3-2-1-125-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-125-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. november 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Tampuu

Kohtuasi

M. K hagi D. K vastu abikaasale ja lapsele elatise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2004. a

otsus asjas nr 2-2/685/2004

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. K kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

25. oktoober 2004. a, kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

15. juuni 2004. a otsus osas, millega mõisteti kostjalt välja

hageja ülalpidamiseks igakuiselt 2400 krooni. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Saata asi tühistatud osas samale apellatsioonikohtule uueks

läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada D. K 12. juulil 2004. a tasutud kassatsioonikautsjon

288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Poolte abielu on sõlmitud 6. septembril 2001. a. Poolte abielust sündis XX. XXXXXXX XXXX. a

tütar.

2. 16. mail 2003. a esitas M. K hagi, milles palus D. K perekonnaseaduse (PkS) § 21 ja § 61 lg 1

alusel hageja kasuks välja mõista tütre ülalpidamiseks igakuise elatusraha 5122 krooni 85 senti ja

4910 krooni hageja enda ülalpidamiseks alates 15. maist 2003. a. 10. veebruaril 2004. a esitatud

hagiavalduse lisas palub hageja kostjalt tütre ülalpidamiseks välja mõista 5826 krooni ja hageja

ülalpidamiseks 4540 krooni.

Hagiavalduse kohaselt on hageja töötu, viibib lapsehoolduspuhkusel ja kasvatab üksinda tütart, kes

hagi esitamise ajal oli üheaastane. Hageja kuusissetuleku moodustasid lapsetoetus, lapsehooldustasu

ja töötu abiraha kokku 1038 krooni 15 senti. Kostja elab ja töötab alaliselt Saksamaal, tema palk on

2500 eurot. 2003. aasta mais lõpetas kostja hageja majandusliku toetamise ja esitas kohtusse hagi

abielu lahutamiseks. Hageja põhjendas hagi viivitamatut esitamist kartusega, et edaspidi ei pruugi

kostja ülalpidamiskohustust täita, ning vajadusega kaitsta lapse huve.

Hageja palus välja mõista elatise lapsele PkS § 61 lg 1 ja endale PkS § 21 alusel. Vastavalt PkS §-le

21 peab abikaasa ülal pidama abi vajavat töövõimetut abikaasat, samuti abikaasat raseduse ja lapse

hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui kohustatud abikaasa varaline seisund

ülalpidamist võimaldab. Kostja varaline seisund võimaldab tagada hagejale mõistliku ülalpidamise.

Hageja vajab ülalpidamist, sest ta ei saa tööle minna enne 2004. aasta oktoobrikuud, kuna siis

vabaneb lasteaiakoht.

3. Kostja tunnistas hagi osaliselt lapsele elatise maksmise kohustuse osas ja nõustus tasuma tütrele

elatist 1700 krooni kuus. Ta ei ole lapse ülalpidamisest kõrvale hoidunud, vaid kostja isa kaudu on

kostja hagejale üle kandnud igal kuul 1500 krooni.

Abikaasa ülalpidamiskohustusele vaidles kostja vastu, kuna hageja majanduslik olukord ei ole nii

halb ja hageja ei ole abivajav isik. Abikaasa ülalpidamiskohustuse hindamisel palus kostja arvestada

abielu lühiajalisusega PkS § 24 p 2 mõttes.

4. Tallinna Linnakohus rahuldas 27. veebruari 2004. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt

lapse ülalpidamiseks välja 1700 krooni kuus. Hagi abikaasa ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks

jättis kohus rahuldamata tulenevalt PkS §-st 21, kuna kostja varaline seisund ei võimalda hagejat ülal

pidada, sest kostja on ise ülalpeetav. Kostja ülikooliõpingud kestavad 2005. aastani ja muu vara

olemasolu temal ei ole tõendamist leidnud. Hagejal on elatusvahendid, sest ta võõrandas temale

kuulunud korteri 135 000 krooni eest oma emale. Hageja väide, et korter võõrandati laenu katteks, jäi

paljasõnaliseks.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus suurendada lapsele väljamõistetavat elatist algselt

nõutud summani 5826 krooni kuus ja mõista välja hageja kasuks elatis 4540 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. juuni 2004. a otsusega linnakohtu otsuse tõendite ebaõige

hindamise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus mõistis kostjalt

lapse ülalpidamiseks välja 2400 krooni ja hageja ülalpidamiseks 2400 krooni.

7. Ringkonnakohus leidis, et vajalikud kulutused lapsele kuus on 2600 krooni. Hageja saab kulutada

lapsele vaid 150 krooni. Vaidlus puudub selles, et hagejal ei ole võimalik töötada, kuna ta kasvatab

poolte 2002. aastal sündinud last, olles lapsehoolduspuhkusel. Kostjalt väljamõistetava elatise

suuruseks määras ringkonnakohus 2400 krooni.

8. Hageja palus kostjalt enda ülalpidamiseks PkS § 21 alusel välja mõista 4540 krooni. Hageja on

kulutusi tõendanud oma seletusega, mis on tõendiks TsMS § 90 lg 2 kohaselt. Kostja lepinguline

esindaja on küll esitanud vastuväiteid, kuid ei ole neid ühegi tõendiga tõendanud. Ringkonnakohus

leidis, et hageja esitas loetelu vajalikest ja põhjendatud kulutustest. Kostjalt tuleb välja mõista 2400

krooni, kuna kostja varaline seisund võimaldab hageja ülalpidamist.

Kostja on leidnud, et ta on ise oma isa ülalpeetav üliõpilane ning seetõttu ei ole ta võimeline

ülalpidamist andma suuremas summas kui 1700 krooni ja hageja ülalpidamiseks ei jätku tal rahalisi

vahendeid. Kostja ei ole esitanud PkS § 61 lg-st 6 tulenevaid erandlikke asjaolusid. Üliõpilaseks

olemine ei ole selliseks erandlikuks asjaoluks, mis välistaks PkS §-s 21, § 60 lg-s 1 ja § 61 lg-s 1

sätestatud kohustuse täitmise. Esmajärjekorras tuleb anda ülalpidamist oma alaealisele lapsele ja

abikaasale lapse hoolduse ajal. Kostjal on hea erialane ettevalmistus ja kogemus tööks, mis

võimaldab edukalt edaspidi töötada ja anda vajalikku ülalpidamist oma alaealisele lapsele ja

lapsehoolduspuhkusel viibivale abikaasale.

Perekonnaseaduse § 21 kohustab ühemõtteliselt, arvestamata hageja varalist seisundit, ülal pidama

abikaasat lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui kohustatud abikaasa

varaline seisund seda võimaldab. Seega tuleb hinnata nimetatud nõude rahuldamisel üksnes asjaolu,

kas kostja varaline seisund seda võimaldab. Asjas on leidnud tuvastamist, et kostja varaline seisund

seda võimaldab.

Linnakohus leidis õigesti, et elatise väljamõistmisel tuleb kõrvale kalduda poolte võrdsest

kohustusest ülal pidada alaealist last. Kuna kostjal on oluliselt paremad majanduslikud võimalused,

siis saab kostjalt elatise suuremas osas välja mõista PkS § 61 lg 2 alusel. Kohus arvestas ka elatise

suuruse määramisel asjaolu, et enne poolte suhete halvenemist võimaldas kostja hagejale oluliselt

suuremat ülalpidamist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas kassatsioonkaebuse. Ta palub tühistada kohtuotsuse hageja ülalpidamiseks

väljamõistetud elatise osas.

10. Ringkonnakohus tõlgendas vääralt PkS § 21, kui leidis, et ülalpidamiskohustuse tekkimise

aluseks on ainult kostja varaline seisund ning hageja varalist seisundit ei ole vaja arvestada.

Perekonnaseaduse § 21 järgi on abikaasa kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat, samuti

abikaasat raseduse või lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ülal pidama, kui

kohustatud abikaasa varaline seisund ülalpidamist võimaldab. Ülalpidamiskohustus tekib siis, kui

esinevad seaduses näidatud alused. Seega tekib abikaasa ülalpidamiskohustus siis, kui teine abikaasa

on abi vajav töövõimetuse, raseduse ja lapse hooldamise tõttu ning kui kohustatud abikaasa varaline

seisund seda võimaldab. Nimetatud aluste puudumine välistab abikaasa ülalpidamiskohustuse

tekkimise.

11. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg 4 nõudeid, kuna ta ei märkinud otsuses, millistele

tõenditele on rajatud järeldus, et kostja varaline seisund võimaldab hagejat ülal pidada.

Ringkonnakohtu otsuses märgitu, et kostja on noor töövõimeline isik, kes omab erialast ettevalmistust

ja kogemust tööks, ei ole samuti tõend, millest saaks järeldada, et kostja varaline seisund võimaldaks

tal täita abikaasa ülalpidamise kohustust. Linnakohtus leidis tõendamist, et kostja on ise oma isa

ülalpidamisel. Ringkonnakohus neid tõendeid, mis kinnitavad kostja sissetuleku puudumist ja seda, et

ta ise on ülalpeetav, ei analüüsinud. Ringkonnakohtu järeldus selles, et kostja varaline seisund

võimaldab tal abikaasat ülal pidada, on alusetu ega põhine asjas kogutud tõenditel.

12. Ringkonnakohus on valesti seostanud PkS §-s 21 ette nähtud ülalpidamiskohustuse aluse PkS §-

ga 61. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et PkS § 61 lg 6 on kohaldatav ainult lapsele, mitte

abikaasale elatise välja mõistmata jätmisel või selle suuruse vähendamisel. Perekonnaseaduse § 61

lg-s 6 nimetatud asjaolud ei ole üle kantavad abikaasa ülalpidamiskohustuse tekkimise hindamisele,

sest seaduse analoogia kasutamiseks pole vajadust. Perekonnaseaduse §-s 24 on sätestatud abikaasa

ülalpidamiskohustusest vabastamise alused.

13. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Õige on kostja väide, et PkS § 61 lg 6 ei ole

kohaldatav abikaasade ülalpidamiskohustuse tekkimise hindamisele. Seega ei oma abikaasale elatise

väljamõistmisel tähtsust asjaolu, et abikaasa, kellelt elatist nõutakse, on töövõimetu. Isegi kui kostjal

õnnestuks tõendada oma väidetavat töövõimetust, ei vabasta see teda abikaasa ülalpidamise

kohustuse täitmisest. Abikaasale elatise välja mõistmata jätmise otsuses võib kohus PkS § 24 lg 2

alusel hinnata mõjuvaks põhjuseks muuhulgas ka teise abikaasa töötust, kuid vastava hinnangu

andmine on ainult kohtu pädevuses.

Ringkonnakohus tuvastas, et hageja ei saanud tulu 135 000 krooni enne hagiavalduse esitamist.

Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Kuna tuvastamist leidis,

et hageja ei ole tulu saanud, siis on põhjendamatud kostja väited selle kohta, et ringkonnakohus on

valesti kohaldanud materiaalõigust, asudes seisukohale, et hageja on abi vajav. Selline kohtu järeldus

oli kooskõlas PkS §-ga 21.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu.

Käesolevas tsiviilasjas tuleb leida vastus küsimusele, kas PkS §-s 21 sätestatud abikaasa

ülalpidamiskohustuse tekkimise alusena tuleb kohtul tuvastada ka abikaasa abi vajadus või piisab

ainult kohustatud abikaasa ülalpidamise andmise võimaluse tuvastamisest. Teisisõnu, kas PkS § 21

sõnastus kohustab kontrollima ka hageja (õigustatud poole) varalist seisundit.

15. Perekonnaseaduse § 21 kohaselt on abikaasa kohustatud abi vajavat töövõimetut abikaasat,

samuti abikaasat raseduse ja lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ülal pidama,

kui kohustatud abikaasa varaline seisund seda võimaldab. Ringkonnakohus on asjas leidnud, et

nimetatud säte kohustab ühemõtteliselt, arvestamata hageja varalist seisundit, ülal pidama abikaasat

lapse hooldamise ajal kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni, kui kohustatud abikaasa varaline seisund

seda võimaldab. Sellise nõude rahuldamisel tuleb ringkonnakohtu arvates hinnata vaid asjaolu, kas

kostja varaline seisund võimaldab ülalpidamiskohustust täita. Ringkonnakohus on tähelepanuta

jätnud PkS § 23 lg 1, mille kohaselt mõistab kohus elatise abikaasa (PkS § 21) või lahutatud abikaasa

ülalpidamiseks välja igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi abikaasa varalisest seisundist ja

abivajadusest. Ka põhiseaduse § 27 sätestab, et perekond on kohustatud hoolitsema oma abivajavate

liikmete eest. Seega peab kohus ühe abikaasa ülalpidamise nõude lahendamisel arvestama mõlema

abikaasa varalist seisundit ja samuti abivajadust. Vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas

ülalpidamiskohustuse üldise mõtte ja ka põhiseadusest tuleneva põhimõttega, mille kohaselt

ülalpidamist tuleb pakkuda inimesele, kes ülalpidamist vajab.

16. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et ringkonnakohus on valesti seostanud PkS-s § 21 ette

nähtud ülalpidamiskohustuse aluse PkS § 61 lõikega 6 ja märkinud, et üliõpilaseks olemine ei ole

selliseks erandlikuks asjaoluks, mis välistaks PkS §-s 21 ette nähtud kohustuse täitmise.

Perekonnaseaduse § 61 asub 9. peatüki 1. jaos (vanemate ja laste ülapidamiskohustused). Kolleegium

leiab, et puudub vajadus kohaldada analoogiat 4. peatüki sätetele abikaasa ülalpidamise kohta, kuna

PkS § 24 reguleerib olukorda, mil kohus võib vabastada teise abikaasa ülalpidamiskohustusest või

piirata seda kohustust tähtajaga. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti viidanud abikaasa

ülalpidamiskohustuse välistamisel PkS § 61 lg-le 6. Kolleegium märgib, et vastuses hagiavaldusele (t

lk 22) on kostja palunud linnakohtul kohaldada PkS § 24 p 2, kuna poolte abielulised suhted kestsid

kõigest 18 kuud. Ringkonnakohtul tuleb selle taotluse osas asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht.

L. Laarmaa, J. Luik, T. Tampuu