3-2-1-129-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-129-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. november 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja V. Kõve, liikmed P. Jerofejev ja T. Tampuu

Kohtuasi

Tulundusühistu JEWE hagi Iisaku valla vastu ostu-

müügilepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudes ja Iisaku

valla vastuhagi Tulundusühistu JEWE vastu viiviste nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2-72/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tulundusühistu JEWE kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2004. a

Istungil osalenud isikud

Iisaku valla esindaja vandeadvokaat K. Kooga

Resolutsioon

Jätta Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2004. a otsus muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tulundusühistu JEWE esitas 11. augustil 2000. a Ida-Viru Maakohtule hagiavalduse Iisaku valla

vastu, milles palus kohustada kostjat elektrifitseerima baarihoonet, mis asub Ida-Virumaal Iisaku

vallas Kauksi külas.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 22. juulil 1999. a baarihoone ostu-

müügilepingu. Hoonega tutvudes nägi hageja esindaja, et hoone elektrikilbis puudusid arvesti ja

lülitid. Ostja nõudel võeti lepingusse punkt 7.1.3, milles müüja kohustus tagama, et lepingu

sõlmimise päevaks on hoone elektrisüsteem korras. Pärast arvesti ja lülitite paigaldamist selgus, et

elektrisüsteemi ei saa kasutada, kuna puudub vool. Hoone elektrisüsteemi töökorda seadmiseks tuleks

ostjal teha lisakulutusi 80 000 krooni ulatuses.

3. Iisaku vald vaidles hagile vastu motiivil, et hagejale oli lepingu sõlmimise ajal elektrisüsteemi

seisund teada, kuna ta oli sellega kohapeal tutvunud. Ostu-müügilepingu p-s 8.1.2 kinnitas hageja, et

on hoolikalt tutvunud müüdava ehitisega, on teadlik selle seisukorrast ja toetub oma uuringutele.

Müüja esindaja informeeris ostjat võimalikest elektrienergiaga varustamise probleemidest.

4. Ida-Viru Maakohtu 6. aprilli 2001. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste

kohaselt on tõendamata, et müüdud ehitises asuvad elektriseadmed ei ole korras. Ostja oli teadlik

elektrisüsteemi olukorrast. Voolu puudumine elektriseadmetes ei tähenda, et hoonesisene

elektrisüsteem ei ole korras. Müügilepingus pole müüja võtnud endale hoone elektriga varustamise

kohustust. Hageja vaidlus kolmanda isikuga võrguühenduse saamiseks ei anna alust hagi

rahuldamiseks.

5. Viru Ringkonnakohus jättis 8. novembri 2001. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Otsuse

põhjenduste järgi on hoone elektrisüsteem korras ja probleem on vaid hoone varustamises

elektrienergiaga. Müügilepingu p 7.1.3 järgi võttis müüja Iisaku vald endale kohustuse tagada

lepinguobjektiks oleva ehitise elektrisüsteemi korrasolek lepingu sõlmimise päevaks. Lepingust ei

tulene müüja kohustust hoonet elektrienergiaga varustada. Hageja väited talle valeinfo edastamise

osas lepingu sõlmimisel on paljasõnalised.

6. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. märtsi 2002. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-33-02 (RT III 2002,

10, 106) tühistati ringkonnakohtu otsus ning asi saadeti samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

7. Pooltel on vaidlus selle üle, kuidas tõlgendada ostu-müügilepingu p 7.1.3, mille kohaselt tagab

müüja müüdavas ehitises lepingu sõlmimise päeval korras elektrisüsteemi. Apellatsioonikohtu

otsusest ei selgu, milliseid tehingu tõlgendamisviise kasutades jõudis kohus järeldusele, et lepingu

p. 7.1.3 kohustas müüjat tagama vaid hoonesiseste elektriseadmete korrasoleku. Tehingu

tõlgendamisel tuleb kohtul juhinduda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 64 ning arvestada,

et TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimida heas

usus. Viimati nimetatud sättest tuleneb ka keeld tõlgendada tehingut viisil, mis oleks vastuolus hea

usu põhimõttega. Tehingu teinud isikute tahte väljaselgitamine saab toimuda tehinguga seotud

asjaolude abil. Kohtud pole tuvastanud sedagi, millistel asjaoludel sellise lepingu sõlmimiseni jõuti.

8. Kui tehingu tõlgendamisel selgub, et müügilepingu punktis 7.1.3 kokkulepitu ei tähenda üksnes

kohustust tagada hoonesiseste elektriseadmete korrasolek, siis tuleb silmas pidada, et ainuüksi

müügilepingu p-st 8.1.2 ei järeldu, et müügilepingut sõlmides ostja teadis või pidi teadma asja

mittenõuetekohasest kvaliteedist ega saa müüja suhtes tsiviilkoodeksi (TsK) § 251 lg-s 1 sätestatud

õiguskaitsevahendeid kasutada.

9. Iseenesest õige, kuid samas kohatu on apellatsioonikohtu märkus, et müüjal ei lasu kohustust

varustada hoonet elektrienergiaga. Seda pole hageja nõudnudki. Hageja nõuet võib käsitada TsK

§ 251 lg 1 p-s 3 sätestatud õiguskaitsevahendi " asja puuduse tasuta kõrvaldamine " kohaldamise

nõudena. Vajadusel on apellatsioonikohtul TsMS § 310 lg 3 alusel eelmenetluses võimalik lasta

apellandil oma nõuet selgitada.

10. Viru Ringkonnakohtu 4. aprilli 2002. a otsusega tühistati Ida-Viru Maakohtu 6. aprilli 2001. a

otsus ja asi saadeti esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel peab

esimese astme kohus välja selgitama, kas poolte tahe oligi sõlmida puudustega asja ostu-müügileping

või mitte, st kas lepingu p-ga 7.1.3 kohustati müüjat tagama kogu elektrisüsteemi (ka elektri

tarbimine) või ainult hoonesiseste elektriseadmete korrasolek. Tehingu teinud isikute tahte

väljaselgitamiseks peab tuvastama tehinguga seotud asjaolud. Vajadusel tuleb maakohtul TsMS § 164

kohaselt eelmenetluses hageja nõuet täpsustada.

11. 18. novembril 2002. a esitas Iisaku vald vastuhagi hagejalt 50 000 krooni suuruse viivise

väljamõistmiseks. Hagejal on 22. juuli 1999. a ostu-müügilepingu järgi tasumata 100 000 krooni ning

viivis on lepingu p 1.4 järgi 1,4% tasumata summalt päevas.

12. Ida-Viru Maakohtu 11. märtsi 2003. a otsusega jäeti nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud nõude kohustada kostjat ostu-müügilepingu

p-st 7.1.3 tulenevalt elektrifitseerima baarihoone. Hagi eseme muutmise avaldust kohtule esitatud ei

ole. Eelistungil täpsustas hageja, et nõuab puuduse kõrvaldamist TsK § 251 lg 1 p 3 järgi. Tsiviilasja

õigeks lahendamiseks on vajalik välja selgitada poolte tahe, millise tähenduse andsid lepingupooled

mõistele "elektrisüsteem" ning kui poolte tahe erines lepingus kasutatud sõna üldlevinud tähendusest,

siis milline oli poolte ühine tahe, millistel asjaoludel lepingu sõlmimiseni jõuti. Mõistet

"elektrisüsteem" ei ole võimalik grammatiliselt tõlgendada. See mõiste on energiaseaduse tähenduses

liialt kõikehõlmav.

13. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole võimalik üheselt tuvastada lepingupoolte ühist

tegelikku tahet lepingu p 7.1.3 tõlgendamisel. Hageja seadusliku esindaja J. Novikovi ja tunnistaja

R. Raapi ütlused on omavahel vastuolus. Esimene mõistis lepingu vaidlusalust punkti nii, et kostja

garanteeris elektri olemasolu majas (liitumisvalmidus) ning elektri sisselülitamiseks oleks hageja

pidanud AS-ga Eesti Energia liitumislepingu sõlmima. Tunnistaja R. Raap mõistis lepingu

vaidlusalust punkti nii, et müüja garanteeris, et majas on korras elektrisüsteem (juhtmestik, kilp,

lülitid) ning elektrienergiaga varustamine toimub OÜ Kauksi Rand alajaamast läbi toitekaabli.

