3-1-1-89-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-89-04

Otsuse kuupäev

24. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja

Hannes Kiris

Kohtuasi

U.P. väärteoasi Liiklusseaduse § 7419 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 7. mai 2004. a otsus

väärteoasjas nr 4-404/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. oktoober 2004

Istungil osalenud isikud

Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna

esindaja Chris Eljas

Resolutsioon

Tallinna Linnakohtu 7. mai 2004. a otsus, millega lõpetati U.P. väärteoasja menetlus Liiklusseaduse

§ 7419 järgi, jätta muutmata, kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U.P. karistati kohtuvälise menetleja 20. veebruari 2004. a otsusega Liiklusseaduse (LS) § 7419 järgi auto

joobeseisundis juhtimise eest rahatrahviga 175 trahviühikut (10 500 krooni).

2. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse Tallinna Linnakohtule ja taotles

otsuse tühistamist ning väärteoasjas menetluse lõpetamist.

Kaebuses leiti, et joobes juhtimine pole tõendatud, sest väärteoasjas kogutud materjalidest ei ilmne, kas

joobeaste ületas seaduses lubatu või mitte.

Lisaks märgiti kaebuses, et väärteoasja materjalides ei kajastu, et U.P. nõudis vereanalüüsi.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 7. mai 2004. a otsusega kaebuse, tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ja

lõpetas väärteoasjas menetluse.

Kohus leidis, et joobeseisundit ei tuvastatud Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120

kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse

vaidlustamise korra (edaspidi Korra) kohaselt. Politseiametnik ei koostanud kohapeal joobeseisundi

tuvastamise protokolli, rikkudes sellega Korra § 7. Sellega rikuti ühtlasi menetlusaluse isiku õigust protokolli

vaidlustada.

Materjalidest ei nähtu, miks toimetati U.P. X haiglasse. X haiglas koostatud joobeekspertiisi akt on koostatud

Vabariigi Valitsuse kehtetu 27. novembri 1992. a määruse nr 326 alusel.

Akti kohaselt oli alkoholisisaldus U.P. väljahingatavas õhus 0,76 promilli, kuid aktist ei nähtu, millist tüüpi

alkomeetriga on see tuvastatud. Pealegi ei saa indikaatorvahendi abil tuvastada joovet promillides.

U.P. nõudis vereanalüüsi, millest ei keeldunud ka arst, kuid vereanalüüs jäi tegemata, sest politseiametnikud

toimetasid U.P. ära.

Kuna joobeekspertiisi akt on koostatud kehtetu määruse alusel, ei saa seda tõendina arvestada. U.P. seletuses

märgitu ei tõenda aga tema süüd, kuna põhiseaduse § 22 kohaselt ei ole keegi kohustatud oma süütust

tõendama.

4. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas kohtuväline menetleja kassatsioonkaebuse, milles taotletakse

linnakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist linnakohtule uueks arutamiseks.

Kassaator ei nõustu linnakohtu seisukohaga, et politseiametnik oleks pidanud kohapeal koostama

joobeseisundi tuvastamise protokolli. Korra § 4 annab politseiametnikule õiguse toimetada isik joobeseisundi

tuvastamiseks tervishoiu- või ametiasutusse, kui joobeseisundi tuvastamine kohapeal pole võimalik. Seega

oli menetlusaluse isiku kohene toimetamine X haiglasse õiguspärane, kuna kohapeal joovet ei tuvastatud, ei

saadud koostada ka joobe tuvastamise protokolli.

Kuigi tõepoolest puudub isiku haiglasse toimetamise saatekiri, nähtuvad kõik vajalikud andmed

joobeekspertiisi aktist.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et joobeekspertiisi aktis ei pea olema kohustuslikus korras märgitud, mis tüüpi

alkomeetriga tuvastati 0,76-promilline joove. Arstil on õigus valida metoodika joobeseisundi tuvastamiseks

ja kõnealusel juhul on arst kliinilisele pildile tuginedes leidnud, et isikul esineb kerge alkoholijoove.

Linnakohtu otsuses esitatud seisukoht, et isik nõudis veres alkoholisisalduse määramist, tugineb U.P.

paljasõnalisele väitele, mille ta esitas alles kohtus. Kohtueelses menetluses aga tunnistas U.P., et oli toime

pannud õiguserikkumise.

Kassaator on seisukohal, et arsti poolt vana blanketi kasutamine ei muuda arsti poolt tuvastatut veel

iseenesest olematuks.

5. Riigikohtu istungil toetas Põhja Politseiprefektuuri Liiklusjärelevalve osakonna esindaja C. Eljas

kassatsioonkaebuses sisalduvat taotlust.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Korra § 4 lg 1 kohaselt on politseiametnikul õigus toimetada isik joobeseisundi tuvastamiseks tervishoiu-

või ametiasutusse, kui joobeseisundi tuvastamine sündmuskohal pole võimalik. See tähendab aga ühtlasi, et

väärteoasja menetlemisel koostatud dokumentidest peab nähtuma, miks ei olnud võimalik joobeseisundit

kohapeal tuvastada. Selliseks dokumendiks võib olla joobeseisundi tuvastamise protokoll, milles Korra § 7

p 10 kohaselt tuleb märkida ka põhjus, miks ei saa joobeseisundit kohapeal tuvastada, või Korra § 11 alusel

koostatav saatekiri.

7. Arvestades, et joobeseisundi tuvastamise protokoll koostatakse Korra § 5 lg 1 kohaselt üksnes juhul, kui

ametiisik tuvastab kohapeal juhi joobeseisundit, leiab kriminaalkolleegium, et Korra § 7 p 10 reguleerib

olukorda, mil kohapeal püüti joobeseisundit tuvastada, kuid see ei õnnestunud näiteks indikaatorvahendi

rikke tõttu. Sel juhul tõendab joobeseisundi tuvastamise protokoll seda, miks kohapeal ei olnud võimalik

joovet tuvastada ning miks oli vaja toimetada juht joobe tuvastamiseks tervishoiu- või ametiasutusse.

Seevastu näiteks indikaatorvahendi puudumise korral või juhul, kui isik keeldub indikaatorvahendisse

puhumisest ja seega on koheselt ilmne, et kohapeal joovet tuvastada ei saa, pole politseiametnik kohustatud

kõnealust protokolli koostama. Andmed, miks isik toimetatakse joobeseisundi tuvastamiseks raviasutusse,

tuleb sel juhul kajastada Korra § 11 lg 2 p 5 ja 6 kohaselt saatekirjas.

8. Käesolevas väärteoasjas puuduvad nii joobeseisundi tuvastamise protokoll, kui ka isiku tervishoiuasutusse

toimetamise saatekiri. Kuna andmed selle kohta, miks ei olnud võimalik tuvastada U.P. joovet kohapeal,

puuduvad, ei saa üheselt öelda, kas käesolevas asjas tulnuks koostada joobeseisundi tuvastamise protokoll

või mitte. Kahtlemata oleks aga tulnud koostada saatekiri isiku meditsiiniasutusse toimetamise kohta.

Saatekiri on oluline sellegi tõttu, et isiku tervishoiuasutusse toimetamisel on tegemist isikuvabaduse

riivega. Saatekiri peab olema koostatud sündmuskohal ja sellest peab nähtuma, mis on isiku

tervishoiuasutusse toimetamise eesmärk ning miks polnud joobeseisundit võimalik tuvastada kohapeal.

Kassatsioonkaebuses märgitut, et saatekirja blanketid paiknevad meditsiiniasutuses, ei saa lugeda saatekirja

koostamata jätmist õigustavaks asjaoluks. Saatekirja koostamata jätmisel võib isik vaidlustada enda

meditsiiniasutusse toimetamise kui tema isikuvabaduse riivamise seaduslikkuse. Samas ei tähenda isiku

tervishoiuasutusse toimetamise võimalik ebaseaduslikkus seda, et ebaseaduslik oleks ka joobeseisundi

tuvastamine arsti poolt.

II

9. Liiklusseaduse § 20 lg-s 3 märgitu kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine

tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes

funktsioonides ja reaktsioonides.

Määratlusest lähtuvalt eeldab alkoholijoobe seisundi tuvastamine esiteks teo " alkoholi tarvitamise

kindlakstegemist. Teiseks tuleb alkoholijoobe seisundi tuvastamisel sedastada tagajärje olemasolu - tõdeda,

et isiku kehalised või psüühilised funktsioonid on häiritud või muutunud. Kolmandaks tuleb jõuda

veendumuseni, et eelnimetatud tegu ja tagajärg on omavahelises põhjuslikus seoses. Alkoholijoobe sellise

määratluse eesmärk on rõhutada, et karistusõigusliku tähendusega alkoholijoovet tuleks käsitada kompleksse

nähtusena: mitte igasugune alkoholi tarvitamine ei pruugi veel tähendada alkoholijoovet ja teisalt peab

süüteo menetleja kontrollima, kas isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või muutused on ikka

tingitud alkoholi tarvitamisest või on neil muud põhjused.

10. Kuid ilmselt põhjendamatu ja formalistlik oleks joobeseisundi määrangu selline tõlgendamine, mille

kohaselt ei saaks näiteks lugeda joobeseisundit tuvastatuks isegi mitte väga suures koguses alkoholi

tarvitamise pinnalt, kui on jäetud eraldi fikseerimata isiku kehaliste või psüühiliste funktsioonide häired või

muutused. Samuti tuleb silmas pidada, et Liiklusseadus ei sätesta üheselt, millise metoodika abil või

millistele tõendeile tuginevalt peaks tuvastama nii alkoholi tarvitamist kui ka kehaliste või psüühiliste

funktsioonide häireid või muutusi. Joobeseisund on üks faktilistest asjaoludest, mis tuvastatakse tõendamise

üldreeglite kohaselt. See tähendab, et põhimõtteliselt pole välistatud, et isiku joobeseisund loetakse

tuvastatuks ka alkoholi kasutamisele tüüpiliste kehaliste või psüühiliste funktsioonide või reaktsioonide

muutumise või häirumise pinnalt ilma tema veres või väljahingatavas õhus alkoholisisaldust määramata.

11. Samas on seadusandja kehtestanud LS § 20 lg-s 4 määrad, millest väiksema alkoholisisalduse korral

veres või väljahingatavas õhus on lubatud mootorsõidukit juhtida ja isikut ei loeta joobes olevaks. Seega

tuleb kahtluse korral teha kindlaks vere või väljahingatava õhu täpne alkoholisisaldus. Selline kahtlus peaks

tekkima eelkõige juhul, kui kliinilise pildi leiud võivad tuleneda ka muudest põhjustest peale alkoholi

tarbimise. Küsimusele, kas sõidukijuhi väljahingatava õhu ühes liitris on üle 0,1 milligrammi alkoholi või

tema vere alkoholisisaldus on üle 0,2 promilli, lahendamine eeldab sel juhul vältimatult vastavate

mõõtevahendite kasutamist.

Lisaks on seadusandja näinud LS § 20 lg 4 teises lauses menetlusaluse isiku garantiina ette tema õiguse

nõuda alkoholi sisalduse määramist veres.

12. Kooskõlas eelmärgituga nähaksegi Korras ette erinevad võimalused sõidukijuhi joobeseisundi

tuvastamiseks.

12.1 Korra § 5 lg 1 ja § 6 kohaselt on ametiisikul üldjuhul õigus tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe

seisundit vähemalt ühe tunnistaja juuresolekul indikaatorvahendi või mõõteriista abil kontrollitava isiku

väljahingatavas õhus alkoholisisaldust mõõtes. Seejuures peaks tunnistajaks olema erapooletu isik. LS § 2

lg 4 teise lause ja Korra § 15 p 1 kohaselt on isikul peale väljahingatavas õhus alkoholisisalduse kontrollimist

õigus nõuda tema vere alkoholisisalduse määramist. Korra § 7 p 8 kohaselt tuleb isiku loobumine vere

alkoholisisalduse määramisest kanda joobeseisundi tuvastamise protokolli. Tulenevalt LS § 20 lg 4 lausest 2

ning Korra § 7 p-st 8 saab alkoholijoobe tuvastamist kõnealusel viisil lugeda seaduslikuks vaid juhul, mil isik

on joobeseisundi protokollis allkirjaga kinnitanud, et teda on teavitatud õigusest taotleda joobeseisundi

meditsiinilist tuvastamist kuid ta on sellest õigusest loobunud.

12.2 Korra § 5 lg 3 annab ametiisikule õiguse erandjuhul tuvastada sündmuskohal alkoholijoobe seisundit

kahe tunnistaja juuresolekul ka üksnes väliste joobetunnuste põhjal. Selliseks erandjuhuks on nii võimatus

tuvastada alkoholijoobe seisundit indikaatorvahendi või mõõteriista abil kui ka võimatus toimetada isikut

tervishoiuasutusse. Arvestades, et isiku alkoholijoobe tuvastamisel Korra § 5 lg 3 alusel jäetakse tagamata

LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud õigus, tuleks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates seda alkoholijoobe

tuvastamise viisi kasutada vaid erandlikel juhtudel, kusjuures juhtumi erandlikkust peab ametiisik

joobeseisundi tuvastamise protokollis põhistama.

