3-3-1-33-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-33-04

Otsuse kuupäev

18. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Siiri Miti, Tiit Tüve, Ülo Tüve, Olev Tüve kaebused Jõelähtme

Küla RSN 9. mai 1991. a otsuse, Harju Maakonna Valitsuse

29. oktoobri 1991. a määruse nr 188 p 4, maa looduses

eraldamise 12. mai 1992. a akti nr 32, Vabariigi Valitsuse istungi

8. juuni 1992. a protokollilise otsuse nr 39 (päevakorrapunkt 4),

Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 1. juuni 1993. a

ehitusloa nr 21/93, Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korralduse

nr 509-k, Jõelähtme Vallavalitsuse 8. mai 1998. a korralduse

nr 494 ja Harju maavanema 4. augusti 1998. a korralduse

nr 2685 õigusvastasuse kindlakstegemise ja õigusvastaste

haldusaktidega tekitatud kahju väljamõistmise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. märtsi 2004. a

otsus haldusasjas nr 2-3/41/04

Menetluse alus Riigikohtus

S. Miti, T. Tüve, Ü. Tüve ja O. Tüve kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Siiri Miti, Tiit Tüve, Ülo Tüve ja Olev Tüve kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. märtsi 2004. a otsus haldusasjas

nr 2-3/41/04 ja Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-62/2002 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. Mitt, O. Tüvi, T. Tüvi ja Ü. Tüvi tunnistati Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 26. jaanuari

1994. a otsusega nr 2421 õigustatud subjektideks Harjumaal Jõelähtme vallas asuva maaüksuse

Roosimäe nr A-86, endise kinnistu nr 6963, suurusega 22,12 ha, suhtes, igaüks 1/4 maa osas.

Nimetatud maast oli õigustatud subjektidele 1999. aastal tagastamiseks välja mõõdetud 12,12 ha.

Jõelähtme Vallavalitsus andis 12. märtsil 2002 korralduse nr 106, mille punkti 1 kohaselt otsustati

õigustatud subjektidele tagastada nimetatud maast 12,55 ha võrdsetes mõttelistes osades ja punkti 2

kohaselt mitte tagastada 9,57 ha, mis kuulub kompenseerimisele (ringkonnakohtu tl 81).

2. S. Mitt, T. Tüvi, O. Tüvi ja Ü. Tüvi palusid 28. jaanuaril 2000 Tallinna Halduskohtule esitatud

kaebustes ja nende täiendustes:

1) tunnistada seoses Harjumaal, Jõelähtme vallas, maaüksuse Roosimäe nr 86, endise kinnistu

nr 6963 10 ha maa tagastamata jätmisega maa ebaseadusliku tähtajata kasutusse andmise, riigimaaks

jätmise ja seejärel erastamise tõttu õigusvastaseks järgmised õigusaktid: - Jõelähtme Küla RSN

09.05.1991 otsus, Harju Maakonna Valitsuse 29.10.1991 määrus nr 188 p 4, Maa looduses eraldamise

12.05.1992 akt nr 32, Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 01.06.1993 ehitusluba nr 21/93,

Eesti Vabariigi Valitsuse 08.06.1992 istungi protokolliline otsus nr 39, Eesti Vabariigi Valitsuse

05.06.1994 korraldus nr 509-k lisa p 2, Jõelähtme Vallavalitsuse 08.05.1998 korraldus nr 494, Harju

maavanema 04.08.1998 korraldus nr 2685;

2) Eesti Vabariigilt ja Jõelähtme vallalt solidaarselt S. Miti, T. Tüve, O. Tüve ja Ü. Tüve kasuks

nendele õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju (10 ha maa mittetagastamine) hüvitise 875 000

krooni suuruses summas igaühele väljamõistmist;

3) kohustada Jõelähtme Vallavalitsust välja andma haldusakti kaebuse esitajatele maade tagastamise

või osalise mittetagastamise kohta.

Vaidlustatud haldusaktide sisu:

1) Jõelähtme Küla RSN 09.05.1991 otsusega "Maa äravõtmine ja kasutamiseks andmine Eesti-

Soome Ühisettevõttele International Baltic Golfmarina" nõustuti Tallinna Linnuvabriksovhoosilt ca

130 ha suuruse maa-ala äravõtmisega ja selle tähtajatuks kasutamiseks andmisega Eesti-Soome

ühisettevõttele International Baltic Golfmarina (edaspidi IBGM) kooskõlas ENSV maakoodeksi §-ga

17 golfiväljakute rajamiseks Manniva külas vastavalt planeerimiskavale. IBGM-le tehti ülesandeks

sõlmida koostööleping, milles on kajastatud kohalike elanike huvid;

2) Harju Maakonna Valitsuse 29.10.1991 otsuse nr 188 p-ga 4 kinnitati Jõelähtme Küla RSN

09.05.1991 otsus;

3) maa looduses eraldamise 12.05.1992 akt nr 32 koostati Jõelähtme Küla RSN 09.05.1991 ja Harju

Maakonna Valitsuse 29.10.1991 otsuse nr 188 p 4 alusel ning sellega eraldati Eesti-Soome

ühisettevõttele IBGM Tallinna Linnuvabrik-sovhoosi kasutuses olnud maast 129,7 ha maad;

4) Vabariigi Valitsuse 08.06.1992 istungi protokollilise otsusega nr 39 (päevakorrapunkt nr 4 - maa

eraldamise ja ehitusloa andmise kohta) nõustuti Jõelähtme Vallavolikogu taotlusega ja lubati eraldada

ühisettevõttele IBGM tähtajata kasutamiseks maad ja anda välja ehitusluba Jägala-Jõesuu puhke-

spordikompleksi rajamiseks, lähtudes Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse Eesti

Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta p-st 3;

5) Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti 01.06.1993 ehitusloa nr 21/93 alusel anti IBGM-le

luba ehitus-montaa"itööde I etapi teostamiseks 20 000 000 krooni ulatuses;

6) Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldusega nr 509-k kinnitati riigi omandisse jäetavate

maatükkide nimekiri, mille hulgas korralduse lisa p-s 2 otsustati riigi omandisse jätta Harjumaal

Jõelähtme vallas asuv maa katastritunnusega 245:004:004:005, suurusega 127,60 ha Maareformi

seaduse (edaspidi MRS) §-de 29 ja 31 alusel. Riigi omandisse jäetud maa valdajaks määrati

Keskkonnaministeerium, kellele tehti ülesandeks maa Eesti Vabariigi nimele kinnistamise

korraldamine;

7) 04.11.1994 Harju Maakohtu kinnistamisotsusega nr 227 kanti Eesti Vabariik maatüki omanikuna

kinnistusregistrisse;

8) 22.12.1994 koormati kinnisasi hoonestusõigusega AS IBGM kasuks;

9) Jõelähtme Vallavalitsuse 08.05.1998 korraldusega nr 494 võimaldati AS-l IBGM ostueesõigusega

erastada Harjumaal, Jõelähtme vallas Manniva külas asuv maatükk katastritunnusega

24504:004:0050, kantud Tallinna Kinnistusameti Harju kinnistusjaoskonna registriossa nr.263,

suurusega 127,60 ha. Maakasutuse sihtotstarve oli korralduse kohaselt 15% ärimaa ja 85%

sotsiaalmaa;

10) Harju maavanema 04.08.1998 korraldusega nr 2685 otsustati, võttes muuhulgas aluseks

Jõelähtme Vallavalitsuse 08.05.1998 korralduse nr 494, ostueesõigusega erastada AS-le IBGM

Harjumaal, Jõelähtme vallas Manniva külas asuv kinnistu suurusega 127,60 ha.

Kaebust põhjendati järgmiselt:

Põhjendatud huvi vaidlustatud haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks on seotud kaebajate

taotlusega hüvitada neile tekitatud kahju. Vaidlustatud haldusaktidega on rikutud kaebajate õigust

saada täies ulatuses tagasi omandireformi objektiks olev maa, samuti kaebajate õiguspärast ootust

ning põhiseaduslikku omandi puutumatuse põhimõtet. Taotluse maa tagasisaamiseks esitasidki

kaebajad Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12.1990 otsuse p 4 alusel. Seoses õiguspärase ootuse

tekkimisega õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamise osas, tekkis kaebuse esitajatel

põhjendatud huvi selle vastu, mis tegelikkuses nende maadega toimub, samuti iga haldusakti vastu,

millega teostati tehinguid neile tagastatavate maade osas. Kui 1991. aastal ei oleks antud maad IBGM

kasutusse, siis poleks toimunud ka edaspidiseid tehinguid maaga IBGM kasuks ja viimasele poleks

maad erastatud. Õigustatud subjektid oleksid saanud oma maa tagasi. Kuna selles protsessis tulenes

iga järgnev väljaantud haldusakt eelmisest haldusaktist, siis sellepärast ongi kaebuse esitajatel

põhjendatud huvi tagastamisele kuuluvate maadega kõigi toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks

selle protsessi algusest peale.

Haldusaktide õigusvastasust põhjendasid kaebajad järgmiselt:

1. 13.06.1990 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse "Eesti Vabariigi omandiseaduse kehtestamise

kohta" p 2 alusel võttis Vabariigi Valitsus 10.08.1990 vastu otsuse "Valitsuse otsuste Eesti Vabariigi

omandiseadusega vastavusse viimise kohta", mille p l kohaselt tuli peatada kõigi valitsuse poolt

varem vastuvõetud otsuste rakendamine, mis ei olnud vastavuses omandiseadusega, ning p 2 alusel

tuli kõigil ametkondadel läbi vaadata ja kehtetuks tunnistada normatiivaktid, mis ei olnud vastavuses

omandiseadusega. Sama otsuse p-s 3 sätestatakse, et toimub sundvõõrandatud vara tagastamine või

kompenseerimine, ning p-ga 4 kohustatakse kindlaks määrama võõrandatud vara endiste omanike ja

pärijate ring ja vastu võtma omandi tagastamise taotlusi. Vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust ei

saa põhjendada ka nende kooskõlaga sel ajal kehtinud maakoodeksiga. Vaatamata sellele, et

Maakoodeks on kehtetuks tunnistatud hiljem ja et osa sellest kehtib veel praegugi, oli maakoodeksi

§ 17 ometi vastuolus eespoolmainitud seadustega ning seda ei tohtinud rakendada.

2. Jõelähtme Küla RSN 09.05.1991 otsuse kohta 130 ha suuruse maa-ala tähtajatuks kasutamiseks

andmise kohta IBGM-le märgitakse kaebuses järgmist. Kogu Eesti territooriumil olev maa oli jäetud

Eesti Vabariigi omandusse kuni maa tagastamiseni või teistel alustel maa kasutamise otsustamiseni

ning Jõelähtme Küla RSN-l ei olnud sel ajal õigust teostada tehinguid maaga, mille tagastamine oli

otsustamata. Nimetatud otsuses ei ole viidatud Maakoodeksi § 17 alapunktile, kuna see paragrahv ei

anna alust maa eraldamiseks eraõiguslikule äriühingule. Seega on otsus motiveerimata. Jõelähtme

Küla RSN on ületanud oma volitusi, sest sel ajal kehtinud Maakoodeksi § 17 alusel oli otsuste

tegemise õigus rajooni RSN-l.

