3-1-1-109-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-109-04

Otsuse kuupäev

19. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi J. L. süüdistuses KrK § 161 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 2-1-353-04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. L. kaitsja vandeadvokaat Asko Pohla

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. oktoober 2004

Istungil osalenud isikud

J. L. kaitsja vandeadvokaat Asko Pohla ja

riigiprokurör Piret Pauk"tys

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a ja Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a

kohtuotsused J. L.-lt Eesti Vabariigi kasuks 3 060 000 krooni väljamõistmise osas.

2. Mõista J. L.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 1 397 689 krooni.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a otsusega tunnistati J. L. süüdi KrK § 161 lg 1 järgi ja teda

karistati kaheaastase vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel määras kohus, et mõistetud karistusest tuleb

kohe ära kanda kuus kuud vangistust, vangistuse ülejäänud osa jäetakse tingimisi kaheaastase katseajaga

täitmisele pööramata. J. L.-lt mõisteti tsiviilhagi katteks välja 3 060 000 krooni Eesti Vabariigi kasuks

Rahandusministeeriumi kaudu.

1.1 J. L. tunnistati süüdi selles, et tema Eesti Erastamisagentuuri (edaspidi EEA) peadirektori kohusetäitjana

jättis tahtlikult esitamata Eesti Vabariigi kui võlausaldaja nimel pankrotiavalduse AS E. (AS M. P.

õigusjärglane) vastu 4 680 278 krooni nõudes, mis tulenes 30. augustil 1994. a sõlmitud RAS Tallinna

Farmaatsiatehas 66,6% aktsiate erastamise ostu-müügilepingust (edaspidi Tallinna Farmaatsiatehase

erastamisleping). Seejuures oli AS E. 10. novembril 1999. a teavitanud EEA-d sellest, et aktsiaseltsi

omakapital on negatiivne ning on vastu võetud otsus aktsiaseltsi likvideerimise kohta, millised andmed

viitasid AS E. püsivale maksejõuetusele. Pankrotiavalduse esitamise asemel sõlmis J. L. 30. novembril

1999. a kolmepoolse lepingu EEA, AS E. ja OÜ W. H. vahel (edaspidi 30. novembri 1999. a leping). Selle

lepingu kohaselt võttis OÜ W. H. üle kõik Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust ja selle 9. oktoobri

1996. a muutmise lepingust tulenevad AS E. õigused ja kohustused Eesti Vabariigi ees, sealhulgas ka

kohustuse tasuda EEA-le kui Eesti Vabariigi esindajale järelmaksu mittetähtaegsest tasumisest tekkinud

võlgnevus summas 4 680 278 krooni (sh järelmaksu põhiosa summas 3 160 000 krooni). 30. novembri

1999. a lepingu kohaselt vabanes AS E. lepingulistest kohustustest Eesti Vabariigi ees. 30. novembri 1999. a

lepingut sõlmides oli J. L. teadlik, et OÜ W. H. vara moodustus vaid osakapitali sissemaksest summas 40

000 krooni ning et nimetatud osaühingul puudus igasugune majandustegevus.

Sellise käitumisega rikkus J. L. Vabariigi Valitsuse 8. juuli 1998. a määrusega kinnitatud "Eesti

Erastamisagentuuri põhimääruse" (edaspidi EEA põhimäärus) punktide 9.3 ja 29.2 nõudeid.

Arvestades Pankrotiseaduse §-st 86 tulenevat sama järgu nõuete võrdelise rahuldamise eeldust ning asjaolu,

et 30. novembril 1999. a lepingu sõlmimise ajal katsid AS E. varad kohustusi 68,2% ulatuses, oleks AS-lt

Eugeenius pankrotimenetluses olnud võimalik enne 30. novembrit 1999 eksisteerinud võlgnevusest summas

4 680 278 tagasi saada kuni 68,2 % ehk kuni 3 191 950 krooni. Selle summa sissenõudmise võimalus OÜ-lt

W. H. puudub, kuna Tartu Maakohtu 2. veebruari 2001. a määrusega lõpetati selle äriühingu

pankrotimenetlus raugemise tõttu.

Ametiseisundi tahtliku ärakasutamisega põhjustas J. L. Eesti Vabariigile suure varalise kahju, mis seisnes

Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust tuleneva järelmaksu põhiosa EEA-le laekumata jäämises

summas 3 060 000 krooni.

1.2 J. Liivik tunnistati KrK § 161 järgi süüdi ka selles, et ta võttis EEA peadirektorina Eesti Vabariigi nimel

OÜ-ga Baltic Rail Services 30. aprillil 2001. a sõlmitud AS Eesti Raudtee 66,6% aktsiate erastamislepingu

punktides 9.1.1 (s) ja 9.1.1 (p) ning viimase punkti alusel sõlmitud 21. augusti 2001. a protokollis riigile

õigusvastaseid kohustusi. Selle episoodi osas kassatsioonimenetlust aga ei toimu.

2. Linnakohtu otsuse põhimotiivid olid järgmised.

2.1 Vastavalt EEA põhimääruse punkti 29 alapunktile 2 oli J. Liivik EEA peadirektori kohusetäitjana

muuhulgas kohustatud tagama põhimäärusest tulenevate ülesannete ning nõukogu otsuste täitmise ning selle

eest vastutama. Seega oli J. L. EEA peadirektori kohusetäitjana vastutav EEA tegevuse eest tervikuna.

Vastavalt EEA põhimäärusele oli EEA ostu-müügilepingute mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel ostjate

poolt kohustatud rakendama abinõusid, sealhulgas pretensiooni- ja hagimenetlust, tagamaks lepingute

nõuetekohast täitmist. Seega pidi J. L. kasutama kõiki seadusega lubatud abinõusid selleks, et tagada Tallinna

Farmaatsiatehase erastamislepingu nõuetekohane täitmine.