12.3 Kui isik vaidlustab joobeseisundi tuvastamise ametiisiku poolt või kui joobeseisundi tuvastamine

kohapeal ei ole võimalik, toimetatakse ta tervishoiu- või ametiasutusse. Vastavalt Korra §-le 14 on arstil

õigus valida iseseisvalt teaduslik metoodika, sealhulgas laboratoorsed meetodid, mille alusel joobeseisundi

meditsiiniliseks tuvastamiseks meditsiiniasutusse toimetatud isikut uurida. Kuid arsti nimetatud

valikuvabadust joobeseisundi tuvastamise teadusliku metoodika valikul piirab siiski LS § 20 lg 4 lauses 2

sätestatu. Seega juhul, kui joobeseisundi meditsiiniliseks tuvastamiseks meditsiiniasutusse toimetatud isik

seda taotleb, peab tema joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise meetodite hulka kohustuslikus korras

kuuluma ka alkoholisisalduse kindlaksmääramine tema veres. Kuna puudub igasugune põhjus kohelda teisiti

isikuid, kellel enne tervishoiuasutusse toimetamist indikaatorvahendiga joovet ei kontrollita, laieneb ka neile

õigus nõuda vereproovi võtmist. Ka Korra § 15 lg 1 ei tee isikuil vahet sellest tulenevalt, kas neil on

kontrollitud joovet indikaatorvahendiga või mitte. Tulenevalt eelmärgitust ning vastavalt LS § 20 lg-s 5

sätestatu mõttele ja

Korra § 15 p-le 2 saab arsti poolt joobeseisundi meditsiinilist tuvastamist ilma veres alkoholisisalduse

kindlaksmääramiseta lugeda seaduslikuks üksnes juhul, mil isik on joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise

aktis allkirjaga kinnitanud, et ta ei taotle joobeseisundi meditsiinilisel tuvastamisel alkoholisisalduse

kindlaksmääramist enda veres või mil isik on keeldunud vereproovi andmisest.

III

13. U.P. suhtes 31. jaanuaril 2004. a koostatud joobeekspertiisiaktist nr 1053 nähtuvalt ei ole tema

alkoholijoobe meditsiinilisel tuvastamisel kasutatud alkoholisisalduse kindlaksmääramist tema veres. Aktist

ei nähtu, et U.P. oleks loobunud või keeldunud veres alkoholisisalduse kindlaksmääramisest. Seega pole

alkoholijoobe tuvastamisel U.P-le tagatud LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõigust, mistõttu on

joobeseisundi tuvastamise akt tõendina lubamatu.

Kassaator on seisukohal, et tegelikult on U.P. joobeseisund tuvastatud juba tema kohtuvälises menetluses

antud ütlustega selle kohta, et ta tarvitas päeval 1-2 pudelit õlut ja et ta tunnistab end süüdi. Riigikohtu

kriminaalkolleegium leiab, et joobeseisundi kui faktilise asjaolu tuvastamine peab toimuma vastavalt

Liiklusseaduses ja Korras sätestatule ja et LS § 20 lg 4 lauses 2 sätestatud kaitseõiguse rikkumine ei ole

korvatav menetlusaluse isiku ütlustega.

14. Nõustuda ei saa kassaatori seisukohaga, et joobeekspertiisi aktis ei pidanudki olema märgitud, millist

tüüpi alkomeetriga U.P-l 0,76 promilline joove tuvastati. Alkomeetri tüübi ja numbri märkimine on vajalik

tõendamaks, et tegemist oli mõõteseadmega ning võimaldamaks kontrollida, kas mõõteseade on taadeldud.

U.P. alkoholijoobe tuvastamise ajal kehtinud Mõõteseaduses § 10 lg 2 p-des 2 ja 3 märgitust tulenevalt oleks

alkomeeter pidanud olema taadeldud, mis eeldab ka mõõteriista tüübi äranäitamist. Ka käesoleval ajal

kehtiva Mõõteseaduse § 5 lg 2 p-st 3 tulenevalt peab joobeseisundi tuvastamisel kasutatavate mõõteriistade

mõõtetulemuste jälgitavus olema tõendatud, mis eeldab muuhulgas, et need mõõteriistad oleksid

kalibreeritud või taadeldud. Ühtlasi peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida, et kuna aktis on

mõõteseadme näit märgitud promillides, on alust eeldada, et tegemist ei olnud alkomeetri kui mõõteseadme,

vaid indikaatorvahendiga. Väljahingatavas õhus saab alkoholi sisaldust määrata üksnes milligrammides liitri

kohta.

15. Kooskõlas eelmärgituga ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tallinna Linnakohtu vaidlustatud kohtuotsuse muutmata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris