3-2-1-111-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-111-04 Otsuse kuupäev Tartu, 30. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja H, Jõks, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve Kohtuasi Maria Kurti, Maria Jant"enko, Aleksandr Dusmani, Ruben Avakjani, Valentin Jakovlevi, Valeri Kiviselja ja Reet Küttise hagid AS Kohtla-Järve Soojus vastu kohustuse täitmisele sundimiseks ja lepingute sõlmimiseks. Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2004. a otsus tsiviilasjas nr 2-2-75/04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS Kohtla-Järve Soojus kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 1. november 2004. a Istungil osalenud isikud Kassaatori esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn Resolutsioon 1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 4. mai 2004. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagid rahuldamata. 2. Kassatsioonkaebus rahuldada. 3. Mõista hagejatelt M. Jant"enkolt, A. Dusmanilt, V. Jakovlevilt, V. Kiviseljalt ja R. Küttiselt kostja kasuks välja võrdsetes osades kohtukulud summas 15 000 (viisteist tuhat) krooni, s.o igaühelt 3 000 (kolm tuhat) krooni. 4. Tagastada Advokaadibüroole V. Kaasik & Ko kassatsioonkaebuselt 25. mail 2004. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maria Kurt, Maria Jant"enko, Aleksandr Dusman, Ruben Avakjan, Valentin Jakovlev, Valeri Kiviselg ja Reet Küttis esitasid 5. märtsil 2003. a Ida-Viru Maakohtule ühises hagiavalduses haginõuded AS Kohtla-Järve Soojus vastu. Hagejad palusid kohustada kostjat taastama XXXXXX- XXXXXX XXXXXX XX majas (edaspidi: elamu) hagejatele kuuluvate korterite soojusenergiaga varustamine ning lõpetama soojavarustuse katkestused. Menetluse käigus muutsid hagejad hagide eset ning palusid kohustada kostjat sõlmima iga hagejaga eraldi kirjalik soojusvõrguga liitumise leping ning soojusenergia müügileping. 2. Hagiavalduse kohaselt varustas kostja hagejaid soojusenergiaga suuliste individuaalsete lepingute alusel. 21. veebruaril 2003. a lõpetas kostja põhjendamatult ja ebaseaduslikult soojusenergia andmise hagejatele, kuna 110 korteriomanikust 36-l oli võlgnevus kostja ees. Hagejad on tasunud soojusenergia eest õigeaegselt. Hagejad leidsid, et kuna nad on kaugkütteseaduse (KKütS) § 11 lg 1 mõttes tarbijapaigaldise omanikud ja valdajad, peab kostja sõlmima iga hagejaga individuaalse soojusvõrguga liitumise lepingu ja soojusenergia ostu-müügilepingu. Ühtlasi leidsid hagejad, et KKütS § 2 p 4 ja § 11 lg 1 ei ole vastavuses Eesti Vabariigi põhiseadusega, kuna nimetatud sätete kohaselt võib tarbijapaigaldise omanikuks pidada korteriühistut. Sellest tulenevalt peab soojuse müüja sõlmima kirjaliku liitumislepingu ühistuga. Nimetatud käsitlus kitsendab hagejate põhiseaduslikku õigust kasutada, vallata ja käsutada neile kuuluvat omandit omal äranägemisel. 3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus kolmanda isikuna protsessi kaasata Korteriühistu KALEVI 16

ja avalikku huvi kaitsma õigustatud riigiasutusena Energiaturu Inspektsiooni. Kostja varustas kuni 28. maini 2002. a elamut soojusenergiaga 1. detsembril 2001. a OÜ-ga KOHTLA ELAMU sõlmitud soojusenergia müügilepingu alusel. 28. veebruaril 2002. a teatas OÜ KOHTLA ELAMU, et ta ei teeninda enam elamut, kuna selle haldamine anti üle Korteriühistule KALEVI 16. Kostja esitas korteriühistule korduvalt ettepaneku soojusenergia müügilepingu sõlmimiseks. Kuna korteriühistu lepingu sõlmimisega ei nõustunud, katkestas kostja 21. veebruaril 2003. a elamu soojusenergiaga varustamise. Seejärel sõlmis korteriühistu 25. märtsil 2003. a soojusenergia müügilepingu poole maja varustamiseks ühe liitumispunkti kaudu kahest olemasolevast, millega on tagatud 55 korteri soojavarustus. Kostja arvates ei ole elamute korteriomanikega individuaalsete soojusenergia ostu-müügilepingute sõlmimine kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja selliseid lepinguid ei oleks kummalgi poolel võimalik täita. Kostja leidis, et kuna vaidlusaluse elamu tarbijapaigaldised on juba ühendatud kostja soojusvõrguga, ei ole põhjust sõlmida liitumislepingut. Soojusenergia müügilepingu sõlmimise nõude osas leidis kostja, et soojuse ostmise osas on õigustatud ja kohustatud isikuks korteriühistu, kes on tarbijapaigaldise valdaja. 4. Kohus kaasas 28. aprilli 2003. a määrusega protsessi avalikku huvi kaitsma õigustatud riigiasutustena Energiaturu Inspektsiooni ja Tarbijakaitseameti ning kolmanda isikuna hagejate poolel Korteriühistu KALEVI 16. 5. Korteriühistu KALEVI 16 ei ole hagide kohta kirjalikku seisukohta avaldanud. Kohtuistungil toetasid korteriühistu esindajad hagi ja palusid selle rahuldada. 6. Energiaturu Inspektsioon ei ole hagide kohta kirjalikku seisukohta avaldanud. Kohtuistungil leidsid tema esindajad, et hagid on esitatud alusetult ja tuleb jätta rahuldamata. Korteriomanikud ei saa sõlmida eraldi soojusenergia müügilepinguid. Elamu on juba liidetud soojusvõrguga, mistõttu ei ole sellega võimalik uuesti liituda. 7. Tarbijakaitseamet ei ole oma seisukohta hagide kohta avaldanud. 8. Ida-Viru Maakohtu 28. novembri 2003. a otsusega jäeti hagid rahuldamata. Maakohus leidis, et kaugkütteseadus ei ole vastuolus põhiseadusega ning hagejate nõuded individuaalsete liitumislepingute ja soojusenergia ostu-müügilepingute sõlmimiseks on alusetud. Elamu tarbijapaigaldis on KKütS § 8 lg 1 ja § 10 lg 6 kohaselt võrguga liidetud ning hagejad ei ole tõendanud, et nende valduses olevates korterites on eraldi tarbijapaigaldised, mis tuleks soojusvõrguga liita. Kuna nimetatud elamu on juba soojusvõrguga liitunud, ei saa ka Korteriühistu KALEVI 16 nõuda liitumislepingu sõlmimist. Kohus leidis, et kostjal on seadusjärgne kohustus ühendada soojusvõrku võrgupiirkonnas olevad tarbijapaigaldised ning mõõta soojuskoguseid liitumispunktis. Seega on välistatud korteriomanikega individuaalsete liitumislepingute ja soojusenergia ostu-müügilepingute sõlmimine. 9. Maakohtu otsuse peale esitasid hagejad ja kolmas isik apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagid rahuldada. Hagejad M. Kurt ja R. Avakjan loobusid apellatsioonkaebusest. Hagejad M. Jant"enko, R. Küttis, V. Jakovlev ja V. Kiviselg palusid kohustada kostjat sõlmima iga hagejaga eraldi kirjalik soojusvõrguga liitumise

leping ja soojusenergia ostu-müügileping. Hageja A. Dusman palus kohustada kostjat sõlmima korterite nr X"XXX omanikega üks ühine soojusvõrguga liitumise leping ja temaga individuaalne soojusenergia ostu-müügileping. Kolmas isik Korteriühistu KALEVI 16 palus kohustada kostjat sõlmima korterite nr X"XXX omanikega üks ühine soojusvõrguga liitumise leping ja lõpetada korterite väljalülitamine soojusvõrgust. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 10. Viru Ringkonnakohus tühistas 4. mai 2004. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata M. Jant"enko, A, Dusmani, V. Jakovlevi, V. Kiviselja ja R. Küttise hagid ning tunnustas nende õigust sõlmida kostjaga liitumislepingud ja soojusenergia müügilepingud. Ringkonnakohus leidis, et KKütS § 2 p 4 kohaselt tuleb käeoleva vaidluse puhul lugeda kaugkütteseaduse mõttes tarbijapaigaldiseks elamu kaht soojussõlme koos elamusisese kaugküttesüsteemiga ning nende omanikuks ja valdajaks on kõik vaidlusaluse elamu korteriomanikud. Kohus tuvastas, et poolte vahel puudus vaidlus selle üle, et