3-1-1-122-04 · Riigikohus

MÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-122-04 Määruse tegemise koht ja kuupäev Tartus, 23. november 2004. a Kohtukoosseis Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kohtuasi S. S. väärteoasi liiklusseaduse § 7437 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2004. a määrus väärteoasjas nr 2-4/137/04, millega jäeti S. Soesoni määruskaebus läbi vaatamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik S. S., määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev 1. november 2004. a (kirjalik menetlus) Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2004. a määrus S. S.-i väärteoasjas Liiklusseaduse § 7437 lg 2 järgi jätta muutmata. 2. Määruskaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. S. S.-i suhtes alustati 5. augustil 2004. a väärteomenetlust Liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7437 lg 2 järgi, kuna tema sõiduauto Toyota oli kell 9.40 pargitud X mnt 6 maja ees liiklusmärgi 361 (peatumise keeld) lisatahvlitega 579 (sõiduki sundteisaldamine), 891b (välja arvatud saatkonna autod), 825 (mõjupiirkond) ja 854 (kehtivusaeg 07.00-19.00) mõjualas. Auto sundteisaldati. 2. S. S. esitas VTMS § 76 lg 1 alusel auto sundteisaldamise peale kaebuse kohtuvälise menetleja juhile. Kaebuses taotles ta auto teisaldamise eest tasutud 400 krooni tagastamist, kohtuvälise menetleja ametniku E. Luhti tegevuse osas seisukoha võtmist, X mnt 6 maja ees asuvate parkimist keelavate liikluskorraldusvahendite ebaseaduslikkuse tunnistamist ja X mnt 6 elanikele parkimist lubavate liikluskorraldusvahendite paigaldamist. Ühtlasi taotles ta informatsiooni väljastamist selle kohta, millisel õiguslikul alusel on vastavad liikluskorraldusvahendid paigaldatud, samuti E. Luhtil kohtuvälise menetleja esindajana esinemist lubava dokumentatsiooni väljastamist ning asja materjalide hulgast menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokolli ja A. K.-le tehtud ettekande kõrvaldamist. 3. Tallinna Kommunaalameti juhataja Ain Valdmann jättis 22. augusti 2004. a määrusega kaebuse rahuldamata. Määruse kohaselt oli sõiduki teisaldamine põhjendatud, kuna see oli pargitud keelava märgi mõjualas ning teisi liiklejaid ohustavalt ja takistavalt. Lisaks teavitas isikuid valesti pargitud sõiduki teisaldamise võimalusest lisatahvel. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 27 augusti 2002. a määrusele nr 279 "Sõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad" tasub sõiduki hoiukohta toimetamise ja seal hoidmise kulud sõiduki juht, omanik või valdaja. 4. Kohtuvälise menetleja juhi määruse peale esitas S. S. VTMS § 78 lg 1 alusel kaebuse Tallinna Linnakohtule. Kaebuses taotleti kohtuvälise menetleja juhi määruse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist ning korrati kohtuvälises menetluses esitatud taotlusi. Kaebuses leiti, et kohtuvälise menetleja juhi määrus on motiveerimata. Kuna esmalt tehti S. S.-le hoiatus, ei saanud peale seda enam väärteomenetlust alustada. Väärteomenetluse alustamisega rikuti PS § 23 lg-t 3. Menetlusalune isik leidis, et tema ei tellinud transporditeenust (sõiduki äravedu), seetõttu ei pea ta ka selle eest maksma. Liikluskorraldusvahenditega on ebaseaduslikult piiratud X mnt 6 elanike õigust parkida oma

