3-2-1-131-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-131-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. november 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed H. Jõks ja T. Tampuu

Kohtuasi

OÜ Jõe Motell (pankrotis) hagi AS-i ERGO Kindlustus vastu

kindlustushüvitise ja viivise väljamõistmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. mai 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/587/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Jõe Motell (pankrotis) kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. oktoober 2004. a

Istungil osalenud isikud

Kassaatori lepinguline esindaja vandeadvokaat Aare-Heino Raig

ja vastustaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman.

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. mai

2004. a otsus osas, millega jäeti AS-lt ERGO Kindlustus viivis

välja mõistmata, ja saata asi samale kohtule uueks

läbivaatamiseks. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Jõe Motell esitas 6. detsembril 2001. a hagi ja palus AS-lt ERGO Kindlustus välja mõista

kindlustushüvitise summas 4 948 805 krooni ning viivise summas 510 473 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 17. märtsil 1998. a varakindlustuslepingu (kindlustuspoliis

nr 099164) ajavahemikuks 18. märtsist 1998. a 17. märtsini 1999. a. Poliisil on märge, et

kindlustuslepingu lahutamatuteks osadeks on riski hindamise küsimustik nr 099164, kindlustus-

pakkumine E 81703/2, varakindlustuse tingimused V 101*1997/1, V 104*1997, V 110*1997 ja

kindlustatava vara nimekiri. Kindlustuspoliisi järgi kindlustati muu hulgas tuleriski vastu Vigala

vallas Päärdu külas asuv OÜ Jõe Motell hoone, inventar ja kaup; kindlustussummaks lepiti kokku 6

250 000 krooni; kindlustusvõtja omavastutuseks 10 000 krooni.

16. aprillil 1998. a toimus kindlustusobjektil tulekahju. Kriminaalasja nr 98670157 materjalide

kohaselt oli tulekahju põhjuseks süütamine. Samal päeval esitas hageja kostjale avalduse

kindlustushüvitise saamiseks. Kindlustusandja vähendas 15. juuni 1998. a otsusega nr 80632144

kindlustushüvitise väljamaksmist 100% võrra, s.t otsustas jätta hüvitise maksmata seoses

hagejapoolse riski suurendamisega kindlustusobjektil ning sellest kostjale teatamata jätmisega.

Tulekahjus hävisid täielikult kindlustatud hoone, inventar ja kaup ning kostjal puudus õiguslik alus

hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks või hüvitise vähendamiseks. Hageja ei ole esitanud kostjale

ebaõigeid andmeid ega suurendanud riskiastet ilma kostja nõusolekuta. Elektri väljalülitamine

kindlustatud hoones ei ole hinnatav riskiastme suurendamisena, kuna hagejal ei olnud kohustust

tagada objektil pidev elektrienergiaga varustatus. Samuti ei pidanud objektil olema ööpäevaringselt

töötajaid ega valvet. Hageja vaidlustas riskihindamise küsimustiku, mille kostja esitas kohtule

kindlustuslepingu lisana, kuna selle number ei ühti kindlustuslepingus viidatud lepingu lisa numbriga.

Tekkinud kahju suuruseks hindas hageja kokku 4 958 805 krooni (hoone hävimisest 4 718 805

krooni, inventari hävimisest 200 000 krooni ja kauba hävimisest 40 000 krooni), millest hageja palus

pärast 10 000 krooni suuruse omavastutuse mahaarvamist välja mõista 4 948 805 krooni. Ühtlasi

palus hageja tsiviilkoodeksi (TsK) §-de 230 ja 231 alusel kostjalt välja mõista viivise summas 510

473 krooni. Kuna kostja ei ole maksnud hagejale kindlustushüvitist, siis sattus ta hüvitise

maksmisega viivitusse kahe nädala möödumisel hüvitamisotsuse tegemisest.

Menetluse käigus muutis hageja nõude suurust ja palus kostjalt välja mõista hoonekahju hüvitamiseks

3 778 000 krooni, lammutus- ja koristuskulude hüvitamiseks 232 000 krooni, inventari hävimise

hüvitamiseks 200 000 krooni, kauba hävimise hüvitamiseks 40 000 krooni " kokku 4 240 000 krooni,

ning viivist 547 134 krooni. 8. detsembril 2003. a suurendas hageja viivisenõuet 692 456 kroonini ja

lõplikuks nõudeks jäi 4 932 456 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et kindlustusandjal oli kindlustuslepingust tulenev õigus

vähendada hüvitist kuni väljamaksmisest keeldumiseni, kuna hageja oli lepingu sõlmimisel andnud

ebaõiget informatsiooni. Kostja tahe oli kindlustada riske objektil, kus töötati ööpäevaringselt.

Tulekahju toimumise ajal oli kindlustusobjekt valveta ja elektrita. Hageja ei informeerinud kostjat

neist muudatustest, suurendades kostja teadmata ja nõusolekuta kindlustusobjektil oluliselt

kindlustusriski.

Kostja arvates on kindlustatud hoone taastamisväärtuseks 2 155 175 krooni, inventari ja kauba

hävimine on tõendamata ning lammutus- ja koristustöid ei pea hüvitama, kuna hageja ei ole

tõendanud tegelikke kulusid. Tsiviilkoodeksi sätteid viivise kohta ei tule kohaldada.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 29. jaanuari 2004. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 493 245 krooni hoone, inventari ja kauba hävimisest tuleneva kahju hüvitamiseks.

Lammutus- ja koristustööde osas esitatud nõude summas 232 000 krooni ja viivisenõude summas 692

456 krooni jättis kohus rahuldamata. Kohtukulud jäid poolte kanda.

Linnakohus tuvastas, et poolte vahel oli sõlmitud kindlustusleping nr 099164 ja selles, et 16. aprillil

1998. a toimus kindlustusobjektil kindlustusjuhtumina käsitatav tulekahju. Pooled vaidlesid selle üle,

millistel tingimuselt kindlustusleping sõlmiti ning kas hageja on lepingutingimusi rikkunud.

Kohus tuvastas, et kindlustusleping sõlmiti 16. aprillil 1998. a, mil kirjutati alla kindlustuspoliis.

Lepingu sõlmimisel koostati vaid üks riskihindamise küsimustik, mis on tõendina kohtule ka esitatud.

Kuna lepingu sõlmimisel valmistati ette mitu poliisi, s.o nr-d 099162, 099163 ja 099164, millest alla

kirjutati poliis nr 099164, on sellest tingitud ka numbriparandus küsimustikul. Tõendamata on hageja

väide, et uue poliisi koostamisega koostati ka uus küsimustik. Seega tuleb esitatud riskihindamise

küsimustik lugeda kindlustuslepingu lahutamatuks osaks.

Eelneva alusel leidis kohus, et hageja on rikkunud lepingu tingimusi ja oluliselt suurendanud

kindlustatud riske, s.h ka tuleriski. Riskihindamise küsimustikuga on tõendatud, et kindlustataval

objektil oli lepingu sõlmimise ajal neljas vahetuses tööre"iim ja igas vahetuses pidi olema valvur.

Vaidlust ei ole selles, et kindlustatud hoones lülitati elekter välja 14. aprillil 1998. a ja sellest ajast jäi

objekt ka valveta. Kohus leidis, et hageja oleks pidanud säilitama valve ka pärast elektri

väljalülitamist, sest valve olemasolul oleks tulekahju tekkimise risk olnud tunduvalt väiksem ning

võimalused tule levimise tõkestamiseks ja tagajärgede ärahoidmiseks suuremad.

Kohus leidis, et hageja rikkus varakindlustuse tingimuste p 17, mille kohaselt on kindlustusvõtja

kohustatud kindlustusperioodi jooksul hoiduma riskiastme suurendamisest ilma kindlustusandja

nõusolekuta; riski suurendamisest teada saamisel teatama sellest koheselt kindlustusandjale; samuti

teatama kindlustusandjale olulistest muudatustest ettevõtte tegevuses ning kõrvaldama riskiastet

suurendavad tegurid, kooskõlastades vastavad meetmed vajadusel kindlustusandjaga. Ettevõtte

majandustegevuse lõpetamine kindlustatud objektil on käsitatav olulise muudatusena, millest

pidanuks hageja kindlustusvõtjat koheselt informeerima.

Kindlustushüvitise suuruse osas leidis linnakohus, et selle määramise aluseks on kindlustusjuhtumi

tagajärjel tekkinud varakahju olemasolu ja selle suurus. Kohus võttis objekti taastamisväärtuse

leidmisel aluseks ekspert A. Tammiku arvamuse, mille kohaselt hävis hoone tulekahjus 89,5%

ulatuses ning hoone taastamisväärtuseks oli enne tulekahju toimumise aega 2 155 175 krooni; samuti

OÜ EKE Nora kalkulatsiooni, mille kohaselt on motellihoone eeldatav ehitusmaksumus 2 938 060

krooni (3 133 790 krooni miinus lammutustööde maksumus 195 730 krooni). Kohus ei arvestanud

ekspertide L. Sõmeri ja T. Rattasepa arvamusega, kuna nende arvamuses on jäetud kohtu küsimusele

vastamata. Eelneva põhjal leidis kohus, et hoone osas on tulekahju tagajärjel tekkinud varakahju 2

546 617 krooni 50 senti.

Tules hävinud inventariga tekkinud varakahju osas leidis kohus, et hageja ei ole esitanud tõendeid,

mis vaieldamatult kajastaksid kindlustatud inventari olemasolu hoones tulekahju toimumise ajal.

Samuti on tõendamata selle maksumus vahetult enne tulekahju. Sellest tulenevalt jagas kohus

inventari kahju nõude tõendamatuse riski poolte vahel võrdselt ning leidis, et hageja kahju inventari

hävimisest tuleb hinnata 100 000 kroonile.

Hageja nõude kauba hävimisest tekkinud varakahju hüvitamiseks rahuldas kohus osaliselt. Kauba

hävimisest tekkinud kahju osas jättis kohus nõude tõendamatuse riski hageja kanda. Kuna

motellikompleksis lõppes tavapärane majandustegevus 14. aprillil 1998. a, on tõepärane, et kauba

jääk oli tulekahju toimumise ajaks lepingu sõlmimise ajaga võrreldes oluliselt vähenenud. Sellest

tulenevalt määras kohus kauba jäägi hinnanguliseks väärtuseks 10 000 krooni.

Kohus jättis hageja nõude lammutus- ja koristustööde tegemisest tingitud kahju hüvitamiseks

summas 232 000 krooni rahuldamata tõendamatuse tõttu. Varakindlustuse tingimuste p 5.6 järgi

hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumijärgsed koristus-, kaitse- ja esemete ümberpaigutamis-

kulutused. Seega arvestatakse hüvitis kulupõhiselt. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid,

et ta oleks motellikompleksis lammutus- ja koristustöid teinud.

Kokku on tulekahju tagajärjel hagejal tekkinud varakahju kogusummas 2 415 332 krooni 60 senti.

Varakindlustuse tingimuste p 23.4 järgi arvatakse kindlustushüvitisest maha kindlustusvõtja

omavastutus, s.o käesolevas vaidluses 10 000 krooni. Seega oleks hüvitise arvestuslikuks suuruseks 2

405 332 krooni 60 senti. Varakindlustuse tingimuste p-de 25.3 ja 25.10 kohaselt oli kindlustusandjal

õigus kindlustushüvitist vähendada, kuna hageja on kindlustuslepingut rikkunud määral, mis tõi kaasa

riskiastme suurenemise, mis mõjutas kindlustusjuhtumi toimumist ja kahju suurust. Kohus leidis, et

kindlustushüvitise vähendamine on põhjendatud 80% ulatuses. Seega on hagejal õigus hüvitisele

summas 481 066 krooni 52 senti.

Viivisenõude osas leidis kohus, et hageja nõue ei ole põhjendatud. Kindlustusjuhtumi saabumisel

makstakse hüvitis välja juhul, kui selleks on täidetud seadusest ja kindlustuslepingust tulenevad

eeldused. Varakindlustuse tingimuste p 24 järgi makstakse kindlustushüvitis välja kahe nädala

jooksul, alates kõigi kahju tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemist võimaldavate dokumentide

esitamisest. Hageja ei ole kohtueelses menetluses esitanud kindlustusandjale kõiki kahju

tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemiseks vajalikke dokumente. Varakahju suuruse

kindlakstegemiseks on tõendeid kogutud alles kohtumenetluses ning kahju suurus on kindlaks tehtud

kohtuotsusega. Kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 227 järgi vastutab võlgnik kohustuse mittekohase

täitmise eest ainult süü olemasolul. Kohus leiab, et olukorras, kus kahju suuruse kindlakstegemist

võimaldavaid dokumente kostja kasutuses ei olnud, ei ole alust hinnata kostja viivitust süüliseks,

mistõttu viivisenõue tuleb jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsuse tühistada rahuldamata jäetud osas ja

teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole õiget riskihindamise küsimustikku kohtule esitatud ja ilma

numbrita küsimustik ei ole kindlustuspoliisis viidatud küsimustik nr 099164. Seega ei ole see ka

lepingu lahutamatu osa. Kindlustusleping oli sõlmitud ilma ööpäevaringse tööaja ja valve olemasolu

tingimuseta. 17. veebruaril 1998. a koostatud numbrita riskihindamise küsimustik ja esimene

kindlustuspakkumine nr E82502/5 kaotasid kehtivuse koos 17. märtsil 1998. a koostatud ja

allkirjastatud uue küsimustiku ja teise pakkumisega nr E81703/2, mille põhjal vormistati leping

nr 099164 ning mis on lepingu lahutamatuteks osadeks. Juurdekirjutatud numbritega küsimustiku

koopiad, mille kostja esitas kohtule, on erinevate koopiate redigeeritud koopiad. Kohus jättis tõendina

arvesse võtmata G. Lepa ütlused selle kohta, et J. Teesalu soovis kindlustuslepingusse teha muudatusi

ja võtta sellest välja ööpäevaringse valve nõude. Kohus märkis, et kostja tegi enne kindlustuslepingu

sõlmimist kaks pakkumist, kuid samas jättis need dokumentaalsed tõendid analüüsimata ja

hindamata. Kohus jättis andmata hinnangu selle teise pakkumise sisu erinevustele, võrreldes esimese

pakkumise tingimustega, eelkõige ööpäevase tööre"iimi ja ööpäevase valve olemasolu nõude

puudumisele. Kuna just teine pakkumine allkirjastati 17. märtsil 1998. a, siis ei ole alust seostada

sõlmitud lepingut kuu aega varem täidetud riskihindamise küsimustikuga. Kindlustuspoliisi

lahutamatuks osaks saab lugeda vaid poliisiga samal päeval vormistatud ja allkirjastatud

kindlustuspakkumist nr E81703/2, milles ei ole nõutud füüsilise valve olemasolu võrreldes

25. veebruari 1998. a pakkumisega.

Hageja ei ole kindlustuslepingu tingimusi rikkunud. Kindlustuslepingus kokkulepitud riski mõjutavad

asjaolud ei muutunud ja hageja ei ole riskiastet suurendanud. Elektrikatkestus ei tõsta tuleriski astet,

elektri puudumisest kindlustusandja teavitamine ei olnud hageja lepinguline kohustus. Kohtu

järeldus, et elektri väljalülitamisega ning hoone valveta jätmisega suurendas hageja oluliselt tuleriski,

on vastuolus kindlustustingimuste p-ga 4.3. Hagejal ei olnud kohustust töötada mingitel kindlatel

kellaaegadel või päevadel.

Kohtu tuvastatud kahju suurus ei tulene tõenditest ja on põhjendamatu. Kohus on alusetult arvestanud

ekspert A. Tammiku arvamust, kuid jätnud tõenditena kõrvale ekspertide L. Sõmeri ja T. Rattasepa

arvamused. A. Tammik ei esitanud arvutusi, millistest materjalide, tööde, mehhanismide hindadest ja

muudest kuludest taastamismaksumus koosneb. Ülaltoodu teeb võimatuks arvude õigsuse ja

täielikkuse kontrollimise ning arvamuse tõendina hindamise. Kohtu järeldus, et eksperdid L. Sõmer ja

T. Rattasepp kasutasid taastamisväärtuse määramiseks 2002. a ehitushindasid ning jätsid seega

vastamata kohtu küsimusele taastamisväärtusest kahjujuhtumi toimumise ajal, on vastuolus L. Sõmeri

ja T. Rattasepa ekspertarvamusega. Eksperdid märkisid oma arvamuses, et lähtuvad 2002. a

hindadest, kuna antud asukohas ehitushinnad hankekorras töödele perioodil 1998. a " 2002. a ei ole

märkimisväärselt muutunud. Ainuüksi asjaolu, et eksperdid L. Sõmer ja T. Rattasepp ei jaganud

konkreetse objekti osas 2002. a ehitushindasid üldise ehitushinna koondindeksi muutusega 1,156 ning

A. Tammik seda tegi, ei anna alust väiteks, et eksperdid ei vastanud kohtu küsimusele.

Kohtu järeldus tulekahjujärgselt säilinud hooneosade kasutuskõlblikkuse kohta ei ole põhjendatud

ega tugine tuvastatud asjaoludele. Eksperdid L. Sõmer ja T. Rattasepp leidsid, et hoone ükski

konstruktsioonelement ei ole ehitise taastamiseks kasutatav.

Kohus jättis ebaõigesti välja mõistmata koristuskulude maksumuse. Kindlustustingimustes ei ole

hüvitise saamiseks tingimust kulutuste eelneva kandmise kohta.

Kohtu järeldus inventari hävimisest põhjustatud kahju tõendamatuse kohta on alusetu. Tunnistaja

G. Lepa ütluste kohaselt viis ta enne tulekahju hoonest ära muusikakeskuse ja kõlarid, mis ei olnud

kindlustatud.

Viivise osas on kohtuotsus vastuolus TsK § 230 lg-ga l ja § 231 lg-ga 1 ning kindlustuslepingu

tingimustega. Kahju suuruse kindlakstegemine on kindlustusandja kohustus ja selle täitmata jätmine

on kostja süü. Hageja ei jätnud kostjale esitamata ühtki tema käsutuses olevat dokumenti.

5. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse ja palus linnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi

rahuldati ning teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata.

Kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4, kuna ei

põhjendanud, miks tuleb kindlustushüvitis 20% ulatuses välja mõista.

Kindlustusrisk võib suureneda kindlustusvõtjast sõltuvatel asjaoludel ja temast sõltumatutel

asjaoludel. Mõlemal juhul on kindlustusvõtjal kohustus sellest kindlustusandjat teavitada ja teha kõik

võimalik, et vähendada kindlustusriski. Juhul, kui kindlustusrisk suureneb kindlustusvõtjast sõltuvatel

asjaoludel ja ta ei teata sellest kindlustusandjale, on kindlustusvõtja rikkunud kahte olulist kohustust.

Selliste oluliste rikkumiste korral peab kindlustusvõtja arvestama sellega, et kahjujuhtumi korral jääb

ta ilma õigusest kindlustushüvitisele.

Kohtule esitatud tõendid annavad aluse väita, et kui hageja ei oleks lepingut rikkunud, siis ei oleks

risk realiseerunud. Hoone süütamine sai võimalikuks seetõttu, et hoone oli maha jäetud ja täielikult

järelvalveta. Kindlustatud hoonet valveta jättes suurendas hageja riskiastet, mis oli keelatud

tingimuste p-ga 17.1. Hoone elektrivarustuse katkestamine on riski suurendav asjaolu, millest hageja

oleks pidanud kostjat teavitama tingimuste p 17.3 järgi. Hageja pole informeerinud kostjat ka motellis

majandustegevuse lakkamisest ega hoone valveta jätmisest. Lisaks eeltoodule rikkus hageja

kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olevat riskihindamise küsimustikus antud kinnitust, mille

kohaselt on objektil tööaeg 24 tundi ja objektil on igas töövahetuses valvur. Elektrikatkestusel,

hoones majandustegevuse lõpetamisel ja hoone valveta jätmisel on otsene seos tulekahjuga. Seega oli

kostjal õigus vähendada kindlustushüvitist 100% kindlustustingimuste p-de 25.3 ja 25.10 alusel.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. mai 2004. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse ning vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtukulud jäeti poolte kanda.

7. Ringkonnakohus leidis, et ekslik on hageja väide, mille kohaselt kohtule esitatud küsimustik ei ole

sama dokument, mida pooled olid käsitanud sõlmitud kindlustuslepingu osana. Asjas kogutud

tõenditest tuleneb, et kindlustuslepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus koostati üks

riskihindamise küsimustik, mille pooled allkirjastasid 18. veebruaril 1998. a. Kindlustuslepingu

sõlmimisel koostati kaks kindlustuspakkumist: 25. veebruaril 1998. a ja 17. märtsil 1998. a. Mõlemas

pakkumises on viidatud 18. veebruaril 1998. a koostatud tellimusele (riskihindamise küsimustikule).

Kuna ka hilisemas kindlustuspakkumises on viidatud 18. veebruaril 1998. a koostatud riskihindamise

küsimustikule, ei ole millegagi kinnitust leidnud apellandi väide veel muude dokumentide koostamise

kohta lepingu sõlmimisel. Pooled sõlmisid ühe kindlustulepingu, mille sõlmimist tõendas poliis

nr 099164. Riskihindamise küsimustiku number 099162 on ümber kirjutatud numbriks 099164, kuna

riskihindamise küsimustik saab numbri täidetava poliisi blanketil oleva numbri järgi. Tõendatud on,

et poliisil tuli muuta kindlustussummasid, mistõttu täideti uus poliis numbriga 099164. Seejuures ei

koostatud uut küsimustikku. Apellandi väited dokumenti võltsituse kohta on paljasõnalised.

Linnakohus on tõendeid hinnates teinud asjas ainuõige järelduse, et tegelikult koostati vaid üks

riskihindamise küsimustik, millise kostja kohtule ka esitas, ning see oli kindlustuslepingu osaks ja

pooltele siduv.

8. Linnaohus on õigesti tuvastanud, et hageja kindlustusvõtjana oli rikkunud kindlustuslepingut.

Hagejal oli kohustus teavitada kindlustusandjat koheselt riski suurenemisest ja olulistest muudatustest

ettevõtte tegevuses. Vaidlust ei olnud selles, et Eesti Energia oli 14. aprillil 1998. a elektrivõla tõttu

lülitanud kindlustusobjektil elektri välja. Seoses sellega ei olnud võimalik hoonet kasutada ja

majandustegevus motellis lõpetati, töötajad lahkusid ning valve puudus. Tunnistaja G. Lepa ütlustel

viidi hoonest ära ka väärtuslikumad esemed. Linnakohus tuvastas õigesti, et hageja suurendas oma

tegevusega kindlustusriski ega võtnud midagi ette, hoidmaks objektil valve säilitamisega riski

vähemalt samal tasemel. Põhjendamatu ja ekslik on kohtuistungil esitatud hageja väide, et tal ei olnud

ajaliselt võimalik teatada kindlustusandjale firma töös tekkinud muudatustest, sest elekter lülitati

hoones välja 14. aprillil 1998. a, tulekahju tekkis aga 16. aprillil 1998. a.

9. Kohus tuvastas õigesti, et kostjal oli õigus kindlustushüvitist vähendada, sest hageja rikkus

kindlustuslepingut. Hoolimata lepingu rikkumisest ja sellega kaasnenud riski suurendamisest ei saa

väita, et hagejapoolse rikkumise puudumisel ei oleks risk saabunud. Tuvastatud asjaolusid kogumis

hinnates on kohtu arvestatud hüvituse väljamõistmine 20% ulatuses põhjendatud. Kohus leidis

õigesti, et ainult kindlustusriski suurendamine ei põhjustanud tulekahju, küll aga soodustas seda.

10. Hagejale tekkinud varalise kahju suuruse tuvastamise osas leiab ringkonnakohus, et linnakohtu

otsus on õige ja seaduslik ning piisavalt põhjendatud. Kohus jättis õigesti ekspert L. Sõmeri ja

T. Rattasepa arvamuse tähelepanuta, kuna eksperdid on hoone taastamisväärtuse määramisel lähtunud

2002. a hindadest. Hoone ei ole säilinud, taastamist tuleks alustada projekteerimisest ja seega saab

taastamisväärtuse määrata hinnanguliselt, lähtudes võrdlusmaterjalidest ja keskmistest hindadest.

11. Kauba ja inventari hävimisest tekkinud kahju suuruse määramise osas nõustus ringkonnakohus

linnakohtu seisukohaga, mille kohaselt hindas linnakohus vastava kahju suuruseks 100 000 krooni.

Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et tules hävis mingeid seadmeid, s.t et hoones oli tulekahju

toimumise ajal kindlustatud inventari mingi osa.

12. Kohtuotsus lammutus- ja koristuskulutuste katteks 232 000 krooni väljamõistmata jätmise osas on

seaduslik. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei pea hageja koristustööde kulutusi

tõendama. Varakindlustuse üldtingimuste p 5.6 kohaselt hüvitab kindlustusandja kindlustusjuhtumi

järgselt koristus-, kaitse- ja esemete ümberpaigutuskulutused. Seega lammutus- ja koristustööde

puhul on kokku lepitud, et hüvitis on kulupõhine. Hageja ei ole tõendanud lammutus- ja

koristuskulutuste kandmist.

13. Viivisenõude rahuldamata jätmise osas on otsus põhjendatud ja seaduslik. Varakindlustuse

tingimuste p 24 järgi makstakse kindlustushüvitis välja kahe nädala jooksul, alates kõigi kahju

tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemist võimaldavate dokumentide esitamist. Kuna kahju suurus

tehti kindlaks kohtumenetluses ja tuvastati kohtuotsusega, ei ole kostja langenud hüvitise maksmata

jätmisega viivitusse ja tema süü puudumisel viivisenõude rahuldamata jätmine oli asjaolusid hinnates

õige ja seaduslik.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Hageja esitas apellatsioonikohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata, ning saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

15. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohus vastanud apellatsioonkaebusele osas, millega

apellant vaidlustas linnakohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise ja seaduse ebaõige kohaldamise

tõttu.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud tõendeid vastavalt TsMS § 95 lg-le 1. Käesoleva vaidluse puhul pidi

kohus esitatud kirjalike ja suuliste tõendite alusel lahendama küsimuse, kas riskihindamise

küsimustik, mille kostja esitas kohtule, on tegelikult 17. märtsil 1998. a sõlmitud

varakindlustuslepingu lahutamatu osa või mitte. Kostja ei ole esitanud kohtule riskihindamise

küsimustikku nr 099164, mis vastavalt kindlustuspoliisile on lepingu lahutamatu osa. Selle asemel on

kostja esitanud taolise küsimustiku ilma numbrita eksemplari ning küsimustiku nr 099162, mis

mõlemad on allkirjastatud 18. veebruaril 1998. a. Kindlustusleping sõlmiti alles 17. märtsil 1998. a,

mil vormistati ka uus riskihindamise küsimustik. Vastavalt poolte kokkuleppele ei sisaldanud see

ööpäevaringse tööaja ning valve tingimust. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta

apellatsioonkaebuses viidatud kirjalikud ja suulised tõendid, mis viitavad sellele, et nimetatud

tingimus jäeti 17. märtsil 1998. a sõlmitud kindlustuslepingust välja. Kohtud ei ole välja selgitanud,

millistel asjaoludel tehti kaks pakkumist lepingu sõlmimiseks ega hinnanud kõiki kindlustuslepingu

sisu puudutavaid tõendeid. Ühtlasi ei ole ringkonnakohus pööranud tähelepanu apellandi väidetele,

mille kohaselt riski mõjutavad asjaolud tegelikult ei muutunud.

Kostja on rikkunud kohustust toimida heas usus, kuna kostja ei ole täitnud tavapärast kindlustusandja

hoolsuskohustust. Vastavalt varakindlustuse tingimuste p-le 4.3 tõendab kindlustuslepingu sõlmimist

kindlustuspoliis, kus fikseeritakse kõik olulised tingimused. Vaidlusaluste tingimuste näol on

tegemist eritingimustega, mille kindlustusandja on kohustatud selgelt vormistama ja tõendama.

Kindlustusandja ei ole seda kohustust täitnud.

Kohus eksis oluliselt protsessiõiguse normide vastu vara kindlustuskahju suuruse tuvastamisel.

Kohus ei ole võtnud seisukohta selles, et linnakohtu poolt aluseks võetud eksperdi A. Tammiku

arvamuses puuduvad arvutused ja vajaliku algandmed, mistõttu ei ole nimetatud arvamus tõendina

arvestatav. Ühtlasi on kohus jätnud hindamata T. Rattasepa tunnistajana antud ütlused selle kohta, et

ehitushinna koondindeksit ei saa kasutada konkreetse objekti hindamisel.

Inventari hävimisega tekkinud kahju on kassaatori arvates tõendatud kahjustatud vara ülevaatuse

aktiga, mistõttu ei ole põhjendatud tõendamatuse riski jagamine ja inventarikahju 50% ulatuses

väljamõistmine.

Lammutus- ja koristuskulude hüvitamise osas on kohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi ja

asunud ekslikult seisukohale, et varakindlustuse tingimuste p 5.6 kohaselt on tegemist kulupõhise

hüvitamisklausliga. Tulenevalt varakindlustuse tingimuste p-st 18.1 on kindlustusandjal

kindlustusjuhtumi tagajärjel kindlustushüvitise maksmise kohustus.

Viiviste väljamõistmata jätmine on põhjendamatu ning vastuolus seadusega. TsK § 230 lg-st 1 ja

§ 321 lg-st 1, samuti varakindlustuse tingimustest tuleneb kindlustusvõtja vääramatu õigus viiviste

saamiseks. Seadusest ei tulene alust, mis vabastaks kindlustusandja kohtuvaidluse ajaks kohustusest

tasuda viiviseid.

16. Kostja kassatsioonkaebust õigeks ei pea ja vaidleb sellele vastu, leides, et ringkonnakohus on

kõiki tõendeid hinnanud objektiivselt ja põhjalikult.

Kassaator väidab paljasõnaliselt, et kindlustuslepingu sõlmimisel koostati kaks riskihindamise

küsimustikku ja kohus oleks pidanud selle tõendatuks lugema. Hageja ei ole oma väidet tõendanud.

Kassaatori käsitlus, mille kohaselt kindlustuspakkumise muutmise tõttu oli hagejal võimalik

kindlustusriski suurendada ilma lepingut rikkumata, on meelevaldne ja eksitav ega ole tegelike

asjaoludega kooskõlas. Kindlustusriski suurendamine tähendab seda, et objektiivselt on muutunud

mingid asjaolud, võrreldes kindlustuslepingu sõlmimise hetke seisuga ja sellest tulenevalt on

suurenenud kindlustusjuhtumi saabumise tõenäosus. Heas usus toimiv isik oleks pidanud mõistma, et

motellist elektri välja lülitamine ja seetõttu motellis töö lakkamine ning motelli valveta jätmine

suurendab oluliselt riskiastet, millest tulnuks kindlustusandjat teavitada. Kui kindlustusvõtja rikub

mõnda kindlustuslepingus toodud kohustust, on kindlustusandjal õigus kohaldada

õiguskaitsevahendeid, s.t vähendada kindlustushüvitist kuni nullini.

Kahju suuruse kindlakstegemisel lähtus kohus selle eksperdi arvamusest, kes oli vastanud kohtu

esitatud küsimusele ning jättis õigesti tähelepanuta L. Sõmeri ja T. Rattasepa arvamused, kuna

T. Rattasepa arvamuse kohaselt ei ole ajavahemikul 1998. a kuni 2002. a toimunud ehitushindade

tõusu, vaatamata ehitushinnaindeksi pidevale tõusule. Inventari hüvitamist nõudes ei ole hageja

tõendanud inventari olemaolu ja maksumust tulekahju eel. Lammutus- ja koristuskulude hüvitamata

jätmine on põhjendatud, kuna tunnistaja G. Lepa ütluste kohaselt kandis nimetatud kulutused kohalik

vald.

Kuna kassaator esitas kahju suurust tõendavad dokumendid alles kohtumenetluses, ei ole viivisenõue

põhjendatud.