vaidlusaluse elamu tarbijapaigaldis on juba ühendatud kostja võrguga, leides, et kirjalik liitumisleping tuleb sõlmida eeskätt siis, kui taotletakse liitumispunkti(de) asukoha või tehniliste tingimuste muutmist. Soojusenergia müügilepingu küsimuses leidis ringkonnakohus, et kostjal on kohustus transportida vajalike parameetritega soojust tarbijapaigaldiseni ehk liitumispunktini, mis sisulisest tähendab tarbijale soojuse kasutamise võimaluse loomist. Seejuures on kostja kohustatud müüma soojust kõigile tema võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele tarbijatele. Kohus leidis, et müüdud soojuse kogust on võimalik korteriomanike vahel jagada majandusministri 11. augusti 1997. a käskkirjaga nr 86 heaks kiidetud "Soojavarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodika" ja Kohtla-Järve Linnavolikogu 26. aprilli 2000. a määrusega kinnitatud "Soojusvarustuse kulude arvestamise ja jaotamise metoodika" alusel. Eeltoodust lähtudes leidis ringkonnakohus, et kehtivatest seadustest ei tulene korteriomaniku kohustust osta soojusenergiat ainult korteriühistu vahendusel, mitte otse kostjalt. Seega tuleb tunnustada hagejate õigust sõlmida kostjaga liitumisja soojusenergia ostumüügilepingud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED 11. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja, kes palus tühistada ringkonnakohtu otsuse tervikuna ja teha uue otsuse, millega jätta hagid rahuldamata. Samuti palus kostja mõista vastustajatelt võrdsetes osades välja apellatsiooniastmes ja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud. Kaebuse kohaselt on ringkonnakohus oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme, jättes tähelepanuta asjaolu, et hageja A. Dusman esitas menetluse kestel uue nõude, mida ei esitatud esimese astme kohtus. Kassaator juhib tähelepanu ka asjaolule, et kuna pooltel ei olnud vaidlust soojusenergia kulude arvestamise ja jaotamise üle, on ringkonnakohus menetlenud nõuet, mida ei ole esitanud ükski protsessiosaline. Lisaks ei ole kohus pööranud tähelepanu asjaolule, et hagejad tasusid apellantidena riigilõivu ning esitasid kohtukulude hüvitamiseks vajalikud kuludokumendid alles pärast kohtuistungit. Ringkonnakohtu otsus on vasturääkiv osas, millega tuvastati, et elamu tarbijapaigaldis

on soojusvõrguga ühendatud, mistõttu ei ole võimalik kohustada kostjat sõlmima uusi liitumislepinguid. Samas tunnustas kohus hagejate õigust sõlmida kostjaga liitumislepingud. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõiguse norme. Kohus on jätnud tähelepanuta, et soojatootjal on kohustus transportida soojust kuni tarbijapaigaldiseni (soojasõlmeni). Lisaks on soojatootjal kohustus müüa soojusenergiat oma võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele tarbijatele vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele, s.t tarbijapaigaldise olemasolul. Kuna tarbijapaigaldis on korteriomanike kaasomandis, ei ole üksikute korterite omanikel vastavaid tehnilisi võimalusi ning individuaalsete lepingute sõlmimine ei ole võimalik. Eraldi liitumisleping on võimalik sõlmida juhul, kui korterisse on paigaldatud eraldi tarbijapaigaldis. 12. Hagejad M. Jant"enko, A. Dusman, V. Jakovlev, V. Kiviselg ja R. Küttis vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu, leides, et ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud protsessiõiguse norme ning on materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud. 13. Kohtuistungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Lisaks kassatsioonkaebuses toodule märkis kostja esindaja, et peab võimalikuks sõlmida liitumisleping ja soojusenergia müügileping lisaks ühistule ka kõigi korteriomanikega ühiselt. Kuna tarbijapaigaldis on kaasomandis, ei ole võimalik sõlmida kõigi korteriomanikega eraldi individuaalseid liitumislepinguid. Liitumisja müügilepingu sõlmimisel kõigi korteriomanikega ühiselt oleksid kõik korteriomanikud solidaarvõlgnikud, kuna vastasel korral ei oleks kassaatoril võimalik kasutada seaduses ettenähtud õiguskaitsevahendit " lõpetada soojaga varustamine, kui võlgnikud ei tasu saadud sooja eest. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 363 p 1 alusel tühistada ning asjas on võimalik teha uus otsus, millega jätta hagid rahuldamata. 15. Käesoleva asja lahendamisel on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud: 1) elamus on kaks soojussõlme ja mõlemad on tehniliselt ühendatud kostja soojusvõrguga; 2) elamut haldab Korteriühistu KALEVI 16; 3) kuni elamu haldamise üleandmiseni korteriühistule varustati elamut soojusenergiaga OÜ-ga KOHTLA ELAMU sõlmitud lepingu alusel; 4) Korteriühistu KALEVI 16 ja kostja vahel on sõlmitud leping poole elamu kütmiseks ühe soojasõlme kaudu, teisest lepingust on ühistu keeldunud; 5) kostja on keeldunud liitumisja soojusenergia müügilepingu eraldi sõlmimisest hagejatega. 16. Pooled vaidlevad selle üle, kas korteriomanikud saavad olla kostjaga sõlmitava liitumislepingu ja soojuse müügilepingu pooleks. 17. Võrguettevõtja on KKütS § 14 lg 1 järgi kohustatud tagama võrguühendust omavate tarbijate varustamise soojusega kaugkütteseaduse, tegevusloa tingimuste või kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse ja sõlmitud lepingu kohaselt. Võrguettevõtja on KKütS § 8 lg 2 kohaselt kohustatud müüma kõigile oma võrgupiirkonnas võrguühendust omavatele tarbijatele soojust vastavalt võrgu tehnilistele

võimalustele ja KKütS § 10 lg 1 kohaselt ühendama võrgu tehniliste võimaluste piires võrguga kõik võrguettevõtja võrgupiirkonnas asuvad liitumistaotluse esitanud isikute tarbijapaigaldised, kui sellega ei seata ohtu varasemate liitujate varustuskindlust. Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja on võrguettevõtjaks kaugkütteseaduse tähenduses. Seega on kostja kohustatud tagama elamu soojaga varustamise. Tarbija ostab KKütS § 8 lg 1 kohaselt soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Seega on kaugkütteseaduse kohaselt tarbijate soojaenergiaga varustamiseks vajalik esmalt luua ühendus tarbijapaigaldise ja võrgu vahel. Lisaks tuleb KKütS § 11 lg-te 1 ja 4 kohaselt sõlmida ka võrguga liitumise ja soojuse müügileping. 18. Asja lahendamiseks peab kolleegium esmalt vajalikuks selgitada, mida saab lugeda tarbijapaigaldiseks ning kes võib olla selle omanik või valdaja. Tarbijapaigaldis on KKütS § 2 p 4 kohaselt kinnistul, ehitises või ühtse majandusüksuse moodustavas funktsionaalselt seotud ehitiste kompleksis ja nende teenindamiseks vajalikul maal ehitatud omavahel ühendatud soojatorustike ja abiseadmete võrguga ühendatud või ühendatav talituslik kogum tarbija varustamiseks soojusega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et vaidlusaluse elamu tarbijapaigaldisteks on kaks soojussõlme koos elamusisese kaugküttesüsteemiga. Tarbijapaigaldist saab lugeda tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 55 lg 1 järgi ehitise oluliseks osaks ning § 54 lg 1 järgi seega ka ehitise aluse kinnisasja oluliseks osaks. Asi ja selle olulised osad ei saa TsÜS § 53 lg 2 järgi olla eri isikute omandis ning asja ja selle olulisi osasid ei saa koormata erinevate asjaõigustega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Korteriomand on korteriomandiseaduse (KOS) § 1 lg 1 järgi omand ehitise reaalosa üle, millega on ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Kaasomandi esemeks on KOS § 1 lg 2 tähenduses maatükk ning ehitise osad ja seadmed, mis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka ega ole kolmanda isiku omandis. Kuna tarbijapaigaldis ei kuulu ühegi korteriomandi reaalosa hulka, on see kolleegiumi arvates eelnevast tulenevalt korteriomanike kaasomandis. Korteriomanikud on seega eelduslikult asjaõigusseaduse (AÕS) § 50 lg 1 järgi ka tarbijapaigaldise kaasvaldajad. Kui üks või mitu korterit on omaniku asemel kolmanda isiku valduses, loetakse valdajateks nemad. Kolleegium nõustub seega ringkonnakohtuga ka selles, et elamu tarbijapaigaldise omanikeks on korteriomanikud ühiselt ja järelikult valdajajateks korterite valdajad kaasvaldajatena. Omandija valdussuhteid ei muuda seejuures asjaolu, et maja haldamiseks on loodud korteriühistu. Korteriühistu saab omanikuks ja valdajaks olla samadel alustel teiste isikutega. 19. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust, millisel alusel toimub tarbijapaigaldise ühendamine võrguettevõtja võrguga ning kellega peab võrguettevõtja sõlmima liitumislepingu. Võrguga liitumiseks loetakse KKütS § 2 p 11 kohaselt tarbijapaigaldise ühendamist võrguga. Liitumiseks tuleb KKütS § 11 lg 1 järgi sõlmida liitumisleping. Liitumisleping sõlmitakse KKütS § 11 lg 1 kohaselt võrguettevõtja ja võrguga ühendatava tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahel. Kaugkütteseaduses ei reguleerita selgelt, kellega tuleb liitumisleping sõlmida kortermajade puhul ja muudel juhtudel, kus tarbijapaigaldistel on mitu omanikku või valdajat. Otsuse p-s 18 jõudis kolleegium järeldusele, et tarbijapaigaldise omanikeks on korteriomanikud ühiselt ja valdajateks

korterite valdajad ühiselt. Korteriomanikud valitsevad kaasomandi eset KOS § 15 lg 1 kohaselt ühiselt, kui seaduse või korteriomanike kokkuleppega ei ole ette nähtud teisiti. Korteriomanikud võivad AÕS § 74 järgi koormata kaasomandis olevat vara kolmandate isikute õigustega üksnes ühiselt. Liitumisleping on võlaõiguslik leping elamu soojusvõrguga liitumisega seotud õiguste ja kohustuste määratlemiseks. Kõik isikud võivad sõlmida võlaõiguslikke kokkuleppeid kohustuste võtmiseks, kuid mitte kõiki lepinguid ei ole igal isikul võimalik täita. Liitumislepingu alusel toimub KKütS § 11 lg 1 järgi tarbijapaigaldise faktiline liitmine võrguettevõtja soojusvõrguga. See on küll reaaltoiming, kuid sellega kaasneb ka kaasomandis oleva tarbijapaigaldise koormamine teise isiku (võrguettevõtja) õigustega. Kui vaid üks või osa kaasomanikest võiks teistest sõltumata otsustada tarbijapaigaldise faktilise liitmise üle võrguettevõtja võrguga ja võtta sellega seoses kohustusi kõigile kaasomanikele, kahjustaks see teiste kaasomanike õigusi vara käsutamisel ja kasutamisel ning oleks seega vastuolus kaasomandi oluliste põhimõtetega. Kaasomaniku õiguste piiratust kaasomandis oleva asja teiste kaasomanike nõusolekuta koormamisel on tunnustanud Riigikohtu tsiviilkolleegium ka oma 10. septembri 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-90-03 (RT III 2003, 26, 268). Kolleegium on eelneva põhjal arvamusel, et kuna liitumislepingu täitmiseks peab olema kõigi kaasomanike nõusolek, on võrguettevõtja kohustatud liitumislepingu sõlmima üksnes kõigi korteriomanikega kui tarbijapaigaldise kaasomanikega ühiselt. Kuna kaasomandi käsutamise õigus on vaid omanikel, saavad liitumislepingust tulenevaid kohustusi täita üksnes omanikud. Valdajatega peab võrguettevõtja omanike asemel kolleegiumi arvates KKütS § 11 lg 1 kohaselt liitumislepingu sõlmima üksnes omanike nõusolekul. Kui elamu valitsemiseks on määratud valitseja, võib ta KOS § 21 lg 2 p 1 järgi volituse piires esindada korteriomanikke liitumislepingu sõlmimisel. Kolleegiumi arvates võib majas, mille majandamiseks on loodud korteriühistu, sõlmida lepingud korteriühistuseaduse (KÜS) § 2 lgst 1 tulenevalt korteriomanike huvide esindajana omal nimel ka korteriühistu. 20. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et käesoleval juhul ei ole liitumislepingu sõlmimine täiendavalt vajalik. Kohtud on tuvastanud, et tarbijapaigaldised on ühendatud kostja soojusvõrku ning elamu on seega faktiliselt liidetud kostja soojusvõrguga. Võrguga liitumiseks ei loeta KKütS § 10 lg 6 kohaselt juba võrguga ühendatud tarbijapaigaldise või selle osade vahetamist või selle omaniku või valdaja vahetumist, kui seejuures liitumispunkti asukoht ei muutu, ei taotleta tehniliste tingimuste muutmist ja on säilinud tehnilised võimalused liituja tarbijapaigaldise ühendamiseks. Seega ei loeta soojusvõrguga juba ühendatud tarbijapaigaldise omaniku või valdaja vahetumist liitumiseks kaugkütteseaduse mõttes ning uus omanik või valdaja ei pea soojusenergia tarbimiseks esitama liitumistaotlust ega sõlmima liitumislepingut. Liitumislepingu eesmärk on luua tingimused tarbijate soojusega varustamiseks. Kuna elamu soojussõlmed on kostja soojusvõrguga faktiliselt liidetud ja tarbijapaigaldiste asukohta ei saa lugeda muutunuks nii, et iga korteriomand oleks eraldi soojusvõrguga liidetud, on liitumislepinguga taotletav eesmärk juba saavutatud. Kolleegium leiab, et hagejate soojusega varustamiseks on vajalik sõlmida vaid soojuse müügileping. 21. Järgnevalt käsitleb kolleegium küsimust, kellega saab võrguettevõtja sõlmida soojuse müügilepingu. Nagu liitumislepingu puhul, ei reguleeri kaugkütteseadus selgelt ka isikute ringi,

kellega võrguettevõtja võib soojuse müügilepingu sõlmida. Sellest järeldub, et müügilepingu nagu iga muu võlaõigusliku lepingu võib sõlmida põhimõtteliselt iga isik, kes soovib müügilepingu alusel kohustusi võtta. Lepingu täitmise võimalikkus või võimatus ei oma võlaõigusseaduse (VÕS) § 12 lg 1 järgi lepingu kehtivusele tähendust. Kolleegium teeb eelnevast järelduse, et seadus ei keela võrguettevõtjal sõlmida soojuse müügilepinguid ka kortermajade puhul korteriomanikega eraldi. 22. Kolleegiumi arvates ei tähenda aga korteriomanikega eraldi soojuse müügilepingu sõlmimise võimalus seda, et võrguettevõtja oleks selleks ka kohustatud. Võrguettevõtja peab KKütS § 8 lg-te 1 ja 2 ning § 14 lg 1 järgi tagama tarbijatele soojusenergia müümise. Seadus ei sätesta aga võrguettevõtjale kohustust sõlmida müügilepinguid tarbijatega igal võimalikul viisil nagu tarbijad seda soovivad. Tarbija on KKütS § 2 p 9 järgi isik, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat soojust. Tarbija ostab KKütS § 8 lg 1 kohaselt soojust võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema valduses olev tarbijapaigaldis on ühendatud. Müügilepingu sõlmimise aluseks on KKütS § 11 lg 4 järgi liitumisleping. Nimetatud sätetest teeb kolleegium järelduse, et võrguettevõtja on kaugkütteseaduse järgi kohustatud sõlmima soojuse müügilepingu samade isikutega nagu liitumislepingu, s.t tarbijapaigaldise omanike või valdajatega. Kolleegium jõudis otsuse p-s 19 seisukohale, et võrguettevõtja on kohustatud sõlmima liitumislepingu üksnes korteriomanike või -valdajatega ühiselt või valitsejaga või korteriühistuga ning puudub mõistlik põhjus eeldada, et võrguettevõtja peaks olema kohustatud müügilepingu sõlmimiseks teiste isikutega kui liitumislepingu sõlmimiseks. Seda kinnitavad ka KKütS § 17 lg 3 p-d 1 ja 3, mille järgi võib võrguettevõtja katkestada soojusvarustuse, kui tarbija ei järgi liitumistingimusi või võlgneb soojuse eest. Kui müügilepingud oleksid sõlmitud muude isikutega kui liitumisleping, ei pruugi liitumistingimused tarbijaid siduda. Korteriomanikega eraldi sõlmitud müügilepingute järgi soojuse eest tasumata jätmisel ei saaks võrguettevõtja tehnilistel põhjustel (tarbijapaigaldis on terviklik süsteem) kasutada talle seadusega antud õigust katkestada soojuse andmist võlglase suhtes, kui teised korteriomanikud on lepinguid täitnud. Seega asub kolleegium erinevalt ringkonnakohtust seisukohale, et kuigi võrguettevõtjal on õigus sõlmida soojuse müügileping hagejatega kui korteriomanikega eraldi, ei saa teda selleks kohustada. Müügilepingu sõlmimist võivad esmajoones nõuda korteriomanikud ühiselt või seda saab teha ka maja haldav korteriühistu. 23. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastanud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud, kuid andnud neile väära õigusliku hinnangu. Ringkonnakohus ei ole rikkunud TsMS § 333 lg-s 1 nimetatud protsessiõiguse norme. Seetõttu leiab kolleegium, et saab TsMS § 362 p 5 alusel ise hagid otsusega rahuldamata jätta. Sel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda ka kostja väiteid seoses protsessiõiguse normide rikkumisega ringkonnakohtu poolt. 24. Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka küsimust vastutusest soojuse müügi lepingu täitmise eest, kui müügilepingu sõlmivad korteriomanikud ühiselt või kui seda teeb nende nimel valitseja. Võrguettevõtja peab KKütS § 14 lg 4 järgi korraldama võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise ja pidama sellekohast arvestust, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võrguettevõtja peab KKütS § 15 lg 1 järgi tagama ka tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojakoguste kindlaksmääramise. Seega

piirduvad võrguettevõtja kohustused vaid kogu tarbijapaigaldise kaudu edastatud soojuse arvestamisega. Kuidas soojus korterite vahel jaotub ja millistel põhimõtetel toimuvad arveldused, ei ole kaugkütteseaduses reguleeritud ning seega sõltub see võrguettevõtja ja korteriomanike (- valdajate) vahelistest ning korteriomanike (-valdajate) omavahelistest kokkulepetest. Silmas tuleb pidada, et kuigi KOS § 13 lg 1 ja AÕS § 75 lg 1 järgi eeldatakse kaasomandi majandamiskulude katmist vastavalt mõtteliste osade suurusele, kehtib selline regulatsioon vaid kaasomanike endi vahelises suhtes. Soojuse müügilepingu alusel tuleb lepinguosaliste vastutust võrguettevõtja ees soojuse eest tasumisel hinnata esmajoones müügilepingu enese alusel ja lähtuda võlaõigusseaduse sätetest võlgnike ja võlausaldajate paljususe kohta. Põhiliseks probleemiks võib olla soojuse müügihinna tasumise kohustuse jagunemine tarbijate vahel, st küsimus kas korteriomanik (-valdaja) vastutab võrguettevõtja ees ka teiste tarbijate võlgnevuste eest. Võlaõigusseaduse § 65 lg 4 järgi eeldatakse, et isikud on solidaarvõlgnikud, kui nad kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt. Kui soojuse müügileping on sõlmitud põhimõttel, et iga korteriomanik (-valdaja) tasub soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langeva osa, on tegemist osavõlgnikega VÕS § 63 lg 1 järgi. Kui lepingu järgi võrguettevõtja sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele ühiselt või valitseja vahendusel, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt. 25. Kolleegium juhib aga tähelepanu VÕS § 68 lg-le 1, mille järgi vastutab ka solidaarvastutuse puhul lepingu rikkumise eest üksnes see solidaarvõlgnik, kes on lepingut rikkunud, s.t õiguskaitsevahendeid lisaks kohustuse täitmise nõudele saab rakendada esmajoones selle võlgniku suhtes. Nii saab näiteks viivist nõuda üksnes sellelt solidaarvõlgnikult, kes on täitmisega viivituses. Võrguettevõtjal on KKütS § 17 lg 3 p 3 järgi