kodu ees. Seega puudus kohtuvälise menetleja ametnikul vajadus sõiduki teisaldamiseks. Kaebaja leidis, et LS § 202 lg 2 p 4 ei ole kontrollitav ega proportsionaalne oma eesmärgi suhtes. Väärteotoimikusse oli ebaseaduslikult lisatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, mida ei olnud koostatud tema juuresolekul ning asjasse mittepuutuv ettekanne A. K.-le. Lõpuks väitis kaebaja, et tegemist ei ole tema sõidukiga ja tõendatud ei ole, et sõiduk oli pargitud X mnt 6 maja ette. 5. Tallinna Linnakohtu 17. septembri 2004. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et kuna ilmnesid väärteotunnused " auto oli pargitud selleks mitteettenähtud kohal " alustati väärteomenetlust põhjendatult. Sõidukile antud parkimiskaart ei anna isikule õigust eirata liikluseeskirja nõudeid. Kaebuses sisalduvad väited, et kõnealune sõiduk ei ole menetlusaluse isiku oma ja vaidlustatavast määrusest ei nähtu asjaolu, millest tuleneks, et sõiduk oli pargitud teisi liiklejaid ohustavalt ja takistavalt, ei ole asjakohased, kuivõrd parkida ei tohi kuskil, kus ei tohi peatuda. Juhul, kui kaebuse esitajal puudub seos teisaldatud autoga, puudub tal ka alus teisaldamist vaidlustada. Väide, et kohtuväline menetleja ei ole põhjendanud, millest järeldati, et menetlusalune isik oli sõiduki X mnt. 6 maja ette parkinud, on otsitud, kuna kaebuse esitaja ise kinnitab oma kaebustes, et eelmisel õhtul oli Valli/Pärnu mnt 4 ja 2 ees olev parkla taksosid täis, mistõttu ei saanud ta autot panna parklasse, vaid pidi jätma maja ette. Kuigi kohtuvälise menetleja juht ei põhjenda, kuidas kõnealune sõiduk ohustas või takistas teisi liiklejaid, ei ole sellise tegevusega iseenesest rikutud kaebaja õigusi. Kohtuvälise menetleja määrus on üheselt arusaadav ja piisavalt põhjendatud. Kohus ei nõustunud kaebuse esitaja väitega, et kuna tema ei ole transporditeenust tellinud, ei pea ta ka selle eest tasuma. Tasumise kohustus tuleneb LS § 202 lg-st 7 ja Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. a määrusest nr 279. Kohus leidis, et liiklusmärke ei paigaldatud väärteomenetluse raames, mistõttu ei ole kohtul võimalik võtta seisukohta nende paigaldamise õiguspärasuse kohta. Dokumendid, mille eemaldamist väärteoasja materjalide hulgast taotleti, ei riku menetlusaluse isiku õigusi ja seega tuleb jätta taotlus rahuldamata. Kohus märkis ühtlasi, et VTMS § 191 p 12 kohaselt ei ole määrus määruskaebekorras vaidlustatav. 6. S. Soeson esitas Tallinna Linnakohtu määruse peale määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes kohtuvälise menetleja ja linnakohtu määruste tühistamist ning väärteomenetluse lõpetamist. Ühtlasi korrati varasemates kaebustes esitatud taotlusi. Kaebuse esitaja leidis, et VTMS § 191 p 12 on vastuolus põhiseaduse § 15 lg-ga 1. Nimelt ei taga Väärteomenetluse seadustiku regulatsioon tema õiguste tõhusat kaitset, kuna puudub kontroll kohtulahendi seaduslikkuse üle. PS § 15 sätestab igaühe õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, käesoleval juhul ei ole kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta muul viisil kui määruskaebemenetluse kaudu. Seejuures viitas kaebuse esitaja Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2004. a otsusele asjas nr 3-3-1-77-03. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsusele asjas nr 3-4-1-1-04 tuginedes leidis kaebuse esitaja, et VTMS § 191 p 12 on vastuolus ka PS § 24 lg-ga 5. Kaebaja märgib, et määruskaebuse rahuldamine tingib otseselt väärteomenetluse lõpetamise koosseisu puudumise tõttu. Määruskaebuseta ei ole võimalik vaidlustada põhiõiguse riivet, õigust elukohavalikule ja õigust vabale liikumisele. Muus osas kordas kaebaja varasemates kaebustes esitatud seisukohti, leides, et kohtuväline menetleja ega kohus ei ole neid nõuetekohaselt arvesse võtnud ja kumbki määrus ei ole piisavalt põhjendatud. 7. Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2004. a määrusega jäeti määruskaebus läbi vaatamata. Ringkonnakohus märkis, et VTMS § 191 p 12 kohaselt ei saa määruskaebust esitada VTMS §-s 79 sätestatud korras tehtud kohtu määruse peale, välja arvatud kohtu määrus, mis on tehtud konfiskeerimise kohta väärteomenetluse käigus. Kuna antud juhul ei ole tegemist konfiskeerimist puudutava vaidlusega, ei ole linnakohtu määrus määruskaebekorras vaidlustatav. Ringkonnakohus leidis, et S. S.