3. Viidatud alustel on seadusega vastuolus ka Harju Maavalitsuse 29.10.1991 määrus nr 188. Määrus

on täielikult motiveerimata. Lisaks on nii Harju Maavalitsuse 29.10.1991 määrus nr 188 kui ka

Jõelähtme Küla RSN 09.05.1991 otsus vastuolus 19.12.1991 seaduse "Eesti Vabariigi

maareformiseaduse rakendamise kohta" p-ga 5, mille kohaselt seni tehtud maaeraldised kuuluvad

ümbervormistamisele MRS ja sellest tulenevate normatiivaktidega kehtestatud korras. Harju

Maavalitsus ega Jõelähtme Vallavalitsus oma otsuseid ei muutnud, vaid Harju Maavalitsus kinnitas

maa looduses eraldamise 12.05.1992 akti nr 32, millega faktiliselt eraldati maa ühisettevõttele

IBGM. Selle maaeraldusega on rikutud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse Eesti

Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta p 3 (selleaegses redaktsioonis), mille kohaselt võis

peale MRS vastuvõtmist (kehtestati 01.11.1991) erandina lubada tähtajata maakasutuse andmist

õigusvastaselt võõrandatud maal ainult Vabariigi Valitsus. Kuna sellist luba ei olnud, siis on eespool

mainitud maaeraldus õigusvastane. Viidatud seaduse sama punkt sätestab veel, et nimetatud korda

rikkudes väljaantav tähtajata maakasutus ei anna vastavalt MRS § 6 lg-le 2 alust õigusvastaselt

võõrandatud maa mittetagastamiseks endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Seega oleks tulnud

maaeraldus juba sel ajal tühistada. Kuna antud toiming oli seadusvastane, siis ei saa enam sellele

järgnevad toimingud kõnealuse maaga olla kooskõlas seadusega.

4. Vabariigi Valitsuse 08.06.1992 istungi protokolliline otsus nr 39, millega lubati AS-le IBGM

eraldada tähtajata kasutamiseks kõnealust maad ja välja anda ehitusluba, on õigusvastane seetõttu, et

vastavad otsused maa eraldamise kohta ning reaalne maa eraldamine oli juba toimunud õigusvastaselt

enne valitsuse sellekohast luba. Valitsuse otsus on motiveerimata ja sellest ei nähtu, et ta oleks

aktsepteerinud eespoolnimetatud otsuseid ja ta ei olekski tagantjärele seda saanud teha. Õigusvastane

on mainitud valitsuse otsus ka seetõttu, et selleks ajaks olid omandireformi õigustatud subjektid juba

andnud avalduse maa tagastamise kohta ning selle otsusega on rikutud isikute subjektiivset õigust

saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad.

5. Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti poolt välja antud 01.06.1993 ehitusluba nr 21/93 on

õigusvastane seetõttu, et on välja antud õigusvastaste haldusaktide alusel. Ehitusloal puuduvad

kohustuslikud rekvisiidid. Ilma kehtivusajata väljaantud ehitusluba ei oma juriidilist jõudu. Faktiliselt

ei olegi selle ehitusloa alusel mingeid ehitisi alustatud ega teostatud.

6. Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korralduses nr 509-k ja selle juurde kuuluva nimekirja p-s 2 on maa

riigi omandisse jätmise põhjusena viidatud MRS §-dele 29 ja 31, kuid ei ole viidet § 31 vastavale

punktile, mille alusel see on riigimaaks jäetud. Seega on korraldus motiveerimata. Samuti ei saa seda

käsitleda MRS § 31 lg 1 p 4 kohaselt sotsiaal-kultuurilise otstarbega ning puhkeotstarbelise maana,

kuna riigi omandisse jäeti see kui ärimaa.

7. Kuna Vabariigi Valitsusel ei olnud õigust jätta kõnealust maad riigi omandisse ja kuna maa

eraldamine ning ehitusloa andmine sellel maal AS-le IBGM oli õigusvastane, siis on õigusvastased

ka Jõelähtme Vallavalitsuse 08.05.1998 korraldus nr 494 ning Harju maavanema 04.08.1998

korraldus nr 2685.

Maakasutusõiguse andnud organ on kohustatud ebaseadusliku otsuse tagajärjel endisele omanikule

või tema õigusjärglasele tekitatud kahju hüvitama. Tekitatud kahju nõude materiaalõiguslikuks

aluseks on Tsiviilkoodeksi (edaspidi TsK) § 448 ning kahju tekitanu süüd eeldatakse. Õigustatud

subjektid ei ole nõus maa mittetagastamise eest määratava kompensatsiooniga, sest maa tagastamata

jätmine toimus õigusvastaste haldusaktide alusel. Tekitatud kahjust on kaebuse esitajad nõus

määratud kompensatsiooni maha arvestama. Kahju on kohustatud hüvitama Eesti Vabariigi Valitsus

ja Jõelähtme Vallavalitsus TsK § 459 alusel solidaarselt, kuna kahju tekitati nii Jõelähtme

Vallavalitsuse kui ka Eesti Vabariigi poolt väljaantud haldusaktide alusel ning ei ole täpselt võimalik

kindlaks määrata eraldi kummagi organi süü astet. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-14-00 märgitakse, et

kahju kuulub hüvitamisele TsK § 450 lg l järgi üldistel alustel. Lähtudes TsK § 448 lg-s 1 sätestatud

kahju täieliku hüvitamise põhimõttest on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks

õigusvastaselt kahju tekitatud. TsK § 222 lg 2 järgi on kahjuks nii vara kaotsiminek kui ka saamata

jäänud tulu, mida isik oleks saanud, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kui kaebuse esitajate õigusi

poleks rikutud ja poleks jäetud maa tagastamata, oleks nad saanud maatüki omanikeks. Seega maa

mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses. Lähtudes

Maa-ameti 02.08.2000 kirjast nr 5-3/3689, milles on välja toodud maa turuhinnad aastate 1997-2001

kohta, millega on Jõelähtme vallas maad müüdud, samuti arvestades maade mereäärset asendit, mis

tõstab maa turuväärtust, hindavad kaebuse esitajad nendele tagastamata jäetud maa turuväärtuseks 35

kr/m2. Tagastamata on jäetud kokku 10 ha maad. Seega on S. Mitile, O. Tüvele, T. Tüvele ja

Ü. Tüvele tekitatud kahjuks kokku 3 500 000 krooni (4 x 875 000). Kaebuse esitajatele tekitatud

kahju ning nii Jõelähtme Vallavalitsuse kui ka Vabariigi Valitsuse õigusvastase käitumise vahel

valitseb otsene seos, sest õigusvastaste haldusaktide väljaandmise tagajärjel jääb kaebuse esitajatele

tagastamata maa osas, milles nad olid tunnistatud õigustatud subjektideks.

3. Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2002. a otsusega haldusasjas nr 3-62/2002 jäeti kaebused

rahuldamata järgmistel põhjendustel.

Kohus nõustus vastustajate ja kolmanda isiku väidetega, mille kohaselt kaebuse esitajatel võiks olla

põhjendatud huvi kõigi kaebuses loetletud haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks vaid juhul, kui

oleks tõendatud asjaolu, et õigusvastaselt võõrandatud maa mittetagastamine kaebuse esitajatele

tulenes maa kasutada andmisest kolmandale isikule 1991, st kui maa kasutusse andmata jätmiseta

1991 oleks riigil igal juhul tekkinud kohustus see tulevikus maareformi käigus tagastada. Kohus

leidis, et kaebuse esitajad olid teadlikud nende endiste talumaade hulka kuuluva maa andmisest

IBGM kasutusse. Kaebuses vaidlustatud haldusaktidest nende haldusaktide, mille sisuks on maa

kasutada andmine IBGM-le, IBGM ehitustegevust käsitlevad haldusaktid ning nende haldusaktide,

mis on vastu võetud peale maa riigi omandisse jätmise otsustamist ei riku kaebuse esitajate

subjektiivseid õigusi ega piira nende vabadusi ning kaebuse esitajatel puudub põhjendatud huvi

nimetatud õigusaktide õigusvastasuse kindlakstegemiseks HKMS § 7 lg 1 mõttes. Kohus leidis ka, et

eelnimetatud haldusaktidega ei ole otsustatud kaebajatele maa tagastamise küsimusi, mistõttu ei saa

olla põhjuslikku seost nende haldusaktide ja kaebajatele tekitatud kahju vahel.

Kohus märkis, et MRS-s käsitatakse õigusvastaselt võõrandatud maad riigi omandina ja isikuid,

kellelt maa õigusvastaselt võõrandati, selle maa endiste omanikena, mistõttu on ebaõige kaebuses

toodud väide, mille kohaselt selle asemel, et kehtiva korra kohaselt maa tagastada, on see uuesti

võõrandatud, st jäetud riigi omandisse eesmärgiga erastada see AS-le IBGM. Kohus leidis, et maa

IBGM kasutusse andmine toimus maakoodeksi § 17 alusel, mis oli otsuse vastuvõtmise ajal kehtiv

ning kaebajate väide, et nimetatud säte ei kuulunud rakendamisele vastuolu tõttu tol ajal kehtiva

omandiseaduse § 6 lg 1 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12.1990 otsuse "Omandiõiguse

järjepidevuse taastamisest" p-dega 3 ja 4, on alusetu ja meelevaldne.

Kohus leidis, et kaebajate õigusi võib rikkuda ja neil võib olla põhjendatud huvi selle haldusakti

õiguspärasuse kontrollimiseks, millega on kõnealune maa jäetud riigi omandisse ja millest sõltuvalt

toimub maa tagastamise või mittetagastamise otsustamine. Selliseks õigusaktiks on Vabariigi

Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 509-k.

MRS § 31 lg 1 p 4 05.07.1994 kehtinud redaktsioonis kohaselt jäeti riigi omandisse

sotsiaalkultuurilise iseloomuga ning puhkeotstarbeline maa. Maa riigi omandisse jätmisel on järgitud

Vabariigi Valitsuse 20.06.1994 määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korda".

Vastavalt korra p-le 2 jäetakse riigi omandisse MRS §-s 31 nimetatud maa. Vabariigi Valitsuse otsus

maa riigi omandisse jätmise kohta sisaldab kõiki eelpoolnimetatud korra punktis 14 loetletud

andmeid, mis kõnealust maatükki puudutavad. Alusetu on kaebuse esitajate väide, et riigi omandisse

jäetud maad Jõelähtme vallas ei saa vaadelda sotsiaalkultuurilise iseloomuga ning puhkeotstarbelise

maana, kuna see jäeti riigi omandisse kui ärimaa. Korralduses on näidatud maa sihtotstarve vastavalt

maakatastris registreeritule. MRS § 31 sätestab riigi omandisse jäetava maa selle kasutusotstarbe

järgi, mis ei pea ja antud juhul ka ei saa olla samane maa katastriüksuse sihtotstarbega.

Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise alused on kinnitatud Vabariigi Valitsuse

24.01.1995 määrusega nr 36. Puhkeotstarbeline maa ei ole üksnes selline maa, mis katastriüksuse

sihtotstarbe kohaselt on sotsiaalmaa. Puhkeotstarbeline maa võib maa katastriüksuse sihtotstarbe

kohaselt olla ka ärimaa, kuivõrd puhke- ja spordibaaside teenindusotstarbeliste ehitiste alune ja nende

teenindusmaa on ärimaa. Asjaolu, et kaevatavas korralduses puudub viide MRS § 31 lg 1 vastavale

alapunktile (alapunkt 4), ei tähenda, et korraldus oleks seetõttu motiveerimata ja sisult ebaõige.

Kaebuse esitajate väited, et tegelikult ei olnudki kaevatava korralduse eesmärgiks kõnealuse maa riigi

omandisse jätmine, vaid selle hilisem erastamine eraõiguslikule juriidilisele isikule, on paljasõnalised

ega tugine ühelegi tõendile. Riik on temale kuuluva vara suhtes samasugune omanik kui kõik teised,

ning ta saab seda ettenähtud korras vallata, kasutada ja käsutada. See, et riik neli aastat peale maa

riigi omandisse jätmist otsustab riigile kuuluva maa, millele alates aastast 1995 oli seatud

hoonestusõigus AS IBGM kasuks, ostueesõigusega viimasele erastada, ei anna alust väita, et tegemist

ei olnudki kavatsusega maad riigi omandisse jätta. Eeltoodu alusel jõudis kohus järeldusele, et

Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 509-k on õiguspärane ning kaebust selle haldusaktiga

tekitatud kahju hüvitamiseks ei tule rahuldada.

4. S. Miti, T. Tüve, O. Tüve ja Ü. Tüve 2. detsembril 2002 esitatud apellatsioonkaebuses paluti

tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebused.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 30. märtsi 2004. a otsusega muudeti Tallinna

Halduskohtu põhjendusi, asendades need ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustega. Muus osas

jäeti halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohus põhjendas

otsust järgmiselt:

1. Käesolevas asjas on kaebuse esitajad esitanud taotluse haldusaktide õigusvastaseks tunnistamiseks

ja nende haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks. Muud põhjendatud huvi kui huvi saada

vaidlustatud haldusaktidega tekitatud kahju eest hüvitust ei ole kaebuse esitajad esile toonud. Seetõttu

tuleb kaebuses sõnastatud taotlus haldusaktide õigusvastasuse tuvastamiseks lugeda hõlmatuks kahju

hüvitamise taotlusega. Järelikult puudub asjas vajadus tuvastada kaebuse esitajate põhjendatud huvi

iga vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamise suhtes eraldi. Vaidlustatud haldusakti

õiguspärasust on kohtul alus kontrollida kahju hüvitamise taotluse lahendamise raames juhul, kui

eksisteerib põhjuslik seos vaidlustatud haldusakti ja kaebuse esitajatele põhjustatud kahju vahel ning

ei esine muid kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid.

Ringkonnakohus leidis, et ebaõige on vastustajate, kolmanda isiku ja halduskohtu seisukohad, mille

kohaselt ei saanud kaebuse esitajate õigusi rikkuda haldusaktid, mis anti kaebuse esitajate poolt tagasi

taotletud maa suhtes enne kaebuse esitajate tunnistamist selle maa suhtes õigustatud subjektiks.

Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra" kohaselt on kohaliku komisjoni otsus vara tagastamise avalduse esitanud isiku

õigustatud subjektiks tunnistamise kohta vara tagastamise menetluse raames antav eelhaldusakt, mis

lõpetab menetluse ühe staadiumi - vara tagastamist ettevalmistava menetluse. Õige on see, et vara

tagastamise õigustatud subjektid, nii nagu muuhulgas ka vara võõrandamise õigusvastasus ja vara

koosseis määratakse eelnimetatud korra p 19 kohaselt õiguslikult siduvalt kindlaks alles eelnimetatud

otsusega ning samuti ei saa vara tagastamise õigustatud subjekti enne vara tagastamise lõpuleviimist

käsitada õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuna. Sellele vaatamata on isikul, kes esitas

seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse vara tagastamiseks ja kelle avaldus

menetlusse võeti, juba menetluse algusest alates alus eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust

menetletakse seadusega kooskõlas ning avalduse menetlemise üheski staadiumis ei võetaks vastu

õigusvastaseid haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise.

Et omandireformi reguleerivad õigusaktid kaitsevad vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi

ka enne subjektiotsuse tegemist, tuleneb muuhulgas ka ORAS §-st 18. Nimetatud paragrahv ei seo

õigusvastaselt võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu ja vara säilimise tagamise kohustuse

tekkimise algust kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt

võõrandatud varana omandireformi objektiks tunnistatakse.

Ringkonnakohus märkis, et halduskohtu otsuses ei ole kajastatud kaebajate taotlust Jõelähtme

Vallavalitsuse kohustamiseks välja andma haldusakti maa tagastamise kohta. Halduskohtu toimikus ei

ole ka määrust, millega oleks nimetatud taotluse osas menetlus lõpetatud, sh kaebuse esitaja otseselt

väljendatud loobumise tõttu nimetatud taotlusest.

Ringkonnakohus leidis, et eeltoodu ei tingi halduskohtu otsuse muutmist ja tühistamist, kuna

haldusasja materjale ja kaebajate esindajate seisukohti arvestades on võimalik loobuda nimetatud

taotluse tõlgendamisest eraldiseisva taotlusena. Kaebaja esindaja 26.01.2001. a taotlusest

halduskohtule, milles kaebuse esitaja rõhutab halduskohtule esitatud kohustamisnõuet, nähtub, et

kaebuse esitaja soovib kahju hüvitamise nõude osas kaebuse menetluse peatamist seetõttu, et kuni

Jõelähtme Vallavalitsus ei ole veel õigustatud subjektidele maa tagastamist või tagastamata jätmist

otsustanud, ei olnud kaebuse esitajate esindaja hinnangul täpselt võimalik kindlaks määrata, millises

ulatuses tekitati kaebuse esitajatele maade mittetagastamisega kahju. Eeltoodust nähtub, et ka

kohustamiskaebuse esitamisel ei olnud kaebuse esitaja jaoks eraldi eesmärgiks mitte maa tagastamise

menetluse lõpuleviimine, vaid kahju hüvitamise nõude esitamine, kuivõrd kaebuse esitaja juba

eeldas, et maad terves ulatuses ei tagastata. Seda kinnitab ka asjaolu, et kohtuistungiks 15.10.2002 oli

kaebuse esitajate uus esindaja juba taotletava kahjusumma määramise alused kindlaks teinud ning

toimikust ei nähtu, et kaebajad või nende uus esindaja oleks taotlenud kahju hüvitamise kaebuse

menetlemise peatamist maa tagastamise küsimust lahendava haldusakti väljaandmiseni, samuti ei

leidu kohustamisnõude tähelepanuta jätmisele eraldi pühendatud motiive apellatsioonkaebuses.

Niisiis võib kogu halduskohtule esitatud kaebuse lugeda hõlmatuks kahju hüvitamise nõudega.