Tunnistaja L. Novikova seletas, et tema ja juhatuse liige J. Novikov ei olnud lepinguobjektiga

põhjalikult tutvunud. Müüja andis lepingu p-s 7.1.3 garantii selle kohta, et ostja saab alajaama kaudu

elektrit tarbida. Tunnistaja L. Novikova ütles notarile, et ostjat huvitab elektriga varustamine ning

seejärel lisati nimetatud punkt lepingusse. Ostja on lepingu p-s 8.1.2 kinnitanud, et sõlmib lepingu,

toetudes oma uuringutele, talle on enne lepingu sõlmimist olnud kättesaadav informatsioon

lepinguobjekti kohta, ta on hoolikalt tutvunud lepinguobjektiks oleva ehitisega ja on teadlik selle

olukorrast. Hageja esindaja istungil antud seletusest nähtub, et ta oli teadlik sellest, et hoones ei ole

elektrit. 22. juulil 1999. a sõlmitud ostu-müügileping ei sätesta tingimusi hageja elektrienergiaga

varustamise osas ega kostja kohustust lepinguobjekti elektrifitseerimiseks (võrku ühendamiseks) ning

sellega seotud kulutuste, sh projektide koostamise kulude, kandmiseks. Tõendamist ei leidnud, et

müügiobjektiks olevas ehitises asuvad elektriseadmed (-süsteem) ei ole korras. Asjaolu, et

elektriseadmetes puudub vool, ei tähenda iseenesest, et nimetatud sisepaigaldis (hoonesisene

elektrisüsteem) ei ole töökorras. Samuti ei leidnud tõendamist, et lepingu sõlmimisel garanteeris

kostja hagejale müüdavate ehitiste elektriga varustamise. Seega ei saa hageja, olles teadlik

lepinguobjekti, sh ehitiste sisepaigaldise (elektrisüsteemi), seisukorrast, nõuda kostjalt lepingus

sätestamata kohustuse täitmist.

14. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et hageja oleks teinud AS-le Eesti Energia ettepaneku

liitumislepingu sõlmimiseks ja viimane oleks sellest keeldunud. Asjaolu, et hagejal on probleemid

võrguühenduse saamisel kolmandate isikutega (OÜ Kauksi Rand, AS Eesti Energia), ei anna

iseenesest alust hagi rahuldamiseks.

15. Tsiviilasjas kogutud tõendite hindamisel asus maakohus seisukohale, et tsiviilõiguste teostamisel

ja tsiviilkohustuste täitmisel ei ole pooled eksinud 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg-s 1

sätestatud põhimõtte vastu.

16. Vastuhagis esitatud nõue ei ole selge ja on konkretiseerimata. Kohtule ei ole esitatud arvestust,

kuidas viivis on arvestatud, milliseid maksegraafikust tulenevaid maksetähtaegu on hageja ületanud.

Kohtul ei ole võimalik kontrollida viivituse aega, nõude suurust ja põhjendatust, mistõttu vastuhagi

tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

17. Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2004. a otsusega tühistati maakohtu otsus vastuhagi rahuldamata

jätmise osas ning uue otsusega rahuldati vastuhagi ning Tulundusühistult JEWE mõisteti Iisaku valla

kasuks välja 50 000 krooni. Ülejäänud osas jäeti maakohtu otsus muutmata.

18. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus Tulundusühistu JEWE hagi

rahuldamata jätmise osas piisavalt põhjendatud ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu

otsuse põhjendusi korrata. Energiaseaduse § 4 lg 3 sõnastuses on viide ehitiste puhul sisepaigaldisele,

mille all mõistetakse hoonesse paigaldatud ja omavahel ühendatud seadmete kogumit. Niisugust

kogumit saab hinnata kui süsteemi. Lepingu p-s 7.1.3 räägitakse elektrisüsteemist.

