3-3-1-66-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-66-04

Otsuse kuupäev

11. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Jüri Põld

Kohtuasi

Kullo Raiendi kaebus Aldur Sõitja testamendi tõestamise

toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. mai 2004. a

määrus haldusasjas nr 2-3/667/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Kullo Raiendi erikaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Kullo Raiendi erikaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. mai 2004. a määrus haldusasjas nr 2-

3/667/2004 ja Tallinna Halduskohtu 12. märtsi 2004. a määrus haldusasjas nr 3-193/2004.

Saata Kullo Raiendi kaebus Aldur Sõitja testamendi tõestamise toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemises menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna notar Ilme Kütt tõestas 2. novembril 1994. a Aldur Sõitja testamendi, millega A. Sõitja

pärandas temale kuuluva elumaja koos kõrvalhoonetega Ants Laanelepale. A. Sõitja poeg Kullo

Raiend esitas 12. mail 2003. a Tallinna Halduskohtule kaebuse notari poolt testamendi tõestamise

toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Tallinna Halduskohus andis 7. novembril 2003. a kaebajale

tähtaja kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. 13. novembril 2003. a kohtule

esitatud taotluses tähtaja ennistamiseks leidis K. Raiend, et kaebus oli esitatud tähtaegselt, kuid

põhjendas tähtaja ennistamist järgmiselt. Kaebaja sai sellest, et I. Kütt tegi notariaalregistrisse kande

enne notariaaltoimingu tegemist, teada alles 22. augustil 2003. a I. Küti vastustest halduskohtule.

2. Tallinna Halduskohtu 12. märtsi 2004. a määrusega haldusasjas nr 3-193/2004 jäeti

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12 lg 3 alusel ennistamata kaebuse esitamise tähtaeg ja

lõpetati haldusasja menetlus. Halduskohus leidis, et tuvastamiskaebus ei ole tähtaegne ja põhjendas

seda järgmiselt. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et pärast HKMS § 9 lg 5 uue redaktsiooni

jõustumist 1. jaanuaril 2002. a esitatud kaebus haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks

ei ole tähtaegne juhul, kui kaebuse esitamise hetkeks on akti andmisest või toimingu sooritamisest

möödunud rohkem kui kolm aastat. Mõjuvaks põhjuseks tähtaja ennistamisel saavad olla üksnes

objektiivsed põhjused, mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Asjakohane pole kaebaja väide, et

talle polnud varem teada need asjaolud, millele tuginedes ta kaevatava toimingu õigusvastaseks

tunnistamist taotleb.

3. K. Raiend esitas 30. märtsil 2004. a halduskohtu määruse peale erikaebuse Tallinna

Ringkonnakohtusse, milles märkis, et varem oli tuvastamiskaebus tähtajatu; isikult kaebeõiguse

äravõtmine pelgalt uue normi jõustumise tõttu on vastuolus õiguskindluse põhimõttega. Tähtajatult

tuvastamiskaebuselt tähtajalisele üleminekuks oleks pidanud olema üleminekuperiood. Halduskohus

ei võtnud seisukohta HKMS § 9 lg 5 Põhiseadusega kooskõla kohta. Samas esinevad ka alused

tähtaja ennistamiseks. K. Raiend ei olnud varem teadlik notar I. Küti poolt kaebusele esitatud

vastulausest, millest saab tuletada, et notar rikkus sisuliselt notariaaltoimingute registrisse kandmise

korda.

4. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium jättis 7. mai 2004. a määrusega haldusasjas nr 2-

3/667/2004 K. Raiendi erikaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus

leidis, et 1. jaanuaril 2002. a jõustunud HKMS muudatuste menetlemisel Riigikogus ei pööratud

eraldi tähelepanu sellele, milline tähtaeg peaks rakenduma kaebustele aktide või toimingute suhtes,

mis olid sooritatud enne muudatuste jõustumist ega nähtud ette HKMS § 9 lg 5 rakendussätteid.

Rakendussätete puudumisel aga tuleb uut seadust rakendada alates selle kehtima hakkamisest, ilma

erisusteta ka enne seaduse vastuvõtmist esinenud asjaolude suhtes. Et HKMS § 9 lg 5 sellise

tõlgendamisega omandab seadus kohtusse pöördujaile ebaehtsa tagasiulatuva mõju, ei ole aluseks

selle sätte pidamisel põhiseadusevastaseks. Ebaehtne tagasiulatuv mõju ei ole iseenesest keelatud, kui

sellega ei rikuta oluliselt õiguspärast ootust. Seadusandjal on õigus, arvestades Põhiseaduse

põhimõtteid, kujundada kohtusse pöördumise reeglistik. Kohtusse pöördumise piiramine

tähtaegadega tuleneb õiguskindluse põhimõttest, samuti väldib see halduskohtute üleliigset

töökoormust ja tagab seeläbi efektiivse õiguskaitse. HKMS § 9 lg-s 5 sätestatud tähtaja kohaldamine

eelnimetatud viisil ei kahjusta õiguspärast ootust, sest seadusemuudatuse Riigi Teatajas avaldamise ja

muudatuse jõustumise vahele jäi pool aastat. Tuvastamiskaebuse esitamise piirang ei kujuta endast

kohtusse pöördumise õiguse olulist kitsendamist ka seetõttu, et tuvastamiskaebus eraldi võetuna on

õiguste kaitsel suhteliselt ebaefektiivne ja seondub praktikas põhiliselt kahju hüvitamise kaebusega,

mille tähtajad on reguleeritud eraldi. Kaebuse esitamise tähtaja lõppemiseks tuleb lugeda 1. jaanuari

2002, kuna kuni selle päevani kaebuse esitamise tähtaeg puudus ja kaebus tuleb seaduse kohaselt

tähtaja möödumisega lugeda esitatuks alates HKMS § 9 lg 5 kehtima hakkamisest.

Samuti puuduvad mõjuvad põhjused kaebetähtaja ennistamiseks. Riigikohtu 15. oktoobri 2002. a

määruses asjas nr 3-3-1-48-02 on leitud, et kaebuse esitamise tähtaeg ei saa hakata kulgema varem,

kui mõistlikult käituval kaebajal oleks üldse võimalik leida, et rikutakse tema õigusi või piiratakse

tema vabadusi. Kaebuse esitamise tähtaja jooksul peab isik jõudma selgusele, kas akti või toimingu

vaidlustamine on tema õiguste kaitseks vajalik või mitte. On ilmselge, et käesolevas asjas ei ole

tegemist olukorraga, kus kaebajal ei olnud võimalik aru saada, kas tema õigusi on rikutud. Kaebaja

on pärimisõiguse väidetavast rikkumisest olnud teadlik juba hiljemalt ajast, mil esitas hagi üldkohtule

testamendi kehtetuks tunnistamiseks, seega 1995. aastast. Kohtusse pöördumise tähtajad on seatud

sõltuvusse subjektiivsete õiguste rikkumisest teadasaamisest, mitte aga objektiivse õiguse rikkumise

selgumisest. Asjaolu, et kaebaja on pidanud vajalikuks oma väidetavalt rikutud õigust kuni

2003. aastal halduskohtusse pöördumiseni kaitsta üldkohtus, ei ole objektiivne asjaolu, mis

takistanuks soovi korral vaidlustada halduskohtus testamendi tõestamise toiming.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Kullo Raiendi erikaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu määrus täies ulatuses. K. Raiend

leiab, et Riigikohtu lahend on vajalik õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, kuna Tallinna

Ringkonnakohus ja Tallinna Halduskohus on ka teistes asjades asunud HKMS § 9 lg 5 uut

redaktsiooni tõlgendama grammatiliselt ja kaebeõigust ebaproportsionaalselt piiravalt ning

kohaldanud HKMS § 9 lg-t 5 tagasiulatuvalt, mis on vastuolus PS §-ga 10, s.o õiguskindluse ja

õiguspärase ootuse nõuetega, ja rikub ebaproportsionaalselt suures ulatuses K. Raiendi PS §-st 15

tulenevat kaebeõigust. Kuivõrd seadusemuudatusega kehtestati kaebetähtaeg nõudele, mida varem sai

esitada tähtajatult, tulnuks kehtestada vastav üleminekusäte, kui seda ei tehtud, siis tuleks alustada

tähtaja arvutamist uue seaduse jõustumisest.

Kohus on vääralt mõistnud seadusandja tahet HKMS § 9 lg 5 kehtestamisel. Asjaolu, et seadusandja

ei ole ülemineku küsimust käsitlenud, ei tähenda, et ta soovis nende isikute kaebeõiguse automaatset

kadumist, kelle suhtes oli haldusakt vastu võetud või toiming tehtud enne 1. jaanuari 1999. a.

Seadusel ei põhine kohtu motiveering, et seadusemuudatuse Riigi Teatajas avaldamise ja selle

jõustumise vahele jäi pooleaastane ajavahemik, mis võimaldas isikutel arvestada uue piiranguga.

Õigusriigis lähtutakse eeldusest, et isikud on teadlikud kehtivatest õigusaktidest ja nende täitmine on

kohustuslik. Selle eelduse laiendamine veel jõustumata õigusaktidele paneb isikutele

ebaproportsionaalselt suure koormuse, eraisikult ei saa nõuda, et ta arvestaks jõustumata seadusega.

Kohus on vääralt tõlgendanud tähtaja ennistamise aluseid. Olukorras, kus seaduses on selgelt

sätestatud kaebetähtaeg ja isik ei esita kaebust tähtaja piires, on põhjendatud nn objektiivsete

takistuste testi rakendamine. Olukorras, kus seadus kaebetähtaega ei sisalda, uus seadus kehtestab

selle aga tagasiulatuvalt, on kaebetähtaja ennistamise aluseks vajadus kaitsta isikuid uue seaduse

rakendumisega kaasneva ebaproportsionaalse riive eest õiguskindlusele.

Ringkonnakohus on läinud vastuollu halduskohtu tuvastatud vaidlustamata asjaoluga, leides, et

HKMS § 9 lg 5 menetlus ei ole vajalik kahjunõude esitamiseks notari vastu. Küsimuse sellest, et

tuvastamiskaebuse esitamiseks on õigustatud huvi, lahendas halduskohus 30. mai 2003. a määrusega,

milles tuvastas, et kaebus kuulub halduskohtu pädevusse ja võttis selle menetlusse. Õigusvastasuse

kindlakstegemise nõude esitamine kahju nõude asemel võib olla põhjustatud soovist saavutada hiljem

kohtulahendi baasil asjaosalistega kohtuväline kokkulepe.

HKMS § 9 lg 5 on Põhiseadusega vastuolus. Isikut koormav tagasiulatuva mõjuga norm ei oleks

Põhiseadusega vastuolus, kui seda õigustaksid ülekaalukad põhjused. Käesoleval juhul ei ole aga

teada ühtegi ülekaalukat põhjust. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt võib küll õigusi piirata, kuid

see peab olema proportsionaalne ja isikuid võimalikult vähe koormav.

6. Endine Tallinna notar Ilme Kütt leiab oma kirjalikus seisukohas, et Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi määrus on täiesti õige. A. Sõitja tehtud testamendi ja selle notariaalse tõestamise

õigsust on kohus korduvalt arutanud ja selle kohta on olemas jõustunud üldkohtu otsus.

Kolmas isik A. Laanelepp ei ole K. Raiendi erikaebuse osas Riigikohtule seisukohti esitanud.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Selleks, et lahendada küsimus, kas K. Raiend esitas tuvastamiskaebuse tähtaegselt või mitte, on

vaja selgitada, millisest hetkest hakkab kulgema HKMS § 9 lg-s 5 ettenähtud kolmeaastane tähtaeg

enne 1. jaanuari 2002. a antud haldusaktide või sooritatud toimingute osas.

Kuivõrd HKMS varem antud aktide või sooritatud toimingute tuvastamiskaebusega vaidlustamist ei

reguleeri, tuleb lünk täita tõlgendamisega. Tõlgendus on vajalik ka seaduse ühetaolise kohaldamise

seisukohalt, sest kohtute praktika HKMS § 9 lg 5 kohaldamisel on erinev.

8. Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kuni 31. detsembrini 1999. a ei olnud halduskohtule

tuvastamiskaebust (HKMS § 6 lg 3 p 1 mõttes) võimalik esitada ning alates 1. jaanuarist 2000. a kuni

31. detsembrini 2001. a kehtinud HKMS redaktsiooni kohaselt võis taolise kaebuse esitada

tähtajatult. Viimasele on kolleegium osundanud 16. oktoobri 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-

47-01 (RT III 2001, 27, 291). 1. jaanuaril 2002. a jõustunud HKMS § 9 lg 5 näeb aga ette, et kaebuse

haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti

andmisest või toimingu sooritamisest. Seda, millist tähtaega tuleb kohaldada enne 1. jaanuari 2002

antud haldusaktide ja sooritatud toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise taotluse esitamiseks,

HKMS muutmise seadus (RT I 2001, 58, 355) ei reguleerinud.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 31 lg 2 kohaselt võib taotluse või kaebuse enne RVastS jõustumist

(1. jaanuar 2002) tekitatud kahju hüvitamiseks või alusetult üleantud raha või asja tagastamiseks

esitada enne RVastS jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks

kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul RVastS jõustumisest. Sellele on

Riigikohtu halduskolleegium viidanud 4. oktoobri 2002. a määruses asjas nr 3-3-1-50-02 (RT III

2002, 25, 281).

9. Halduskolleegium on arvamusel, et HKMS § 9 lg-t 5 tuleb tõlgendada, lähtudes sarnaselt RVastS

§ 31 lg 2 sätestusega. Sättes ettenähtud kolmeaastast vaidlustamise tähtaega tuleb enne 1. jaanuari

2002 antud haldusakti või sooritatud toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise kaebuse esitamisel

hakata arvestama sätte jõustumisest. Seega on enne 1. jaanuari 2002 antud haldusakti või sooritatud

toimingu peale tuvastamiskaebust võimalik esitada kuni 1. jaanuarini 2005.

10. Tulenevalt eelnevast on käesolevas asjas kohtud ebaõigesti tõlgendanud HKMS § 9 lg-t 5.

Asjaolu, et seadusandja ei ole ette näinud HKMS § 9 lg 5 kohaldamisel üleminekusätteid, ei luba

HKMS § 9 lg-t 5 kohaldada selliselt, et see toob kaasa enne seaduse jõustumist eksisteerinud

kaebeõiguse automaatse kadumise juhul, kui vaidlustatav haldusakt oli vastu võetud või toiming

tehtud enne 1. jaanuari 1999. HKMS § 9 lg 5 laiendamine enne 1. jaanuari 2002. a antud haldusaktile

või sooritatud toimingule on normi tagasiulatuv rakendamine, mis ei ole kooskõlas Põhiseaduse §-ga

10, õiguse üldpõhimõtetega, õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Riigikohus on

30. septembri 1994. a otsuses asjas nr III-4/A-5/94 öelnud, et seaduses tehtav muudatus ei tohi olla

õiguse subjekti suhtes sõnamurdlik (RT I 1994, 66, 1159). Kuigi seadusandjal on põhimõtteline õigus

anda tagasiulatuva jõuga mittekriminaalõiguslikke õigusakte, millega võidakse muuta või tühistada

varasemaid õigustloovaid akte, ei tohi üldreeglina seadusel olla tagasiulatuvat jõudu (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 21. detsembri 1994. a otsus, RT I 1995, 2/3, 34 ja

30. septembri 1994. a otsus).

Tõlgendamisel tuleb kaaluda, kas usalduse kaitse ja õiguspärane ootus sellesse, et kaebeõigus ei kao

automaatselt, kaaluvad üles avaliku huvi. Antud juhul puuduvad ülekaalukad, avalikust huvist

tulenevad põhjused, mis õigustaksid seaduse muudatuse tõlgendamisel HKMS § 9 lg-le 5

tagasiulatuva mõju andmist.

HKMS peab olema PS § 15 lg 1 esimeses lauses tagatud kohtusse pöördumise põhiõigusega

kooskõlas. Kohtute poolt antud HKMS § 9 lg 5 tõlgendused ja tagasiulatuv kohaldamine kujutavad

endast PS § 15 lg 1 ebaproportsionaalset riivet. Õiguskaitsevahendi taotlemise tähtajad ei tohi olla

ebaproportsionaalselt lühikesed.

11. Riigikohtu halduskolleegium möönab, et ka kolleegiumi eeltoodud tõlgenduse kohaselt on

seadusandja piiranud tuvastamiskaebuse esitamise võimalust, võrreldes 1. jaanuarist 2000 kuni

31. detsembrini 2001 kehtinud HKMS redaktsiooniga, mil tuvastamiskaebuse esitamise tähtaeg

puudus. Halduskolleegium leiab siiski, et selline kaebeõiguse piiramine ei ole vastuolus

Põhiseadusega ja on proportsionaalne, sest antud juhul on tegemist protsessuaalse tähtajaga ning

kolm aastat seaduse jõustumisest on piisav aeg, et isikud saaksid hinnata nende õigusi puudutavate

haldusaktide ja toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise vajadust ning soovi korral vastav kaebus

esitada.

12. Tulenevalt eeltoodust leiab Riigikohtu halduskolleegium, et K. Raiend esitas notar I. Küti poolt

notariaalregistrisse kande tegemise toimingu õigusvastasuse tuvastamise kaebuse tähtaegselt.

13. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 7. mai 2004. a määrus ja Tallinna Halduskohtu

12. märtsi 2004. a määrus tulevad tühistada ja asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks Tallinna

Halduskohtule.

Tõnu Anton, Julia Laffranque, Jüri Põld