2. Kaebus kahju hüvitamiseks esitati enne 01.01.2002 ning kuni nimetatud kuupäevani reguleerisid

halduse tegevusega tekitatud kahju hüvitamise aluseid TsK § 450 ja sellele järgnevad sätted. TsK

§ 450 lg 1 sätestas, et kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või

ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse

haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (koodeksi §-d 448 ja 449) kui seadusega ei ole ette nähtud

teisiti. Seega tugines avaliku võimu vastutuse koosseis tsiviilõigusliku vastutuse üldisele koosseisule,

mis TsK § 448 järgi eeldab kahju olemasolu, teo õigusvastasust, põhjuslikku seost kahju tekkimise ja

halduse tegevuse vahel ning kahju tekitaja süüd. Kohaldada tuleb käesoleval juhul ka tol ajal

kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise põhimõtetest tulenevaid kahju hüvitamise piiranguid.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu ja vastustajate seisukohaga selles, et juhul, kui käsitada

kaebuse esitajate kahjuna kaebuses märgitud ulatuses maa tagasisaamise võimaluse minetamist, on

selle kahjuga põhjuslikus seoses selle maa riigi omandisse jätmine. MRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei

tagastata maad, mis vastavalt MRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 20.06.1994

määrusega kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" p 3 sätestab, et kui õigusvastaselt

võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse, teeb

kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta pärast maa riigi

omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Eeltoodust tuleneb, et haldusakt, millega

otsustatakse maa riigi omandisse jätmine, tingib otseselt nimetatud maa mittetagastamise maa suhtes

õigustatud subjektile. Seetõttu ei tingi kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist üksnes

vastustajate viidatud asjaolu, et haldusakti, millega langetatakse otsus taotletud maa osalise või

tervikuna tagastamata jätmise kohta, ei ole veel antud. Kahjunõude tõrjumiseks saaksid vastustajad

viidata asjaolule, mis oleks maa riigi omandisse jätmise ajal tinginud maa tagastamata jätmise

sõltumata selle riigi omandisse jätmisest.

Ringkonnakohus leidis, et käesoleval juhul esineb asjaolu, mis tingib kahju hüvitamise kaebuse

rahuldamata jätmise. Riigikohtu halduskolleegium märkis 20.06.2003 otsuses, et Riigivastutuse

seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju

tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Samasugune

kahju hüvitamise piirang tulenes ka TsK §-st 462, mis sätestas kannatanu süü arvestamise kahju

tekkimisel või suurenemisel. Kannatanu peab kasutama kõiki õiguslikke vahendeid kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks. Avaliku võimu teostamisel tekkinud kahju puhul tähendab see

kohustust vaidlustada kahju tekitav haldusakt või toiming. Käesolevas asjas jäeti Tallinna

Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27.12.2000 määrusega haldusasjas nr II-3/495/2000 muutmata

Tallinna Halduskohtu 10.11.2000 määrus haldusasjades nr 705/2000, 706/2000, 707/2000, 708/2000,

743/2000 ja 744/2000, milles tuvastati, et kaebajad olid käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktidest,

sh Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldusest nr 509-k maa riigi omandisse jätmise kohta, samuti ka

sellele järgnenud korraldustest, millega erastati maa IBGM-le, teadlikud juba 1999. aasta septembris

ning kaebuse esitajad on ilma mõjuvate põhjusteta mööda lasknud haldusaktide tühistamiseks

halduskohtusse pöördumise tähtaja. Vaidlustatud haldusaktide tühistamise taotlemisel haldusaktidest

teada saamisest mõistliku aja jooksul oleksid kaebuse esitajad saanud kaitsta oma õigust

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele võimalikult endistes piirides. Tähtsust omab asjaolu, et

ostu-müügi leping Eesti Vabariigi ja IBGM vahel vaidlusaluse maa erastamiseks sõlmiti alles

11.01.2000. Ringkonnakohtu hinnangul pidi kahju vältimise võimalus vaidlustatud haldusaktide

tühistamiseks kaebuse esitamise läbi olema ka kaebuse esitajatele arusaadav. Seda kinnitab asjaolu, et

enne halduskohtusse pöördumist taotles kaebuse esitajate esindaja 1999. aasta septembris Harju

maavanemalt järelevalve teostamist AS-le IBGM õigusvastaselt võõrandatud kinnistust maa

erastamise seaduslikkuse kontrollimist. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 27.12.2000

määruses haldusasjas nr II-3/495/2000 on ka tuvastatud, et hiljemalt 29. septembril 1999 oli kaebuse

esitajate esindaja teadlik asjaolust, et riigi omandisse jäetud maaüksus Jõelähtme vallas on kantud

kinnistusraamatusse registriosas nr 202 ning tema pöördumine kinnistustoimikuga tutvumiseks

näitab, et esindaja oli teadvustanud maa riigi omandisse jätmise aluseks olevate haldusaktide

vaidlustamise vajaduse.

Ringkonnakohus leidis, et kuna kahju hüvitamise nõue jääb eeltoodud põhjusel rahuldamata, ei ole

vajalik anda hinnangut protsessiosaliste ülejäänud väidetele, mis käsitlevad kahju hüvitamise

koosseisu muid elemente.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu otsuse lõppjäreldusega kaebuse rahuldamata jätmisel, kuid

tõlgendas halduskohtule esitatud kaebust erinevalt ja ei nõustunud ka kõigi halduskohtu

seisukohtadega, mistõttu muutis halduskohtu otsuse põhjendusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. S. Miti, T. Tüve, O. Tüve ja Ü. Tüve kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu

otsus, teha uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega rahuldada täielikult esitatud kaebused.

Kassatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt:

1. Tallinna Ringkonnakohus on vaidluse lahendamisel vääralt kohaldanud Riigivastutuse seaduse § 7

lg-t l. Ringkonnakohtu otsuses viidatakse Riigivastutuse seaduse §-s 7 lg. l sisalduvale põhimõttele,

mille kohaselt kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades

õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse. Ringkonnakohus viitab

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel põhiargumendina samuti TsK §-le 462, mis sätestas

kannatanu süü arvestamise kahju tekkimisel või suurenemisel. Kannatanu peab kasutama kõiki

õiguslikke vahendeid kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks. Avaliku võimu teostamisel tekkinud

kahju puhul tähendab see kohustust vaidlustada kahju tekitav haldusakt või toiming.

Ringkonnakohus on jätnud vaidluse läbivaatamisel ja lahendamisel kohaldamata Põhiseaduse §-s 25

sätestatud põhimõtte, mis tagab õiguse saada õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahju

eest hüvitist. Kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekitatud.

RvastS § 7 lg. l kohaselt kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist.

Ringkonnakohus leiab, et halduskaebuse esitajad olid hiljemalt 1999. a septembris teadlikud

vaidlustatud haldusaktidest ning kaebuse esitajad on seega ilma mõjuvate põhjusteta mööda lasknud

haldusaktide tühistamiseks halduskohtusse pöördumise tähtaja. Ringkonnakohus leiab, et

vaidlustatud haldusaktide tühistamise taotlemisel haldusaktidest teada saamisest mõistliku aja jooksul

oleksid kaebuse esitajad saanud kaitsta oma õigust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele

võimalikult endistes piirides. Ringkonnakohtu hinnangul omab tähendust asjaolu, et ostu-

müügileping Eesti Vabariigi ja IBGM vahel sõlmiti maa erastamiseks alles 11.01.2000.

Kaebuse esitajatel puudus 1999. a septembris võimalus ära hoida kahju tekkimist, mis seisnes maa

mittetagastamises. Seda põhjusel, et katastriüksuse kohta avatud Tallinna Kinnistusameti Harju

Kinnistusjaoskonna registriosast nr 202 "Jägala-Jõesuu puhke- ja spordikompleks" kolmandas jaos

"Koormatised ja kitsendused" on kande nr 2 all sisse kantud - hoonestusõigus kestvusega 99 aastat

alates sissekandmise päevast AS IBGM kasuks, 17.01.1995. ja samas jaos kande nr 3 all on sisse

kantud - ostueesõigus AS IBGM kasuks 17. jaanuaril 1995.

Eelnimetatud kinnistusraamatu kannete tõttu, mis 1999. a septembris sisaldusid samasugustena Harju

Kinnistusjaoskonna hoonestusõiguse kinnistusregistriosas nr 263, ei olnud kaebuse esitajatel enam

võimalik reaalselt tagasi saada ca 10 hektarit nende õigus-eellastelt õigusvastaselt võõrandatud maast.

Kaebuse esitajatel oleks reaalselt olnud võimalus 1999. aasta septembris kogu maad tagasi saada

ainult juhtumil, kui kinnistusraamatusse (sel hetkel oli maa kinnistatud Eesti Vabariigi nimele ja

koormatud piiratud asjaõigustega - nii 99-aastase hoonestusõigusega kui ka ostu-eesõigusega IBGM

kasuks) ei oleks olnud sisse kantud piiratud asjaõigusi. Kinnistusraamatu seaduse üldpõhimõtete ja

§ 72 lg 2 mõttes polnuks võimalik endise olukorra õiguslik taastamine, mis võimaldanuks õigustatud

subjektidel maa tagasi saada täies ulatuses.

Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast on oluline, et RvastS jõustus alles 2002. aasta

1. jaanuaril. Kaebuse esitajad ei saanud 1999.a. sügisel ning 2000.a. alguses oma tegevuses juhinduda

RVastS §-s 7 sisalduvast ja ringkonnakohtu poolt viidatud põhimõttest. HKMS jõustus 1. jaanuaril

2000, muuhulgas jõustus alates 1. jaanuarist 2000 HKMS § 6 lg 3 p 2, mille kohaselt nähti ette

võimalus, et halduskaebusega võib taotleda õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist.

Kuni 1. jaanuarini 2000 kehtinud HKMS ei näinud ette võimalust taotleda halduskohtus õigusvastase

haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamist.

2. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud ka TsK § 462. TsK § 462 reguleerib juhtumeid, millal

kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Sõltuvalt kannatanu

süü astmest (hinnata tuli ka kahjutekitaja süü korral viimase süü astet) tuli hüvitise suurust, kui

seadus ei näe ette teisiti, vähendada või keelduda hüvisest kahju eest.

Kannatanute süü küsimuse hindamisel on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, et kassaatorid on süüdi

selles, et nad pöördusid 19.09.1999 Harju maavanema poole teenistusliku järelevalve alustamiseks

vaidlusaluses küsimuses, selle asemel, et pöörduda halduskohtusse. Kassaatorid pöördusid

maavanema poole selleks, et see aitaks neid õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel.

Kassaatorid leiavad, et vaidlusaluse maa ostueesõigusega erastamisel Eesti Vabariigi erinevate

organite (Vabariigi Valitsus, Harju maavanem ja Jõelähtme Vallavalitsus) tegevuses, s.o nii

toimingutes kui haldusaktide andmises tsiviilõigusliku süü tuvastamata jätmisel ei olnud kohtul

õigust kohaldada TsK § 462 ega asuda seisukohale, et maa tagastamata jätmises on süüdi kassaatorid

ise. Kassaatorid ei ole nõus ringkonnakohtuga selles osas, mis puudutab hinnangute andmata jätmist

kahju hüvitamise koosseisu muudele elementidele.

7. Jõelähtme Vallavalitsuse kirjalikus vastuses ei nõustuta kassatsioonkaebusega ja vaieldakse

sellele vastu.

8. Harju maavanema (vastustaja - Eesti Vabariik) kirjalikus vastuses leitakse, et kassatsioonkaebus

ei ole põhjendatud. Vaidlustatud haldusaktidega ei ole otsustatud kaebuse esitajatele maa

tagastamisega/mittetagastamisega seotud küsimusi, seega ei saa olla põhjuslikku seost nende

haldusaktide ja kaebuse esitajatele tekitatud kahju vahel. Olukorras, kus ei ole teada, kas ja millises

ulatuses maa tagastatakse või jäetakse tagastamata, ei ole otstarbekas kindlaks määrata nende aktide

vastavust seadusele. Ühtlasi märgitakse, et Harju maavanem ei ole Harju Maakonna Valitsuse

õigusjärglane ja ka Jõelähtme Vallavalitsus ei ole Jõelähtme Küla RSN õigusjärglane. Rõhutatakse, et

maa riigi omandisse jätmisel on järgitud Vabariigi Valitsuse 20. juuni 1994. a määrusega nr 228

kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korda".

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu halduskolleegium käsitleb käesolevas otsuses kaebuses esitatud taotlustest vaid seda

taotlust, milles nõutakse õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju (ca 10 ha maa tagastamata

jätmine) hüvitamist, sest kassatsioonkaebus on esitatud vaid selle kohta.