-i põhiseaduslikku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse, ei ole riivatud, sest S. S.-l oli õigus vaidlustada kohtus kohtuvälise menetleja tegevus. S. S. seda ka tegi ja Linnakohus lahendas kaebuse sisuliselt 17. septembri 2004. a määrusega. 8. S. S. esitas Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ning kordab muus osas varasemates kaebustes esitatud taotlusi ja põhjendusi. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kaebus on esitatud Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti S. S.-i määruskaebus läbi vaatamata. Ka kaebuse esitaja ei eita, et ringkonnakohus järgis seejuures Väärteomenetluse seadustiku regulatsiooni, kuid leiab, et VTMS § 191 p 12, mis välistab linnakohtu määruse vaidlustamise, on vastuolus PS § 15 lg-s 1 sätestatud õigusega pöörduda kohtusse ja PS § 24 lg-s 5 sätestatud õigusega kohtulahendi peale edasi kaevata. Seoses sõiduki sundteisaldamisega leidis Riigikohtu haldusja kriminaalkolleegiumi vaheline erikogu 12. novembri 2002. a asjas nr. 3-3-4-7-02 (RT III 2002, 32, 349) tehtud otsuses, et juhul, "kui teisaldamisakt koostati väärteomenetluse tulemusena, saab teisaldamist vaidlustada ja teisaldamisakti alusel tasutud raha tagastamist taotleda koos karistusotsuse vaidlustamisega maavõi linnakohtus. See taotlus tuleb läbi vaadata Väärteomenetluse seadustiku kohaselt. Maavõi linnakohus on pädev tühistama teisaldamisakti analoogiliselt karistusotsusega. Vastasel juhul tuleks õiguskaitset seoses ühe ja sama sündmusega taotleda erinevates kohtutes ning see oleks vastuolus menetlusökonoomia ja efektiivse õiguskaitse põhimõttega. Teisaldamisakti alusel makstu tagastamise materiaalõiguslikku külge reguleerib aga Riigivastutuse seadus. Juhul, kui sõiduki teisaldamine ei ole seotud väärteomenetlusega, võib teisaldamisakti vaidlustada ja makstud tasu tagastamist taotleda halduskohtus." 10. S. Soesoni sõiduk teisaldati seoses väärteomenetlusega - valesti parkimise kohta alustati väärteomenetlust. Nentida tuleb aga seda, et erikogus käsitletud asi pärines haldusõiguserikkumiste seadustiku ajast, mis reguleeris ka sõiduki sundteisaldamist (HÕS § 240 lg 31). Väärteomenetluse seadustik ei reguleeri enam sõiduki sundteisaldamisega seonduvat, vastav regulatsioon sisaldub liiklusseaduses. Siiski puudub vajadus erikogu otsusest kõrvale kalduda. Ka Riigikohtu üldkogu 30. aprilli 2004. a kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-77-03 (RT III 2004, 13, 159) on asutud seisukohale, et kui toiming on seotud väärteomenetlusega, saab seda vaidlustada väärteomenetluses. Veelgi enam - LS § 202 lg 8 sätestab, et sõiduki juht, omanik või valdaja vabastatakse teisaldamiskulutuste hüvitamisest, kui tema tegevuses puudus süüteokoosseis. Seda, kas isiku tegevuses oli süüteokoosseis või mitte, saab hinnata üksnes väärteoasja menetleja, olgu siis kohtuväline menetleja või kohus. Menetlusökonoomia seisukohalt ei ole põhjendatud see, kui isik peaks peale süüteokoosseisu puudumise tuvastamist pöörduma halduskohtusse, et saada tagasi tasutud summa. Seega teisaldamise tasu tagastamise otsustamine kuulub väärteoasja menetleja pädevusse. 11. Väärteomenetluse seadustiku § 191 p 12 väidetava põhiseadusevastasuse kohta märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium järgmist. S. S.-il ei ole olnud takistatud kohtusse pöördumine. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et kaebajal oli VTMS § 78 lg 1 kohaselt õigus pöörduda maavõi linnakohtusse. Kohtusse pöördumise õigusele vastab kohtu kohustus kaebus sisuliselt läbi vaadata, mida linnakohus ka tegi. Seega puudub PS § 15 lg 1 riive. Selles osas erineb käesolev asi oluliselt kaebuses viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi asjast nr 3-4-1-1-04, milles tehti otsus 25. märtsil 2004 (RT III 2004, 9, 96). Nimetatud asjas jäeti menetlusaluse isiku poolt esimese astme kohtule esitatud kaebus läbi vaatamata. 12. Kaaludes määruskaebuses esitatud väidet, et S. S.-i osas on rikutud PS § 24 lg-s 5 sätestatud õigust kohtulahendi peale edasi kaevata, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et lahendamist vajavaks küsimuseks on seejuures, kas kõnealune määrus on PS § 24 lg 5 esemelises kaitsealas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsuse asjas nr 3-4-1-1-04 (RT III 2004, 9, 96) kohaselt hõlmab edasikaebeõiguse esemeline kaitseala ka menetluse jaoks n.ö lõplikku tähendust omavaid määrusi, seega ka asja läbi vaatamata jätmise määrust. Seega vajab vastust küsimus, kas käesoleval juhul on tegemist lõplikku tähendust eviva määrusega. Ehk teisisõnu, kas saab väita, et sama küsimus ei ole tõstatatav väärteoasja sisulisel arutamisel. 13. Määruskaebuses on esitatud taotlus auto teisaldamise eest tasutud summa tagastamiseks põhjendusel, et auto ei olnud pargitud teisi liiklejaid ohustavalt. Selle taotluse osas märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et teisaldamisotsuse puhul on tegemist kohtuvälise menetleja tegevusega, mis on vaidlustatav VTMS §-des 76-80 sätestatud korras. Kuna see menetlus lõpeb iseseisva kohtumäärusega, võiks väita, et tegemist on iseseisva määrusega, kus otsustatakse lõplikult isiku taotlusega seotu, seda küsimust ei saa enam tõstatada asja sisulisel menetlemisel. Samas on teisaldamisküsimus (vähemalt antud juhul) lahutamatu väärteoasjaoludest. Juhul, kui leitakse, et auto ei olnud pargitud teisi ohustavalt või takistavalt, langeb ära mitte üksnes teisaldamisalus, vaid ka süüteokoosseis. Seega taotletakse määruskaebuses asjaolude tuvastamist, mis on väärteoasja tõendamisesemeks ning mida seetõttu pole võimalik lahendada VTMS 10 peatüki 3. jao 6. jaotise raames, vaid üksnes väärteoasja põhimenetluses, hinnates kõiki tõendeid nende

kogumis. Ka LS § 202 lg 8 näeb ette, et sõiduki juht, omanik või valdaja vabastatakse teisaldamiskulutuste hüvitamisest, kui tema tegevuses puudus süüteokoosseis. Seega saab üksnes väärteoasja sisulisel menetlemisel tõstatada teisaldamiskulude tagastamise küsimuse. Ei ole mõeldav, et kohtuvälise menetleja tegevuse peale esitatud kaebuse lahendamisel tuvastatakse ka väärteoasja koosseisulisi asjaolusid, sest see looks olukorra, kus väärteomenetluses tehakse kaks sõltumatut (võimalik, et isegi vastukäivat) lahendit. 14. Veel on menetlusalune isik taotlenud menetluse lõpetamist süüteokoosseisu puudumise tõttu ja leidnud ka ise, et juhul kui sõiduki teisaldamine tunnistatakse õigusvastaseks, tuleks menetlus vääteoasjas lõpetada. Seega vaidlustab menetlusalune isik ühtlasi väärteo asjaolusid. Need asjaolud ei ole aga vaidlustatavad VTMS § 76-80 sätestatud korras, vaid VTMS § 114 lg 1 sätestatud korras. Viimasel juhul on menetlusalusel isikul omakorda võimalik kaevata maavõi linnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras Riigikohtule. Järelikult on edasikaebeõigus tagatud. 15. Dokumentide toimikust kõrvaldamise taotlus tähendab tõendite ja nende lubatavuse hindamist ja seda on võimalik teha üksnes kohtul, kes lahendab väärteoasja. Mis puutub taotlustesse tunnistada liikluskorraldusvahendite ebaseaduslikkust ja need märgid kõrvaldada, märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et liikluskorraldusvahendeid ei ole pandud üles väärteomenetluse käigus. Seega on nende paigaldamise vaidlustamine võimalik halduskohtus. 16. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes VTMS §-st 194 ja § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2004. a määruse S. S.-i väärteoasjas Liiklusseaduse § 7437 lg 2 järgi muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Hannes Kiris