3-2-1-132-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-132-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. november 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja V. Kõve

Kohtuasi

Nordicum Kindlustuse Eesti AS hagi ERGO Kindlustuse AS

vastu 15 000 krooni tasumise kohustuse puudumise

tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/723/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Kindlustuse AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. oktoober 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat A.-H. Raig ja kostja

lepinguline esindaja vandeadvokaat P. Varul.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. mai

2004. a otsus ja saata asi samale apellatsiooni-kohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Advokaadibüroo Paul Varul 22. juunil

2004. a ERGO Kindlustuse AS kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 200 (kakssada) krooni

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 24. oktoobril 2003. a esitas Nordicum Kindlustuse Eesti AS (toonase ärinimega Nordea

Kindlustuse Eesti AS) Tallinna Linnakohtule hagi ERGO Kindlustuse AS vastu, milles palus

tunnustada õigust jätta kostjale hüvitamata 7 500 krooni sõiduauto utiliseerimiskulusid ja tasumata 7

500 krooni viivist.

2. Hagiavalduse kohaselt toimus 3. septembril 2002. a liiklusõnnetus Harjumaal, milles osalesid Arne

Rahumägi, kes juhtis talle kuuluvat sõidukit Ford Aerostar, ja Sirkku Aitolekti, kes juhtis AS-le

Nordea Finance Estonia kuuluvat sõidukit Toyota Yaris. Liiklusõnnetuses sai kahjustada Toyota

Yaris. AS Nordea Finance Estonia oli sõlminud oma auto suhtes kaskokindlustuse lepingu kostjaga.

Liikluskahju põhjustanud A. Rahumägi tsiviilvastutus oli kindlustatud hageja juures.

Kostja hüvitas kaskokindlustuslepingu alusel AS-le Nordea Finance Estonia tekitatud liikluskahju 94

254 krooni 24 senti. 12. novembril 2002. a edastas kostja selle kohta hagejale pretensiooni.

21. novembril 2002. a tasus hageja kostjale viimase poolt kannatanule väljamakstud liikluskahju

hüvitamiseks 74 754 krooni 24 senti. 2. detsembril 2002. a esitas kostja hagejale täiendava

pretensiooni, milles palus hüvitada Toyota Yarise jäänuki utiliseerimise kulu 7 500 krooni. Hageja

keeldus selle hüvitamisest. Kostja esitas kindlustuse vahekohtusse kaebuse, milles palus hagejalt

välja mõista sõiduki utiliseerimiskulu 7 500 krooni ja viivise 7 500 krooni. Kindlustuse vahekohtu

13. oktoobri 2003. a otsusega kaebus rahuldati.

Hageja vahekohtu otsusega ei nõustu. Hagiavalduse kohaselt samastab kostja ebaõigesti mõisted

"realiseerima" ja "utiliseerima". Toyota Yarist ei utiliseeritud, vaid müüdi komisjonäri vahendusel

edasi. Komisjonitasu ei saa lugeda utiliseerimiskuluks. Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 492 lg-

s 1 sätestatust puudub kostjal õigus nõuda viivist. Ta ei ole kannatanu ja talle ei ole liiklusõnnetusega

kahju tekitatud.

3. Kostja ei tunnistanud hagi.

Ükskõik, kas vaadelda tasumata 7 500 krooni utiliseerimise kuluna või kahju osana, peab hageja selle

summa kostjale tasuma. Sisuliselt oli tegemist kulutusega, mis tehti kahju suuruse vähendamiseks ja

avariilise sõiduki müügi tagamiseks. Viivise maksmise kohustus ei sõltu sellest, kes on võlausaldaja.

Viivis on sanktsioon, mis peab tagama varalise kohustuse õigeaegse täitmise. Asjaolu, et kreeditor

vahetub, ei vabasta võlgnikku kohustuse õigeaegselt täitmata jätmise korral viivise maksmisest.

4. Tallinna Linnakohtu 2. märtsi 2004. a otsusega rahuldati hagi osaliselt ja tunnustati hageja õigust

jätta kostjale hüvitamata viivis summas 7 500 krooni. Kohus ei rahuldanud nõuet õiguse

tunnustamiseks jätta hüvitamata kahju summas 7 500 krooni.

Kohus leidis, et 7 500 krooni suurune komisjonitasu on toimunud liiklusõnnetusega otseselt seotud

põhjendatud kulu, mille hageja peab kostjale hüvitama liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 34 lg 2 ja

§ 35 lg 1 järgi. Viivise nõudmise õigus on LKS § 45 alusel kannatanul. Kostja ei saa viivist VÕS

§ 492 lg 1 järgi nõuda, kuna ta ei muutunud pärast nõudeõiguse üleminekut kannatanuks ja kostja ei

ole kannatanule viivist maksnud.

5. Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, kes palus linnakohtu otsuse tühistada

osas, millega hagi rahuldati, ja teha uus otsus, millega jätta hagi ka selles osas rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. mai 2004. a otsusega Tallinna Linnakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Otsuse järgi ei ole linnakohtu otsust vaidlustatud osas, milles kohus leidis, et hageja on kohustatud

hüvitama kostjale utiliseerimise kulu.

Tulenevalt VÕS § 492 lg-st 1 on kannatanu kahju hüvitamise nõue läinud kostjale üle, s.t kostja asus

õigussuhtes AS Nordea Finance Estonia asemele ning tal on samad õigused ja kohustused, mis olid

esialgsel kreeditoril. Selle sätte mõtte kohaselt sai nõue kostjale üle minna aga üksnes samas mahus,

nagu see oli kannatanul, s.o hüvitatud kahju ulatuses, mille hulka antud juhul viivis ei kuulu.

Kannatanul tekib LKS § 45 järgi viivise nõue siis, kui kindlustusandja ei ole tasunud hüvitist

seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Käesolevas asjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis kinnitaks, et

kindlustusandja on kannatanule hüvitise tasumisega viivitanud ja temale viivist maksnud. Kohtu

arvates ei tulene VÕS § 492 lg-st 1 kostja õigust nõuda hagejalt viivise maksmist, kui hageja viivitas

rahalise kohustuse täitmisega kostjale. Hageja ei toonud hagiavalduses esile asjaolusid, mis

võimaldaks kohtul kohaldada viivise väljamõistmisel VÕS §-s 113 sätestatut ega esitanud ka vastavat

viivise arvestust, kuna ei pidanud seda oma nõude aluseks olevate asjaolude tõttu vajalikuks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi täielikult rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kostja AS Nordea Finance Estonia singulaarõigusjärglane.

Viimatimainitul oli õigus nõuda vastustajalt LKS § 45 lg 4 kohaselt viivist. Kostjale läksid VÕS

§ 492 lg 1 alusel üle AS Nordea Finance Estonia kui kannatanu õigused ja kohustused. Sealhulgas

läks üle ka õigus nõuda viivist LKS § 45 lg 4 alusel. Liikluskahju hüvitamiseks kohustatud

liikluskindlustusandjal lasub LKS § 45 lg 4 kolmanda lause kohaselt viivise maksmise kohustus, kui

kindlustusandja viivitab liikluskahju hüvitamisega. Käesoleval juhul keeldus hageja 20. novembril

2002. a õigustamatult hüvitamast sõiduki utiliseerimiskulu kui vara hävimise kahju ühte osa ja sattus

seetõttu alates 21. novembrist 2002. a viivitusse liikluskahju hüvitamisega. Vastavalt VÕS § 173 lg 3

p-le 4 läheb nõue seaduse alusel üle ka muul seaduses sätestatud juhul. Selliseks juhuks ongi VÕS

§ 492 lg 1. Viivise maksmise kohustus on vaadeldav nõudega seotud tagatisena või

kõrvalkohustusena. Seetõttu läheb õigus nõuda viivist üle VÕS § 167 lg 1 ja § 492 lg 1 alusel.

Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et asjas on tähtis see, et kostja ei ole AS-le Nordea

Finance Estonia viivist maksnud. Viivise maksmise kohustus ei sõltu sellest, kes on võlausaldaja.

Asjaolu, et võlausaldaja vahetub, ei saa vabastada võlgnikku kohustuse õigeaegse täitmata jätmise

eest seadusega kehtestatud sanktsioonidest. Kostja järeldusi toetavad ka 25. märtsil 2004. a jõustunud

muudatused LKS § 8 lg-s 7 ja § 44 lg-s 1.

Kui ringkonnakohus leidis, et liikluskindlustuse seadusest ei saa tuleneda kohustust tasuda viivist,

oleks ta pidanud võtma seisukoha, kas selline kohustus võiks tuleneda mõnest teisest õigusnormist.

Tähtsust ei oma asjaolu, et asja materjalide hulgas ei ole VÕS §-st 113 lähtuvat viivisearvutust.

Ringkonnakohtule oli teada põhivõla suurus, aeg, mil algas viivitus, ning seadusest tulenev

viivisemäär.

8. Hageja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil jäid poolte esindajad kassatsioonkaebuses ja vastuses esitatud

seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 363 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata samale

apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Asjas on tuvastatud, et kostja hüvitas kaskokindlustuslepingu alusel AS-le Nordea Finance

Estonia tekitatud liikluskahju 94 254 krooni 24 senti. Hageja hüvitas sellest kostjale omakorda 74 754

krooni 24 senti. Hageja keeldus maksmast 7 500 krooni ulatuses nn utiliseerimiskulusid. Tallinna

Linnakohtu otsuses leiti, et hageja peab kostjale 7 500 krooni utiliseerimiskulusid hüvitama ning

hageja linnakohtu otsust selles osas ei vaidlustanud. Pooled vaidlevad seega üksnes selle üle, kas

hageja peab tasuma nimetatud summa maksmisega viivitamisel kostjale ka viivist.

12. Liikluskindlustus on LKS § 1 järgi kohustuslik kindlustus ning sama seaduse § 2 järgi suurema

ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ja erandina õnnetusjuhtumi kindlustus. Kohustuslik

kindlustus on kindlustustegevuse seaduse (KTS) § 6 lg 1 järgi isiku seadusega sätestatud kohustus

sõlmida kindlustusleping. Liikluskindlustus on KTS § 8 lg 4 p 11 järgi üheks kahjukindlustuse liigiks.

Kohustusliku kindlustuslepingu suhtes kohaldatakse KTS § 6 lg 6 järgi seadust, millega kohustuslik

kindlustus kehtestati, ja teisi seadusi niivõrd, kuivõrd seadusest, millega kohustuslik kindlustus

kehtestati, ei tulene teisiti. Üldiselt reguleeritakse kindlustuslepingut võlaõigusseaduse 4. osas ja

üldsätetes. Liikluskindlustus on osaks üldisest kohustuslikust vastutuskindlustusest VÕS §-de 520 -

525 järgi. Tulenevalt KTS § 6 lg-st 6 kohaldatakse liikluskindlustusega seotud küsimuste

lahendamisel seega lisaks liikluskindlustuse seadusele ka võlaõigusseadust ning seda ulatuses, milles

liikluskindlustuse seadus ei sisalda erisätteid.

13. Liikluskahju hüvitatakse LKS § 44 lg 1 (vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis) kohaselt

isikule (kannatanule), kellel ei ole tsiviilvastutust seoses sama kindlustusjuhtumiga, kui

liikluskindlustuse seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hüvitamiseks kohustatud kindlustusandja maksab

LKS § 45 lg 4 kohaselt hüvitamisega viivitamise korral hüvitise taotlejale viivist esimesel kümnel

päeval üks protsent iga viivitatud päeva eest ja 0,4 protsenti iga järgneva viivitatud päeva eest ning

viivise arvutamise aluseks on tasumata hüvitis või teostamata hüvitamise väärtus. Viivise summa ei

saa LKS § 45 lg 5 järgi olla suurem kui 100 protsenti hüvitise summast. Täpsemalt liikluskindlustuse

seadus hüvitisnõude võimalikku üleminekut kolmandatele isikutele ja sellise nõude ulatust ei

reguleerinud. Seega tuleb kolleegiumi arvates vaidluse lahendamisel täiendavalt kohaldada

võlaõigusseaduse sätteid.

14. Võlausaldaja võib VÕS § 164 lg 1 järgi põhimõtteliselt alati loovutada oma nõude kokkuleppel

teisele isikule, kui see ei ole seadusega keelatud. Kannatanu kahju hüvitamise nõue kahju tekitaja

kindlustusandja vastu, mis põhineb LKS § 44 lg-l 1 ja VÕS § 521 lg-l 1, on rahalise nõudena oma

olemuselt üleantav ning selle üleandmist ei ole ka seadusega piiratud. Lisaks kokkuleppele võib nõue

uuele võlausaldajale üle minna ka seaduse alusel (VÕS § 173). Kindlustusandjale läheb VÕS § 492

lg 1 kohaselt tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule

kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue. Tegemist on seaduse alusel nõude ülemineku

ehk nn legaaltsessiooni juhtumiga. Nimetatud säte on aluseks kahjukindlustusandjale nõuete

esitamiseks kahju tekitaja või kahju eest muul viisil vastutava isiku vastu pärast seda, kui

kindlustusandja on hüvitanud lepingu alusel kahju. Käesoleval juhul oli kindlustusandja VÕS § 492

lg 1 tähenduses kostja, kelle juures oli sõlmitud vabatahtliku kindlustuse (kaskokindlustuse) leping

sõiduauto suhtes. Pärast kahju hüvitamist kindlustatud isikule vabatahtliku liikluskindlustuse lepingu

alusel läks kostjale seega üle kindlustatud isiku nõue kolmanda isiku vastu. Kostja võis VÕS § 521

lg 1 ja LKS § 40 lg 2 järgi esitada nõude nii A. Rahumägi kui ka hageja vastu. Seega läks kannatanu

kahju hüvitamise nõue VÕS § 492 lg 1 alusel kostjale üle.

15. Kolleegium leiab, et käesoleval juhul läks VÕS § 492 lg-t 1, § 173 lg-t 2, § 167 lg-t 3 ja LKS § 45

lg-t 4 koostoimes tõlgendades kostjale üle muuhulgas ka õigus nõuda viivist. Kuni 27. detsembrini

2003. a kehtinud VÕS § 521 lg 7 kohustas kahjustatud isikut enne nõude esitamist kohustusliku

vastutuskindlustuse kindlustusandja vastu nõudma kahju hüvitamist muu kahjukindlustuse lepingu

kohaselt, kui tal oli selline õigus. Seega tekkiski olukord, mil vabatahtliku kindlustuslepingu

olemasolul hüvitas kahju vabatahtliku lepingu kindlustusandja ning ringkonnakohtu seisukoha järgi ei

saanudki viivise maksmise kohustust tekkida, kuna vabatahtliku kindlustuslepingu kindlustusandjale

ei saa üle minna viivise nõue. Kui kindlustusjuhtumist tuleneva nõude oleks hageja vastu aga

esitanud kannatanu ise ja hageja oleks oma kohustuse täitmisega viivitanud, oleks ta pidanud maksma

viivist. Liikluskindlustuse seaduse § 45 lg-s 4 sätestatud viivisekohustuse eesmärk on sundida

kindlustusandjat võimalikult kiiresti hüvitist välja maksma. Seejuures ei erista seadus viivise

tasumise kohustuse tekkimist lähtuvalt sellest, kes nõuab viivist. Viivis on õiguskaitsevahend, mida

saab kohaldada kohustuse rikkumise korral. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega kaasneb

VÕS § 113 kohaselt eelduslikult alati kohustus maksta viivitamise aja eest viivist. Seadusest tuleneva

viivisenõude mõte on esmajoones lihtsustada võlausaldajal raha maksmisega viivitamisest tekkiva ja

ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Viivise suuruse määrab üldiselt VÕS § 113 lg 1,

liikluskindlustuslepingu puhul LKS § 45 lg 4. Kindlustusandja ei saanud viivise maksmise

kohustusest hüvitise väljamaksmisega viivitamisel vabaneda ka kokkuleppel hüvitamiseks kohustatud

isikuga (VÕS § 451). Nõude üleminekul seaduse alusel kohaldatakse VÕS § 173 lg 2 järgi nõude

loovutamise kohta sätestatut. Nõude loovutamisel lähevad VÕS § 167 lg 3 järgi uuele võlausaldajale

üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile. Viivis on VÕS § 113 lg 1 järgi aga osa

üldisest intressist ehk nn viivitusintress. Seega lähevad nõude loovutamisel või ka seadusjärgsel

üleminekul uuele võlausaldajale üle ka kõik kõrvalnõuded, s.t võlgnik ei peaks nõude üleminekust

saama privilegeeritud, nagu ta ei tohi VÕS § 171 järgi nõude loovutamisest saada ka kahjustatud.

Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel selle tõlgendusega arvestama.

16. Kolleegium märgib, et eelnimetatud põhimõtted nõuete üleminekuks tulenevad selgelt ka

liikluskindlustuse seaduse kehtiva redaktsiooni § 8 lg-st 7 ja § 44 lg-st 1.

17. Viivise arvestuse kohta märgib kolleegium järgmist. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse

üldpõhimõtetest oli kostjal põhimõtteliselt kohustus esitada kohtule viivisearvestus. Arvestades siiski,

et tegemist on protsessuaalselt erandliku hagiga (vt otsuse p 21) ja seda, et vaidluse asjaolud, s.h

põhivõla suurus, viivituse algusaeg ning seadusest tulenev viivisemäär olid kohtule esitatud ning

hageja ei vaielnud ringkonnakohtus vastu põhivõla suurusele, saanuks viivise suurust hinnata ka siis,

kui kostja ei olnud viivisearvestust esitanud.

18. Kuna eespool toodu tõttu ei teki küsimust viivise nõudeõigusest VÕS § 113 lg 1 järgi, ei pea

kolleegium vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse väidet, et ringkonnakohus oleks pidanud võtma

seisukoha, kas viivise tasumise kohustus võiks tuleneda mõnest teisest õigusnormist, kui ta leidis, et

liikluskindlustuse seadusest ei saa tuleneda kohustust tasuda viivist.

19. Kolleegium analüüsib õiguse ühetaolise kohaldamise vajadusest lähtudes ka kindlustuse

vahekohtu otsuse täidetavust juhul, kui pool on pöördunud maa- või linnakohtusse nõudega paluda

mitte tunnustada kohustust, mis on hagejale pandud vahekohtu otsusega.

20. Vahekohtu otsus jõustub LKS § 58 lg 4 esimese lause kohaselt (alates 25. märtsist 2004. a

kehtivas redaktsioonis) kümnendal päeval, alates vahekohtu otsuse avaldamisest Garantiifondi

veebilehel, kui vaidluses osalenud pool ei ole enne nimetatud tähtaega esitanud kohtule samas asjas

nõuet teise poole vastu. Sama paragrahvi 5. lõike esimese lause kohaselt jõustub vahekohtu otsus ka

siis, kui kohus jätab hagiavalduse läbi vaatamata.

Nimetatud sätetest saab teha järelduse, et juhul, mil pool esitab pärast vahekohtu otsuse tegemist

samas vaidluses hagiavalduse teise poole vastu, vahekohtu otsus ei jõustu. Sellest tuleneb, et

kindlustuse vahekohus ei ole, hoolimata eksitavast nimetusest tegelikult pädevuselt vaidlust lõplikult

lahendav vahekohus, vaid vaidluse lahendamise kohtueelne komisjon, mille pädevus on sarnane

töövaidluskomisjoniga. Seetõttu on asjakohane kohaldada ka senist kohtupraktikat

töövaidluskomisjoni otsuste vaidlustamise kohta.

21. Kui kohus peaks jätma rahuldamata hageja nõude vahekohtu otsusega tunnustatud kohustuse

puudumiseks, tähendaks see olukorda, mil kostja materiaalõiguslik nõue on küll rahuldatud, kuid tal

ei ole täitedokumenti, mida esitada kohtutäiturile täitmiseks. Vahekohtu otsus ei ole maa- või

linnakohtusse pöördumise tõttu jõustunud ning maa- või linnakohtu otsusega ei ole kostja kasuks

midagi välja mõistetud. Seega peaks kostja esitama hagi või lootma teise poole vabatahtlikule

täitmisele või esitama ise vastuhagi. Kolleegiumi arvates ei arvesta selline lahendus piisavalt kostja

huvisid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-35-03 (RT III 2003, 21, 209) tehtud otsuses asunud

seisukohale, et kui hagejaks kohtus on töövaidluskomisjonis töövaidluse lahendamise tulemusega

mittenõustunud tööandja ja tööandja hagi esitamise tõttu töövaidluskomisjoni otsus ei jõustunud, on

põhjendatud, kui kohus tööandja töölepingu lõpetamise seaduslikuks tunnistamise hagi rahuldamata

jätmise korral tunnistab kohtuotsuse resolutsioonis töölepingu lõpetamise töötajaga ebaseaduslikuks,

töötajale aga mõistab välja hüvitise vastavalt töövaidluskomisjoni otsusele, olenemata sellest, kas ta

sellekohase (vastu)hagi kohtusse esitas või mitte. Sel juhul oleks ühemõtteliselt arusaadav, mis sai

töötaja algatatud töövaidlusest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-79-03 (RT III 2003, 24, 244) tehtud otsuses on

Riigikohus asunud lisaks seisukohale, et sarnases menetluses hagist loobumise korral menetlust

lõpetades peaksid kohtud menetluse lõpetamise määruses märkima, et täitmisele kuulub samas asjas

tehtud töövaidluskomisjoni otsus. Kolleegium nõustub esitatud seisukohtadega ja leiab, et need on

kohaldatavad ka sarnaste hagide puhul, millele on eelnenud kindlustuse vahekohtu otsus. Kui

ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hagi tuleb jätta rahuldamata apellatsioonkaebuses

vaidlustatud ulatuses, tuleb hagejalt kostja kasuks 7 500 krooni viivisena välja mõista.

L. Laarmaa, P. Jerofejev, V. Kõve