3-3-1-44-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-44-04

Otsuse kuupäev

25. novmber 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Asta Variku kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli

2001. a otsuse nr 12099 ja Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri

2001. a korralduse nr 4877-k tühistamiseks ning Tallinna

Linnavalitsuse kohustamiseks võtta ühe kuu jooksul vastu uus

korraldus

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 2004. a

otsus haldusasjas nr 2-3/117/04

Menetluse alus Riigikohtus

Asta Variku ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Asta Variku kassatsioonkaebus.

Jätta Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus rahuldamata.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 2004. a otsus haldusasjas

nr 2-3/117/04 ja Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-59/2003 ning teha

asjas uus otsus, millega tühistada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsus

nr 12099 ja Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korraldus nr 4877-k ja rahuldada

A. Variku kaebus.

Kohustada Tallinna Linnavalitsust teha kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates

uus korraldus.

Tagastada Asta Variku kautsjon.

Arvata Tallinna Linnavalitsuse kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjoni 16. augusti 1993. a otsusega nr 947 tunnistati Tallinnas Narva mnt 10 asuvad hooned

ja krunt omandireformi objektiks. Majavalduse natsionaliseerimine on toimunud Riigivolikogu

23. juuli 1940. a deklaratsiooniga, mis on avaldatud ENSV Teatajas 1940. a, nr 57 art 675. Vara

kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Ernst-Adrian Aringule, õigustatud subjektiks vara suhtes

tunnistati E. Aringu tütar Asta Varik, kes taotles nimetatud vara tagastamist.

2. Tallinna Linnavalitsuse 3. juuni 1994. a korraldusega otsustati A. Varikule Omandireformi aluste

seaduse (ORAS) § 13 lg 1 alusel kompenseerida Narva mnt 10 hoone. A. Variku kaebuse alusel

tunnistas Tallinna Halduskohus 4. novembri 1994. a otsusega nimetatud korralduse täielikult

seadusevastaseks, sest korraldus oli motiveerimata. Tallinna Linnavalitsuse 19. septembri 1995. a

korraldusega tühistati 3. juuni 1994. a korraldus ja tehti uuesti samasisuline otsustus. A. Variku

kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 11. juuni 1996. a otsusega ka selle korralduse

seadusevastaseks, sest linnavalitsus ei lahendanud enne korralduse vastuvõtmist A. Variku taotlust

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks. Tallinna Linnavalitsuse 22. juuli 1996. a korraldusega

tunnistati eelmine korraldus kehtetuks, jäeti ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 1 alusel A. Variku taotlus

Narva mnt 10 hoone tagastamiseks rahuldamata ja alustati kompenseerimist. A. Variku kaebuse

alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 7. aprilli 1997. a otsusega korralduse seadusevastaseks, sest

Tallinna Linnavalitsus tõlgendas ORAS § 12 lg 8 p 1 vääralt, leides, et Narva mnt 10 hoone ei ole

säilinud endisel individualiseeritaval kujul.

3. 2. märtsil 1997. a jõustus ORAS uus redaktsioon, millega muudeti õigusvastaselt võõrandatud vara

endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise aluseid. Vabariigi Valitsus kehtestas

25. novembri 1997. a määrusega nr 220 Ehitise endisel individualiseeritaval kujul hindamise korra ja

metoodika (edaspidi Hindamise kord).

4. Tallinna Linnavalitsuse 17. oktoobri 1997. a korraldusega tunnistati kehtetuks linnavalitsuse

22. juuli 1996. a korraldus. A. Variku kaebuse alusel tunnistas Tallinna Halduskohus 30. septembri

1998. a otsusega täielikult seadusevastaseks linnavalitsuse tegevusetuse A. Variku taotluse

lahendamisel ja kohustas linnavalitsust kahe kuu jooksul taotluse läbi vaatama.

Tallinna Linnavalitsuse 13. novembri 1998. a korraldusega jäeti A. Variku taotlus Narva mnt 10

hoone tagastamiseks rahuldamata, kuna ekspertarvamuse kohaselt ei ole hoone säilinud endisel

individualiseeritaval kujul, ja alustati kompenseerimise menetlust. Tallinna Halduskohtu

17. detsembri 1999. a otsusega jäeti A. Variku kaebus rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 1. märtsi 2000. a otsusega tühistati Tallinna Halduskohtu

otsus tõenditele väära hinnangu andmise tõttu ja tehti uus otsus, millega tunnistati Tallinna

Linnavalitsuse 13. novembri 1998. a korraldus täielikult seadusevastaseks. Ringkonnakohus leidis

küll, et haldusorgan saab akti andmisel lähtuda üksnes kehtivast õigusest, antud juhul ORAS uuest

redaktsioonist, kuid kuna vaidlustatud korralduse aluseks olnud ekspertarvamus ei vasta Hindamise

korra punktidele 15 ja 16, siis on korraldus seadusevastane.

Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2000. a otsusega rahuldati A. Variku kassatsioonkaebus ja

muudeti ringkonnakohtu otsuse motiveerivat osa. Riigikohus leidis, et omandireformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega. Seepärast ei tohi

ORAS § 12 uut redaktsiooni kohaldada sisuliselt tagasiulatuvalt juhtumil, kui see halvendab

õigustatud subjekti olukorda.

5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsusega nr 12099 muudeti komisjoni

varasemat otsust 16. augustist 1993. a ja loeti Narva mnt 10 hoone võõrandamise ajaks 7. september

1944. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon leidis, et vastavalt Eesti Ajalooarhiivi teatisele 10.04.2001/288

anti Eesti, Läti ja Leedu kindralkomissari piirkonnas eraomanduse uuesti jaluleseadmise

18. veebruari 1943. a määruse § 2 lg 2 kohaselt 1. septembril 1943. a Narva mnt 10 asuv kinnisvara

tagasi Ernst Aringule. Kinnistusregistrisse on tehtud sellekohane sissekanne. ENSV Ülemnõukogu

Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)p Keskkomitee 7. septembri 1944. a

määrusega tühistati kõik seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa

okupatsioonivõimude või Eesti omavalitsuse poolt Eestis.

Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korraldusega nr 4879 kinnitati AS Ristart Ltd

Kinnisvarabüroo poolt esitatud ekspertarvamus selle kohta, et Narva mnt 10 hoone ei ole endisel

individualiseeritaval kujul säilinud, jäeti rahuldamata A. Variku taotlus Narva mnt 10 hoone

tagastamiseks ja alustati kompenseerimise menetlust.

6. A. Varik esitas 3. jaanuaril 2002. a Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsuse ja Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korralduse

peale, taotles nende tühistamist ja linnavalitsuse kohustamist võtta ühe kuu jooksul vastu uus

korraldus. A. Varik leidis kaebuses järgmist: ÕVVTK Tallinna linnakomisjon muutis vara

õigusvastase võõrandamise aega, andmata kaebajale võimalust esitada selgitusi ja tõendeid. Sellega

rikuti õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra punkte 23"24, õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise korra punkte 16 ja 25, hea halduse põhimõtteid ja Põhiseaduse § 14. Narva mnt 10

hoone natsionaliseeriti 1940. aastal, E. Aring arreteeriti 1941. a juunis ja vabanes 1959. a, tal puudus

võimalus vara 1943. a tagasi saada ja teda ei saa pidada 1944. a sügisel vara omanikuks. 1944. a

ENSV määrus üksnes tühistas Saksa okupatsiooni aegsed aktid ja kehtima jäid 1940. a vastu võetud

aktid, 1944. a määrusega vara uuesti ei võõrandatud. Hoone võõrandamise aeg on oluline, sest hoone

purustati osaliselt Nõukogude armee poolt 1944. a. Tallinna Linnavalitsus ei ole täitnud Riigikohtu

halduskolleegiumi 20. juuni 2000. a otsust, sest ekspertarvamus ehitise endisel individualiseeritaval

kujul säilivuse kohta on antud lähtudes üksnes enne 2. märtsi 1997. a kehtinud ORAS redaktsioonist,

olles samal ajal ka vastuolus enne 2. märtsi 1997. a kehtinud õigusega.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 14. märtsi 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-59/2003 (3-458/2002)

osaliselt Asta Variku kaebuse ning tühistas Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korralduse,

tehes linnavalitsusele ettekirjutuse ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest teha uus korraldus.

Kohus jättis rahuldamata kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsuse

tühistamiseks. Halduskohus leidis, et ükski õigusakt ei kohusta ÕVVTK komisjoni enne uute

asjaolude tõttu otsuse muutmist teavitama sellest õigustatud subjekti. Vara tagastamise seisukohalt ei

ole oluline, et E. Aring viibis ise sel ajal kinnipidamiskohas. Riigikohtu halduskolleegium asus

1. detsembri 1995. a määruses asjas nr 3-3-1-39-95 seisukohale, et kuivõrd tehinguid õigusvastaselt

võõrandatud maadega tehti nii pärast maade natsionaliseerimist 1940. a kui ka Saksa okupatsiooni

ajal ja selliseid tehinguid aktsepteerib ka Eesti Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg 2, on ENSV

Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)p Keskkomitee 7. septembri

1944. a määrusega kõikide Saksa okupatsioonivõimude või Eesti Omavalitsuse poolt Eestis antud

seaduste, otsuste, määruste ja korralduste tühistamine käsitatav uue õigusvastase võõrandamisena.

Seevastu on linnavalitsus Riigikohtu halduskolleegiumi 20. juuni 2000. a otsusest ekslikult järeldusi

teinud. Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud enne 21. novembri 2001. a korralduse vastuvõtmist

laskma ehitist hinnata nii ORAS § 12 vana kui ka uue redaktsiooni alusel, et selgitada välja kumb on

õigustatud subjektile kasulikum.

8. A. Variku apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

otsuse tühistamata jätmise osas ja muuta kohtuotsuse motiive korralduse tühistamise osas. Tallinna

Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus osas, millega kaebus rahuldati ja

jätta kaebus linnavalitsuse korralduse tühistamiseks rahuldamata. Narva mnt 10 Korteriomanike

Ühistu apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja

saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 22. märtsi 2004. a otsusega haldusasjas nr 2-3/117/04 A. Variku

apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsuse.

Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldati samuti osaliselt ja tühistati halduskohtu otsus

osas, milles tehti linnavalitsusele ettekirjutus teha ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates

uus korraldus. Narva mnt 10 Korteriomanike Ühistu apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata, sest kohus

ei tuvastanud olulist kohtumenetlusnormide rikkumist.

Ringkonnakohus leidis järgmist: A. Variku väited ei anna alust järelduseks, et vara õigusvastase

võõrandamise hetkeks on 1940. aasta. Asjakohane on halduskohtu viide Riigikohtu

halduskolleegiumi 1. detsembri 1995. a määrusele. Asjaolu, et E. Aring viibis vangilaagris, ei saanud

takistada omandiõiguse taastamist, sest tema varale oli määratud hooldaja. Eeltoodust järeldub, et

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16. augusti 1993. a otsus vara õigusvastase võõrandamise hetke

kindakstegemise osas oli õigusvastane.

Tulenevalt haldusmenetluses ja halduskohtumenetluses kehtivast uurimispõhimõttest ei ole välistatud

uute asjakohaste tõendite asja juurde võtmine ka pärast haldusorgani poolt otsuse tegemist. Kuna

saadud täiendav arhiivitõend tingis varasema otsuse muutmise, võis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon

oma varasemat otsust muuta, kuid pidi seda tegema kaalutlusõiguse kohaselt. Õigustatud subjekti

õigus saada informatsiooni ja esitada täiendavaid dokumente tuleneb eelkõige õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra punktist 16, samuti haldusõiguse üldpõhimõtetest. Kohalikul

komisjonil oli otsuse muutmise otsustamisel kohustus järgida lisaks seaduslikkuse põhimõttele

(Põhiseaduse § 3) ka Põhiseaduse §-st 10 tulenevaid õiguspärase ootuse ja isiku usalduse kaitse

põhimõtteid. Kaalutlusotsuse tegemisel on oluline haldusaktist puudutatud isikute ärakuulamine.

A. Variku asjas tehtud Riigikohtu otsuse kohaselt tuli Tallinna Linnavalitsusel välja selgitada, millise

redaktsiooni järgi on A. Varikul õigustatud subjektina suurem võimalus saada tagasi taotletud vara. Ei

saa nõustuda kaebuse väitega, et rahalise väärtuse kasutamine eksperthinnangus on vastuolus ORAS

vana redaktsiooniga. Nõustuda tuleb linnavalitsuse seisukohaga, et vara säilivuse hindamine

kubatuuri järgi pole määrava tähtsusega juhul, kui ehitise põhikonstruktsioonid pole säilinud endisel

individualiseeritaval kujul. Halduskohtu poolt määratud ühekuulist tähtaega uue korralduse

vastuvõtmiseks ei saa pidada reaalseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

10. Asta Variku kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsust osaliselt ja palutakse

muuta selle motiive, tühistada otsus osas, millega tühistati ettekirjutus Tallinna Linnavalitsusele teha

uus korraldus ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest ja jätta selles osas jõusse halduskohtu otsus.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohtadega Narva mnt 10 õigusvastase võõrandamise aja

osas ja leiab järgmist:

1) isegi kui eeldada, et 1944. a võis toimuda vara teistkordne võõrandamine, tühistati 1944. a

määrusega kõik 1943. a vastu võetud saksa okupatsioonivõimude aktid ja hakkasid taaskehtima

nõukogude võimu poolt varem vastu võetud aktid, sh E. Aringu varade 1940. a natsionaliseerimise

kohta;

2) ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu kaebaja väidetele, et faktilist vara tagastamist endisele

omanikule ei saanud toimuda, kuna omanikul puudus kinnipidamiskohas võimalus teostada võimu

oma vara üle. Vara tagastamine oli üksnes vormiline, mitte sisuline. Vara tagastamise toimik sisaldab

dokumente, mis näitavad, et Narva mnt 10 hoone oli vormilisest tagastamisest hoolimata Saksa

sõjaväe käsutuses. Ringkonnakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendites oli mõlemal juhul tegemist

pärimist ja testamenti puudutava küsimusega ja need erinesid käesolevast vaidlusest. ORAS mõttega

ei ole kooskõlas, et vara mitmekordsel õigusvastasel võõrandamisel on oluline üksnes vara viimase

võõrandamise aeg;

3) Riigikohtu 20. juuni 2000. a otsusega ei ole kooskõlas ringkonnakohtu seisukoht, et enne 1997. a

kehtinud ORAS võimaldas hinnata ehitise säilivust lähtudes vara rahalisest väärtusest. Vara väärtuse

kasutamise sätestas alles ORAS uus redaktsioon. Ekspertarvamus, milles on hoone säilivust hinnatud

üksnes läbi põhikonstruktsioonide väärtuse muutmise ei ole kooskõlas ORAS vana redaktsiooniga

ega selle tõlgendamiseks Riigikohtu poolt määruses asjas nr 3-3-1-3-97 antud juhistega;

4) eksperdil oli vajalik hinnata ka kubatuuri säilivust, sest ta peab hindama vara säilimist läbi kõigi

seaduses sätestatud aluste, vältimaks menetluse venimist;

5) kuna haldusmenetlus on kestnud juba üle 10 aasta ja linnavalitsus on seda venitanud, on oluline, et

kohtuotsus näeks ette tähtaja, mille jooksul linnavalitsusel tuleb vastu võtta uus korraldus.

11. Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuses vaidlustatakse ringkonnakohtu otsus osas, millega

jäeti rahuldamata Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus halduskohtu otsusele ja osas, millega

ringkonnakohus tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001.a otsuse. Tallinna

Linnavalitsus leiab järgmist:

1) linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korralduse andmisel on põhjendatult lähtutud ORAS vanast

redaktsioonist. Ringkonnakohus on ebaõigesti sisustanud Riigikohtu 20. juuni 2000. a otsusega

tuvastatud asjaolusid, see on vastuolus HKMS §-ga 74. Põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdse

kohtlemise põhimõtet tuleb kohaldada ka vara valdajate (üürnike ja rentnike) ja tänaste omanike

suhtes. Alates 2. märtsist 1997. a kehtivate põhimõtete kohaldamine ei sõltu mitte õigustatud subjekti

soosivast aspektist, vaid asjaolust, kas enne on tehtud otsus ehitise tagastamise või mittetagastamise

kohta. Kui asja on juba sisuliselt menetletud, siis tuleb see lõpuni viia samade õigusaktide alusel, mis

kehtisid esmamenetlemisel;

2) ringkonnakohus on ebaõigesti tunnistanud kehtetuks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli

2001. a otsuse. Linnavalitsus möönab, et 1993. a otsuse muutmisel tulnuks kohaldada kaalutlusõigust.

Samas ei too kaalutlusõiguse teostamise ning ärakuulamise mittejärgimine tingimata kaasa haldusakti

kehtetuks tunnistamist. Haldusmenetluse seadus (HMS) § 58 võimaldab eristada menetlusvigu, mis ei

saa haldusmenetluse tulemust mõjutada. Ringkonnakohus jättis linnavalitsuse vastavad väited

täielikult tähelepanuta. Kohus oleks pidanud uurimispõhimõttest lähtuvalt hindama, kas esineb HMS

§-des 64"66 sätestatud asjaolusid, mis välistavad ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 1993. a otsuse

muutmise, sellest sõltub ka Tallinna Linnavalitsuse 2001. a korralduse õiguspärasus.

12. Vastuses Asta Variku kassatsioonkaebusele leiab Tallinna Linnavalitsus järgmist. Kohtud on

õigesti tuvastanud Narva mnt 10 kinnistu õigusvastase võõrandamise aja. Nõustuda ei saa

kassaatoriga, nagu poleks Riigikohtu lahendid asjades nr 3-3-1-39-95 ja 3-3-1-34-03 antud asjas

kohaldatavad. Narva mnt 10 vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise eksperthinnang on

seaduslik. Rahalist ekvivalenti kasutatakse ainult teisendina ja see ei mõjuta ekspertarvamuse

tulemust. Kassaator on ekslikult järeldanud, et teisendi kasutamisel pole põhikonstruktsioone

võrreldud. Ekspert ei pidanud hindama hoone säilivust kubatuuri põhjal, sest ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilivuse seisukohalt ei pea olema täidetud mõlemad ehituse säilivuse

kriteeriumid.

13. Asta Varik vaidleb Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebusele vastu ja leiab järgmist. Kuivõrd

kaebajat ei kuulatud enne ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse tegemist ära, siis oli tal alles

kohtus võimalik esitada vastuväiteid, mis tõendasid tema isa viibimist väidetava vara tagastamise ajal

kinnipidamiskohas. Peamine põhjus, miks ringkonnakohus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse

tühistas, ei olnud mitte otsuse tegemisel A. Variku ärakuulamata jätmine, vaid diskretsiooni

teostamata jätmine. Linnavalitsus on tõlgendanud Riigikohtu 20. juuni 2000. a otsust meelevaldselt.

14. Kolmas isik, Narva mnt 10 Korteriomanike Ühistu, ei ole kassatsioonkaebuste osas seisukohti

esitanud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Nii Asta Variku kui ka Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse lahendamiseks tuleb hinnata

seda, kas esinevad asjaolud, mis võimaldavad ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a

otsusega sama komisjoni varasema, 16. augusti 1993.a otsuse muutmise.

16. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16. augusti 1993. a otsusega loeti Narva mnt 10 hoone

õigusvastase võõrandamise ajaks 23. juuli 1940. a. Tallinna Linnavalitsus on seejärel neljal korral

teinud korraldusi Narva mnt 10 hoone kohta, mis kõik seisnesid selle mittetagastamises. Kõik need

korraldused on kassaator A. Varik vaidlustanud kohtus ja kõik need korraldused on kohus tunnistanud

õigusvastaseks. Pärast ligi seitse aastat kestnud kohtuvaidlusi muutis ÕVVTK Tallinna linnakomisjon

30. aprillil 2001. a oma 1993. a otsust. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon tugines viimases otsuses

Eesti Ajalooarhiivi 10. aprilli 2001. a teatisele nr 288 ja leidis, et arhiiviteatis kinnitab Narva mnt 10

hoone õigusvastase võõrandamise aja osas uut asjaolu. Leiti, et hoone võõrandati mitte 1940., vaid

1944. aastal.

Tallinna Ringkonnakohus nõustus sellega, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjon võttis asja juurde uue

tõendi ja muutis selle alusel vara õigusvastase võõrandamise aega. Sellest tulenevalt asus

ringkonnakohus seisukohale, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16. augusti 1993. a otsus on

võõrandamise aja kindlakstegemise osas õigusvastane. Samas pidas ringkonnakohus oluliseks, et

ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei kaalunud, kas tunnistada 1993. a otsus kehtetuks ja ei kuulanud

ära Asta Varikut. Just seetõttu tühistas ringkonnakohus nimetatud otsuse.

17. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsus

nr 12099 tuleb tühistada mitte seetõttu, et ei toimunud kaalumist, vaid seetõttu, et Narva mnt 10

hoone õigusvastase võõrandamise aja muutmine 1944. aastaks ei ole õiguspärane. ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni varasem, 16. augusti 1993.a otsus ei ole õigusvastane ja selle muutmine ei ole

põhjendatud.

18. Eesti Ajalooarhiivi 10. aprilli 2001. a teatise nr 288 järgi on "Tallinna Kinnistusamet"

dokumentides kinnistusregistris Narva mnt 10 kinnistu kohta tehtud mh sissekanne, mille kohaselt

anti 18. veebruari 1943. a Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse § 2 lõike 2 alusel

1. septembril 1943. a välja omanikukiri Narva mnt 10 eraomanduse uuesti jaluleseadmiseks, kus

omanikuna on nimetatud viimane omanik (Ernst Aring).

19. Riigikohtu halduskolleegium on 1. detsembri 1995. a määruses kohtuasjas nr III-3/1-39/95

punktis 1 (RT III 1996, 4, 63) märkinud: "/.../ tehinguid õigusvastaselt võõrandatud maadega tehti nii

pärast maade natsionaliseerimist 1940. a. kui ka Saksa okupatsiooni ajal. Samuti aktsepteerib Eesti

Vabariigi maareformi seaduse § 5 lg 2 selliseid tehinguid. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi, ENSV

Rahvakomissaride Nõukogu ja EK(b)P Keskkomitee 7. septembri 1944. a. määrusega tühistati kõik

seadused, otsused, määrused ja korraldused, mis anti Saksa okupatsioonivõimude või Eesti

omavalitsuse poolt Eestis. Selliste aktide tühistamine on kujunenud olukorras faktiliselt käsitatav uue

õigusvastase võõrandamisena." Sama seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium korranud ka

28. mai 2003. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-34-03 punktis 13 (RT III 2003, 21, 198). Kolleegium ei

pea vajalikuks nimetatud seisukohta muuta.

Kuid kassaator A. Varik leiab õigesti, et tema asjas ei ole Riigikohtu halduskolleegiumi 1. detsembri

1995. a määruses ja 28. mai 2003. a otsuses toodud põhimõtted üksüheselt kohaldatavad, kuna

E. Aring ei saanud olla teadlik tema omandiõiguse väidetavast taastamisest 1943. aastal. E. Aringu

osas jäi kehtima 1940. a vastu võetud natsionaliseerimise deklaratsioon.

20. 1943. a antud Eraomanduse uuesti jaluleseadmise määruse § 2 lg 1 alusel anti omamaalastele,

kellelt nõukogude valitsuse sundkorraldustega võõrandamine toimus, nende taotlusel hoonestatud ja

hoonestamata kinnisasjade ja käitiste omandus tagasi, § 2 lg 2 kohaselt toimus omanduse

tagasiandmine administratiivkorras ja jõustus omanikukirja kätteandmisega. Sama määruse § 5

kohaselt, kui endine omanik on surnud, antakse omandus tagasi pärijatele (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 28. mai 2003.a otsus asjas nr 3-3-1-34-03) ja § 6 kohaselt kinnisasjadel lasuvad

asjaõigused elustuvad omanduse õigustatule või tema pärijaile tagasiandmisega uuesti.

A. Varik on nimetatud määrusest järeldanud, et omanduse tagastamise avalduse said esitada vaid

omanikud. Tallinna Linnavalitsus ja kohtud on määrust tõlgendanud selliselt, et eraomanduse

taastamiseks ei pidanud endine omanik isiklikult taotlust esitama, vaid võis seda teha ka esindaja

kaudu. Kuigi määruses ei käsitleta otsesõnu ei omanikku ega tema esindajat, ei tulene määrusest ka

seda, et eraomanduse jaluleseadmiseks pidi endine omanik esitama avalduse isiklikult. Riigikohtu

halduskolleegiumi arvates ei ole seega välistatud, et 1943. a Eraomanduse uuesti jaluleseadmise

määruse kohaselt võis olla võimalik, et vara tagastati ka omaniku esindaja taotlusel ja et omanikukiri

anti esindaja kätte.

21. Vaidlustatud ei ole asjaolu, et Ernst Aring viibis alates arreteerimisest 14. juunil 1941 kuni

1959. aastani represseerituna kinnipidamiskohas Venemaal.

Kui vara endine omanik ei saanud ise otsustada selle üle, kas taotleda vara tagasi või mitte, ei teadnud

varale hooldaja määramisest ega ka sellest, et talle omandus tagastati, kui endisel omanikul tegelikult

puudus võimalus vara vallata, kasutada ja käsutada, st puudus võimalus reaalselt vara üle võimu ja

omandiõigust teostada, siis ei saa omandireformi kontekstis käsitleda 1943. a omanikukirja

väljaandmist vara tagastamisena vara endisele omanikule ja 7. detsembri 1944. a määrust vara

teistkordse õigusvastase võõrandamisena.

22. Kuigi Riigikohtu halduskolleegiumi arvates on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 30. aprilli

2001. a otsus ja sellest tulenevalt Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a korraldus eeltoodud

põhjustel õigusvastased, peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks selgitada oma varasemat,

20. juunil 2000. aastal A. Variku kohtuasjas tehtud otsust. Riigikohtu halduskolleegium märkis

20. juuni 2000. a otsuses kohtuasjas nr 3-3-1-30-00 (RT III 2000, 18, 191), et omandireformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seadust tuleb kohaldada kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega ega

tohi kohaldada tagasiulatuvalt juhul, kui see halvendab õigustatud subjekti olukorda.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Linnavalitsus on käesolevas asjas Riigikohtu otsust

valesti mõistnud ja jätnud välja selgitamata, millise ORAS redaktsiooni alusel on A. Varikul

õigustatud subjektina suurem võimalus saada taotletud vara tagasi. Tallinna Linnavalitsus oleks

pidanud eksperdil laskma hinnata ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivust nii endise kui ka

kehtiva ORAS redaktsiooni alusel.

23. Vaidluses selle üle, kas ekspert, lähtudes enne 2. märtsi 1997. a kehtinud ORAS redaktsioonist

võis hinnata ka vara väärtust, märgib Riigikohtu halduskolleegium, et kolleegium on oma

varasemates lahendites (Riigikohtu halduskolleegiumi 28. veebruari 1997. a määruses asjas nr 3-3-1-

3-97 (RT III 1997, 10, 113) ja 20. juuni 2000. a otsuses asjas nr 3-3-1-30-00) leidnud, et enne

2. märtsi 1997. a ei olnud vara säilivust võimalik hinnata vara väärtuse abil ja ehitise endisel

individualiseeritaval kujul säilimise tuvastamiseks tuli võrrelda ehitise võõrandamise aegset

põhiotstarbel kasutatavat kubatuuri praeguse kubatuuriga. ORAS kohaselt ei oma tähtsust, et ehitise

põhiotstarbeline kubatuur vahepeal hävis. Küll aga tuleneb põhikonstruktsioonide hindamisel rahalise

väärtuse kasutamine keskkonnaministri 13. märtsi 1995. a määrusega nr 16 kinnitatud metoodilistest

soovitustest ekspertidele, mille punktis 3.2. märgitakse, et nii nagu kubatuur on teisendatav rahaliseks

väärtuseks, on ka hoone konstruktiivelemendid rahaliselt hinnatavad.

24. Küsimuses, kas ekspert oleks pidanud hindama ka teisi ORAS § 12 lg-s 8 sätestatud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise aluseid, kui ühe aluse puhul selgus, et vara ei ole endisel

individualiseeritaval kujul säilinud, leiab Riigikohtu halduskolleegium, et täidetud ei pea olema mitu

ehitise säilivuse kriteeriumi. ORAS § 12 lg 3 p 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole vastavalt sama paragrahvi 8. lõikele

säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 28

sätestab, et vara loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui see vastab ORAS § 12 lg-

s 8 esitatud tingimustele. Kui vara ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, teeb valla- või

linnavalitsus tagastamisest keeldumise korralduse, viidates ORAS § 12 lg 3 p-le 2 ning lg 8

sellekohasele punktile. Seega loetakse ORAS kohaselt ehitis endisel kujul mittesäilinuks ja seda ei

tule tagastada, kui esineb vähemalt üks ORAS § 12 lg-s 8 sätestatud alustest, ja ekspert ei ole

kohustatud hindama ehitise säilivust mõlema kriteeriumi põhjal, kui on tuvastatud ehitise

mittesäilimine vähemalt ühel alusel.

25. Eeltoodud põhjustel tuleb Asta Variku kassatsioonkaebus rahuldada. Tallinna Linnavalitsuse

kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 22. märtsi

2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/117/04 ja Tallinna Halduskohtu 14. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-

59/2003 tuleb tühistada. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega tühistada ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 30. aprilli 2001. a otsus nr 12099 ja Tallinna Linnavalitsuse 21. novembri 2001. a

korraldus nr 4877-k ja rahuldada A. Variku kaebus ning kohustada Tallinna Linnavalitsust tegema

kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 16. augusti

1993. a otsuse nr 947 alusel uus korraldus.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann