3-2-1-123-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-123-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja P. Jerofejev, liikmed H. Jõks ja J. Luik

Kohtuasi

BLRT Grupp AS hagi Kauri Rattuse vastu 110 478 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2004. a otsus

tsiviilasjas nr 2-2/481/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kauri Rattuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. oktoober 2004. a

Istungil osalenud isikud

Hageja BLRT Grupp AS esindaja vandeadvokaat A. Aavik ja

kostja K. Rattus

Resolutsioon

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai

2004. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Tallinna Meretehas loovutas lepingu alusel hagejale nõude kostja vastu ja hageja esitas Tallinna

Linnakohtusse hagiavalduse, paludes kostjalt välja mõista AS-le Tallinna Meretehas tekitatud kahju

110 478 krooni.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tallinna Linnakohtu 1. detsembri 1998. a otsusega välja AS Tallinna

Meretehas pankrot ning pankrotihalduriks määrati Kauri Rattus. Tallinna Linnakohtu 3. mai 2001. a

määrusega lõpetati pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega. Pankrotimenetluse ajal sõlmis

kostja liitumislepingu AS-ga Eesti Mobiiltelefon, millega vormistas enda ja oma sekretäri kasutuses

olevad mobiiltelefonid AS Tallinna Meretehas nimele. Ajavahemikus 1999. a mai kuni 2000. a

oktoober tasus kostja nende mobiiltelefonide arved kogusummas 110 478 krooni 34 senti

pankrotivõlgniku vara arvel. Hageja leidis, et mobiiltelefonidega seotud kulutused ei olnud kostja kui

pankrotihalduri ülesannete täitmiseks vajalikud. Samuti puudus kostjal nende kulutuste tegemiseks

AS Tallinna Meretehas pankrotitoimkonna nõusolek. Pankrotihalduril tuleb PankrS § 34 lg 3 alusel

hüvitada AS-le Tallinna Meretehas tema arvel maksete tegemisega süüliselt tekitatud kahju.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja leidis, et tehtud kulutused olid AS Tallinna Meretehas

pankrotimenetluses halduri ülesannete täitmiseks vajalikud kulutused. Need olid seotud äriühingu

igapäevase juhtimise, aga ka välisinvestorite ja koostööpartnerite leidmisega. Kostja eitas, et on

vormistanud AS Tallinna Meretehas nimele ka oma sekretäri mobiiltelefoni. AS Tallinna Meretehas

võlausaldajate esimesel üldkoosolekul kinnitati äriühingu tervendamiskava, kus olid muuhulgas ette

nähtud ka telefonikulud. Tallinna Linnakohus kinnitas 3. mai 2001. a määrusega AS Tallinna

Meretehas võlausaldajate üldkoosolekul vastuvõetud kompromissotsuse. Seega lõppes

pankrotimenetlus kompromissi kinnitamisega ning eeltoodud kohtumäärusega kinnitati ka

pankrotimenetluse kulud. Kohtumäärus jõustus 15. mail 2001. a. Kostja on seisukohal, et

telefonikulutused tuleb arvestada pankrotikulutuste hulka ning need on käsitatavad hüvitisena

haldurile vajalike kulutuste eest. BLRT Grupp AS ei ole asjas õigeks hagejaks, sest ta võttis AS

Tallinna Meretehas kohustused üle halduri nõusolekuta. Nõude loovutamine hagejale ei olnud

kooskõlas pankrotiseadusega. Pankrotitoimkonna nõusoleku puudumine ei tähenda, et halduril ei

olnud luba teha vajalikke kulutusi. Halduri kulude vajalikkust hindab PankrS § 94 lg 7 järgi kohus,

kellel on õigus halduri tasu vähendada, mitte aga põhjendamatuid kulutusi tagasi nõuda. Telefoni

kasutamine ei olnud halduri süüline ega õigusvastane käitumine ning sellega ei saanud tekitada kahju.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 30. detsembri 2003. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 95 728 krooni 7 senti.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on BLRT Grupp AS asjas õigeks hagejaks. AS-l Tallinna

Meretehas oli võlaõigusseaduse (VÕS) § 164 lg 1 ja § 166 lg 1 järgi õigus loovutada pankrotihalduri

vastu esitatud nõue hagejale. Pankrotiseaduse § 31 lg-st 4 ja § 109 lg-st 3 ei tulene, et pankrotivõlgnik

oleks kohustatud kandma kõik kulutused, mis haldur on pankrotimenetluse kestel võlgniku vara arvel

teinud. AS Tallinna Meretehas väljendas kompromissi kinnitamisel nõusolekut hüvitada üksnes

pankrotimenetluse põhjendatud kulutused. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalused kulutused olid

seotud ainult tema kui pankrotihalduri tegevusega AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluses. Kostja

on teinud kulutusi ka väljaspool seda pankrotimenetlust, sest kõik kostja kasutatud mobiiltelefoni

arved tasus AS Tallinna Meretehas ning tõendatud pole, et kostjal oli veel teine telefoninumber või et

ta teiste äriühingutega suheldes mobiiltelefoni ei kasutanud. Pankrotiseaduse § 98 lg 1 p 4 ja lg 2

kohaselt võib haldur teha oma ülesannete täitmiseks vajalikke kulutusi üksnes pankrotitoimkonna

nõusolekul, kuna need kulutused tehakse pankrotivara arvel. Pankrotitoimkond ei ole andnud kostjale

nõusolekut teha pankrotivõlgniku vara arvel kulutusi mobiiltelefonide kasutamiseks summas 95 728

krooni 7 senti. Linnakohus leidis, et kompromissi kinnitamise kohtumääruse jõustumine ei välista

nõuete esitamist pankrotihalduri vastu. Pankrotiseaduse § 34 lg 3 järgi peab haldur, kes oma

kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase täitmisega on süüliselt võlgnikule või

võlausaldajale tekitanud kahju, selle hüvitama.

Linnakohtu arvates võivad mobiiltelefonide kasutamise kulutused 14 749 krooni ja 93 sendi osas olla

põhjendatud. Nimetatud summa tasus kostja kõnesoleva perioodi jooksul AS Tallinna Meretehas

nimele registreeritud teise mobiiltelefoni kasutamise eest. See mobiiltelefon oli tegelikult AS Tallinna

Meretehas peaenergeetik U. Simmeri kasutuses ning hageja ei tõendanud, et U. Simmer ei ole

pankrotimenetluse ajal seda telefoni oma igapäevaste tööülesannete täitmiseks kasutanud.

4. Mõlemad pooled esitasid Tallinna Linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus

linnakohtu otsust muuta ja mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 14 749 krooni 93 senti.

Kostja palus linnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 11. mai 2004. a otsusega linnakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtuga, et kostjal tuleb PankrS § 34 lg 3 alusel hüvitada oma

õigusvastase ja süülise käitumisega pankrotivõlgnikule tekitatud kahju. Asjas pole tõendatud, et

võlausaldajate üldkoosolek või pankrotitoimkond oleksid andnud pankrotihaldurile õiguse

registreerida oma isiklik mobiiltelefon AS Tallinna Meretehas nimele ja võtta sellelt piiramatul hulgal

kõnesid pankrotivõlgniku vara arvel. Asjaolust, et 24. detsembril 1998. a kinnitas võlausaldajate

üldkoosolek AS Tallinna Meretehas tervendamiskava, ei tulene, nagu võinuks haldur teha

majandustegevuse jätkamisel kulutusi omal äranägemisel arvestamata PankrS § 98 lg-s 2 sätestatut.

Kostja ei tõendanud vastavalt TsMS § 91 lg-le 1, et mobiiltelefonilt võetud kõned on seotud AS

Tallinna Meretehas pankrotimenetlusega. Kostja ei pidanud arvestust oma isiklike kõnede ega kõnede

üle, mida ta võttis AS Tallinna Meretehas huvides või teiste äriühingute huvides, kelle juhatuse

liikmeks või pankrotihalduriks ta oli.

Ringkonnakohtu arvates leidis linnakohus õigesti, et teise kostja poolt pankrotivõlgniku nimele

registreeritud mobiiltelefoni kasutamise kulutused summas 14 749 krooni ja 93 senti võisid olla

põhjendatud ja selles osas tuli jätta hagi rahuldamata. Asjaolu, et AS Tallinna Meretehas

pankrotimenetluse ajal kasutati vajalikus ulatuses mobiiltelefoni, ei anna iseenesest alust nõuda

telefoni kasutamise eest tasutud summad välja pankrotihaldurilt. Teist mobiiltelefoni kasutas

U. Simmer. Tema kui haldusdirektori ülesandeks oli majandusprogrammi organiseerimine ning sellise

töö tegemisel võis mobiiltelefoni kasutamist pidada vajalikuks.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse täielikult ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 ja § 231 lg 4 nõuetele. Kohus eiras TsMS §-s 91

sätestatut, kui pani kostjale kohustuse tõendada, et mobiiltelefonilt võetud kõned olid seotud AS

Tallinna Meretehas pankrotimenetlusega. Kui kostja lõpetas oma töö AS Tallinna Meretehas

pankrotihaldurina, ei saanud ta kaasa võtta äriühingu raamatupidamisdokumente ega kõneeristusi.

Kõneeristusi sai esitada hageja, kuid ta pole seda teinud. Kostja arvates oli mõistlik eeldada, et teatud

osa kõnedest pidi olema seotud tema tööülesannete täitmisega AS Tallinna Meretehas

pankrotihaldurina. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja väited telefonikulude tõendamise

võimatuse kohta. Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse võtta

toimikusse AS Tallinna Meretehas pankrotitoimkonna 30. juuni 1999. a koosoleku otsus. Selle

otsusega soovis kostja tõendada, et tal oli pankrotitoimkonna nõusolek registreerida mobiiltelefonid

pankrotivõlgniku nimele ja võtta kõnesid viimase kulul. Vastuoluline on ringkonnakohtu seisukoht, et

haldusdirektori mobiiltelefoni kulutused olid põhjendatud, pankrotihalduri kulutused telefonile aga

põhjendamatud, ning neid ei võinud teha pankrotivara arvel.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas hageja ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks.

8. Riigikohtu istungil jäi kostja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hageja esindaja oma

vastuväidete juurde. Hageja esindaja palus kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud

õigusabikulude katteks 8 850 krooni.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on AS Tallinna Meretehas pankrotihaldurina tasunud

ajavahemikus 1999. a mai kuni 2000. a oktoober pankrotivõlgniku nimele registreeritud

mobiiltelefonide arved kogusummas 110 478 krooni 34 senti pankrotivõlgniku vara arvel. Hageja on

rajanud oma nõude sellele, et kõnesolevad kulutused ei olnud AS Tallinna Meretehas

pankrotimenetluses vajalikeks kulutusteks ning nende tegemiseks puudus võlgniku

pankrotitoimkonna nõusolek. Seetõttu on põhjustatud pankrotivõlgnikule kahju, mille pankrotihaldur

peab PankrS § 34 lg 3 alusel hüvitama. Kostja vastuväite kohaselt olid tehtud kulutused AS Tallinna

Meretehas pankrotimenetluses vajalikeks kulutusteks ning pankrotivõlgnik oli nendest teadlik,

mistõttu pole AS-le Tallinna Meretehas kahju tekitatud.

11. Üldise tõendamiskoormise reegli kohaselt (TsMS § 91 lg 1) pidi kumbki pool tõendama neid

asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja väited. Seetõttu oli hagejal kohustus tõendada, et

kõnealuste telefonikuludega on tekitatud talle kahju. Hageja on sellekohased tõendid esitanud.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostjal tuli tõendada kas kulutuste tegemiseks pankrotitoimkonna

nõusoleku olemasolu või selle puudumisel vähemalt telefonikulude vajalikkust pankrotimenetluses.

Nimelt sätestas kulutuste tegemise ajal kehtinud PankrS § 98 lg 1 p 4 pankrotimenetluse kuluna ka

halduri tehtud vajalikud kulutused oma ülesannete täitmiseks ja sama paragrahvi lõige kaks sätestas,

et nimetatud kulutusi võib haldur teha pankrotitoimkonna nõusolekul.

12. Iseenesest õige on kostja väide, et temapoolsete tõendite esitamine on raskendatud, sest tema töö

AS Tallinna Meretehas pankrotihaldurina on lõppenud ning ta ei saanud kaasa võtta äriühingu

raamatupidamisdokumente sh kõneeristusi. Kolleegium möönab, et eeltoodud asjaoludel on kostjal

võimatu esitada kõneeristusi, mis võiksid tõendada telefonikulutuste tegemist AS Tallinna Meretehas

huvides, s.o kantud kulude vajalikkust AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluses. Eeltoodu ei anna

siiski alust asetada hagejale selle asjaolu tõendamiskoormis, mida peab tõendama kostja. Kolleegium

märgib ka, et tõendamisraskused tulenesid kostja kui pankrotihalduri enda loodud olukorrast: ta ei

kasutanud AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluses äriühingu telefone, vaid registreeris oma

isikliku telefoni pankrotivõlgniku nimele ja ei eristanud AS Tallinna Meretehas pankrotimenetluse

lõppemisel selle pankrotimenetlusega seotud kulutusi ja sellega mitteseotud kulutusi. Kostja ei

tõendanud, et tal oli kantud kulutuste tegemiseks pankrotitoimkonna nõusolek. Tehes ilma

pankrotitoimkonna nõusolekuta kulutusi, võttis haldur endale riisiko tõendada nende kulutuste

vajalikkust.

13. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 227 lg-t 1 ja § 231 lg-t 4. Tulenevalt TsMS § 330 lg-st 5 ei

pea ringkonnakohus kordama esimese astme kohtu põhjendusi, kui ta jätab esimese astme kohtu

otsuse muutmata. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele tõendite esitamise kohta

apellatsioonimenetluses, selgitab kolleegium, et tõendi, mida oli võimalik esitada esimese astme

kohtus, kuid mis jäeti esitamata, võib ringkonnakohus jätta TsMS § 308 lg 3 alusel tähelepanuta.

Kostja esitas AS Tallinna Meretehas pankrotitoimkonna 30. juuni 1999. a koosoleku protokolli

apellatsioonikohtus ega põhjendanud, miks tal ei olnud võimalust esitada seda tõendit esimese astme

kohtus. Seega oli ringkonnakohtul seaduse kohaselt õigus jätta eeltoodud tõend arvestamata.

Riigikohtu pädevus asja lahendamisel on piiratud TsMS §-ga 353, mille kohaselt kolleegium ei saa

hinnata kostja esitatud tõendit. Ringkonnakohus leidis, et teise kostja poolt pankrotivõlgniku nimele

registreeritud telefoniga seotud kuludega põhjustatud kahju eest kostja ei vastuta, sest ta ei olnud selle

telefoni kasutajaks. Sellest, et haldusdirektori kasutuses olevalt telefonilt võetud kõned hindas kohus

vajalikeks, ei tulene, et kohus pidi samamoodi hindama halduri PankrS § 98 lg-t 2 eirates tehtud

kulutusi.

14. Poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi teiselt poolelt välja

vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest hinnaga hagis

kuni viis protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast. Kolleegium jääb oma 18. mai

2004. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-04 (RT III 2004, 15, 183) väljendatud seisukoha juurde, et viis

protsenti hagi rahuldatud või rahuldamata jäetud osast on maksimummääraks, milles mõistetakse

välja õigusabikulu. Kui alama astme kohus on õigusabikulu maksimummääras välja mõistnud, ei saa

kõrgema astme kohus seda määra enam ületada. Kuna esimese astme kohus on kostjalt hageja kasuks

juba välja mõistnud õigusabikulu viie protsendi ulatuses hagi rahuldatud osast, siis puudub seaduslik

alus hageja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmiseks kostjalt.

P. Jerofejev, H. Jõks, J. Luik