2.2 10. novembril 1999. a teatas AS M. P. EEA-le, et aktsiaseltsi omakapital on negatiivne ja aktsionäride

koosolek on võtnud vastu otsuse aktsiaseltsi likvideerimise kohta. Samuti teavitati EEA-d sellest, et on

saavutatud kokkulepe OÜ-ga W. H., kes on nõus võtma täies mahus üle AS E. kohustuse EEA ees. EEA-le

saadeti AS E. ja OÜ W. H.1998. a ja 1999. a üheksa kuu bilansid. Finantsekspertiisi toimetanud ekspert andis

arvamuse, et AS E. oleks oma majandusseisundist tulenevalt olnud suuteline tasuma võlgnevust EEA-le

68,2% ulatuses, see tähendab kuni 3 191 950 krooni, sest just sellises ulatuses katsid AS-i E. varad äriühingu

kohustusi. Seevastu nähtub OÜ W. H. kohta esitatud materjalidest, et nimetatud äriühingul puudus igasugune

majandustegevus ning vara moodustas vaid osakapitali sissemakse summa 40 000 krooni. OÜ W. H. tollane

ainuosanik ja juhatuse liige Peeter Pähn oli osaühingu osa omandanud vahetult enne 30. novembri 1999. a

lepingu sõlmimist, nimelt 16. novembril 1999. a. P. Pähn on kinnitanud, et OÜ-l W. H. tegi vaid ühe tehingu

" AS E. võla ülevõtmise. Seejuures tegi P. Pähn, kes oli samaaegselt ka AS E. juhatuse liige EEA-le

ettepaneku võla ülekandmiseks OÜ-le Wagnar Holding 10. novembril 1999, s.o enne, kui ta omandas OÜ W.

H. osa.

Eeltoodust nähtub, et OÜ W. H. näol oli tegemist mittetoimiva äriühinguga, mille osa osteti vaid

kolmepoolse lepingu sõlmimiseks EEA-ga. Seejuures nähtub kriminaalasja materjalidest, et OÜ W. H. ei

esitanud EEA-le mingeid tagatisi.

2.3 Enne 30. novembri 1999. a kolmepoolse lepingu sõlmimist ei vestelnud keegi EEA ametnikest P. Pähniga

võla ülevõtmise asjaolude väljaselgitamiseks. Seda olukorras, kus P. Pähn esindas üheaegselt nii AS E. kui

ka OÜ-d W. H., mis on iseenesest äärmiselt kahtlemapanev asjaolu. Seega oli J. L-le ilmselge, et OÜ W. H.

ei ole võimeline AS E. võlga tasuma.

2.4 Väär on kohtualuse väide, et EEA, AS E. ja OÜ W. H.30. novembri 1999. a lepingu näol ei olnud

tegemist mitte AS E. võla ülekandmisega OÜ-le W. H. (TsK § 220), vaid kohustise täitmise panemisega OÜ-

le W. H. (TsK § 175).

Juba 10. novembri 1999. a taotluses kinnitas P. Pähn, et on saavutatud kokkuleppe OÜ-ga W. H., mille

kohaselt viimane on nõus üle võtma täies mahus M. P. (AS E.) kohustused EEA ees. Ka 30. novembri

1999. a lepingus märgitakse, et AS E. (loovutaja) ja OÜ W. H. (vastuvõtja) on kokku leppinud selles, et

loovutaja loovutab kõik erastamislepingust tulenevad õigused ja kohustused ja vastuvõtja kohustub tasuma

tekkinud võlgnevuse. Selline sõnastus vastab TsK §-s 220 ette nähtud lepingule. 30. novembri 1999. a leping

ei sätesta AS E. kohustust võla tasumiseks. Samuti kinnitatakse J. L. allkirjastatud pankrotiavalduses OÜ W.

H.vastu, et EEA, AS E. ja OÜ W. H.vahel 30. novembril 1999. a sõlmitud lepingu järgi võttis erastamise

ostu-müügilepingust tulenevad AS E. kohustused EEA ees üle OÜ W. H. Kui tegemist oleks olnud

kohustuse täitmise panemisega kolmandale isikule TsK § 175 tähenduses, poleks olnud vaja võlausaldaja

(EEA) nõusolekut, kuna võlausaldaja oleks olnud kohustatud OÜ W. H. täitmise vastu võtma. Asjaolu, et

antud juhul sõlmiti kolmepoolne leping, milles üheks pooleks oli EEA kui võlausaldaja, kinnitab samuti

seda, et tegemist oli võla ülekandmisega TsK § 220 tähenduses, mille tagajärjel AS E. vabanes oma

kohustustest EEA ees. Juhul, kui lähtuda seisukohast, et AS E. ei vabanenud kohustustest EEA ees, jääb

arusaamatuks, mis põhjusel ei esitanud EEA AS E. vastu nõuet viimase likvideerimismenetluse käigus.

Linnakohus viitas ka AS E. ja OÜ W. H. 31. detsembri 1999. a tasaarvestuskokkuleppele, millest nähtub, et

OÜ W. H. omas 31. detsembril 1999. a nõuet AS E. vastu summas 4 680 278 krooni tulenevalt EEA, AS E.

ja OÜ W. H. 30. novembril 1999. a sõlmitud võlgnevuse ülekandmise lepingust, millega AS E. "kandis W.

üle RAS Tallinna Farmaatsiatehase 66,6% aktsiate ostu-müügilepingust tuleneva võlgnevuse".

2.5 J. Liivik kasutas ära oma ametiseisundit, rikkudes EEA põhimääruse punktis 9.3 sätestatud EEA

kohustust rakendada ostu-müügilepingute mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel ostjate poolt abinõusid,

tagamaks lepingute nõuetekohast täitmist. J. L. käitumise tagajärjel vabanes AS E. oma kohustuste

täitmisest Eesti Vabariigi ees ja EEA-l kadus igasugune võimalus erastamisvõlgnevuse sissenõudmiseks,

mida tõendab ka OÜ W. H. pankrotimenetluse lõppemine raugemisega. Oma ametiseisundi ärakasutamisega

põhjustas J. L. riigile suure varalise kahju, mis seisneb erastamislepingust tuleneva järelmaksu põhiosa

tasumata jätmises summas 3 060 000 krooni.

2.6 Karistuse mõistmisel arvestas kohus J. L. süüd nii Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu täitmisega

kui ka AS Eesti Raudtee erastamislepingu ja selle lisaprotokolli sõlmimisega seotud episoodis. Muu hulgas

tõi linnakohus esile asjaolu, et J. L. pani kuriteod toime kõrge riigiametnikuna, kes tegutses suure avalikkuse

tähelepanu all olevas valdkonnas, sealhulgas rahvusvahelisel tasandil. J. L. tekitas oma ebaseadusliku

käitumisega riigile varalise kahju summas 3 060 000 krooni, samuti lõi ta ohu riigi vara säilimisele summas

196 135 232 krooni ning piiras riigi rahaliste vahendite kasutamisõigust summas 50 000 000 krooni.

Arvestades riigile tekitatud kahju suurust, ei pidanud kohus võimalikuks karistada J. L. rahalise karistusega.

Kuna J. Liivik on varem kriminaalkorras karistamata, jättis linnakohus J. L.-le mõistetud vangistuse osaliselt

tingimisi kohaldamata.

3. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebused J. L. kaitsjad A. Pohla ja A. Suik. Kaitsja

A. Pohla taotles oma apellatsioonkaebuses linnakohtu otsuse tühistamist osas, millega J. Liivik tunnistati

süüdi Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu täitmisega seotud episoodis. Apellant palus J. L. selles

episoodis KrK § 161 järgi õigeks mõista. Ühtlasi palus kaitsja jätta Eesti Vabariigi tsiviilhagi läbi vaatamata

või selle täpne suurus kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid

linnakohtu otsuse resolutiivosas asendati viide KrK § 161 lg-le 1 viitega KrK §-le 161. Kaitsjate

apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohus motiveeris A. Pohla apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist järgmiselt.

4.1 Tulenevalt EEA Põhimääruse punktist 29.2 oli J. L. EEA peadirektorina vastutav EEA ja selle

struktuuriüksuste töö eest tervikuna. EEA põhimääruse punktist 9.3 tuleneb üleüldine kohustus rakendada

mis tahes abinõusid (sealhulgas esitada pankrotiavaldus), tagamaks lepingute kohast täitmist. Olukorras, kus

võlgnikul (AS E. ) ei olnud raha oma kohustuste täitmiseks EEA ees ja tal oli kavatsus oma tegevus lõpetada,

oleks pankrotiavalduse esitamine olnud ainus abinõu, mis oleks andnud mingeid tulemusi.

4.2 Ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, et J. L. vastutus on välistatud põhjusel, et EEA põhimääruse

punkti 37 kohaselt oli erastamise ostu-müügilepingute täitmise tagamine lepingute täitmise kontrolli üksuse,

mitte aga peadirektori ülesanne. Lepingute täitmise kontrolli osakonna töötajate poolt J. L.-le ettepaneku

tegemine mitte esitada AS E. vastu pankrotiavaldust, vaid sõlmida AS-ga Eugeenius ja OÜ-ga W. H.

kolmepoolne leping, ei olnud koosseisupärasele tagajärjele vahetult eelnev tegevus, mistõttu polnud selline

tegevus ka tagajärjega vahetus põhjuslikus seoses. Viimane koosseisujärgsele tagajärjele eelnenud tegu

oli 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimine, millega kadus võimalus pankrotiavalduse esitamiseks AS E.

vastu.

Kui lähtuda kohtualuse väitest, et tal oli võimalik üksnes lepingute täitmise kontrolli üksuse ettepanekuid

järgida või need tagasi lükata, kuid mitte ise korraldusi anda, siis tuleb loogiliselt järeldada, et kui J. L. ei

oleks nõustunud ettepanekuga kolmepoolse lepingu sõlmimiseks, oleks ainus mõeldav käitumisviis olnud

pankrotiavalduse esitamine.

4.3 J. Liivikule esitati kõik materjalid, mis puudutasid AS E. ja OÜ W. H.kokkulepet. J. L. ülesanne ei

saanud seisneda üksnes allkirja andmises. Kirjutades EEA nimel kolmepoolsele lepingule alla, on

põhjendatud alus eeldada, et J. L. tutvus enne allkirja andmist kõigi materjalidega ja sai aru, et tegemist on

näiliku lepinguga, mille eesmärk on ilmselgelt võlgnevuse "kantimine" varatule äriühingule.

4.4 AS E. majandusseisundi hindamiseks määratud finantsekspertiisi tulemustest nähtub, et AS E.

pankrotimenetluse korral oleks olnud reaalne tagasi saada vähemalt võlgnevuse põhiosa, s.o kuni 3 060 000

krooni. J. L. tegevuse tulemusel jäi EEA-l nimetatud summa saamata. Süüdistuses märgitud summa on

minimaalne ja kohtualusele soodsaim variant. Pankrotimenetluse alustamisel AS E. suhtes oleks olnud

võimalik ka vara tagasivõitmine ja nõuete rahuldamise protsent võinuks olla suurem. Kuivõrd

pankrotimenetlust ei toimunud ja finantsekspertiis annab arvamuse vaid likvideerimisaegse varalise seisundi

kohta ilma tehingute sisu ja vara tagasivõitmise võimaluste kohta hinnangut andmata, on süüdistuses

lähtutud finantsekspertiisi arvamusest.

4.5 Apellant, kes leiab, et võlgnevuse tasumine välismaise äriühingu I. I. Inc poolt oleks olnud äärmiselt

ebatõenäoline, ei arvesta asjaoluga, et lisaks nõudele nimetatud äriühingu vastu oli AS-l E. 981 770 krooni

suurune nõue ka Eesti äriühingu AS M. G. vastu. Seejuures on AS M. G. näol tegemist väga eduka

äriühinguga, kellel oli 1999. a majandusaasta aruandest nähtuvalt majandusaasta alguses käibevara 23 470

942 krooni väärtuses ning aktiva suurus oli 43 720 291 krooni. Asjaolu, et 30. detsembril 1999. a sõlmisid

AS E. ja Rosshill Investments Ltd loovutuslepingu, mille kohaselt Rosshill Investments Ltd, kellel oli AS E.

vastu 26 588 058 krooni ja 84 sendi suurune nõue, nõustus selle nõude katteks vastu võtma AS E. nõuded AS

M. G. ja I. I. Inc vastu summas 21 276 078 krooni ja 16 senti, näitab, et nii AS M. G. kui ka I. I. Inc vastu

olevad nõuded omasid reaalset väärtust ja olid kättesaadavad. Nõuete rahuldamise reaalsust kinnitab ka fakt,

et AS E. likvideeriti ilma pankrotimenetluseta.

4.6 Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsusega ka J. L.-le mõistetud karistuse osas. Täiendavalt tõi

ringkonnakohus esile asjaolu, et J. L. jätkas ebaseaduslike tegude toimepanemist ka pärast seda, kui

Riigikontroll oli juhtinud tähelepanu AS Eesti Raudtee erastamislepingu õigusvastastele sätetele. Samuti

viitas ringkonnakohus oma põhistustes õiguskorra kaitsmise huvidele.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

5. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused J. L. kaitsjad

A. Pohla ja A. Suik. Riigikohtu 15. septembri 2004. a määrustega võeti A. Pohla kassatsioonkaebus

menetlusse, kuid A. Suiki kassatsioonkaebus jäeti menetlusse võtmata.

6. Kaitsja A. Pohla kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist J. L. süüdimõistmises

AS-i Tallinna Farmaatsiatehas erastamislepingu täitmisega seotud episoodis. Kassaator palub J. L. selles

episoodis KrK § 161 järgi õigeks mõista. Samuti palub kaitsja jätta läbi vaatamata Eesti Vabariigi tsiviilhagi.

Juhul, kui Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a süüdimõistev otsus jääb ülejäänud osas jõusse, palub

kassaator jätta tsiviilhagi rahuldamise täpse suuruse kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

Oma kaebust põhistab kassaator järgmiselt.

6.1 J. L. on tunnistatud süüdi konkretiseerimata süüdistuses. KrK § 161 on blanketne norm, mis tuleb

sisustada väljapoole Kriminaalkoodeksit jäävate õigusaktidega. Süüdistuses ja kohtuotsustes viidatud EEA

põhimääruse punktid 9.3 ja 29.2 ei sätestanud J. L. kohustust esitada pankrotiavaldust EEA võlgnike suhtes.

Järelikult on J. L. süüdi tunnistatud ebaselge regulatsiooni alusel, toomata välja konkreetset õiguslikku

kohustust, mida süüdimõistetu pankrotiavaldust esitamata jättes väidetavalt rikkus.

J. L. ei saa EEA põhimääruse viidatud punktide alusel vastutada AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata

jätmise eest, kuna EEA lepingute täitmise kontrolli üksus (edaspidi EEA LTKÜ) ei teinud talle ettepanekut

pankrotiavalduse esitamiseks, vaid hoopis kõnealuse kolmepoolse lepingu sõlmimiseks. EEA põhimääruse

punkt 37 sätestas, et lepingute täitmise kontrolli üksuse põhiülesanne on erastamise ostu-müügilepingute

täitmise tagamine ning vajadusel nende muutmise algatamine. Samuti nägid EEA peadirektori 19. veebruari

1995. a käskkirjaga kinnitatud EEA LTKÜ põhimääruse punktid 2.3.2 ja 2.3.3 ette, et EEA LTKÜ teeb EEA

peadirektorile ettepanekuid lepingupartnerite suhtes vajalike sanktsioonide rakendamiseks ja lepingu

täitmisel esilekerkivate probleemide lahendamiseks. Seega oli EEA-s lepingute täitmise tagamine

delegeeritud

EEA LTKÜ-le. Kui EEA peadirektor oleks esitanud pankrotiavalduse AS E. vastu ilma EEA LTKÜ

vastavasisulise ettepanekuta, rikkunuks ta EEA põhimäärust. J. L.-le ei saa süüks arvata, et ta aktsepteeris

lepingute täitmise kontrolli üksuse ettepanekut mitte esitada pankrotiavaldust AS E. vastu, vaid sõlmida

kolmepoolne leping AS-ga E. ja OÜ-ga W. H.

6.2 Kohtud on asunud ekslikult seisukohale, et 30. novembri 1999. a lepingu näol oli tegemist AS E. võla

ülekandmisega OÜ-le W. H. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 220 tähenduses. Tegelik lepingupoolte tahe oli panna

AS E. kohustuste täitmine täiendavalt OÜ-le W. H. (TsK § 175).

6.3 Kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud väidetavalt tekitatud kahju suurust. Kahju tuvastamisel on

eiratud Võlaõigusseaduse § 127 lg 1 nõudeid, mille järgimise vajadusele kahju tuvastamisel on viidanud ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium oma 11. juuni 2003. a otsuses asjas nr

3-1-1-58-03. Kohtud on jätnud motiveerimata põhjusliku seose J. L. käitumise ja saabunud tagajärje (kahju)

vahel. Väidetava kahju tuvastamisel oleksid kohtud pidanud võrdlema 30. novembri 1999. a lepingu

sõlmimisega tekkinud olukorda olukorraga, mis oleks saabunud siis, kui J. L. oleks esitanud

pankrotiavalduse AS E. vastu.

Kui J. L. oleks esitanud 30. novembril 1999. a AS E. vastu pankrotiavalduse, oleks AS E. osutunud

maksejõuetuks. Kohtute viidatud finantsekspertiisi akti kohaselt oli AS E. 30. novembri 1999. a seisuga

võimeline tasuma oma võlgnevust EEA ees osaliselt summas 10 386 krooni kuni 3 191 950 krooni, kusjuures

võla tasumise võimaluse konkreetne summa sõltunuks AS M. G. ja I. I. Inc vastu olevate nõuete laekumise

tõenäosusest. Tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. juuni 2003. a otsusest asjas

nr 3-1-1-61-03 tähendab tegevusetusdelikti puhul põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel seda,

et kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et tagajärg oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde

mõelda. Käesolevas asjas ei ole võimalik täie kindlusega väita, et pankrotiavalduse esitamisel AS E. vastu

oleksid EEA nõuded saanud rahuldatud suuremas ulatuses kui 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimise

järgselt.

AS E. nõuded olid suures osas suunatud välismaiste äriühingute vastu ning nende reaalne sissenõudmine oli

praktiliselt võimatu. Seejuures oleks pankrotiavalduse esitamine toonud kaasa täiendavad kulud

pankrotimenetluse tõttu.

6.4 Kohtud ei ole tuvastanud J. L. tahtlust kahju tekitada. J. L. ei teadnud 30. novembri 1999. a lepingu

sõlmimise ajal täpselt AS E. ja OÜ W. H.majanduslikku olukorda. Võlgnike majandusliku olukorraga

tutvumine ei olnud mitte J. L., vaid lepingute täitmise kontrolli üksuse töökohustus.

6.5 Karistuse mõistmisel on kohtud jätnud põhjendamata, miks ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada

kergema karistusega ning miks on vajalik, et J. L. kannaks talle mõistetud karistusest kuus kuud reaalselt ära.

J. L. süüdimõistmise muutmata jätmise korral palub kassaator mõista J. L.-le rahaline karistus, jätta

mõistetud vangistus täies ulatuses tingimisi täitmisele pööramata või asendada vangistuse üldkasuliku tööga.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil kaitsja toetas esitatud kassatsioonkaebust ja taotles selle

rahuldamist. Prokurör leidis, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et eksitav on kassaatori väide, nagu ei oleks EEA, AS-i

E. (AS M. P. õigusjärglane) ja OÜ W. H. 30. novembril 1999. a sõlmitud kolmepoolse lepingu näol olnud

tegemist mitte AS E. võla ülekandmisega OÜ-le W. H. (TsK § 220), vaid OÜ-le W. H. täiendava kohustise

panemisega, mille puhul säilis ka AS E. kohustus (TsK § 175). Tallinna Linnakohtu otsuses on tuvastatud, et

30. novembri 1999. a lepingu sõlmimisel oli poolte tegelik tahe 1994. aasta Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 64 lg 1 tähenduses suunatud AS E. võla ülekandmisele OÜ-le W. H. vastavalt TsK §-le 220 (vt käesoleva

otsuse punkti 2.4). Kriminaalkolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et 30. novembri 1999. a lepingu poolte

tegeliku tahte väljaselgitamisel ei saanud kohtud muu hulgas tugineda AS E. ja OÜ W. H. vahel

31. detsembril 1999. a sõlmitud tasaarvestuskokkuleppe sisule. Poolte tahte väljaselgitamisel tuleb arvestada

ka poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. septembri

2004. a otsus asjas nr 3-2-1-93-04 p 24).

9. Kriminaalkolleegium nõustub linnakohtu ja ringkonnakohtu seisukohaga, et sõlmides süüdistuses

kirjeldatud asjaoludel EEA nimel AS-ga Eugeenius ja OÜ-ga W. H. 30. novembri 1999. a kolmepoolse

lepingu ja jättes esitamata nõude (pankrotiavalduse) AS E. vastu, rikkus J. L. talle EEA põhimääruse

punktides 9.3 ja 29.2 pandud kohustusi.

10. Õige ei ole kassaatori väide, et J. L. süüdistus on konkretiseerimata. EEA põhimääruse 1999. a

novembris kehtinud redaktsiooni punktid 9.3 ja 29.2 sätestasid muu hulgas järgmist:

"9. Oma põhiülesande täitmiseks Erastamisagentuur: /.../

3) erastamise käigus: /.../

- ostu-müügilepingute mittetäitmisel või mittekohasel täitmisel ostjate poolt rakendab abinõusid, sealhulgas

pretensiooni ja hagimenetlust, tagamaks lepingute nõuetekohast täitmist; /.../"

"29. Peadirektor: /.../

2) tagab käesolevast põhimäärusest tulenevate ülesannete ning nõukogu otsuste täitmise ja vastutab nende

täitmise eest; /.../"

Kriminaalkolleegium leiab, et vastavalt EEA põhimääruse viidatud sätetele nende koostoimes pidi EEA

peadirektor toimima Eesti Vabariigi lepinguliste õiguste kaitsmisel riigi jaoks majanduslikult kõige

otstarbekamal viisil, kui ostjad lepingut rikuvad. Seejuures tuleb "abinõude" all EEA põhimääruse punkti 9.3

tähenduses mõista ükskõik milliseid seaduslikke abinõusid, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis

sarnastel tingimustel rakendaks, et saavutada kõige tõenäolisemalt ja võimalikult suures ulatuses kohustuste

täitmine lepingupartnerite poolt. Teatud juhtudel võib majandusliku otstarbekuse nõudele vastata vaid üks

konkreetne käitumisvariant, näiteks pankrotiavalduse esitamine.

11. Rikkudes majanduslikult otstarbekalt tegutsemise kohustust, võib ametiisik tekitada märkimisväärset

kahju asutusele või isikule, kus tal on ametiseisund. Kaitsmaks usaldussuhet, mis peab valitsema ametiisiku

ja selle asutuse või isiku vahel, kus ametiisikul on ametiseisund, on igati põhjendatud, et kahju tekitamine

majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse tahtliku rikkumise teel on käsitatav ametiseisundi

ärakasutamisena, mis muude tingimuste täidetuse korral toob kaasa karistusõigusliku vastutuse. Samas oleks

majanduselu keerukust arvestades mõeldamatu näha õigusaktides ette majanduslikult ebaotstarbeka

käitumise ammendavat kirjeldust. Majanduslikult otstarbeka käitumise kohustuse rikkumine tuleb sisustada

igal üksikjuhul eraldi, lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja majanduskäibes mõistlikuks loetavast

käitumisest. Siiski tuleb arvestada, et majanduslikult otstarbeka käitumise nõudega ei ole vastuolus

põhjendatud äririski võtmine.

Seega juhul, kui ametiseisundi kuritarvitamises või ametialases lohakuses esitatud süüdistuses on välja

toodud õigusnorm, mille alusel tekkis isikul kohustus käituda majanduslikult kõige otstarbekamalt, samuti

põhjused, miks isiku tegelikku käitumist ei saa lugeda majanduslikult otstarbekaks, pole alust rääkida

süüdistuse ebakonkreetsusest.

12. Süüdistuse kohaselt rikkus J. L. EEA põhimääruse punktide 9.3 ja 29.2 nõudeid sellega, et ta ei esitanud

Eesti Vabariigi kui võlausaldaja nimel pankrotiavaldust AS E. vastu 4 680 278 krooni nõudes, vaid selle

asemel sõlmis 30. novembril 1999. a EEA, AS E. ja OÜ W. H. vahel kolmepoolse lepingu, millega anti kõik

AS E. kohustused Eesti Vabariigi ees üle OÜ-le W. H. (vt käesoleva otsuse punkt 1.1). Süüdistuse kohaselt

jättis J. L. pankrotiavalduse esitamata ja sõlmis 30. novembri 1999. a lepingu olukorras, kus:

1) AS E. oli 10. novembril 1999. a EEA-le teatanud, et äriühingu netovara (omakapital) on negatiivne ja et

on vastu võetud otsus AS E. likvideerimise kohta;

2) J. L. oli teadlik, et OÜ-l W. H. puudub igasugune majandustegevus ja äriühingu vara moodustub üksnes

osakapitali sissemaksest 40 000 krooni.

Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kirjeldatud olukorras oli 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimine ja

AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmine käsitatav J. L. poolt majanduslikult otstarbeka käitumise

nõude ja seega ka EEA põhimääruse punktide 9.3 ja 29.2 rikkumisena.

13. Tallinna Linnakohus on põhjendatult juhtinud tähelepanu asjaoludele, mis kinnitavad, et J. L.-l puudus

30. novembri 1999. a lepingut sõlmides ja AS E. vastu pankrotiavaldust esitamata jättes igasugune alus

eeldada, et ta toimib kooskõlas tema poolt esindatava Eesti Vabariigi kui võlausaldaja huvidega (vt käesoleva

otsuse punktid 2.2 ja 2.3).

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et olukorras, kus võlausaldajal puudub informatsioon võlgniku

majandusliku olukorra halvenemise põhjuste kohta, on tagatist nõudmata võla ülekandmine ebakindlale

lepingupartnerile majanduslikult ilmselgelt ebamõistlik isegi siis, kui esialgne võlgnik on muutunud

väidetavalt maksejõuetuks. Seda eeskätt põhjusel, et nii toimides loobub võlausaldaja võimalusest, et tema

nõue saab osaliselt või täielikult rahuldatud pankrotivarasse tagasivõidetud (1992. aasta Pankrotiseaduse

§ 42, kehtiva Pankrotiseaduse § 109) vara või oma kohustuste rikkumisega äriühingust võlgnikule kahju

tekitanud juhatuse või nõukogu liikmete vastu suunatud kahjunõuete (vt 1992. aasta Pankrotiseaduse § 60

lg 2, kehtiva Pankrotiseaduse § 163 lg 5, Äriseadustiku § 315 ja § 327) arvel. Samuti on võimalik, et teiste

võlausaldajate nõuded jääksid pankrotimenetluses kaitsmata, mistõttu osutub võlgniku maksejõuetus

näilikuks.

14. Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu ka sellele, et J. L.-le esitatud süüdistuse sisu ei piirdu asjaoluga, et

ta jättis AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata. J. L. süüdistus sisaldab ka seda, et ta sõlmis

pankrotiavalduse esitamise asemel 30. novembri 1999. a lepingu, mille tagajärjel Eesti Vabariik kaotas

võimaluse esitada edaspidi nõuet AS E. vastu. Seega isegi kui lähtuda seisukohast, et J. L.-l puudus pärast

AS E. 10. novembri 1999. a teate saamist piisav teave pankrotiavalduse esitamiseks, ei ole majandusliku

otstarbekuse aspektist võimalik õigustada kokkulepet loobuda võimalusest esitada pankrotiavaldus (või nõue

likvideerimismenetluses) pärast seda, kui on kogutud täiendavat informatsiooni AS E. majandusliku

olukorraga seotud asjaolude kohta.

15. Kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli J. L. 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimisel

tutvunud AS E. bilansiga. Selle pinnalt ei olnud aga võimalik teha kindlat järeldust, et nõude esitamine AS

E. vastu oleks osutunud lootusetuks. Nii ei saanud J. L.-le esitatud andmete alusel otsustada, kas AS E.

bilansis kajastatud nõuded oleksid tegelikult realiseeritavad ja kas teiste AS E. võlausaldajate nõuded

oleksid pankrotimenetluses tõenäoliselt kaitstavad. Lisaks eeltoodule pidi J. L. mõistlikult arvestama

asjaoluga, et kui AS E. majanduslik olukord oleks novembris 1999 olnud selline, et Eesti Vabariigi nõude

rahuldamine pankrotimenetluses osutunuks lootusetuks, puudunuks võlgnikul huvi ilmutada 10. novembri

1999. a pöördumises initsiatiivi võla ülekandmiseks kolmandale isikule, kelle kohta esitatud materjalid

näitasid selle äriühingu varatust ja kelle juhatuse ainuke liige oli ühtlasi esialgse võlgniku juhatuse ainuke

liige.

16. Eeltoodud põhjustel, samuti arvestades Eesti Vabariigi nõude suurust AS E. vastu (4 680 278 krooni), ei

nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatori väitega, et J. L. käitumine oli Eesti Vabariigile kui

võlausaldajale kasulik.

17. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et J. L. ei saa EEA põhimääruse

punktide 9.3 ja 29.2 alusel vastutada AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmise eest, kuna EEA

tegevust reguleerivate õigusaktide alusel oleks pankrotiavalduse saanud esitada üksnes EEA LTKÜ

ettepanekul. EEA põhimääruse punktist 37 ja EEA peadirektori 19. veebruari 1995. a käskkirjaga kinnitatud

EEA LTKÜ põhimääruse punktidest 2.3.2 ja 2.3.3 ei ole võimalik teha järeldust, nagu oleks EEA peadirektor

olnud kohustusi rikkunud lepingupartnerite vastu rakendatavate abinõude valikul seotud EEA LTKÜ

ettepanekuga. On õige, et need sätted panid EEA LTKÜ-le kohustuse lahendada oma pädevuse piirides

lepingute täitmisel esilekerkivaid probleeme ja teha peadirektorile ettepanekuid lepingurikkujate suhtes

vajalike sanktsioonide rakendamiseks. Kõnealustel EEA ja EEA LTKÜ põhimääruste sätetel võinuks olla

tähtsust vastutava isiku kindlaksmääramisel siis, kui oleks tuvastatud, et J. Liivik jättis pankrotiavalduse AS

E. vastu esitamata põhjusel, et ta ei olnud teadlik võlgniku majandusliku olukorra halvenemisest. Kuid

käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel ja olukorras, kus rakendatavate abinõude üle otsustamise pädevus ja

võimalus oli üle läinud EEA peadirektorile, vastutas viimane oma otsuse õiguspärasuse eest, sõltumata

sellest, kas ta järgis EEA LTKÜ ettepanekut või mitte. Vastasel korral puudunuks igasugune mõte anda

teatud otsustuste tegemine peadirektori pädevusse. 30. novembri 1999. a lepingule kirjutas EEA nimel alla

J. L. Seega vastab üksnes tema selle lepingu sõlmimisega seotud episoodis KrK §-s 161 ette nähtud

erisubjekti tunnustele. Riigikohtu kriminaalkolleegiumil puudub võimalus anda hinnangut küsimuses, kas

mõni EEA LTKÜ töötaja oleks võinud sama episoodi osas vastutada kuriteole kihutamise või kaasaaitamise

vormis.

18. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et J. L. oli teadlik faktilistest asjaoludest, mille

esinemisel oli 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimine ja AS E. vastu nõude esitamata jätmine objektiivselt

vastuolus EEA põhimääruse punktidega 9.3 ja 29.2. Kriminaalkolleegiumi arvates on kohtud motiveeritult

tuvastanud, et J. L. tegutses AS E. vastu nõuet esitamata jättes ja 30. novembri 1999. a lepingut sõlmides

tahtlikult, mööndes varalise kahju tekkimist riigile. Seejuures ei ole oluline, kas J. L.-le teo toimepanemise

ajal teada olnud asjaolud võimaldasid täpselt kindlaks teha riigile tekitatava kahju suurust. Eeltoodud

põhjustel ei saa nõustuda kassaatori seisukohaga, et J. L. käitumises puudub ametiseisundi kuritarvitamise

subjektiivne koosseis.

19. Nii linnakohus kui ka ringkonnakohus on leidnud, et 30. septembri 1999. a lepingu sõlmimisega ja AS

E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmisega tekitas J. L. Eesti Vabariigile kui võlausaldajale kahju

summas 3 060 000 krooni, kuna tema käitumise tagajärjel jäi AS-lt Eugeenius riigile laekumata Tallinna

Farmaatsiatehase erastamislepingust tulenev järelmaksu põhiosa.

20. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kuna J. Liiviku süüdistuse kohaselt oli kahju tekitamise

vahetu põhjus AS E. vastu pankrotiavalduse esitamata jätmine, tuleb, lähtudes isikukausaalsuse kriteeriumist

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. märtsi 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-28-02 p 10; 21. juuni 2002. a

otsus asjas nr 3-1-1-71-02 p 6.2) tuvastada põhjuslik seos J. L. ametiseisundi ärakasutamise ja sellega

tekitatud kahju vahel tegevusetusdelikti reeglite järgi.

Põhjuslik seos teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel tähendab tegevusetusdelikti puhul seda, et kindla

teadmisega külgneva tõenäosusega saame väita, et tagajärg ei oleks saabunud, kui nõutav tegu juurde mõelda

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2002. a otsus asjas nr 3-1-1-71-02 p 6.2).

Seega vastutab J. L. Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingust tuleneva nõude realiseerimata jätmise eest

üksnes ulatuses, mille osas on võimalik kindla teadmisega külgneva tõenäosusega väita, et pankrotiavalduse

esitamisel oleks see AS E. pankrotimenetluse käigus rahuldatud. Samuti tuleb arvestada, et J. L.-le

süüksarvatud kahju näol on tegemist saamata jäänud tuluga. Saamata jäänud tulu kui kahju liigi suuruse

kindlakstegemisel peab olema tuvastatud, et saamata jäänud tulu nõue oleks olnud tõenäoliselt tasutav.

Sellise hinnangu andmiseks tuleks hinnata tõendeid, mis kajastaksid võlgniku majanduslikku ja varalist

seisu. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2003. a otsus asjas nr

3-1-1-58-03 p 13).

21. J. Liiviku süüdistuses on kahju suuruse kindlakstegemisel tuginetud finantsekspertiisi aktis väljendatud

seisukohale, et 30. novembri 1999. a lepingu sõlmimise ajal katsid AS E. varad kohustusi 68,2% ulatuses.

Sellest tulenevalt oleks AS E. pankrotimenetluses enne 30. novembrit 1999 eksisteerinud võlgnevusest

summas 4 680 278 tagasi saada 68,2% ehk kuni 3 191 950 krooni.

Kriminaalkolleegium juhib tähelepanu sellele, et finantsekspertiisi käigus hinnati AS E. varalist olukorda

üksnes bilansiliste andmete alusel ega käsitletud aktsiaseltsi tegelikku majanduslikku ja varalist seisu. Nii on

kõnealuses ekspertiisiaktis otsesõnu märgitud järgmist: "AS E. oleks oma majandusseisundist tulenevalt

olnud alates 30. 11. 1999. a. üleüldse suuteline tasuma oma võlgnevust Eesti Erastamisagentuurile (summas

4 680 278 krooni) osaliselt summas vahemikus 10 386 kuni 3 191 950 krooni (viimane summa on 68,2% 4

680 278-st). Ülemise piirsumma kindlaksmääramisel on lähtutud eeldusest, et AS E. kohtleb oma

võlausaldajaid võrdselt. Võla tasumise võimaluse konkreetne summa sõltunuks AS M. G. ja I. I. Inc vastu

olevate nõuete laekumise tõenäosusest." (I kd tl 192.)

Seega tuli kohtutel anda hinnang AS E. nõuete tegelikule väärtusele.

22. Kriminaalasjas on tuvastatud, et 30. novembri 1999. a seisuga koosnes AS E. vara summas 21 286 464

krooni järgmistest osadest:

raha kassas " 10 386 krooni;

nõue AS M. G. vastu summas 9 981 770 krooni;

nõue I. I. Inc vastu summas 11 294 308 krooni.

Erinevalt linnakohtust on ringkonnakohus esitanud motiivid, miks tema arvates AS E. nõuetel AS Magnum

Grupp ja I. I. Inc vastu oli reaalne väärtus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu

otsuses toodud veenvad põhistused AS Magnum Grupp vastu suunatud nõude sisenõutavuse osas. Samas ei

saa lugeda piisavaks ringkonnakohtu motiive, mille alusel kohus leidis, et reaalselt sissenõutav oli ka AS E.

nõue välismaise äriühingu I. I. Inc vastu. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et nimetatud

välismaisel äriühingul oli reaalne majandustegevus ja vara. Samuti ei ole ringkonnakohus arvestanud I. I. Inc

asukohamaast tulenevaid raskusi äriühingu vastu suunatud nõude sundkorras sissenõudmisel.

J. L.-le esitatud süüdistuses ei ole käsitletud võimalust, et AS E. pankrotimenetluses oleks selle äriühingu

pankrotivara võinud suureneda tagasivõitmise või juhtorganite liikmete vastu suunatud nõuete arvel. Seetõttu

ei ole kohtud seda asjaolu põhjendatult J. L.-le omistatava kahju suuruse kindlakstegemisel arvestanud.

23. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole kriminaalasja uuel arutamisel esimese ja teise astme kohtus

võimalik koguda täiendavaid tõendeid I. I. Inc vastu suunatud nõude sissenõutavuse kohta. Seega on

tegemist kõrvaldamata kahtlustega, mis tuleb tõlgendada kohtualuse kasuks. Järelikult tuleb vähendada J. L.-

le süüks arvatava kahju suurust, kuna tõendatud ei ole, et AS E. vara reaalne väärtus oli 21 286 464 krooni.

J. L. tekitatud kahju suuruse arvestamisel tuleb lähtuda sellest, et AS-l E. oli 30. novembri 1999. a seisuga

reaalselt sissenõutavat vara 9 992 156 krooni ulatuses (nõue AS M. G. vastu summas 9 981 770 krooni ja

kassas olnud raha 10 386 krooni).

Süüdistuses, samuti esimese ja teise astme kohtuotsuses on kahjuarvestuse aluseks võetud asjaolu, et AS E.

vara 21 286 464 krooni moodustas 68,2% äriühingu kohustustest, mistõttu Eesti Vabariigi 4 680 278 krooni

suuruse nõude rahuldamine oleks olnud võimalik kuni 3 191 950 krooni ulatuses. Vara väärtuses 9 992 156

krooni moodustab 32,0% samadest kohustustest. Järelikult oleks Eesti Vabariigi nõue AS E. vastu olnud

30. novembri 1999. a seisuga reaalselt sissenõutav 32,0% ulatuses summast 4 680 278 krooni ehk 1 497 689

krooni.

24. J. Liiviku poolt ametiseisundi ärakasutamisega tekitatud kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb

eelmises punktis nimetatud summast

1 497 689 krooni maha arvata 100 000 krooni, s.o summa, mille OÜ W. H. tasus EEA-le pärast 30. novembri

1999. a lepingu sõlmimist. Nimetatud summa laekumine EEA-le oli otseses põhjuslikus seoses J. L.

käitumisega, millega ta riigile kahju tekitas. Kahjusummast tuleb aga maha arvata igasugune kasu, mida

kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. septembri 2003. a otsus

asjas nr

3-2-1-98-03 p 19). Kriminaalkolleegium märgib, et seda nõuet on järgitud ka J. L.-le esitatud süüdistuses,

kuna talle inkrimineeritava kahju suurusena ei ole näidatud mitte Tallinna Farmaatsiatehase

erastamislepingust tuleneva järelmaksusumma põhivõlgnevuse kogusummat 3 160 000 krooni, vaid 3 060

000 krooni.

25. Punktides 19"24 toodud põhjustel tuleb J. L. poolt oma ametiseisundi ärakasutamisega Eesti Vabariigile

tekitatud kahju suuruseks lugeda 3 060 000 krooni asemel 1 397 689 krooni. Samamoodi tuleb vähendada ka

J. L.-lt Eesti Vabariigi tsiviilhagi katteks väljamõistetava summa suurust.

26. Tallinna Linnakohtu ja Ringkonnakohtu otsustes on piisava põhjalikkusega motiveeritud J. L.-le

mõistetud karistuse liigi ja määra valikut. Pidades silmas J. L. kuritegeliku käitumise ulatust, samuti seda, et

J. L.-le karistuse mõistmisel on lisaks Tallinna Farmaatsiatehase erastamislepingu täitmisega seotud

episoodile võetud arvesse ka AS Eesti Raudtee 66,6% aktsiate erastamislepingus Eesti Vabariigile

ebaseaduslike kohustuste võtmist, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium võimalikuks kergendada J. L.-le

mõistetud karistust süüdistuse mahu mõningase vähenemise tõttu.

27. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMSRS § 2 lg-st 3, AKKS § 63 p-st 3, § 64 p-st 2 ja § 65 lg-st 3

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a ja Tallinna

Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a otsused J. L. süüdistuses KrK § 161 järgi tsiviilhagi rahuldamise osas.

Riigikohus teeb selles osas uue otsuse, millega mõistab J. L.-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 1 397 689 (üks

miljon kolmsada üheksakümmend seitse tuhat kuussada kaheksakümmend üheksa) krooni. Muus osas tuleb

Tallinna Linnakohtu ja Ringkonnakohtu otsused jätta muutmata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi