3-1-3-5-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-3-5-04

Otsuse kuupäev

22. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott

Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Peeter

Vaher

Kohtuasi

Kriminaalasi R.P. süüdistuses KrK § 1481 lg 7, § 1484

ja § 186 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 1999. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-99, Tartu

Ringkonnakohtu 3. mai 1999. a otsus kriminaalasjas

nr 2-1-136-99 ja Tartu Linnakohtu 17. veebruari

1999. a otsus kriminaalasjas nr 1-320-97

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.P. kaitsja vandeadvokaat Sirje Musta avaldus

kohtuvea parandamiseks

Asja läbivaatamise kuupäev

28. september 2004

Istungil osalenud isikud

R.P. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marge

Püss

Resolutsioon

1. Taasavada kriminaalasja menetlus R.P. süüditunnistamises KrK § 1481 lg 7 järgi selles, et tema AS

M ainuomaniku ja tippjuhina:

1) turustades ajavahemikul 16. aprillist 31. maini 1993. a diiselkütust ja masuuti, lisas,

olemata käibemaksukohustuslane, arvetele käibemaksu 18%, kuid jättis selle

riigieelarvesse tasumata ja tekitas sel viisil riigile kahju 350 320 krooni ja 70 senti;

2) turustades ajavahemikul 1. juunist 1. oktoobrini 1993. a diiselkütust ja masuuti, jättis

tahtlikult käibemaksu lisamata või lisatud käibemaksu riigieelarvesse tasumata, mistõttu

jäi riigile laekumata käibemaks summas 1 246 297 krooni ja 72 senti.

2. Muus osas jätta kriminaalmenetlus taasavamata.

3. Tühistada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 1999. a, Tartu Ringkonnakohtu 3. mai

1999. a ja Tartu Linnakohtu 17. veebruari 1999. a kohtuotsused R.P. süüditunnistamises resolutsiooni

esimeses punktis nimetatud tegudes, samuti Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi rahuldamise osas.

4. Mõista R.P. tegudes, mille osas kriminaalmenetlus on taasavatud, õigeks.

5. Jätta Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi summas 1 596 618 (üks miljon viissada üheksakümmend

kuus tuhat kuussada kaheksateist) krooni ja 42 senti läbi vaatamata.

6. R.P. kaitsja avaldus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Linnakohtu 17. veebruari 1999. a otsusega tunnistati R.P. süüdi ja teda karistati KrK § 1481 lg 7 järgi

vabadusekaotusega neljaks aastaks, KrK § 1484 järgi vabadusekaotusega neljaks kuuks ja § 186 järgi

vabadusekaotusega neljaks kuuks. KrK § 40 alusel loeti kergemad karistused raskemaga kaetuks ja R.P-le

mõisteti lõplikuks karistuseks vabadusekaotus neljaks aastaks. Vastavalt KrK § 47 sätetele vabastati ta

karistuse kandmisest tingimisi kolmeaastase katseajaga. KrK § 27 lg 1 alusel võeti R.P-lt kolmeks aastaks

õigus töötada juhtivatel ametikohtadel, mis on seotud isikliku vastutusega raamatupidamise korraldamise

eest. R.P-lt mõisteti Tartu Linna Maksuameti kasuks välja 1 596 618 krooni ja 42 senti tasumata käibemaksu

nõudes.

2. KrK § 1481 lg 7 järgi tunnistati R.P. süüdi selles, et tema AS M ainuomaniku ja tippjuhina:

1) turustades ajavahemikul 16. aprillist 31. maini 1993. a (sh 16. aprillist 5. maini 1993. a

asutamisel oleva AS M nimel) diiselkütust ja masuuti, lisas, olemata käibemaksukohustuslane,

arvetele käibemaksu 18%, kuid jättis selle riigieelarvesse tasumata ja tekitas sel viisil riigile

kahju 350 320 krooni ja 70 senti;

2) jättis Maksukorralduse seaduse nõudeid eirates 10. maiks 1993. a maksuametile esitamata

avalduse käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohta;

3) turustades ajavahemikul 1. juunist 1. oktoobrini 1993. a diiselkütust ja masuuti, jättis

tahtlikult käibemaksu lisamata või lisatud käibemaksu riigieelarvesse tasumata, mistõttu jäi

riigile laekumata käibemaks summas 1 246 297 krooni ja 72 senti;

4) jättis Tulumaksuseaduse § 7 nõudeid eirates asukohajärgsele maksuametile 5. maiks 1994. a

esitamata kuue kuu, üheksa kuu ja aasta tuludeklaratsioonid ning 1993. a bilansi, mille tagajärjel

jäi riigieelarvesse tulumaksuna laekumata 4 689 000 krooni;

5) jättis maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil Tartu Maksuametile teatamata AS M muutunud

asukoha, mistõttu maksuametil ei olnud võimalik üle anda 22. oktoobri 1993. a ettekirjutust 51

720 krooni käibemaksu ülekandmise kohta;

6) olles 27. oktoobril 1995. a kätte saanud Tartu Maksuameti 26. oktoobri 1995. a ettekirjutuse 5

230 541 krooni suuruse käibemaksuvõlgnevuse ja 642 597 krooni suuruse ettevõtte tulumaksu

võlgnevuse üleandmise kohta maksuametile, jättis selle ettekirjutuse täitmata, rikkudes sel viisil

Maksukorralduse seaduse § 23 lg-t 1.

3. KrK § 1484 järgi tunnistati R.P. süüdi selles, et tema, olles alates 5. maist 1993. a eksisteeriva AS M

ainuomanik ja tippjuht ning kandes vastavalt Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete

õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse §-dele 3 ja 4 isiklikku vastutust kogu majandusüksuse

raamatupidamise korraldamise ning dokumentatsiooni ja informatsiooni säilitamise eest, jättis nimetatud

seaduse sätted täitmata ja raamatupidamise eest vastutava isiku määramata. R.P. korraldas AS M

raamatupidamist ebarahuldavalt ning rikkus Raamatupidamise korraldamise ja raamatupidamisandmete

õigsuse eest isikliku vastutuse kehtestamise seaduse §-s 6 ja Raamatupidamise põhimääruse p-des 5, 6 ,7

ja 16 sätestatud nõudeid.

4. KrK § 186 järgi tunnistati R.P. süüdi selles, et tema ajavahemikul 15. aprillist 30. aprillini 1993. a,

vahendades eraisikuna Venemaa firma K kütust, võltsis korduvalt AS M dokumente ja kasutas neid kütuse

turustamiseks.

5. Tartu Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse R.P. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, taotledes

kohtualuse õigeksmõistmist.

6. Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 1999. a otsusega jäeti Tartu Linnakohtu 17. veebruari 1999. a otsus

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas vandeadvokaat S. Must kassatsioonkaebuse, milles palus R.P.

kõigis talle süüksarvatud kuritegudes õigeks mõista.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 1999. a otsusega jäeti Tartu Ringkonnakohtu süüdimõistev

otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

9. 23. novembril 1999. a esitas R.P. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi

Konventsioon) artikli 34 alusel Eesti Vabariigi vastu kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule. Kaebaja väitis,

et tema süüdimõistmisega 13. jaanuaril 1995. a jõustunud kriminaalõigusnormi järgi enne nimetatud

kuupäeva toime pandud tegude eest rikuti Konventsiooni artikli 7 lõiget 1, mis kaitseb kriminaalõiguse

tagasiulatuva kohaldamise eest.

10. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 10. veebruari 2004. a otsuses, mis jõustus 10. mail 2004. a, et R.P.

süüditunnistamisel KrK § 1481 lg 7 järgi tegude eest, mis olid toime pandud enne 13. jaanuari 1995, ja tema

süüditunnistamisel KrK § 1484 järgi tegude eest, mis oli toime pandud enne 20. juulit 1993, on rikutud

Konventsiooni artikli 7 lõiget 1. Konventsiooni artikli 41 alusel mõistis Euroopa Inimõiguste Kohus Eesti

Vabariigilt R.P. kasuks välja 3000 eurot mitterahalise kahju katteks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

11. 10. mail 2004. a esitas R.P. kaitsja vandeadvokaat S. Must Riigikohtule avalduse kohtuvea

parandamiseks, milles palutakse tühistada Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 1999. a, Tartu

Ringkonnakohtu 3. mai 1999. a ja Tartu Linnakohtu 17. veebruari 1999. a otsused ning mõista R.P. talle

esitatud süüdistuses täies mahus õigeks. Tsiviilhagi palub kaitsja jätta rahuldamata.

Kaitsja märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. veebruari 2004. a otsusega on tuvastatud, et Eesti kohtud

kohaldasid R.P. süüditunnistamisel ebaõigesti kriminaalseadust, mistõttu on olemas AKKS § 777 lg-s 1 ette

nähtud kohtuvigade parandamise alus. Samuti on avalduse esitaja seisukohal, et kriminaalseaduse ebaõige

kohaldamise tuvastamine Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt on piisav alus kohtuvigade parandamise

avalduse esitamise tähtaja ennistamiseks.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

12. Riigikohtu üldkogu on 6. jaanuari 2004. a otsuses asunud seisukohale, et Apellatsiooni ja kassatsiooni

kriminaalkohtumenetluse seadustikus sätestatud teistmis- ja kohtuvea parandamise aluste laiendav

tõlgendamine ei võimalda pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust kriminaalasja uuesti läbi vaadata. Ühtlasi

märkis üldkogu, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sisalduvate õiguste ja

vabaduste tagamine parimal viisil eeldaks kohtumenetluse seaduse täiendamist, nii et sellest üheselt nähtuks,

kas, millistel juhtudel ja kuidas toimuks kriminaalasja taasläbivaatamine pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu

otsust (vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36 p-d 30-31).

Kriminaalkolleegium tõdeb, et käesoleva ajani ei ole kohtumenetluse seadustesse selliseid täiendusi tehtud.

13. Samas leidis Riigikohtu üldkogu ülalviidatud otsuses, et tulenevalt Põhiseaduse §-st 15 võib menetluse

taasavamine Eesti kohtus pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust osutuda vajalikuks, vaatamata asjaolule,

et menetlusseadustik selleks otsest alust ei anna. Üldkogu märkis, et menetluse taasavamise üle otsustamisel

tuleb teha kindlaks, kas menetluse taasavamine on Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud Konventsiooniga

tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane.

Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest või õiglase hüvitise määramine

inimõiguste kohtu poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes õiguse jätkuva

ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit.

Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive

asja uuel läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et puuduvad

muud tõhusad võimalused rikkumise heastamiseks. (Vt RT III 2004, 4, 36 p 32.)

14. Tulenevalt AKKS §-st 62 on üldkogu otsus seaduse kohaldamisel Riigikohtu kolleegiumidele

kohustuslik. Seetõttu lähtub kriminaalkolleegium eelmises punktis viidatud põhimõtetest ka käesoleva

kriminaalasja lahendamisel.

II

15. R.P. kaitsja taotleb kriminaalasja uut läbivaatamist täies ulatuses, vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist ja

R.P. õigeksmõistmist kogu süüdistuses. Tsiviilhagi palub kaitsja jätta rahuldamata.

16. Otsuses P versus Eesti asus Euroopa Inimõiguste Kohus seisukohale, et R.P.

süüditunnistamine 13. jaanuaril 1995. a jõustunud KrK § 1481 lg 7 redaktsiooni järgi ja 20. juulil 1993. a

jõustunud KrK § 1484 järgi enne nende karistusnormide kehtima hakkamist toime pandud tegude eest oli

vastuolus Konventsiooni artikli 7 lõikega 1.

17. Euroopa Inimõiguste Kohtu otsusest tulenevalt seisnes R.P. konventsioonijärgsete õiguste rikkumine

esiteks tema KrK § 1481 lg 7 järgi süüditunnistamises selles, et ta AS M ainuomaniku ja tippjuhina:

1) turustades ajavahemikul 16. aprillist 31. maini 1993. a diiselkütust ja masuuti, lisas, olemata

käibemaksukohustuslane, arvetele käibemaksu 18%, kuid jättis selle riigieelarvesse tasumata ja

tekitas sel viisil riigile kahju 350 320 krooni ja 70 senti;

2) jättis Maksukorralduse seaduse nõudeid eirates 10. maiks 1993. a maksuametile esitamata

avalduse käibemaksukohustuslaseks registreerimise kohta;

3) turustades ajavahemikul 1. juunist 1. oktoobrini 1993. a diiselkütust ja masuuti, jättis

tahtlikult käibemaksu lisamata või lisatud käibemaksu riigieelarvesse tasumata, mistõttu jäi

riigile laekumata käibemaks summas 1 246 297 krooni ja 72 senti;

4) jättis Tulumaksuseaduse § 7 nõudeid eirates asukohajärgsele maksuametile 5. maiks 1994. a

esitamata kuue kuu, üheksa kuu ja aasta tuludeklaratsioonid ning 1993. a bilansi, mille tagajärjel

jäi riigieelarvesse tulumaksuna laekumata 4 689 000 krooni;

5) jättis maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil Tartu Maksuametile teatamata AS M muutunud

asukoha, mistõttu maksuametil ei olnud võimalik R.P-le kui firma juhile üle anda 22. oktoobri

1993. a ettekirjutust 51 720 krooni käibemaksu ülekandmise kohta.

Teiseks seisnes Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse kohaselt R.P. konventsioonijärgsete õiguste rikkumine

selles, et tema KrK § 1484 järgi süüditunnistamine AS M raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises

hõlmas ka perioodi 5. maist 20. juulini 1993. a.

18. Euroopa Inimõiguste Kohus ei tuvastanud R.P. õiguste rikkumist tema süüditunnistamisel KrK § 186

järgi. Samuti ei puuduta Euroopa Inimõiguste Kohtu otsus R.P. KrK § 1481 lg 7 järgi süüditunnistamist

selles, et ta jättis täitmata Tartu Maksuameti 26. oktoobri 1995. a ettekirjutuse, ning süüditunnistamist KrK

§ 1484 järgi AS M raamatupidamise ebarahuldavas korraldamises perioodil, mis järgnes 20. juulile 1993. a.

Järelikult puudub kriminaalkolleegiumil alus käesolevas punktis nimetatud osades kriminaalmenetluse

taasavamiseks.

19. Järgnevalt kaalub kriminaalkolleegium, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse P versus Eesti tõttu on

põhjendatud R.P. suhtes toimunud kriminaalmenetluse taasavamine KrK § 1481 lg 7 järgi enne 13. jaanuari

1995 ja KrK § 1484 järgi enne 20. juulit 1993 toime pandud tegudes süüditunnistamise osas (vt käesoleva

otsuse punkti 17). Et sellele küsimusele vastata, tuleb esmalt selgitada, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu

tuvastatud R.P. Konventsioonist tulenevate õiguste rikkumine või selle rikkumisega põhjuslikus seoses olev

rikkumine on jätkuv ja oluline ning kas kriminaalmenetluse taasavamise teel on võimalik rikkumine

kõrvaldada. Samuti tuleb selgitada, kas pole muid abinõusid võimaliku rikkumise heastamiseks.

20. Lähtudes Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsusest asjas nr 3-1-3-13-03 (vt viidatud otsuse punkti

37), märgib kriminaalkolleegium, et R.P. kriminaalkorras süüditunnistamine tegude eest, mis teo

toimepanemise ajal ei olnud kuriteona karistatavad, ei anna iseenesest alust väita, et praegusel ajal oleks

tegemist R.P. õiguste jätkuva ja olulise rikkumisega. Seda põhjusel, et õiguste jätkuv ja oluline rikkumine

eeldab isiku jaoks käegakatsutavate negatiivsete tagajärgede püsimist. Lisaks märgib kriminaalkolleegium, et

Euroopa Inimõiguste Kohus mõistis Eesti Vabariigilt R.P. kasuks välja ebaõige süüditunnistamisega tekitatud

mittevaralise kahju katteks 3000 eurot (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse P versus Eesti punkti 49).

21. Järgnevalt kontrollib kriminaalkolleegium, kas Euroopa Inimõiguste Kohtu tuvastatud R.P. õiguste

rikkumine võib praegusel ajal jätkuvalt ja oluliselt riivata R.P. õigusi talle mõistetud karistuse kaudu.

R.P-le mõisteti kõigi talle süüksarvatud kuritegude eest KrK § 40 alusel liitkaristus neli aastat

vabadusekaotust. Sama pikk oli ka R.P-le KrK § 1481 lg 7 järgi mõistetud vangistus, millega liitkaristuse

moodustamisel loeti kaetuks R.P-le KrK § 1484 ja § 186 järgi mõistetud karistused. Mõistetud liitkaristus

jäeti KrK § 47 alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga kohaldamata.

KrK § 27 lg 1 alusel võeti R.P-lt kolmeks aastaks õigus töötada juhtivatel ametikohtadel, mis on seotud

isikliku vastutusega raamatupidamise korraldamise eest.

R.P. süüditunnistamise kohta KrK § 1481 lg 7 järgi märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et käitumine, milles

R.P. selle paragrahvi järgi süüdi tunnistati, leidis suuremas osas aset enne 13. jaanuari 1995 ning et R.P-le

karistuse mõistmisel võeti arvesse tema käitumist nii enne kui ka pärast eelnimetatud kuupäeva. Sellistel

asjaoludel ei saanud siseriiklike kohtute lähenemine jätta mõjutamata karistuse raskust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et praegu ei kanna R.P. talle mõistetud karistust, möödunud on ka

kohtu määratud kolmeaastane katseaeg, samuti lisakaristuse kandmise aeg. Seetõttu ei ole kolleegiumi

arvates enam võimalik mõista R.P-le senisest kergemat karistust. Kuid nähtuvalt kriminaalasja materjalidest

ei ole karistusregistrist veel kustutatud Tartu Linnakohtu 17. veebruari 1999. a, Tartu Ringkonnakohtu 3. mai

1999. a ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 1999. a otsuste alusel registrisse kantud R.P.

karistusandmed.

22. Kriminaalkolleegiumi hinnangul kitsendab karistusandmete sisaldumine karistusregistris oluliselt isiku

õigusi. Nii näiteks on, lähtudes Karistusregistri seaduse §-st 31, tahtlikult toimepandud kuriteo eest

karistatust omavatel isikutel piiratud Põhiseaduse § 29 lg-s 1 sätestatud õigust valida vabalt tegevusala,

elukutset ja töökohta (vt nt Avaliku teenistuse seaduse § 16 p 1, Pankrotiseaduse § 57 lg 2 p 1,

Hasartmänguseaduse § 13 lg 2 p 3). Samuti lähtutakse isiku karistusandmetest isiku karistatuse ja kuriteo või

väärteo korduvuse arvestamisel.

23. R.P-le mõisteti kõikide kuritegude eest kokku liitkaristuseks tähtajaline vangistus, millest ta KrK § 47

alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga vabastati. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5 kohaselt

kustutatakse sellisel juhul karistusandmed registrist siis, kui määratud katseaja lõppemisest on möödunud

kolm aastat. Seega ei sõltu R.P. karistusandmete registrist kustutamise tähtpäev mitte talle mõistetud

karistuse liigist ja määrast, vaid määratud katseaja pikkusest. Kriminaalkolleegium märgib, et isiku karistuse

kandmisest tingimisi vabastamisel tuli olulisel määral arvestada süüdlase isikut. Seega ka juhul, kui R.P.

oleks tunnistatud süüdi üksnes nendes kuritegudes, milles süüdimõistmine oli kooskõlas Konventsiooni art 7

lg-ga 1, oleks võidud talle KrK § 47 lg 2 alusel määrata katseaeg kestusega kolm aastat. Sel põhjusel ei ole

võimalik väita, et käesolevast kriminaalasjast tulenevate R.P. karistusandmete sisaldumine karistusregistris

on põhjuslikus seoses R.P. konventsioonijärgsete õiguste rikkumisega. Järelikult ei anna see asjaolu ka alust

kriminaalmenetluse taasavamiseks.

24. Kriminaalkolleegium märgib, et R.P. süüditunnistamise tõttu KrK § 1481 lg 7 järgi mõisteti temalt Tartu

Linna Maksuameti kasuks välja ka kuriteoga tekitatud kahju 1 596 618 krooni ja 42 senti. Kohtuotsuse

kohaselt tekitas R.P. nimetatud kahju sellega, et tema AS M ainuomaniku ja tippjuhina:

1) turustades ajavahemikul 16. aprillist 31. maini 1993. a diiselkütust ja masuuti, lisas, olemata

käibemaksukohustuslane, arvetele käibemaksu 18%, kuid jättis selle riigieelarvesse tasumata ja

tekitas sel viisil riigile kahju 350 320 krooni ja 70 senti;

2) turustades ajavahemikul 1. juunist 1. oktoobrini 1993. a diiselkütust ja masuuti, jättis

tahtlikult käibemaksu lisamata või lisatud käibemaksu riigieelarvesse tasumata, mistõttu jäi

riigile laekumata käibemaks summas 1 246 297 krooni ja 72 senti.

25. Tulenevalt Kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) §-st 269 oli kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi

võimalik rahuldada üksnes tingimusel, et isik tunnistatakse nende tegude eest, millega kahju tekitati,

kriminaalkorras süüdi. Õigeksmõistva kohtuotsuse tegemisel kuriteokoosseisu puudumise tõttu pidi kohus

jätma tsiviilhagi läbi vaatamata.

26. Euroopa Inimõiguste Kohus asus seisukohale, et lähtudes Konventsiooni artikli 7 lõikest 1, ei oleks

tohtinud R.P. KrK § 1481 lg 7 järgi süüdi tunnistada enne 13. jaanuari 1995. a toime pandud tegudes. Seega

tuleks kriminaalmenetluse taasavamise korral R.P. käesoleva otsuse punktis 24 nimetatud tegudes KrK

§ 1481 lg 7 järgi kuriteokoosseisu puudumise tõttu õigeks mõista. KrMK § 269 lg 3 kohaselt kaasneks sellise

õigeksmõistmisega Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi summas 1 596 618 krooni ja 42 senti läbi vaatamata

jätmine. Kuna R.P. teod, mis olid nimetatud summa väljamõistmise aluseks, leidsid kõik aset enne

13. jaanuari 1995 ja on kvalifitseeritud üksnes KrK § 1481 lg 7 järgi, tuleks kriminaalmenetluses rahuldatud

tsiviilhagi jätta täies ulatuses läbi vaatamata.

27. Praegusel ajal on jõus siseriiklik kohtuotsus, mille alusel võidakse R.P-lt sisse nõuda 1 596 618 krooni ja

42 senti, ehkki kriminaalmenetluse taasavamisel tuleks Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi selles nõudes

jätta läbi vaatamata. Kõnealuse kohtuotsusega on R.P-le pandud varaline kohustus tegude tõttu, milles ta

tulnuks õigeks mõista. Järelikult ei oleks KrMK § 269 lg 3 kohaselt olnud kriminaalmenetluses võimalik

rahuldada ka sellistel tegudel põhinevat tsiviilhagi. Seega ei ole kõnealusel juhul kohast menetlust järgides

tuvastatud, kas ja millisel alusel on R.P-lt võimalik nõuda kahju hüvitamist AS M täitmata jäetud

maksukohustuse eest. Kirjeldatud olukorras jätkub kriminaalkolleegiumi arvates R.P. omandiõiguse

(Põhiseaduse § 32) rikkumine. Nimetatud omandiõiguse rikkumine on põhjuslikus seoses Euroopa

Inimõiguste Kohtu otsusega tuvastatud R.P. Konventsioonist tulenevate õiguste rikkumisega. Arvestades

rikkumise laadi ja summa suurust, on vaadeldav omandiõiguse rikkumine ka piisavalt oluline kõnealuses

asjas kriminaalmenetluse osaliseks taasavamiseks. Samuti puuduvad kriminaalmenetluse taasavamise kõrval

muud tõhusad võimalused R.P. omandiõiguse rikkumise heastamiseks.

28. Kriminaalmenetluse taasavamisel ja Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi läbi vaatamata jätmisel on

põhimõtteliselt võimalik kohast menetlust järgides selgitada, kas ja millises ulatuses saab R.P. vastutada tema

poolt 1993. aastal toime pandud tegude tõttu AS M maksukohustuse täitmata jätmise eest.

29. Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi rahuldamisest tulenev R.P. omandiõiguse rikkumine on põhjuslikus

seoses üksnes R.P. konventsioonivastase süüditunnistamisega käesoleva otsuse punktis 24 nimetatud tegudes.

Kriminaalkolleegium leiab, et R.P. süüditunnistamisega

KrK § 1481 lg 7 järgi nendes enne 13. jaanuari 1995. a toime pandud tegudes, mis ei olnud tsiviilhagi

aluseks, samuti süüditunnistamisega KrK § 1484 järgi enne 20. juulit 1993 toime pandud tegudes, ei kaasne

käesoleval ajal sellist R.P. õiguste jätkuvat ja olulist rikkumist, mis õigustaks kriminaalmenetluse

taasavamist.

30. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMSRS § 2 lg-st 3, KrMK § 1 p-st 4 ning Riigikohtu

üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsusest asjas nr

3-1-3-13-03, taasavab Riigikohtu kriminaalkolleegium menetluse käesolevas kriminaalasjas R.P.

süüditunnistamises KrK § 1481 lg 7 järgi selles, et tema AS M ainuomaniku ja tippjuhina:

1) turustades ajavahemikul 16. aprillist 31. maini 1993. a diiselkütust ja masuuti, lisas, olemata

käibemaksukohustuslane, arvetele käibemaksu 18%, kuid jättis selle riigieelarvesse tasumata ja

tekitas sel viisil riigile kahju 350 320 krooni ja 70 senti;

2) turustades ajavahemikul 1. juunist 1. oktoobrini 1993. a diiselkütust ja masuuti, jättis

tahtlikult käibemaksu lisamata või lisatud käibemaksu riigieelarvesse tasumata, mistõttu jäi

riigile laekumata käibemaks summas 1 246 297 krooni ja 72 senti.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. septembri 1999. a otsus, Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 1999. a otsus ja

Tartu Linnakohtu 17. veebruari 1999. a otsus tuleb selles osas tühistada. Samuti tuleb eelnimetatud

kohtuotsused tühistada Tartu Linna Maksuameti tsiviilhagi rahuldamise osas.

Riigikohtu kriminaalkolleegium mõistab R.P. tegudes, mille osas kriminaalmenetlus on taasavatud, KrK

§ 1481 lg 7 järgi õigeks. R.P-lt on Tartu Linna Maksuameti kasuks välja mõistetud 1 596 618 krooni ja 42

senti. R.P. osalise õigeksmõistmise tõttu jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Linna Maksuameti

tsiviilhagi summas 1 596 618 krooni ja 42 senti läbi vaatamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Peeter Vaher