17. Kohtuistungil jäid pooled varem kirjalikult esitatud seisukohtade juurde ning esitasid kohtukulude

väljamõistmise taotlused. Kassaator palus vastustajalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud

õigusabikulud summas 38 055 krooni. Vastustaja palus kaebuse rahuldamata jätmisel kassaatorilt

välja mõista kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud summas 17 700 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb protsessiõiguse normi rikkumise tõttu TsMS

§ 363 p 2 alusel tühistada osas, millega jäeti viivised väljamõistmata. Muus osas tuleb jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

19. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on tõendeid igakülgselt hinnates põhjendatult leidnud, et

õiglane kindlustushüvitis on 493 245 krooni. Apellatsioonikohus on tõendite hindamist ja nendest

tehtud järeldusi piisavalt põhjendanud ning kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu

otsuse muutmiseks kindlustushüvitise väljamõistmise osas.

20. Lammutus- ja koristuskulude katteks 232 000 krooni väljamõistmata jätmise osas on

ringkonnakohtu otsus lõppjäreldustes õige. Kolleegium märgib, et lammutus- ja koristustööde

hüvitamiseks peab kindlustusvõtja nimetatud tööde maksumuse tõendama. Kui kindlustusvõtja ei ole

veel lammutus- ja koristustöid teostanud, on võimalik nimetatud tööde maksumust tõendada ka

kalkulatsiooniga. Kui nimetatud tööd on juba tehtud, on kahjuks tegelikult tehtud kulutused, mitte

koristus- ja lammutustööde arvestuslik maksumus. Pooled ei vaidle selle üle, et lammutus- ja

koristustööd on tehtud. Samas ei ole hageja esitanud tõendeid lammutus- ja koristustööde maksumuse

kohta. Seega tuleb nõustuda apellatsioonikohtuga, et selles osas ei saa hüvitist välja mõista.

21. Viivisenõude osas ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu järeldusega, et kostja ei ole sattunud

kohustuse täitmisega viivitusse, sest kahju suurus tehti kindlaks alles kohtumenetluses ning tuvastati

kohtuotsusega, ühtlasi puudus ka kostja süü. Käesolevas vaidluses on tuvastatud, et hageja pöördus

kostja poole kindlustushüvitise väljamaksmise taotlusega. Kostja menetles juhtumit, kuid otsustas

hüvitise vähendada nullini, leides, et hageja on rikkunud kindlustuslepingu tingimusi. Vastavalt

kohtule esitatud varakindlustuse tingimuste p-le 24.2 makstakse kindlustushüvitis kindlustusvõtjale

välja kahe nädala jooksul, alates kõigi kahju tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemiseks vajalike

dokumentide esitamisest. Linnakohus leidis, et hageja ei ole kohtueelses menetluses esitanud

kindlustusandjale kõiki kahju tekkepõhjuste ja suuruse kindlakstegemiseks vajalikke dokumente.

Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on viivisenõude rahuldamata jätmise osas seaduslik ja

põhjendatud. Kohtud ei ole viivisenõuet rahuldamata jättes välja selgitanud, millised dokumendid

jättis kindlustusvõtja kindlustusandjale esitamata, kui ta taotles kindlustushüvitise väljamaksmist.

Seega on kohtud jätnud viivisenõude rahuldamata, jättes välja selgitamata asja lahendamisel tähtsust

omavad asjaolud. Sellega rikkus kohus TsMS § 227 lg-t 1 ja 330 lg 4, mis võis viia asjas ebaõige

otsuse tegemiseni.

22. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus viivisenõude üle otsustades välja selgitama,

millised dokumendid esitati kindlustusandjale kohtumenetluse eel koos kindlustushüvitise

väljamaksmise taotlusega ning kas ja kuidas takistas teatud dokumentide esitamata jätmine

kahjuhüvitise väljamaksmist.

23. Ühtlasi tuleb asja uuel läbivaatamisel arvestada ka TsK §-ga 227, mille kohaselt vastutab isik

kohustise täitmata jätmise eest ainult süü olemasolul. Seejuures tuleb isiku süüd eeldada ning süü

puudumist peab tõendama vastutav isik. Nimetatud küsimuse lahendamisel tuleb kohtul anda hinnang

ka sellele, et kindlustusandja 25. juuni 1998. a otsuse kohaselt ei jätnud kostja kindlustushüvitist välja

maksmata mitte seetõttu, et hageja ei esitanud selleks vajalikke dokumente, mistõttu kindlustusandjal

ei olnud võimalik kahju suurust kindlaks määrata, vaid seetõttu, et kostja leidis, et hageja on rikkunud

kindlustuslepingut, mistõttu tuleb kahjuhüvitist vähendada 100%.

24. Kassaatori ja vastustaja esitatud kohtukulude väljamõistmise taotlused tuleb läbi vaadata asja

sisulisel lahendamisel ringkonnakohtus.

P. Jerofejev, H. Jõks , T. Tampuu