10. Kassaatorid leiavad, et Tallinna Ringkonnakohus on kahju hüvitamise taotluse lahendamisel

kohaldanud vääralt Riigivastutuse seaduse § 7 lg-t 1 ja Tsiviilkoodeksi § 462 ning tsiviilõigusliku süü

tuvastamata jätmisel ei olnud alust kohaldada TsK § 462. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu

järeldusega, et maa tagastamata jätmises on kassaatorid ise süüdi.

11. S. Mitt, O. Tüvi, T. Tüvi ja Ü. Tüvi tunnistati Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 26. jaanuari

1994. a otsusega nr 2421 õigustatud subjektideks Harjumaal Jõelähtme vallas asuva maaüksuse

Roosimäe nr A-86 suhtes, igaüks 1/4 maa osas. Sellest maast on nimetatud subjektidele Jõelähtme

Vallavalitsuse 12. märtsi 2002. a korralduse nr 106 kohaselt tagastatud 12,55 ha (p 1) ja jäetud

tagastamata 9,57 ha, mis kuulub kompenseerimisele (p 2) (ringkonnakohtu tl 81).

12. MRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele

õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse.

Vabariigi Valitsuse 20. juuni 1994. a määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise

korra" p-s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt

seoses selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja

kompenseerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt.

Seega tõi Vabariigi Valitsuse 5. juuli 1994. a korraldus nr 509-k, millega otsustati jätta maa riigi

omandisse, kaasa maa tagastamata jätmise õigustatud subjektidele. Maa (kinnisasi) koormati

22. detsembril 1994. a hoonestusõigusega AS IBGM kasuks ja erastati talle 1998. aastal. Asja

materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest Maareformi

seaduses sätestatud alustest.

13. Käesolev kaebus kahju hüvitamiseks esitati halduskohtule 28. jaanuaril 2000. Riigivastutuse

seaduse, mis sätestab avaliku võimu rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud

õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra (§ 1 lg 1), jõustus

1. jaanuaril 2002. Kuni selle ajani lähtuti avaliku võimu tekitatud kahju hüvitamisel Tsiviilkoodeksi

41. peatükis (kahju tekitamisest tulenevad kohustised) sätestatust. TsK § 462 lg 1 alusel oli võimalik

võtta arvesse kannatanu enda süüd nii temale kahju tekitamises kui ka tekitatud kahju suurendamises.

Kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt

kannatanu süü astmest (kahjutekitaja süü korral aga sõltuvalt tema süü astmest) tuli hüvitise suurust

vähendada või keelduda hüvitisest.

14. Ka Riigivastutuse seadusega kehtestati kahju hüvitamise piirangud. Riigivastutuse seaduse § 7

lõike 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus

suhtes rikkunud (s.o kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud

võimalik vältida ega ole võimalik seda kõrvaldada sama seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil

õiguste kaitsmise või taastamisega.

Riigikohtu halduskolleegium andis 20. juuni 2003. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-03 p-s 12 (RT

III 2003, 24, 239) tõlgenduse, mille kohaselt "Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et

kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju

põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse." Sellest tõlgendusest tulenevalt peab kannatanu

õigeaegselt vaidlustama kahju tekitava haldusakti või toimingu. Riigikohtu

halduskolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02 p-s 19 (RT III 2002, 12, 124)

leiti, et RVS § 7 lg-s 1 sätestatud põhimõte on kahju hüvitamise üldise põhimõttena kohaldatav ka

enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju puhul. 11. märtsi 2004. a otsuses haldusasjas

nr 3-3-1-8-04 p-s 10 (RT III 2004, 9, 100) leiti, et RVS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise

nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või

halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks

või toimingu sooritamiseks.

15. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et isik võib täita RVS § 7 lg-st 1 tulenevat kahju tekkimise

ärahoidmise nõuet mitte üksnes vaide- ja kohtumenetluses, vaid ka muude kohaste

õiguskaitseabinõude kasutamise teel.

Kohtud on tuvastanud, et kaebuse esitajad said vaidlustatud haldusaktidest teada septembris 1999.

Pärast aktidest teadasaamist pöördusid kaebuse esitajad 9. septembril 1999 kirjalikult Harju

maavanema poole, paludes tal alustada järelevalvet maa AS-le IBGM erastamise seaduslikkuse üle

(halduskohtu toimik I lk-d 50-53).

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et kaebuse esitajad püüdsid kahju tekkimist ära hoida, taotledes

maavanemalt järelevalve teostamist maa erastamise seaduslikkuse üle. Asjaolu, et maavanem ei saa

teostada järelevalvet Vabariigi Valitsuse aktide üle, millega maa jäeti riigi omandisse, ei oma

käesoleval juhul otsustavat tähendust. Maavanem on kohustatud juhul, kui küsimuse lahendamine ei

kuulu tema pädevusse, teatama taotlejale, milline organ on pädev küsimust lahendama või saatma

taotluse pädevale organile menetlemiseks. Käesoleval juhul on maavanem lahendanud taotluse

sisuliselt, kontrollinud asjaolusid ja tuvastanud maa erastamise õigusvastasuse puudumise. Selles

asjas saab kaebuse esitajate tegevust oma õiguste kaitsmisel lugeda piisavaks RVS § 7 lg-st 1

tuleneva nõude täitmisel.

16. Riigikohtu halduskolleegium peab vajalikuks rõhutada, et kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse

haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele.

Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet

teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning

muud asjakohast teavet. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et kohaliku omavalitsuse või

riigiasutuse poolt õigustatud subjektidele antud teave õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise menetluse kohta oli ebatäielik või puudus hoopiski. Oluline eksimine hea halduse

põhimõtete vastu on üheks asjaoluks, mida tuleb arvestada, kui hinnatakse, kas isik on täitnud kahju

tekkimise ärahoidmise nõuet piisavalt.

17. Eeltoodud põhjustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused

tuleb tühistada ning saata asi Tallinna Halduskohtule kahju hüvitamise taotluse menetlemiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann