3-3-1-54-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-54-04

Otsuse kuupäev

19. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Stanislav Issajevi kaebus Tartu Vangla toimingu peale ja kahju

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-

120/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tartu Vangla kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 18. veebruari 2004. a otsus haldusasjas nr 3-565/2003 ja Tartu

Ringkonnakohtu 7. juuni 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-120/2004.

Teha asjas uus otsus, millega jätta S. Issajevi kaebus rahuldamata.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetava S. Issajevi vanglasiseselt isikuarvelt pidas Tartu Vangla tema sissetulekutelt kinni

vabanemistoetuse alljärgnevalt: 21. novembril 2001 – 86 krooni, 30. detsembril 2002 – 50 krooni,

14. jaanuaril 2003 – 20 krooni, 21. veebruaril 2003 – 50 krooni, 7. märtsil 2003 – 347 krooni, kokku

553 krooni.

2. Kinnipeetav Stanislav Issajev esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla administratsiooni

toimingu peale, mis seisnes tema sissetulekutelt 20%, s.o 553 krooni kinnipidamises

vabanemistoetusena. Kaebaja leidis, et eluaegse vangistusega karistatud kinnipeetavatelt vastavalt

VangS § 44 lg-le 21 hakatakse vabanemistoetust kinni pidama pärast seda, kui isik on reaalselt ära

kandnud viisteist aastat mõistetud karistusest. Kaebuse esitamise ajaks oli S. Issajev ära kandnud

seitse aastat talle mõistetud karistusest. Kaebaja taotles Tartu Vangla toimingu õigusvastaseks

tunnistamist ning kinnipeetud summa tagastamist, samuti kohtukulude (riigilõiv 16 krooni ja 60 senti)

ning asjaga seonduvate telefonikõnede maksumuse (kahju) hüvitamist summas 50 krooni.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 18. veebruari 2004. a kohtuotsusega kaebuse. S. Issajevi kahjunõue

50 krooni rahuldati pooles ulatuses, s.o 25 krooni. Kohtuotsuse motiivide kohaselt:

1) Vangistusseaduse § 44 lg 2 kuni 1. aprillini 2003 kehtinud redaktsiooni kohaselt "kinnipeetava

isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50% tsiviilnõuete täitmiseks, 20% hoiustatakse

vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks

vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Kui kinnipeetava vastu ei ole tsiviilnõudeid või neid on

vähem kui 50% ulatuses, hoiustatakse ka need summad vabanemistoetusena." Eelnimetatud sätted ei

sisaldanud erisusi eluaegse vangistusega karistatud isikute suhtes. VangS § 44 ei olnud

ühetähenduslik ja seda oli vaja tõlgendada koostoimes teiste sätetega;

2) kaebuse esitajat on karistatud eluaegse vangistusega, ta on vangistuses olnud seitse aastat ja

võimalikku vabastamist ei ole ette nähtud enne 23 aasta möödumist käesolevast ajast.

Vabanemistoetust makstakse isikule tema vabanemisel. Nii pika perioodi vältel ei ole õige

vabanemistoetust hoiustada, kui ei olnud vastavat erisätet eluaegse vangistusega karistatud isikute

suhtes;

3) alates 1. aprillist 2003 sätestab VangS § 44 lg 21 järgmist: "Eluaegse vangistusega karistatud

kinnipeetava vabanemistoetuse hoiustamist alastatakse pärast seda, kui kinnipeetav on tegelikult ära

kandnud viisteist aastat mõistetud karistusest." See muudatus ei oma tagasiulatuvat jõudu;

4) kuigi VangS § 44 redaktsioon kuni 1. aprillini 2003 ei sätestanud vabanemistoetuse hoiustamise

erandit eluaegsele kinnipidamisele mõistetud isikute suhtes ning hilisem redaktsioon ei oma

tagasiulatuvat jõudu, ei tähenda see, et seadust on vaja tõlgendada isiku kahjuks ja ignoreerida

seaduse tõlgendamist sätete koostoimes. Seetõttu on vabanemistoetuse hoiustamine õigusvastane.

4. Tartu Halduskohtu kohtuotsusele esitas apellatsioonkaebuse Tartu Vangla. Apellatsioonkaebuse

põhjenduste kohaselt:

1) vangla on hoiustanud S. Issajevi arvelt vabanemistoetust õiguspäraselt, kuna 1. aprillil 2003

jõustunud Vangistusseaduse muutmise seadus ei oma tagasiulatuvat jõudu;

2) halduskohus on materiaalõiguse norme tõlgendanud ebaõigesti ja asjaolusid hinnanud ning

kohtuotsuses põhjendanud ebaõigesti; sealhulgas ei ole kohus hinnanud õiguskantsleri 14. novembri

2003. a kirjas S. Issajevile väljendatud seisukohti, Justiitsministeeriumi vanglate osakonna kirju

S. Issajevile 23. oktoobrist 2003, 3. novembrist 2003 ja 30. oktoobrist 2003, samuti

Justiitsministeeriumi asekantsleri 13. jaanuari 2003. a kirja S. Issajevile;

3) vangla ei ole tekitanud S. Issajevile kahju 25 krooni ulatuses. Samuti ei ole S. Issajev

dokumentaalselt tõendanud telefonikõnedele tehtud kulutusi.

5. S. Issajev oma kirjalikus vastuses vaidles apellatsioonkaebusele vastu, nõustudes täielikult

halduskohtu otsusega.

6. Tartu Ringkonnakohtu 7. juuni 2004. a kohtuotsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tartu Halduskohtu kohtuotsus muutmata. Kohus ei korranud Tartu Halduskohtu põhjendusi.

Ringkonnakohus leidis, et apellandi poolt osundatud ametnike kirjadel ei ole tõendi tähendust

halduskohtumenetluses. Kohus nõustus apellandiga, et S. Issajev ei ole esitanud dokumentaalseid

tõendeid 25 krooni kulutamise kohta, kuid vaidlust ei ole selles, et kaebaja tegi ametnike poole

korduvalt pöördudes kulutusi ning mõistlik oli nõuete poole võrra vähendada, kuivõrd tõendatud ei

ole kulutuste konkreetne suurus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Tartu Vangla, taotledes Tartu

Ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta S. Issajevi kaebus

täielikult rahuldamata. Kassatsioonkaebuses leitakse, et kohus on ebaõigesti kohaldanud

materiaalõiguse ja kohtumenetluse normi.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei olnud raha hoiustamise toiming õigusvastane, kuna vangla juhindus

raha hoiustamisel kehtivast seadusandlusest ja kuna erisätet eluaegse vangistusega karistatud

kinnipeetavate kohta ei olnud. Eluaegselt vangistusega karistatud kinnipeetav on Vangistusseaduse

kohaselt samuti kinnipeetav. Vanglal ei olnud kehtinud Vangistusseaduse redaktsiooni kohaselt

põhjust käituda teisiti, kui seadus ette näeb, vaid täita seadust ja hoiustada kinnipeetavalt

vabanemistoetust. Kassaatori arvates ei ole kohus õigesti kohaldanud TsKMS § 117 lg-t 2, mille

alusel on kirjalikeks dokumentideks ka ametlikud ja isiklikud kirjad ning lõike 3 alusel on poolel

õigus kohtule esitada asja tundva isiku või asutuse arvamus, mida kohus hindab dokumentaalse

tõendina.

8. S. Issajev vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kohtud on vääralt tõlgendanud seadust. Vangistusseaduse kuni 1. aprillini 2003 kehtinud

redaktsioonist (§ 44 ja teised sätted) ei tulene, et kinnipeetavatele, kellele on mõistetud eluaegse

vangistuse karistus, ei laiene VangS § 44 regulatsioon. Halduskohtu järeldus, millega on nõustunud

ka ringkonnakohus, et "võttes aluseks vabanemistoetuse mõtet ja eesmärki lähtuvalt

vangistusseadusest, võib teha loogilise järelduse, et vabanemistoetuseks hoiustatavaid summasid saab

hoiustada ainult vanglast vabanevate kinnipeetavate suhtes", võib olla sisuliselt õige. Kuid see

järeldus ei oma käesoleva asja lahendamisel otsustavat tähendust, sest seadus näeb ette võimaluse

karistuse kandmisest vabastamiseks ka isikutele, kes kannavad eluaegset vangistust. Eelnevast

tulenevalt on ekslik ka kohtu seisukoht, et "seadusandja on lähtunud põhimõttest, et vabanemistoetust

saab hoiustada üksnes isikult, kellel on vabanemine ette nähtud määratud aja pärast".

10. Kohtud on jõudnud sisuliselt järeldusele, et VangS § 44 (kuni 1. aprillini 2003 kehtinud

redaktsioonis) ei kuulunud vabanemistoetuse hoiustamise osas kohaldamisele eluaegset vangistust

kandvate isikute suhtes. Mööndes, et seadus sellist selgelt sõnastatud erandit ei sätesta, on

halduskohus sealjuures aga järeldanud, et seadust ei ole vaja tõlgendada isiku kahjuks ning ei saa

ignoreerida seaduse tõlgendamist sätete koosmõjus.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et konkreetsel juhul ei saa Vangistusseadusest (kuni 1. aprillini

2003 kehtinud redaktsioonis) järeldada, et VangS § 44 ei laiene vabanemistoetuse osas eluaegset

vangistust kandvatele isikutele. Kohaldamisele kuulunud Vangistusseaduse säte oli piisavalt

õigusselge ning selle sätte tõlgendamine ka koosmõjus Vangistusseaduse teiste sätetega ei võimalda

põhistada eluaegset vangistust kandvate isikute eristaatust vabanemistoetuse hoiustamise osas. Kui

kohus aga leiab, et Vangistusseadus oleks pidanud ette nägema eluaegset karistust kandvate isikute

osas vabanemistoetuse hoiustamise erinormi, mille puudumine kahjustab kinnipeetava põhiõigusi ja -

vabadusi, oleks kohus pidanud algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse.

11. Riigikohus leiab, et põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks alused puuduvad.

Asjaolu, et VangS § 44 ei teinud vabanemistoetuse hoiustamise osas erisusi eluaegset vangistust

kandvate kinnipeetavate suhtes, ei tekita halduskolleegiumis kahtlusi nimetatud sätete

põhiseaduspärasuse osas.

12. Eeltoodud asjaoludel on Tartu Vangla toiming õiguspärane.

13. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tartu Halduskohtu otsus ja Tartu Ringkonnakohtu otsus

tulevad tühistada. Riigikohtu halduskolleegium teeb asjas uue otsuse, millega jätab S. Issajevi

kaebuse rahuldamata. Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld