3-4-1-20-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-20-04

Otsuse kuupäev

2. detsember 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton ning liikmed Eerik Kergandberg, Ants Kull, Villu

Kõve ja Jüri Põld

Kohtuasi

Vabariigi Presidendi taotlus kontrollida Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi

omandireformi aluste seaduse § 121 muutmise seaduse vastavust

Põhiseadusele

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

Jätta Vabariigi Presidendi taotlus rahuldamata

Asjaolud ja menetluse käik

1. 15. juunil 2004 võttis Riigikogu vastu "Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste

seaduse § 121 muutmise seaduse". Vabariigi President jättis selle 30. juuni 2004. a otsusega nr 671

välja kuulutamata ja tegi Riigikogule ettepaneku seaduse vastavusse viimiseks Põhiseadusega.

20. juulil 2004 võttis Riigikogu "Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 121

muutmise seaduse" muutmata kujul uuesti vastu. Vabariigi President pöördus Riigikohtu poole

taotlusega tunnistada "Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 121 muutmise

seadus" (edaspidi vaidlustatud seadus) Põhiseadusega vastuolus olevaks.

Vabariigi Presidendi ja menetlusosaliste seisukohad

2. Vabariigi President leiab oma taotluses, et tema vaidlustatud seadusega Elamuseaduses ja Eesti

Vabariigi omandireformi aluste seaduses (ORAS) tehtud muudatuste jõustumise tähtaeg ei ole

kooskõlas Põhiseaduse §-s 10 toodud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest tuleneva

õiguskindlusega ja õiguspärase ootusega, mis eeldab, et uute regulatsioonide jõustamisel nähakse

normiadressaatidele ette mõistlik aeg oma tegevuse ümber korraldamiseks uutes oludes. Presidendi

arvates on vaidlustatud seadusega selleks ette nähtud vähem kui kahekuuline periood liiga lühike aeg.

Lisaks märgib president, et seaduse rakendumisel ei taga kehtiv sotsiaalhoolekande süsteem täiel

määral Põhiseaduse §-st 28 tulenevale ning rahvusvahelistes inimõiguste kaitse alastes

konventsioonides sätestatud õigust eluasemele.

Riigikohtule saadetud täiendavas arvamuses leiab president, et Elamuseaduse muudatused, millega

loodi võimalus tagastatud eluruumide osas sõlmitud üürilepingute viieaastaseks pikendamiseks ning

millega kehtestati, et kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud üüri piirmäär on piirmääraks kõigi

samal haldusterritooriumil asuvate ORAS §-s 121 sätestatud tagastatud eluruumide suhtes, on

omavahel seotud regulatsioonid. Need regulatsioonid lõid õiguspärase ootuse tagastatud eluruumi

kasutavale üürnikule nii üürilepingu kehtivuse pikendamise kui üüri piirmäärade kehtestamise

võimaluse suhtes fikseeritud tähtaja jooksul. Ühtlasi märgib president, et ehkki vaidlustatud

seadusega sätestatud vacatio legis on normiadressaatidele piisav aeg neile seadusega antud õiguste ja

kohustustega tutvumiseks, on see ilmselt ebapiisav muudatuste ettevalmistamiseks oma tegevuses ja

elukorralduses.

3. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab Riigikohtule saadetud arvamuses, et vaidlustatud seadusega ei

rikuta õiguspärase ootuse põhimõtet, mistõttu see on Põhiseadusega kooskõlas.

Põhiseaduskomisjon märgib, et omandireformi läbiviimisel anti seadustes ja riigi faktilise tegevusega

õigusjärgsetele omanikele tagastatud majade üürnikele signaal, et tagastatud eluruumi erastamise

õigust neil ei ole ega teki ning et õigus elada tagastatud korteris ning tasuda turuhinnast madalamat

üüri on ajutine abinõu. Kuivõrd üüri piirmäärade kehtestamine on seaduse kohaselt kohaliku

omavalitsuse õigus, mitte kohustus, ei saa üüri piirmäärade kehtetuks tunnistamist vaadelda riigi

sõnamurdliku käitumisena üürniku suhtes. Lisaks ei võimalda vaidlustatud seadus üürilepinguid

ühepoolselt üles öelda või üüri hüppeliselt tõsta. Põhjendamatult kõrge üüri kehtestamise ja

üürilepingu ülesütlemisele sundimise vältimiseks sätestab Võlaõigusseadus (VÕS) mitmed üürnike

kaitsevõimalused. Muuhulgas on üürnikul õigus vaidlustada eluruumi üüri ülemäärane tõstmine

üürikomisjonis ja kohtus.

Vaidlustatud seadus ei riku ka üürnike õigust eluasemele, sest üüri piirmäärade kehtestamiseks antud

volitusnormi kehtetuks tunnistamine ei too kaasa üürnike eluasemeta jäämist. Üürnikud, kelle

sissetulekute ja väljaminekute vahe langeb üüri võimaliku tõusu tagajärjel allapoole toimetulekupiiri,

hakkavad saama toimetulekutoetust.

Samuti märgib põhiseaduskomisjon, et tagastatud majade üürnikel oli õigus uue eluruumi saamiseks

seaduses sätestatud korras taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt

ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks jne.

4. Õiguskantsler leiab, et vaidlustatud seadus ei riku õiguskindluse põhimõtet ega ole seetõttu

vastuolus Põhiseaduse §-ga 10.

Õiguskantsler osutab, et kuivõrd Vabariigi President ei vaidlusta üüri piirmäärade kaotamist

iseenesest, vaid leiab, et piirmäärade kaotamise võimaluse jõustumistähtaeg on liialt lühike, võtab ta

seisukoha üksnes seaduse jõustumistähtaja kooskõla osas Põhiseaduse §-ga 10.

Õiguskantsleri arvamuse kohaselt eeldab õiguskindluse järgimine, et uute regulatsioonide

jõustamiseks nähakse ette mõistlik aeg, mille jooksul normiadressaadid saaksid oma tegevuse uutes

oludes ümber korraldada. Õiguskantsler leiab, et ehkki õigusjärgsetele omanikele tagastatud

eluruumides elavatel isikutel ei saa olla tekkinud mõistlikku ootust, et üüri piirmäärad jäävadki

kehtima, on neil õiguspärane ootus, et pärast seadusandja otsust tühistada üüri piirmäärade

laienemine omandireformi käigus tagastatud eluruumidele jääb neile aega muudatustega

kohanemiseks.

Õiguskantsler leiab, et seaduse jõustumistähtajast ning Võlaõigusseaduses üüri tõstmiseks ja

üürilepingu ülesütlemiseks antud tähtaegadest tulenevalt, millele lisaks saab arvestada ka

üürikomisjoni või kohtumenetluse ajaga, jääb isikule piisav aeg toimingute tegemiseks, mida võib

pidada vajalikuks oma elu ümber korraldamiseks muutunud oludes.

Õiguskantsler peatub lühidalt ka Vabariigi Presidendi taotluse ülejäänud motiividel, ehkki märgib, et

ei pea küsimusi piisava eluasemefondi olemasolust ning sotsiaalhoolekandesüsteemi vigadest

Vabariigi Presidendi taotluse motiive arvestades relevantseteks. Õiguskantsler märgib, et kuivõrd

Vabariigi Valitsuse vastu võetud elamumajanduse arengukava ning reaalsed rahaeraldised kohalikele

omavalitsustele aitavad kaitsta üürnike huve ja õigusi, on Riigikogu vaidlustatud seaduse

vastuvõtmisel piisavalt kaalunud riigi ja kohaliku omavalitsuse koostöövõimalusi omanike ja üürnike

huvisid arvestavate abinõude rakendamisel.

Osas, milles Vabariigi President leiab, et seaduse rakendumisel ei taga kehtiv sotsiaalhoolekande

süsteem täiel määral õigust eluasemele, märgib õiguskantsler, et küsimus kehtiva sotsiaalhoolekande

süsteemi vastavusest põhiseaduslikule õigusele riigi abile puuduse korral ei ole käesoleva vaidluse

sisuks.

Lisaks märgib õiguskantsler, et ulatuslike omandikitsenduste, mida üüri piirmäärad endast kujutavad,

rakendamine ei pruugi ühiskonna arengut arvestades enam olla õigustatud.

5. Justiitsminister leiab, et vaidlustatud seadus ei ole Põhiseadusega vastuolus.

Õiguspärase ootuse põhimõtte sisuks ei ole eeldus, et igasugune õigusnorm ning sellest tulenevad

õigused ja vabadused jäävad tähtajatult kehtima. Arvestades üüri piirmäärade kehtestamise võimaluse

ajutisuse üldteatust, pidi mõistlik inimene eeldama, et avaliku võimu poolt üüri piirmäärade

kehtestamise võimalus ning erisused tagastatud eluruumide ja muude eluruumide üürisuhete

reguleerimises varem või hiljem kaovad.

Üüri piirmäärade kehtestamise võimaluse kaotamine ei muuda iseenesest tagastatud elamutes

üürilepingu alusel elavate isikute õigusi ega vabadusi. Üür on määratud üürilepinguga ning juba

sõlmitud üürilepingutele seadus otsest olulist mõju avaldada ei saa. Kõnealuste seadusemuudatuste

jõustumisel ei teki üürileandjal ühepoolset üüri suurendamise õigust. Üürniku õigusi kaitsevad

Võlaõigusseaduse ja Elamuseaduse sätted. Kuivõrd üüri piirmäärade kehtetuks tunnistamisest tulenev

üüri tõstmine tagastatud eluruumi puhul ning selle vaidlustamine toimub Võlaõigusseaduses

sätestatud korras, on tagastatud elamutes elavate üürnike õigused kaitstud samaväärselt muude

üürnike omadega. Üürivaidluste kohtuväliseks lahendamiseks on loodud üürikomisjonid.

Lisaks märgib justiitsminister, et üüri piirmäärade kehtestamise võimalus on elamu omaniku

omandiõigust piirava iseloomuga meede.

Seoses kehtiva sotsiaalhoolekande süsteemi suutlikkusega tagada vaidlustatud seaduse jõustumise

järgselt tagastatud elamute üürnike õigus eluasemele märgib justiitsminister, et riigi abi

puudustkannatavatele inimestele peab olema tagatud toetuste, abirahade vms kaudu ega saa olla

korraldatud üksikisikutele vastava toetuskohustuse panemise kaudu.

Vaidlustatud sätted

6. Taotlusest selgub, et Vabariigi President jättis Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi

aluste seaduse § 121 muutmise seaduse välja kuulutamata selle seaduse § 1 lõike 2 ning § 3 vastuolu

tõttu Põhiseadusega. Vaidlustatud seaduse § 1 lõikega 2 tunnistatakse kehtetuks Elamuseaduse § 371

lõige 2.

Elamuseaduse (RT 1992, 17, 254; ... RT I 2003, 15, 86) § 371 lõige 2 sätestab:

"(2) Kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud vastav üüri piirmäär on piirmääraks kõigi samal

haldusterritooriumil asuvate Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse §-s 121 sätestatud

eluruumide suhtes. Üürniku nõusolekul võib üürilepingus kokku leppida üüri piirmäärast erineva

üüri suuruse."

Vastavalt Elamuseaduse § 371 lõikele 1 on kohaliku omavalitsuse volikogul õigus kehtestada oma

haldusterritooriumil asuvatele munitsipaalomandis olevatele eluruumidele üüri piirmäärad. Sama

lõike teise lause kohaselt muudab kohaliku omavalitsuse volikogu üüri piirmäärasid üks kord 12 kuu

jooksul, kui üüri mõjutavad hinnad on viimasest piirmäärade kehtestamisest arvates muutunud.

Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 121 muutmise seaduse § 3 sätestab:

"Käesolev seadus jõustub 2004. aasta 1. septembril."

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi seisukoht

7. Asja lahendamiseks vaatleb kolleegium kõigepealt vaidlustatud seadusega tehtavate muudatuste

toimet ja lahendab normiadressaatide küsimuse (I). Seejärel selgitab kolleegium, kas Elamuseaduse ja

Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse muudatus, mis võtab kohalikult omavalitsuselt õiguse

kehtestada õigusvastaselt võõrandatud ja tagastatud elamutes asuvate eluruumide suhtes üüri

piirmäärad, rikub tagastatud elamutes asuvate eluruumide üürnike (edaspidi: tagastatud elamute

üürnikud) õiguspärast ootust piirmäärade kehtimajäämisele (II). Seejärel analüüsib kolleegium, kas

vaidlustatud seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jääv ajavahemik (vacatio legis) on

tagastatud elamute üürnikele piisav muutunud õigusliku olustikuga kohanemiseks (III). Neljandaks

käsitleb kolleegium vaidlustatud seadusega tehtud muudatuste seost Põhiseadusest tuleneva õigusega

eluasemele (IV). Lõpuks analüüsib kolleegium seaduse jõustumist pärast Riigikohtu otsust (V).

I

8. Elamuseaduses ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse §-s 121 tehtud muudatuste

põhisisuks on selle volitusnormi kehtetuks tunnistamine, mis annab kohaliku omavalitsuse volikogule

õiguse kehtestada üüri piirmäärad oma haldusterritooriumil asuvate ORAS §-s 121 nimetatud

eluruumide ehk tagastatud elamutes asuvate eluruumide suhtes. Seega peab kolleegium ennekõike

vajalikuks vaadelda nimetatud volitusnormi kehtetuks tunnistamisega tekkivat õiguslikku olustikku

ning selgitada välja vaidlustatud normi otsesed ja kaudsed adressaadid.

9. Haldusmenetluse seaduse § 93 lõike 1 järgi kehtib määrus seni, kuni selle tunnistab kehtetuks

haldusorgan või Riigikohus või kehtivusaja lõppemiseni või volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni.

Selle sätte kohaselt muutub volitusnormi kehtetuks muutumisel üldjuhul automaatselt kehtetuks ka

määrus. Kohalike omavalitsuste volikogude poolt vastu võetud vastaval haldusterritooriumil üüri

piirmäärasid kehtestanud määrused muutuvad vaidlusaluse seaduse jõustumisel kehtetuks osas, milles

need kehtestasid üüri piirmäärad oma haldusterritooriumil asuvate tagastatud elamute eluruumide

suhtes.

10. Vaidlustatud seaduse otseseks adressaadiks on kohaliku omavalitsuse volikogu, kellelt võetakse

üüri piirmäärade kehtestamise õigus. Tagastatud eluruumide üürnikud ja omanikud on aga seaduse

kaudseteks adressaatideks, sest nad satuvad vaidlustatud seaduse jõustumise järgselt uude õiguslikku

olukorda seaduse otseste adressaatide tegevusest sõltumata. Kolleegium peab vajalikuks analüüsida

vaidlustatud seaduse toimet ka selle kaudsetele adressaatidele.

II

11. Vabariigi President leiab taotluses, et vaidlustatud seadusega tehtud muudatuste jõustumise

tähtaeg ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-s 10 toodud sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõttest

tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootusega. Muuhulgas näeb Vabariigi President regulatsiooni

põhiseadusevastasust asjaolus, et seadusandja ei ole üüri piirmäärade kaotamisel arvestanud piisavalt

erinevate isikute, eriti aga üürnike õiguslike huvidega. Sisuliselt leiab Vabariigi President, et

tagastatud elamute üürnikel oli õiguspärane ootus, et riik ei kaota üüri piirmäärasid niikaua, kuni on

leidnud nende eluasemeprobleemile alternatiivse lahenduse. Riigikohtule täiendavalt saadetud

arvamuses märgib Vabariigi President, et Elamuseaduse täiendamisega 2002. aastal, millega loodi

võimalus tagastatud eluruumide üürilepingute pikendamiseks veelkordselt viieks aastaks, loodi

tagastatud elamute üürnikele õiguspärane ootus üürilepingu kehtivuse pikendamise ning üüri

piirmäärade kehtestamise võimaluse suhtes eelnimetatud tähtaja jooksul.

12. Õiguskindluse printsiip tuleneb Põhiseaduse §-st 10, mille järgi ei välista Põhiseaduse II peatükis

loetletud õigused muid Põhiseaduse mõttest tulenevaid õigusi, mis vastavad inimväärikuse ning

sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kõige üldisemalt peab see printsiip looma

kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide

sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes

(õiguspärase ootuse põhimõte).

13. Vabariigi Presidendi taotlus tugineb eelkõige õiguspärase ootuse põhimõttele. Õiguspärase ootuse

põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et

õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt

isikule ebasoodsas suunas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 1994. aastal,

et õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt "[...] on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et

rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi

kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse

subjektide suhtes sõnamurdlik" (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1994. a

otsus asjas nr III-4/A-5/94 - RT I 1994, 80, 1159).

14. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine

on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist -

seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega

paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme

läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses.

Kolleegium ei analüüsi seadusandja tehtud poliitilise otsuse otstarbekust - ta saab kontrollida vaid

seaduse kooskõla Põhiseadusega.

15. Seega tuleb vastata küsimusele, kas tagastatud elamute üürnikel on õiguspärane ootus üüri

piirmäärade kehtimajäämise suhtes ehk kas üüri piirmäärade kaotamine õigusjärgsetele omanikele

tagastatud elamutes asuvatele eluruumidele on üürnike suhtes sõnamurdlik. Kolleegium peab esmalt

vajalikuks selgitada üüri piirmäärade kujunemislugu ning kohalike omavalitsuste poolt üüri

piirmäärade kehtestamise volituse õiguslikku iseloomu.

16. Elamuseaduse § 371 lisati Elamuseadusesse 10. juunil 1998. aastal vastu võetud Eesti Vabariigi

elamuseaduse muutmise ja täiendamise seadusega. Enne nimetatud seaduse vastuvõtmist reguleeriti

korteriüüri arvestamist Vabariigi Valitsuse 12. augusti 1993. a määrusega nr 254 kinnitatud

"Eluruumide üürileandmisel rakendatavates korteriüüri arvestamise metoodilistes alustes", mis

kehtestas korteriüüri arvestamise alused kõigi Eesti Vabariigi territooriumil asuvate eluruumide

üürileandjatele, sõltumata eluruumi omandivormist. Selle akti punkti 3 järgi ei saanud korteriüüri

määrata üle kohaliku omavalitsuse organi kehtestatud piirmäära. Üüri piirmäärade kehtestamise

õiguse andis kohalikele omavalitsustele Vabariigi Valitsuse 6. märtsi 1992. a määrus nr 69

"Korteriüüri arvestamise korra muutmise ja korteriüüri piirmäärade kehtestamise kohta".

17. Üüri piirmäärade kujunemisloost selgub, et üüri piirmäärasid käsitati algusest peale

üleminekuabinõuna.

10. juunil 1998 vastu võetud Elamuseaduse muutmise seaduse eelnõu (628 SE) seletuskirja kohaselt

annab kohalikele omavalitsustele üüri piirmäärade kehtestamise õigus võimaluse "asuda üüride järk-

järgulise vabastamise teele, tänu millele tekib reaalne elamuturg ning omanike huvi elamute parema

hoolduse vastu." Selle eelnõu teise lugemise jätkamisel Riigikogus 19. novembril 1997 märkis

majandusminister Vabariigi Valitsuse esindajana, et üleminekuperioodi elamumajanduses ei saa

lõputult pikendada, mistõttu tuleb üürid võimalikult kiiresti vabastada. Teise lugemise jätkamisel

Riigikogus 18. veebruaril 1998 rõhutas majandusminister kohalike omavalitsuse õigust, mitte

kohustust kehtestada üüri piirmäärad ning avaldas lootust, et koos elatustaseme tõusuga väheneb

turutingimustele vastava üüri ja maksta suudetava üüri vahe, mis "lähendab meid sellele, et üürid

kunagi vabaks lasta."

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse eelnõu (eelnõu 894 SE) arutamisel Riigikogus 2002. aastal korrati taas, et üüri piirmääradel

on ajutine iseloom. Eelnõu esitanud justiitsminister Vabariigi Valitsuse esindajana märkis eelnõu 894

SE teisel lugemisel 23. jaanuaril 2002, et üüri piirmäärade kaotamine nii ulatusliku õigusakti raames

pole mõeldav ning vajab eraldi diskussiooni. Justiitsminister rõhutas üüri piirmäärade kehtestamise

vajaduse seotust sotsiaalse arengu tasemega ning märkis, et see, "millal [üüri piirmäärade kaotamine]

lõplikult fikseerida, on Riigikogu otsustus."

Seega pidas seadusandja nii Elamuseadusesse üüri piirmäärade kehtestamist võimaldava paragrahvi

lisamisel kui ka selle küsimuse hilisemal arutamisel piirmäärasid ajutiseks.

18. Oluline on ka see, et seadusega ei ole kunagi antud tagastatud elamute üürnikele subjektiivset

õigust üüri piirmääradele. Kohalik omavalitsus võis kehtestada oma haldusterritooriumil üüri

piirmäära, ent võis seda ka mitte teha, samuti muuta oma vastavat otsust ühes või teises suunas.

Kohalikud omavalitsused võisid üüri piirmäärad ka kaotada.

Üüri piirmäärad tagastatud elamutes asuvatele eluruumidele ei kehti kaugeltki kõigis Eesti

omavalitsusüksustes. Pretsedenditu ei ole ka üüri piirmäära kaotamine mõnes kohalikus

omavalitsuses, kus need on mõnda aega kehtinud. Kui tagastatud elamute üürnikel oleks õigus nõuda

kohalikult omavalitsuselt sellise soodustuse kehtestamist, muutuks kohaliku omavalitsuse õigus

kehtestada oma haldusterritooriumil üüri piirmäär või seda mitte teha illusoorseks.

19. Vastuolu puudumist õiguspärase ootuse põhimõttega kinnitab ka see, et Elamuseadus ei sätesta

tähtaega, mille jooksul üüri piirmäärad ei kao. Samuti ei keela Elamuseadus üüri piirmäärade

korrigeerimist ega kehtesta üüri piirmäärade ülempiiri.

20. Vabariigi President leiab Riigikohtule saadetud täiendavas arvamuses, et lubadus üüri piirmäärade

kehtestamise võimaluse kehtimajäämiseks anti 5. juunil 2002. aastal vastu võetud Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusega.

Kolleegiumi arvates ei kehtestatud nimetatud seadusega aga uut regulatsiooni tagastatud elamute üüri

piirmäärade osas ega antud tagastatud elamute üürnikele õigust nõuda üüri piirmäärade kohaldamist

üürisuhetes. Selle seadusega kaotati vaid kohalike omavalitsuste õigus kehtestada üüri piirmäärad

eluruumide omandivormist sõltumata ning jäeti vastav õigus kehtima tagastatud eluruumide puhul.

21. Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et tagastatud elamute üürnikel ei ole praegu ega olnud ka

varem alust õiguspäraseks ootuseks, et üüri piirmäärad jäävad kehtima. Samuti kui kohaliku

omavalitsuse aktiga, ei ole ka seadusega üüri piirmäärade kaotamine tagastatud elamute üürnike

suhtes sõnamurdlik.

22. Vabariigi Presidendi taotlusest nähtub, et õiguspärase ootuse põhimõtet võidakse rikkuda ka

sellega, et üüri piirmäärade kehtestamise õiguse äravõtmisel ei lahendata tagastatud elamute üürnike

eluasemeprobleeme muul viisil.

23. Õiguspärane ootus tähendab eeskätt nõuet, et kord juba rakendatud seadust ei tunnistataks

sõnamurdlikult kehtetuks. Üüri piirmäärade kehtestamise käigus ei ole riik kunagi seadustanud

põhimõtet, et üüri piirmäärade kaotamisega peavad kaasnema alternatiivsed meetmed tagastatud

elamute üürnike heaolu parandamiseks. Kuigi vastavaid võimalusi (üürihinna kompenseerimine,

munitsipaalelamute ehitamine kõigile tagastatud eluruumide üürnikele jne) on Riigikogus peetud

debattides arutatud, ei ole see viinud seadusega riigile vastavate kohustuste panekuni. Õiguspärase

ootuse põhimõte ei tähenda, et sellele tuginedes saaks seadusandjalt nõuda poliitilises diskussioonis

arutluse all olnud soodustuste kehtestamist.

III

24. Vabariigi President väidab taotluses, et uudse regulatsiooni jõustamiseks ette nähtud tähtaeg

(vacatio legis) ei ole kooskõlas Põhiseadusest tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse

põhimõttega.

25. Riigikogu võttis Vabariigi Presidendi vaidlustatud seaduse esmakordselt vastu 15. juunil 2004.

Arvestades ajakulu vastuvõetud seaduse Vabariigi Presidendile saatmiseks, seaduse

väljakuulutamiseks vastavalt Põhiseaduse §-le 107 ja seaduse avaldamiseks Riigi Teatajas ning

asjaolu, et väljakuulutamata seaduse kohaselt pidi see jõustuma 1. septembril 2004, jäänuks normi

adressaatidele ligikaudu 6 nädalat uudse õigusliku olukorraga kohanemiseks. Vabariigi President

viitab oma taotluses samuti "vähem kui kahekuulisele perioodile."

26. Õiguskindluse põhimõte tähendab muuhulgas, et uute regulatsioonide jõustamiseks tuleb ette

näha mõistlik aeg, mille jooksul adressaadid saaksid uute normidega tutvuda ning oma tegevuse

vastavalt ümber korraldada. Õiguskindlusele vastab olukord, kus riik ei kehtesta uusi regulatsioone

meelevaldselt ja n-ö üleöö. Sama nõue on tuletatav ka Põhiseaduse § 13 lõikest 2, mille järgi kaitseb

seadus igaüht riigivõimu omavoli eest, ning õiguse üldpõhimõtetest.

Uue õigusliku olukorra loomisel peab seadusandja seega tagama, et õiguse adressaadil oleks oma

tegevuse ümber korraldamiseks mõistlikul määral, s.t piisavalt aega. Piisavust ehk mõistlikkust saab

hinnata, arvestades vaatluse all oleva õigussuhte iseloomu, õigussuhte muutmise ulatust ning sellest

tulenevat vajadust ümberkorraldusteks normiadressaatide tegevuses, samuti hinnates, kas muudatus

õiguslikus olustikus oli ettenähtav või ootamatu.

27. Põhiseaduse § 108 järgi jõustub seadus üldjuhul kümnendal päeval pärast Riigi Teatajas

avaldamist. See põhimõte ei ole juhuslik - tegemist on ajaga, mis on normiadressaatidele jäetud

seadusega sätestatud õiguste ja kohustustega tutvumiseks ning oma elu vastavaks ümber

korraldamiseks. Kuna Põhiseadus peab üldreeglina aktsepteeritavaks üheksapäevast vacatio legis"t,

peavad sellest pikema jõustumisaja vajalikkuse motiivil kümnendal päeval jõustumise

põhiseadusevastaseks tunnistamiseks olema väga mõjuvad põhjused. Sellised põhjused esinevad

tõenäoliselt näiteks mingi õigusharu tervikliku reformi korral.

28. Vabariigi President leiab, et seoses üüri piirmäärade kaotamisega ei oleks õigustatud üldise

regulatsiooni järgimine. Kolleegium on aga seisukohal, et puudub piisav alus pidada üheksapäevast

vacatio legis"t liialt lühikeseks, kuna antud juhul ei ole muudatus ootamatu ega mastaapne. Selle

põhimõttelise seisukoha kontrollimiseks analüüsib kolleegium muutusi üürnike ja üürileandjate

suhetes.

29. Vaidlusaluse seaduse jõustumisega kaotavad kohalike omavalitsuste volikogude vastu võetud

määrused osas, milles need kehtestavad üüri piirmäära tagastatud elamutes asuvatele eluruumidele,

automaatselt kehtivuse. Kolleegium on seisukohal, et kui üürileandjal tekiks seejärel õigus tõsta üüri

kohe ja piiramatul määral, võiksid seaduse üldkorras jõustumisel olla rasked sotsiaalsed tagajärjed,

mis võiks põhimõtteliselt olla põhjuseks, miks on vajalik pikem jõustumisaeg.

30. Kolleegium peab esmalt vajalikuks rõhutada, et üüri piirmäärade kehtestamist lubava normi

kaotamine ei tähenda üüri automaatset suurenemist. Üürileandja ja üürniku vahelisi suhteid

reguleerib lisaks seadusele nendevaheline üürileping. Vastamaks küsimusele, kas üürileandjal on

võimalus seaduse jõustumisel üüri kohe ja piiramatul määral ühepoolselt tõsta, tuleb järelikult

vaadelda ka üürniku ja üürileandja vahelist üürilepingut käsitlevaid sätteid.

31. Vastavalt ORAS § 121 lõikele 1 loetakse elamu tagastamisel kehtiv üürileping kehtivaks kolmeks

aastaks alates elamu omandiõiguse üleminekust õigustatud subjektile, kui üürnik ja omanik ei lepi

elamu tagastamisel kokku teisiti. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt pikeneb üürilepingu tähtaja

möödumisel see viieks aastaks. ORAS § 121 lõike 11 teise lause järgi võib ORAS § 121 alusel viieks

aastaks pikenenud üürilepingu tähtaja möödumisel seda üürilepingut pikendada Eesti Vabariigi

elamuseaduse §-de 32 ja 33 alusel. Vastavalt Elamuseaduse § 32 lõikele 4 kohaldatakse

Elamuseaduse § 32 ORAS § 121 lõikes 3 sätestatud eluruumi üürilepingu viieaastase tähtaja

möödumisel selle üürilepingu ühekordseks pikendamiseks või uue üürilepingu sõlmimiseks,

kusjuures üürileandja saab vaidlustada üürilepingu pikenemise vaid Elamuseaduse §-s 33 loetletud

juhtudel. Vabariigi Presidendi poolt põhiseaduspärasuse kontrolliks esitatud seaduse §-ga 2

täiendatakse ORAS § 121 lõikega 13, mille järgi üüri piirmäära kehtetuks tunnistamisest tulenev üüri

tõstmine ning selle vaidlustamine toimub Võlaõigusseaduses sätestatud tähtaegadel ja korras.

32. Võlaõigusseaduse üüri tõstmise regulatsioon on üldine ega sõltu sellest, kas tegemist on

tagastatud eluruumiga või mitte. Reeglid erinevad sõltuvalt sellest, kas üürileping on tähtajaline või

tähtajatu. Tavaliselt on tagastatud elamute üürnikel tähtajalised üürilepingud. Tagastatud eluruumi

üürilepingu tähtajalisus nähti ette ORAS § 121 lõigetes 1 ja 3. Üldise regulatsioonina nägi ka

1. juulini 2002 kehtinud Elamuseaduse § 31 lõige 2 eluruumi üürilepingute kohta ette, et üürileping

on tähtajaline leping ning kui lepingus ei ole tähtaega ära näidatud, loetakse see sõlmituks viieks

aastaks. Seega ei võimaldanud seadus kuni 1. juulini 2002 üldjuhul sõlmida tähtajatut eluruumi

üürilepingut. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 15 lõike 3 järgi ei muutunud õiguslik olukord Võlaõigusseaduse jõustumisega

ka enne 1. juulit 2002 sõlmitud üürilepingute suhtes, milles tähtaega märgitud ei olnud. Nimetatud

lepingud loeti jätkuvalt alates sõlmimisest kehtivaks viieks aastaks. Sellisele seisukohale on asunud

ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 28. oktoobri 2004. a otsuses asjas

nr 3-2-1-94-04 (RT III 2004, 30, 320).

33. Võlaõigusseaduse kohaselt on tähtajalise üürilepingu puhul üüri tõstmise võimalus vaid

erandjuhul. Vastavalt VÕS §-le 300 on tähtajalise üürilepingu puhul üüri tõstmine võimalik siis, kui

on sõlmitud kokkulepe eluruumi üüri perioodilise suurenemise kohta. Vastav kokkulepe kehtib vaid

juhul, kui üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga, üür tõuseb mitte rohkem kui kord

aastas ja üüri tõstmise ulatus või selle arvestamise alus on täpselt määratud. Järelikult on tähtajalise

üürilepingu puhul üüri tõstmine võimalik vaid juhul, kui tagastatud elamu üürnik ja üürileandja on

üüri tõstmises või tõstmise alustes kokku leppinud. Üüri piirmäärade kaotamine ei too seega

tähtajalise lepingu puhul kaasa märkimisväärseid muutusi üürnike ja üürileandja suhetes. Järelikult

on tähtajalise üürilepingu korral jõustumistähtaeg ilmselgelt piisav. Võlaõigusseaduse regulatsioon

eluruumi üürilepingu kohta on üürniku kasuks imperatiivne (VÕS § 275).

34. Tähtajatu üürilepingu puhul peab üürileandja vastavalt VÕS § 299 lõikele 2 teatama üürnikule

üüri tõstmisest vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama. VÕS § 303 lõike 1 järgi

võib üürnik vaidlustada eluruumi üüri ülemäärase tõstmise. VÕS § 301 lõike 1 kohaselt on eluruumi

üür ülemääraselt suur, kui sellest saadakse ebamõistlikku kasu, välja arvatud juhul, kui tegemist on

luksuskorteri või -majaga. VÕS § 301 lõike 2 järgi ei ole üüri suurus ülemäärane, kui see ei ole

kõrgem samasuguse asukoha ja seisundiga eluruumi tavalisest üürist. VÕS § 301 lõike 3 järgi ei ole

üüri tõstmine ülemäärane, kui üüri suuruse tõstmine põhineb eluruumile tehtavate kulutuste või

üürileandja kohustuste suurenemisel või kui üüri tõstmine on vajalik mõistlike parenduste ja

muudatuste tegemiseks. Seega, kui tagastatud eluruumi kasutataks tähtajatu üürilepingu alusel,

millele seni kohaldus üüri piirmäär, oleks ka sel juhul üüri tõstmine võimalik minimaalselt alles 30

päeva pärast üüri piirmäärasid kaotava seaduse jõustumist. Ka sellisel juhul poleks võimalik tõsta

üüri põhjendamatu määrani.

35. Vaidlusaluse seaduse jõustumisel ei ole kõigi ORAS §-s 121 nimetatud üürilepingute tähtaeg

pärast nende pikenemist viieks aastaks veel möödunud. Vastavalt ORAS § 121 lõikele 11 võib ORAS

§ 121 lõike 3 alusel viieks aastaks pikenenud üürilepingut pikendada Elamuseaduse §-de 32 ja 33

alusel. Sellisel juhul ei kohaldata eluruumi üürilepingu pikenemisele Võlaõigusseaduse eluruumi

üürilepingu sätteid. Seega on nendel üürnikel, kelle ORAS § 121 lõike 3 alusel viieks aastaks

pikenenud üürilepingu tähtaeg ei ole vaidlusaluse seaduse jõustumise ajaks möödunud, lepingu

tähtaja möödumisel tulenevalt Elamuseaduse § 32 lõikest 1 eesõigus uue üürilepingu sõlmimiseks või

leping loetakse Elamuseaduse § 32 lõike 2 alusel pikenenuks. Kolleegium leiab, et isegi kui

Elamuseaduse § 32 lõige 1 võimaldab uue üürilepingu sõlmisel nõuda üürilepingu tingimuste

muutmist, ei ole üürileandjal võimalik tingimusi muuta ühepoolselt vahetult pärast lepingutähtaja

lõppemist. Elamuseaduse § 32 lõike 3 kohaselt saab üürileandja pärast seda, kui üürnik ei sõlmi uut

lepingut, uue lepingu sõlmimiseks kohtusse pöörduda alles kolme kuu möödumisel pärast kirjaliku

teate väljastamist. Kolleegium leiab, et Elamuseaduse §-des 32 ja 33 üürnikule antav kaitse üüri

tõstmise vastu on samas ka abinõu, mis annab üürnikule piisavalt aega muutunud olukorraga

kohanemiseks.

36. Seega sisalduvad Võlaõigusseaduses mitmed kaitsemeetmed üüri kohese ja ülemäärase tõstmise

vastu. Seadusandja on vaidlusalust regulatsiooni kehtestades pidanud nimetatud meetmeid üürnike

õiguste tagamiseks piisavaks. Kolleegiumil pole põhjust seadusandja valitud kaitsemeetmete

tõhususes kahelda.

37. Võlaõigusseadus sisaldab ka mitmeid kaitsemeetmeid üürilepingu ühepoolse ülesütlemise vastu.

Vastavalt VÕS §-le 313 on võimalik tähtajalist lepingut erakorraliselt üles öelda üksnes mõjuval

põhjusel. Eelkõige on erakorraline ülesütlemine lubatud VÕS §-des 314-319 nimetatud asjaoludel.

Tähtajatu eluruumi üürilepingu võib üks lepingupool vastavalt VÕS § 312 lõikele 1 korraliselt üles

öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Tähtajatut lepingut on võimalik erakorraliselt üles

öelda sarnaselt tähtajalisele lepingule mõjuva põhjuse olemasolul ning eelkõige VÕS §-des 314-319

nimetatud asjaoludel. Ka muidu kehtiva ülesütlemise saab üürnik vaidlustada VÕS § 326 lõike 1 ja

§ 327 järgi, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

29. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-04 - RT III, 2004, 30, 321). Lisakaitse annab

üürnikule veel VÕS § 326 lõige 2, mille järgi on üürnikul üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise

korral õigus nõuda üürileandjalt üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks, kui lepingu

lõppemisega kaasneksid üürniku või tema perekonna jaoks rasked tagajärjed. Üürnikele on tagatud

võimalus oma õiguste kaitseks pöörduda üürikomisjoni või kohtu poole. Vastavalt hea usu

põhimõttele ei saa üürileandja öelda üürilepingut üles ajal, mil on käimas üürikomisjoni või

kohtumenetlus vastava üürilepingu üle (VÕS § 327 lõige 2).

38. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et Elamuseaduses ei olnud üüri piirmäär või selle suurus iseenesest

garanteeritud. Kohalikel omavalitsustel oli vaid õigus, kuid mitte kohustus üüri piirmäär kehtestada.

Üüri piirmäärade kehtestamise võimaluse kaotamisega ei kaasne muutus kõigi üürileandjate ja

üürnike suhetes. Mitmes Eesti linnas ei ole üüri piirmäärasid kehtestatud.

39. Kolleegium leiab, et kuna vaidlusaluse seaduse puhul puuduvad alused Põhiseaduses sätestatust

pikema jõustumisaja kehtestamiseks ning üürileandja peab üüri tõstmisel lisaks seaduse

jõustumistähtajale järgima ka Võlaõigusseadusest tulenevaid üüri tõstmise piiranguid ja arvestama

vaidlustamisvõimalustega, on tagastatud elamute üürnikele jäetud piisav aeg toimingute tegemiseks,

mis on vajalikud elu ümberkorraldamiseks muutunud oludes.

40. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et Vabariigi Presidendi taotluse alusel teostatavas

abstraktses normikontrollis hinnatakse vaidlustatud akti või selle osa Põhiseadusele vastavust

abstraktsel, üldisel kujul. Abstraktse normikontrolli tulemustest sõltumatult säilib igaühel võimalus

vaidlustada üüri tõstmine ning üüri tõstmise aluseks olevate normide vastavus Põhiseadusele

konkreetses asjas (vt mutatis mutandis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 8. novembri 1996. a

otsus asjas nr 3-4-1-2-96 - RT I 1996, 87, 1558, IV) muudel motiividel kui Vabariigi Presidendi poolt

esimesel korral välja kuulutamata jäänud seaduse avaldamise ja selle jõustumise vahele jääva

ajavahemiku (vacatio legis) piisavus.

IV

41. Lisaks õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele on Vabariigi President taotluses leidnud, et üüri

piirmäärade kaotamine ei ole õigustatud seetõttu, et seaduse rakendumisel ei taga kehtiv

sotsiaalhoolekande süsteem täiel määral Põhiseaduse §-st 28 tulenevat igaühe õigust eluasemele.

Sellega on Vabariigi President sisuliselt vaidlustanud seadusandja tegevusetuse.

42. Seadusandja tegevusetus või ebapiisav tegevus võib olla Põhiseadusega vastuolus ning

Riigikohtul on võimalik seadusandja tegevusetuse põhiseadusevastasus põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluses ka tuvastada. Seaduses on sellekohane selgesõnaline volitus antud konkreetse

normikontrolli teostamisel kohtuotsuse alusel. Vastavalt Põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 9 lõikele 1 saab esimese või teise astme kohus tunnistada Põhiseadusega

vastuolus olevaks ka õigustloova akti andmata jätmise ning edastada vastava otsuse Riigikohtule

põhiseaduslikkuse kontrolliks. Veel enne nimetatud sätte jõustumist möönis Riigikohus seadusandja

tegevusetuse põhiseadusvastasust seoses igaühe õigusega korraldusele ja menetlusele

(vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 17. veebruari 2003. a otsus asjas nr 3-4-1-1-03 - RT III

2003, 5, 48, p 12).

43. Lisaks seadusandja tegevusetuse põhiseadusevastaseks tunnistamisele konkreetse normikontrolli

raames on Riigikohus aktsepteerinud ka õiguskantsleri õigust vaidlustada seadusandja tegevusetus.

Näiteks tunnistas Riigikohus õiguskantsleri taotluse alusel kehtetuks Sotsiaalhoolekande seaduse

§ 221 lõike 4 osas, milles "puudustkannatavatele inimestele ja perekondadele, kes kasutasid

Sotsiaalhoolekande seaduse § 221 lõikes 4 nimetamata eluruumi, toimetulekutoetuse määramisel ei

võetud arvesse ega hüvitatud eluasemekulusid" selle vastuolu tõttu Põhiseaduse § 28 lõikega 2 ning

§ 12 lõikega 1 (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. jaanuari 2004. a otsus asjas

nr 3-4-1-7-03 - RT III 2004, 5, 45).

44. Kolleegium leiab, et ka Vabariigi Presidendil on õigus vaidlustada seadusandja tegevusetus. Ei

ole veenvat põhjendust, miks Vabariigi Presidendil ei peaks seaduste kontrollimisel olema

õiguskantsleriga selles osas võrdväärseid õigusi. Kui seaduses puudub norm, mis selles Põhiseaduse

kohaselt peaks sisalduma, võib Vabariigi President jätta seaduse välja kuulutamata.

45. Õiguskantsleri või Vabariigi Presidendi õigus vaidlustada seadusandja tegevusetust ei saa aga olla

piiramatu. Vastasel korral võiks Vabariigi President mis tahes seaduse väljakuulutamise ajal tõstatada

ükskõik milliseid põhiseaduslikke probleeme. Vabariigi President saab hinnata vaid seda seadust, mis

on talle välja kuulutamiseks esitatud. Teiselt poolt on selge, et igal normil ei ole üheselt

kindlaksmääratavat kohta õigusaktide süsteemis ning just seadusandjal on õigus ja võimalus

õigussüsteemi struktuur kindlaks määrata. Seetõttu saab Vabariigi President vaidlustada seadusandja

tegematajätmise siis, kui andmata jäänud norm kuuluks just vaidlustatud õigusakti koosseisu või see

on vaidlustatud õigusaktiga olemuslikult seotud.

46. Kolleegium leiab, et seadusandja tegevusetuse vaidlustamine Vabariigi Presidendi poolt ei ole

võimalik siis, kui andmata jäänud norm peaks kaheldamatult kuuluma mõnesse teise juba välja

kuulutatud seadusesse või kui seadusandja on väidetavalt andmata jäänud normid mõnes teises

seaduses siiski sätestanud. Sellisel juhul vaidlustatakse sisuliselt teise, juba väljakuulutatud seaduse

kooskõla Põhiseadusega. Vabariigi Presidendil puudub selleks pädevus - ta saab vaidlustada vaid neid

norme, mida ta ei ole veel välja kuulutanud.

47. Vabariigi President leiab taotluses, et seaduse rakendumisel ei taga kehtiv sotsiaalhoolekande

süsteem piisaval määral õigust eluasemele. Sisuliselt on Vabariigi President vaidlustanud

Sotsiaalhoolekande seaduse norme, mis puudutavad õigust eluasemetoetusele. Sotsiaalhoolekande

seaduse § 22 kohaselt tekib õigus toimetulekutoetusele, mis hõlmab ka eluasemetoetuse, üksi elaval

isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla

kehtestatud toimetulekupiiri. Toimetulekutoetust saavad taotleda ka tagastatud eluruumide üürnikud.

Vabariigi President ei väida, et tagastatud elamute üürnike õigus eluasemele on või peaks olema

teistsuguse ulatusega kui üldine, igaühe õigus eluasemele. Seega on Vabariigi President vaidlustanud

juba kehtivat Sotsiaalhoolekande seadust. Selleks puudub aga Vabariigi Presidendil pädevus, mistõttu

kolleegium ei saa Vabariigi Presidendi taotluse seda osa sisuliselt lahendada.

V

48. Lõpetuseks analüüsib kolleegium Vabariigi Presidendi vaidlustatud seaduse väljakuulutamisega

seonduvaid probleeme.

49. Vaidlustatud seaduse § 3 järgi jõustub Elamuseaduse ja Eesti Vabariigi omandireformi aluste

seaduse § 121 muutmise seadus 2004. aasta 1. septembril. See tähtpäev on möödunud. Kolleegium ei

pea vaidlustatud seaduse tagasiulatuvat jõustumist võimalikuks. Kolleegium on eespool (vt otsuse

punkt 39) leidnud, et Vabariigi Presidendi vaidlustatud seaduse jõustumise üldine, üheksapäevane

vacatio legis, millele lisanduvad üürilepingute muutmiseks või ülesütlemiseks ning nende toimingute

vaidlustamiseks seadustega ettenähtud tähtajad, on piisav selleks, et tagastatud elamute üürnikud

saaksid teha vajalikud muudatused oma elukorralduses.

50. Vabariigi Presidendi vaidlustatud seadus jõustub üldises korras, s.t kümnendal päeval pärast Riigi

Teatajas avaldamist, mitte aga 1. septembril 2004.

Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Ants Kull, Villu Kõve, Jüri Põld