õigus katkestada soojavarustus, kui tarbija võlgneb soojuse eest, kuid § 17 lg 4 järgi tuleb tarbijale eelnevalt anda puuduse kõrvaldamiseks mõistlik tähtaeg ja hoiatada teda võrguühenduse katkestamisest. Kolleegiumi arvates välistab KKütS § 17 erinormina soojavarustuse katkestamise võrguettevõtja poolt VÕS §-des 110 ja 111 sätestatud alusel üksnes eeldatava soojavõlgnevuse tekkimise pärast. Kuna tarbijad vastutavad ka siis, kui nad on solidaarvõlgnikud, kohustuse rikkumise eest VÕS § 68 lg 1 kohaselt üksnes eraldi, saab soojavarustuse tarbijapaigaldisse katkestada kõigi solidaarvõlgnikest tarbijate suhtes vaid siis, kui kõigi solidaarvõlgnike suhtes on läbitud KKütS § 17 lg-s 4 sätestatud kord. Kui tarbijad vastutavad sooja eest tasumisel osavõlgnikena, ei ole kõigi tarbijate suhtes soojavarustuse katkestamine üldse lubatud ja võrguettevõtja saab võlglaste vastu kasutada teisi õiguskaitsevahendeid. Kuna võrguettevõtja osutab tarbijatele teenuseid tavaliselt tüüptingimustega sõlmitud lepingute alusel, alluvad sellised lepingud ka VÕS §-s 42 sätestatud erinõuetele, st näiteks kokkulepitud sanktsioonid tarbijate vastu ei või neid ebamõistlikult kahjustada. Lisaks peab lepingust tulenevate sanktsioonide rakendamine tarbijate vastu ka KKütS § 17 järgi vastama TsÜS §-st 138 ja VÕS §-st 6 tulenevale hea usu põhimõttele ning soojavarustuse katkestamise õigust ei tohi kuritarvitada, eelkõige kasutada seda juhul kui tarbijate võlgnevused ei ole pikaajalised ega suured. Omavahelises suhtes kehtivad korteriomanike vahel KOS § 13 ja AÕS § 75 ning sama eeldus tuleneb ka VÕS §-st 69.

Korteriomanike õigusi võlgnikust korteriomaniku suhtes tagab mh KOS §-s 14 sätestatud võimalus nõuda korteriomandi võõrandamist. 26. Kui soojuse müügilepingu sõlmib enda nimel korteriühistu, vastutab ta võrguettevõtja ees ka lepingu täitmise eest. Seega jagab korteriühistu soojuse korteriomanike vahel ning nõuab vastavalt ühistu otsustele ja põhikirjale korteriomanikelt välja neile langevad osad majandamiskuludes. Sellised otsused on KÜS § 13 lg 4 järgi täitmiseks kohustuslikud kõigile korteriomanikele. Korteriühistu nõudeid võlgnikest korteriomanike vastu saab tagada mh hüpoteegiga vastavalt KÜS § 9 lg-le 1. Samas peab võrguettevõtja ka korteriühistuga sõlmitud lepingu puhul arvestama otsuse ps 25 nimetatud põhimõtetega ja mh mitte kuritarvitama oma seadusest või lepingust tulenevaid õigusi, arvestades VÕS §-des 42 ja 44 sätestatuga. 27. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kui menetluse ajal oli elamu soojusenergiaga varustamine tagatud hagi tagamise korras, tuleb seda lugeda tarbimiseks õiguslikul alusel, mille eest saab võrguettevõtja arvestada tarbijatele tasu sarnastel alustel müügilepinguga. Tarbimist ei saa seega lugeda omavoliliseks KKütS § 16 lg 1 p 3 tähenduses, mis õigustaks võrguettevõtjat nõudma KKütS § 16 lg 2 järgi tasu tarbitud soojuse eest soojuse koguse kuni kolmekordses ulatuses. 28. Kostja on palunud hagejatelt välja mõista apellatsiooniastmes ja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud. Esitatud kohtukulude nimekirjade järgi on kostja kandnud ringkonnakohtus õigusabikulusid 52 274 krooni ja Riigikohtus 10 600 krooni, seega kokku 62 874 krooni. Hinnata hagi puhul võib TsMS § 61 lg 1 p 2 ja justiitsministri 23. augusti 1999. a määruse nr 42 järgi teiselt poolelt advokaaditasu välja mõista kuni 50 000 krooni ulatuses. Kolleegium loeb õigusabikuludest vajalikuks ja põhjendatuks 15 000 krooni, mis tuleb TsMS § 61 lg 1 alusel hagejatelt M. Jant"enkolt, A, Dusmanilt, V. Jakovlevilt, V. Kiviseljalt ja R. Küttiselt kostja kasuks võrdsetes osades välja mõista. H. Jõks, P. Jerofejev, V. Kõve