V. J.-il oli olemas üldine

valmisolek sekkuda TRC Tubaka suhtes menetletavasse väärteomenetluse protsessi. Ka siin ilmneb

Riigikohtu hinnangul ringkonnakohtu otsuse sisemine vastuolulisus. Ühest küljest leiab kohus, et "V. J.-il

puudus igasugune tahtlus altkäemaksu andmiseks ja üldse kuriteo toimepanemiseks" (tl 433). Samas on

kohus V. J.-i käitumise motiivina käsitanud aga "püüet leida J. L. kaudu võimalusi ja põhjendusi, et temalt

äravõetud dokumentide ligipääsemise eesmärgil nendega tutvuda ja siis salaja diskett rikkuda vms". Seega

on kohus ise jaatanud ebaseadusliku käitumise motiivi ja eesmärki, kohtumine J. L.-ga oli selleks lihtsalt

võimaliku väljundi otsimine.

12. Kuigi p-s 10.2 on märgitud, et altkäemaksu lubamine on kriminaliseeritud kui formaalne delikt ning p-

s 11.2 omakorda märgitud, et matkijal puudub tahtlus süüteo lõpuleviimiseks, mis omakorda välistab tema

vastutuse, ei tule seda mõista vastuolulise seisukohana.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab siinkohal silmas seda, et matkimisele allutatud süüteod jäävad juba

olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse ning seda sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule

viidud. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et matkimise korral on tervikuna esmatähtis süüteo faktiline

lõpuleviimine, täpsemalt süüteo lõpuleviimise reaalne e objektiivne võimalikkus (võimalus varastatud

esemega ka reaalselt süüteo toimepanemise kohalt lahkuda). Matkimise korral on toimuv jälitusametkondade

kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo (vrd tlk 378), millel ei ole võimalust realiseeruda

kahjuliku tagajärjena.

Öeldes, et matkitud süüteod jäävad katse staadiumi peaaegu alati, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium

silmas asjaolu, et mõnikord ei ole garanteeritud sündmuste käik sellisena, nagu seda näeb ette matkimise

plaan. Sellistel juhtudel ei ole välistatud ka lõpuleviidud süüteo inkrimineerimine.

12.1 Kuigi juba altkäemaksu andmise lubamist võib käsitada lõpuleviidud süüteona, tuleb siiski kogu

sündmustikku vaadelda teoühtsuse aspektist ning käsitleda toimunut edasise arengu taustal - selleks oli

praeguses kaasuses konkreetsete summade kokkuleppimine ja üleandmine, seega oli tegemist juba

materiaalse- e tagajärjedeliktiga. Sellest lähtuvalt tuleb toimunut ka hinnata. Kriminaalkolleegium märgib

seejuures, et vastasel korral ei oleks altkäemaksu andmise katse sisuliselt ka võimalik, kuna reaalsele hüvede

üleandmisele eelneb reeglina ka vastav kokkuleppe.

Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks märkida, et sellistest kriteeriumitest lähtuvalt on esimese

astme kohus analüüsinud V. Jegorovi süüdistust KarS § 316 järgi, käsitledes seda katse staadiumi jäänud

süüteona (kuigi flopiketas hävitati). Sellisena oleks tulnud vaadelda ka süüdistust altkäemaksu andmises.

12.2 Nagu öeldud, ei soovi agent provocateur enda õiguslikust olemusest tulenevalt rohkemat, kui lasta

sündmusel areneda põhiteo katseni, tema eesmärgiks ei ole süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve tegelik

kahjustamine. Matkija vastutus peaks olema jaatatav juhul, kui ta "kihutajana" soodustab ja kiidab heaks teo

lõpuleviimise ja õigushüvede tegeliku kahjustamise. Kriminaalkolleegium toonitab aga veelkord, et sellise

karistatavuse piiri ületamisel ei ole tähendusega mitte konkreetne koosseisutüüp (formaalne või materiaalne

delikt) ja selle lõpuleviimine, vaid koosseisuga kaitstavate väärtuste sisuline (materiaalne) kahjustamine või

parandamatu kahju saabumine. Praegusel juhul oleks selleks soovitud esemete (vihikute, flopiketas ja arvuti)

kättesaamine ja ka reaalne kahjustamine läbiviidatavat menetlust silmas pidades, mis oli sündmuste käiku

arvestades aga välistatud.

13. Prokurör on Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustanud ka osas, millega V. J. mõisteti õigeks tõendi

kunstliku loomise katses KarS § 25 lg 2 ja § 316 järgi. Selles osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium

järgmist.

Süüdistuse kohaselt pani V. J. tõendi loomise katse toime 12. mail 2003. a. Siis kehtis KarS § 316 - tõendi

kunstlik loomine - järgmises redaktsioonis:

"Tõendi kunstliku loomise eest eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu või selle

puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist " karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni

viieaastase vangistusega".

Käesoleval ajal on KarS § 316 redaktsiooni aga muudetud (RT I 2004, 56, 401) ning süüteokoosseis - tõendi

kõrvaldamine ja kunstlik loomine - kehtib järgnevas sõnastuses:

"Tõendi kõrvaldamise või kunstliku loomise eest eesmärgiga takistada kuriteona karistatava teo olemasolu

või selle puudumise või muude tõendamiseseme asjaolude tuvastamist " karistatakse rahalise karistuse või

ühe- kuni viieaastase vangistusega".

13.1 Seega on vaja otsustada, kas V. J.-i teokirjeldus - flopiketta hävitamine - oli kriminaliseeritud ka teo

toimepanemise hetkel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil leidis prokurör, et ka 12. mail 2003. a oli

tegemist kriminaliseeritud käitumisega. Riigikohus ei soostu sellega.

Kriminaalkolleegium leiab, et tõendi loomisena KarS § 316 tähenduses tuleb mõista ennekõike millegi

"juurdetekitamist", mitte kõrvaldamist, kaotamist, hävitamist vms. Esmajoones kinnitab seda

kriminaalkolleegiumi hinnangul just hilisem seaduseparandus, mis selgesõnaliselt kriminaliseerib tõendi

loomise kõrval ka tõendi kõrvaldamise. Seega ei olnud V. J.-le süüksarvatud käitumine teo toimepanemise

hetkel kriminaliseeritud ja selles osas tuleb kohtualune põhimõtte nullum crimen rikkumise tõttu õigeks

mõista.

14. Viimasena vaeb Riigikohtu kriminaalkolleegium kaitsja väidet, et V. J.-i õigeksmõistmisel tuleb tagastada

ka konfiskeeritud süüteo toimepanemise vahend e 300 000.- krooni.

Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kaitsja väitega, et selles osas on Tallinna Ringkonnakohtu otsus

vastuoluline ja motiveerimata. Ühest küljest on kohus V. J.-i õigeks mõistnud, teisalt kohaldanud aga

asitõendite suhtes konfiskeerimist. Riigikohus möönab, et teatud juhtudel on võimalik, et ka õigeksmõistva

otsuse tegemisel kohaldatakse konfiskeerimist, kuid sellisel juhul tuleb otsuses ära märkida selle seaduslik

alus ja motivatsioon. Käesoleval juhul seda aga tehtud ei ole.

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6, § 362 p-dest 1 ja 2 ning § 363 lg-test 1, 2 ja 3

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 22. juuni 2004. a otsuse V. J.-i

õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi ning audiokasseti ja 300 000.- krooni konfiskeerimise

osas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Peeter Vaher