19. Iisaku vald on kohtule esitanud ostu-müügi makselepingu, kust nähtub viiviste suurus, lepingu

üldmaksumus ja tasumise lõpptähtpäev. Seega pole põhjendatud, et nõue ei ole selge ning on

konkretiseerimata. Hageja ei ole vastuses vastuhagile vaidlustanud nõude aluseks olevaid asjaolusid

tasumata lepingusumma, maksmise tähtaja, viivituse pikkuse ja viiviste suuruse kohta. Alust

vastuhagi rahuldamata jätmiseks ei anna ka hageja seadusliku esindaja kinnitus, et tasumata on 100

000 krooni ning täitemenetluse peatamise tõttu ei ole alust viivise nõudmiseks. Täitemenetluse

seadustik ei näe ette täitemenetluse peatamisel viivise arvestamise peatamist või lõpetamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

20. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normide

väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning uue otsusega hagi rahuldada

ja jätta vastuhagi rahuldamata.

21. Ringkonnakohus ei võtnud otsuse tegemisel arvesse tunnistajate ütlusi. Tõendeid on hinnatud

ühepoolselt kostja kasuks, arvesse ei võetud hageja enda ja tema tunnistajate ütlusi. Tunnistajate

ütlustest nähtub selgelt, et ostu-müügilepingu sõlmimise ajal tekkinud vaidlus ei olnud ainult

hoonesiseste elektriseadmete korrasoleku üle ja see tingis lepingusse p 7.1.3 sisseviimise.

Lauseehituse pakkus notar T. Juse. Kohtud ei analüüsinud Riigikohtu juhiste järgi, millistel asjaoludel

jõuti sellise lepingu sõlmimiseni. Kostja on sellele küsimusele vastamist igati vältinud.

22. Apellatsioonikohtu otsusest ei nähtu, milliseid tehingu tõlgendamisviise kasutades jõudis kohus

järeldusele, et lepingu p 7.1.3 kohustas müüjat tagama vaid hoonesiseste elektriseadmete korrasoleku.

Kohtuotsuse järgi on lepingu p 7.1.3 tühja sisuga. Hageja on seisukohal, et selle lepingu punktiga

garanteeriti talle baarihoone elektrisüsteemi korrasolek. Energiaseaduse §-de 4, 20 ja 23 järgi on

tarbija, s.o Kauksi baar, korras elektrisüsteemi lahutamatu osa.

23. Täitemenetluse seadustik ei näe ette viiviste arvestamist, kui täitemenetlus on peatatud

seaduslikul alusel. Võla maksmist ei peatanud hageja, vaid seda tehti Ida-Viru Maakohtu

täitevosakonna 30. augusti 2000. a määruse alusel.

24. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

25. Riigikohtu istungil väitis kostja esindaja, et lepingus mõeldakse vaid ehitise elektrisüsteemi ja

lepingu järgi ei pea kostja tagama, et hoonel oleks kehtiv elektrienergia müügi ja võrguteenuse

osutamise leping. Kostja esindaja palus hagejalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu

2 950 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

26. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

27. Ostu-müügilepingu p-s 7.1.3 leppisid pooled kokku, et müüja tagab lepinguobjektiks olevas

ehitises lepingu sõlmimise päeval korras elektrisüsteemi. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kuidas

seda lepingu punkti tõlgendada. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. märtsi 2002. a otsusega saadeti asi

uueks läbivaatamiseks muuhulgas põhjendusel, et ringkonnakohtu otsusest ei selgu, milliseid tehingu

tõlgendamisviise kasutades jõudis kohus järeldusele, et vaidlusalune lepingu punkt kohustas müüjat

tagama vaid hoonesiseste elektriseadmete korrasoleku. Viru Ringkonnakohtu 4. aprilli 2002. a

otsusega saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, et selgitada välja tehingu teinud isikute tahe

tehinguga seotud asjaolude kaudu ning kasutada selleks vajadusel TsMS § 164 kohaselt eelmenetlust.

28. Maakohus jõudis tunnistajate ütlusi hinnates järeldusele, et hageja seaduslik esindaja oli teadlik

sellest, et hoones ei olnud tehingu tegemise ajal elektrit. Kohus leidis, et kuivõrd 22. juuli 1999. a

ostu-müügileping ei sätestanud tingimust hoone elektrienergiaga varustamise osas ega kostja

kohustust lepinguobjekti elektrifitseerida (võrku ühendada) ning sellega seotud kulutusi kanda, siis

tuleb lepingus kasutatud sõna "elektrisüsteem" all mõista hoonesisest elektrisüsteemi (sisepaigaldis).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei leidnud tõendamist, et ehitises asuvad elektriseadmed (-

süsteem) ei ole korras. Hageja pidas silmas seda, et ta ei pea enam tegema kulutusi elektrivoolu

saamiseks. AS-st Eesti Energia aga öeldi hagejale, et ta peab maksma selleks 70 000 krooni. Kohtud

leidsid, et lepingu p 7.1.3 tuleb tõlgendada selliselt, et kostja lubas tagada elektrisüsteemi tehnilise

korrasoleku. Selle üle, et elektrisüsteem oli tehniliselt korras, pooltel vaidlust ei ole. Kohtud on oma

seisukohta vaidlusaluse lepingu p 7.1.3 tõlgendamisel põhjendanud. TsMS § 353 lg 3 järgi ei või

Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid. Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu

otsusega tuvastatud asjaoludel. Kolleegium on oma lahendites tehingu tõlgendamisel enne 1. juulit

2002. a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel rõhutanud, et lepingu tõlgendamisel peab

kohus kindlaks tegema, milline oli poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel, sest TsÜS § 64 lg 1 kohaselt

lähtutakse tehingu tõlgendamisel tehingu teinud isikute tegelikust tahtest, kui tehingu sisust ei tulene

teisiti. Kui poolte ühine tahe ei ole üheselt tuvastatav, siis tuleb lepingut tõlgendada nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 30. märtsi 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-04, RT III 2004, 10, 122).

Tsiviilkolleegium on näiteks leidnud (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 25. oktoobri 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-04, RT 2004, 28, 311), et eluruumi ostmisel tuleb lugeda endastmõistetavaks,

et seda peab olema võimalik kütta ja et kütmisel on ruumide soojapidavuse korral tagatud nendes

elamiseks vajalik normaalne temperatuur. Sama kehtib sisuliselt ka elektrivarustuse kohta ruumides.

Tavatingimustes elamiseks või äriliseks kasutuseks ostetud ruumides tuleb eeldada ka

elektrivarustatuse olemasolu. Käesoleval juhul on aga erinev olukord, sest poolte vahel puudub

vaidlus selles, et vaidlusalune hoone ei olnud tehingu tegemise ajal kasutuses ning selle

elektrienergiaga varustamine lõpetati juba 1995. aastal. Ka lepingu p-s 8.1.2 kinnitab ostja, et ta

sõlmib lepingu, toetudes oma uuringutele, talle on enne lepingu sõlmimist olnud kättesaadav

informatsioon lepinguobjekti kohta, ta on hoolikalt tutvunud lepinguobjektiks oleva ehitisega ja on

teadlik selle seisukorrast.

Seetõttu ei ole mõistlik eeldada, et lepingus mõeldi mõiste "ehitise elektrisüsteem" all muuhulgas ka

hoone varustatust elektrivooluga. Kohtud on piisavalt põhjendanud, miks käesoleva asjas esinevate

asjaolude pinnalt on mõistlik arvata, et lepingus kokkulepituga peeti silmas vaid hoonesiseseid

elektriseadmeid.

29. Kolleegium märgib, et hageja nõuet kohustada kostjat baarihoonet elektrifitseerima ei ole sellisel

kujul võimalik rahuldada, sest Iisaku vald ei saa hageja eest elektrienergia müügi ja võrguteenuse

osutamise lepingut sõlmida.

30. Seadusest ei tulene hageja kassatsioonkaebuse väide, et täitemenetluse peatamisel täitevosakonna

määruse alusel ei arvestata edasi viivist. Täitemenetluse seadustik sätestab §-s 34 alused, millal

kohtutäitur peab täitemenetluse peatama või võib täitemenetluse peatada. Seadus ei sätesta erinevust

viiviste arvestamisel täitemenetluse peatamisel või kulgemisel.

31. Kuigi kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, puudub alus vastustaja õigusabikulude

väljamõistmiseks kassatsiooniastmes. Arvestades hagi ja vastuhagi nõudeid ning asja keerukuse

astest, leiab kolleegium, et asjas vajalikud ning põhjendatud ulatuses õigusabikulud on

apellatsioonikohus hagejalt juba välja mõistnud.

V. Kõve, P. Jerofejev, T. Tampuu