3-3-1-41-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-41-04

Otsuse kuupäev

11. november 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vladimir Bakanini kaebus Tallinna Pensioniameti I

pensioniosakonna pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsuse

nr 79 ja Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni 24. juuli

2002. a otsuse nr 31 peale

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2004. a

otsus haldusasjas nr 2-3/95/04

Menetluse alus Riigikohtus

Vladimir Bakanini kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Vladimir Bakanini kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 19. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3/95/04 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsusega nr 79

otsustati mitte määrata Vladimir Bakaninile politseiametniku pensioni. Tallinna Pensioniameti

keskpensionikomisjoni 24. juuli 2002. a otsusega nr 31 jäeti I pensioniosakonna pensionikomisjoni

otsus muutmata.

Keskpensionikomisjon leidis, et Politseiteenistuse seaduse (PolTS) § 211 lg 1 kohaselt tekib

politseiametnikul, kellel on vähemalt 20-aastane politseiteenistuse staaž, õigus politseiametniku

pensionile 50-aastaselt. V. Bakanin vabastati teenistusest 48 aastasena. PolTS § 211 lg 1 eesmärk on

võimaldada politseiametnikel, kes on olnud politseiteenistuses vähemalt 50 aastaseks saamiseni,

minna vähemalt 20-aastase staaži olemasolul pensionile. Nimetatud sätte eesmärgiks pole võimaldada

isikutel, kes on vähemalt 20 aastat politseis teeninud ja siis teenistusest lahkunud, taotleda 50 aasta

vanuselt politseiametniku pensioni.

2. Kaebuses Tallinna Halduskohtule taotles V. Bakanin Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna

pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsuse nr 79 ja Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni

24. juuli 2002. a otsuse nr 31 tühistamist ning ettekirjutuse tegemist politseiametniku pensioni

määramiseks. Kaebuse esitaja leidis, et PolTS § 211 lg 1 ebaõige tõlgenduse tõttu on ta jäetud ilma

võimalusest saada politseiametniku pensioni. Seadusandja on andnud kõikidele isikutele, kes on

politseiteenistusest lahkunud pärast 1. märtsi 1991, õiguse saada politseiametniku pensioni. See

tuleneb ka asjaolust, et siseministri 13. mai 2002. a määrusega tunnistati kehtetuks siseministri

varasema, 8. jaanuari 2002. a määruse nr 6 § 2 lg 6, mis sätestas keelu määrata politseiametniku

pension isikutele, kes on politseiteenistusest lahkunud enne 50-aastaseks saamist. Kaebuse esitaja

taotles ka põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist, kuna tema arvates on PolTS § 211 lg 1

vastuolus Põhiseaduse §-ga 12.

3. Tallinna Halduskohtu 28. veebruari 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-199/03 jäeti V. Bakanini

kaebus rahuldamata. Halduskohus leidis, et V. Bakanini suhtes on PolTS § 211 lg-t 1 õigesti

kohaldatud, kuna ta vabastati 48-aastasena teenistusest ATS § 117 lg 5 alusel. 50 aastaseks saades ei

olnud V. Bakanin enam politseiteenistuses, kuid PolTS § 211 lg-st 1 tulenevalt tekib õigus

politseiametniku pensionile vaid politseiametnikul. Kaebaja viidatud siseministri määrused omavad

tähendust vaid politseiametniku pensioni ümberarvutamise seisukohast ega ole kohaldatavad

V. Bakanini suhtes, kuna talle pole määratud riiklikku pensioni, mille ümberarvutamist ta saaks

taotleda.

4. V. Bakanini apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada kaebus.

5. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2004. a otsusega jäeti

apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis:

1) ametihüvesid sätestavad seadused ei oma reeglina tagasiulatuvat jõudu. Ka PolTS § 211 reguleerib

nende isikute sotsiaalseid tagatisi, kes olid sätte jõustumisel politseiteenistuses ning lahkuvad

teenistusest pärast selle sätte jõustumist. Need isikud peavad vastama PolTS §-s 211 sätestatud

tingimustele. Apellant vabastati politseiteenistusest enne politseiametniku pensioni sätestavate

õigusnormide jõustumist, mistõttu ei saanud tal tekkida PolTS § 211 alusel õigust politseiametniku

pensionile;

2) PolTS § 211 saaks apellandi suhtes tagasiulatuvat jõudu omada vaid rakendussätte, PolTS § 51 lg 6

kaudu. Kuna apellant ei kuulu isikute hulka, kellele vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oleks

määratud riiklik pension, ei ole PolTS § 51 lg 6 tema suhtes kohaldatav;

3) kuna apellandi suhtes ei ole kohaldatav PolTS § 211, ei sõltu hinnangust nimetatud sätte

põhiseaduspärasusele ja sisule käesoleva vaidluse lahendus, mistõttu ei ole vajalik võtta seisukohta

selle sätte tõlgendamise ega põhiseadusele vastavuse küsimuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. V. Bakanini kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega rahuldada kaebus ning tühistada Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna

pensionikomisjoni 18. aprilli 2002. a otsus nr 79 ja Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni

24. juuli 2002. a otsus nr 31. Kassaator leiab:

1) PolTS § 211 lg 1 on vastuolus Põhiseaduse §-ga 12, kuna ei kohtle võrdselt kõiki isikuid, kellel on

nõutav tööstaaž ja vanus, vaid seab sätte kohaldamise sõltuvusse sellest, kas nad on pensioniikka

jõudmisel teenistuses või mitte;

2) nimetatud säte kohustab isikut jätkama töötamist kuni pensioniea saabumiseni, kuigi nõutav

tööstaaž on täitunud;

3) PolTS § 211 lg 1 jätab seadusega kehtestatud ametihüvest ilma isikud, kes enne 50-aastaseks

saamist on teenistusest lahkunud haiguse tõttu, nagu näiteks kassaator;

4) kuigi seadusandja on avaldanud soovi Politseiteenistuse seadust tagasiulatuvalt rakendada isikute

suhtes, kes on lahkunud politseiteenistusest enne politseiametniku pensioni puudutavate muudatuste

jõustumist, andes PolTS § 51 lg-s 6 võimaluse pensionide ümberarvutamiseks, ei võimaldata

politseipensioni määramist isikutele, kes omavad küll vajalikku tööstaaži, kuid kellele pole varem

määratud pensioni. Ka seejuures on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega.

7. Tallinna Pensioniameti kirjalikus vastuses leitakse, et kuna V. Bakanin vabastati

politseiteenistusest enne 50-aastaseks saamist, puudub tal õigus politseiametniku pensioni

taotlemiseks. Politseiametnikuks ei ole isik, kes ei ole politseiteenistuses.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. V. Bakanin on vaidlustanud Tallinna Pensioniameti I pensioniosakonna pensionikomisjoni

18. aprilli 2002. a otsuse nr 79, millega otsustati talle mitte määrata politseiametniku pensioni, ning

Tallinna Pensioniameti keskpensionikomisjoni 24. juuli 2002. a otsuse nr 31, millega jäeti I

pensioniosakonna pensionikomisjoni otsus muutmata.

9. 11. oktoobril 2001 vastu võetud Politseiteenistuse seaduse ja politseiseaduse muutmise seadusega

täiendati Politseiteenistuse seadust §-dega 211–214 Nende sätetega kehtestati politseiametnike

sotsiaalsete garantiidena politseiametniku pension (§ 211) ja politseiametniku töövõimetuspension

(§ 213) ning sätestati nende pensionide taotlemine, määramine ja maksmine (§ 214).

Sama seadusega täiendati ka Politseiteenistuse seaduse paragrahvi 51 lõigetega 6–8, milles käsitleti

politseiteenistusest vabastatud või politseiteenistuses olevate isikute õigust taotleda neile varem

määratud pensioni ümberarvutamist politseiametniku pensioniks.

10. Alates 1. jaanuarist 2002 kehtiv PolTS § 211 lg 1 sätestab: "Politseiametnikul, kellel on vähemalt

20-aastane politseiteenistuse staaž, tekib 50-aastaselt õigus politseiametniku pensionile 50 protsendi

ulatuses tema viimasest politseiametniku ametipalgast või teenistuse viie viimase aasta hulgast

valitud soodsaimast politseiametniku ametipalgast ametikoha järgi, millel ta teenis vähemalt 12 kuud

järjest."

Vaidlus käesolevas asjas käib selle üle, kas PolTS § 211 lg 1 alusel saab politseiametniku pensioni

määrata üksnes 50-aastaseks saanud isikutele, kellel on eelpool tsiteeritud sättes ette nähtud

pikkusega politseiteenistuse staaž ja kes 50-aastaseks saades on politseiteenistuses, või ka neile

isikutele, kellel on küll vajalik teenistusstaaž, kuid kes lahkusid politseiteenistusest enne 50-aastaseks

saamist ja seejuures enne PolTS § 211 jõustumist.

Asjas on tuvastatud, et V. Bakanin lahkus politseiteenistusest 1999. aastal 48-aastaselt. Seejuures oli

tal olemas PolTS § 211 lg-s 1 nõutavast pikem teenistusstaaž. PolTS § 211 lg-s 1 sätestatud

pensioniikka (50 aastat) jõudis V. Bakanin 2000. aastal. Seega oli 1. jaanuaril 2002, kui jõustusid

Politseiteenistuse seaduse politseiametniku pensioni sätestavad normid, V. Bakanini puhul täidetud

PolTS § 211 lg-st 1 tulenevad eeldused, mis puudutavad vanust ja politseiteenistuse staaži, kuid selle

sätte jõustumise ajal ei olnud ta politseiteenistuses. Samuti ei olnud ta politseiteenistuses 50-aastaseks

saamisel.

Kohtud on käesolevas asjas tuvastanud, et V. Bakaninile ei ole määratud riiklikku pensionit, mille

ümberarvutamist ta PolTS § 51 lg-st 6 tulenevalt oleks saanud taotleda.

11. Tallinna Pensioniamet ning kohtud on asunud käesoleva haldusasja lahendamisel seisukohale, et

politseiametniku pensioni määramine PolTS § 211 lg 1 alusel on võimalik isikule, kelle puhul on

täidetud mõlemad selles sätestatud tingimused (vähemalt 20 aasta pikkune politseiteenistuse staaž ja

vanus 50 aastat) ning kes pensioniea täitumisel on politseiteenistuses.

Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta sellega, et ametihüvesid sätestavad seadused ei oma

reeglina tagasiulatuvat jõudu. Ka PolTS § 211 reguleerib nende isikute sotsiaalseid tagatisi, kes olid

sätte jõustumisel politseiteenistuses ning lahkuvad teenistusest pärast selle sätte jõustumist. Need

isikud peavad vastama PolTS §-s 211 sätestatud tingimustele. V. Bakanin vabastati politseiteenistusest

enne politseiametniku pensioni sätestavate õigusnormide jõustumist, mistõttu tal ei saanud tekkida

PolTS § 211 alusel õigust politseiametniku pensionile. PolTS § 211 saaks V. Bakanini suhtes

kohaldada vaid varem määratud riikliku pensioni politseiametniku pensioniks ümberarvutamist

võimaldava rakendussätte (PolTS § 51 lg 6) kaudu. Kuna V. Bakanin ei kuulu isikute hulka, kellele

vaidlustatud otsuse tegemise ajaks oli määratud riiklik pension, ei ole PolTS § 51 lg 6 tema suhtes

kohaldatav.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga. Täiendavalt märgib

kolleegium, et Politseiteenistuse seaduses pole sellist rakendussätet, mis annaks õiguse

politseiametniku pensionile enne nimetatud seaduse jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikule,

kes ei saa riiklikku pensioni.

12. Kontrollimist vajavad aga kassaatori seisukohad võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisest, mille

tõestamiseks esitab ta kaks väidet.

13. Esmalt väidab kassaator, et PolTS § 211 lg 1 kohaldamisel on rikutud võrdse kohtlemise

põhimõtet sellega, et põhjendamatult erinevalt koheldakse isikuid, kellel on küll olemas nõutava

pikkusega politseiteenistuse staaž, kuid kes 50-aastaseks saades ei ole enam politseiteenistuses,

võrreldes nende isikutega, kes 50-aastaseks saamisel töötavad politseiametnikena.

Kolleegiumi arvates ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks õige võrrelda ülalnimetatud kaht isikute

gruppi, kuna V. Bakanin vabastati politseiteenistusest rohkem kui kaks aastat enne politseiametniku

pensioni sätestavate seadusemuudatuste jõustumist.

14. Selleks, et kontrollida, kas PolTS § 211 lg 1 kohaldamine rikub V. Bakanini suhtes võrdse

kohtlemise põhimõtet, tuleb võrrelda hoopis järgmisi isikute gruppe. Ühte gruppi kuuluvad enne

politseipensioni reguleerivate sätete jõustumist politseiteenistusest vabastatud isikud, kellel on

nõutava pikkusega politseiametniku staaž ja kes on saanud 50 aastaseks. Sellesse gruppi kuulub ka

V. Bakanin. Teise gruppi kuuluvad pärast politseiametniku pensioni reguleerivate sätete jõustumist

politseiteenistuses olevad isikud, kellel on nõutava pikkusega politseiametniku staaž ja kes on saanud

50 aastaseks.

On ilmne, et viimatinimetatud kahte isikute gruppi koheldakse erinevalt. Esimesel grupil pole õigust

politseiametniku pensionile, kuid teisel grupil on õigus sellele pensionile. Kolleegium leiab aga, et

erinevaks kohtlemiseks on mõistlik põhjus. Kolleegiumi arvates kehtestati politseiametniku pension

2002. a 1. jaanuarist selleks, et täita ametikohad politseiteenistuses võimekate ja hea ettevalmistusega

ametnikega ning tagada teenistussuhete pikaajalisus. Kuna V. Bakanin vabastati politseiteenistusest

enne politseiametniku pensioni kehtestamist, siis ei saaks talle selle pensioni määramine teenida neid

eesmärke ning ülalnimetatud kahe isikute grupi erinev kohtlemine ei tähenda võrdse kohtlemise

põhimõtte rikkumist.

15. Teiseks näeb kassaator võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist selles, et enne politseiametniku

pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutele määratud riiklik pension arvutatakse

ümber politseiametniku pensioniks, kuid õigust politseiametniku pensioni määramisele ei teki nendel

enne selle pensioni kehtestamist politseiteenistusest lahkunud isikutel, kellele riiklikku pensioni pole

määratud.

Kolleegium ei näe ka siin võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. PolTS § 51 lg 6 järgi sai avaldusi

riikliku pensioni politseiametniku pensioniks ümberarvutamiseks esitada 1. jaanuarist 2002 kuni

1. jaanuarini 2003. Võimaluse andmine pensioni ümberarvutamise taotlemiseks nimetatud tähtaja

jooksul oli suunatud sellele, et võrdsustada politseiteenistusest eeskätt väljateenitud aastate pensionile

läinud isikud isikutega, kes jäävad politseiametniku pensionile Politseiteenistuse seaduse kehtivuse

ajal.

16. Eeltoodu tõttu jääb V. Bakanini kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus

muutmata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann