3-1-1-81-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-81-04

Otsuse kuupäev

9. november 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

V.O. süüdistusasi KrK § 85 lg 1 ja KrK §1411 lg 2 p 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2004. a otsus

nr. 2-1/411/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.O. kaitsja vandeadvokaat Jaak Oja

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

5. oktoober 2004. a

Istungil osalenud isikud

V.O. kaitsja vandeadvokaat Mare Laur ja prokurör

Stella Veber

Resolutsioon

1. Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2004. a kohtuotsus V.O. suhtes jätta muutmata.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V.O. anti kohtu alla süüdistuses KrK § 85 lg 1 ja § 139 lg 2 p 1 järgi. Tallinna Linnakohtu 10. märtsi

2004. a otsusega tunnistati ta aga süüdi KrK § 85 lg 1 ja § 1411 lg 2 p 1 järgi ning karistati vangistusega

kaheks aastaks. KarS § 73 kohaselt jäeti karistus kolmeaastase katseajaga tingimuslikult kohaldamata.

V.O. tunnistati süüdi selles, et olles Tallinnas Pmnt x asuva AS M kaupluse tehnikakaupade osakonna müüja-

konsultant, laskis koos T.M. ja M.L-ga käibele võltsitud maksevahendi. M.L. sai 1998. aasta lõpus

eeluurimisel tuvastamata isiku käest plastikkaardi, mille magnetribale oli kopeeritud Soome kodaniku M.L-le

väljastatud krediitkaardi Eurocard informatsioon ja eraldi paberile kirjutatud sama pangakaardi

autoriseerimisnumbrid. Soovides koos T.M-ga saada võõra pangakaardi andmeid kasutades kauplusest

tehnikakaupu, pöördusid nad V.O. poole, kes töötas müüjana. V.O. müüs 9. jaanuaril 1999. a M.L-le tasu eest

nimetatud plastikkaarti ja võõrale isikule kuuluva pangakaardi andmeid kasutades teleri 13 750 krooni

väärtuses ja muusikakeskuse 7490 krooni väärtuses.

V.O. tunnistati süüdi ka temale usaldatud vara omastamises, sest M.L-le võõrandatud kauba eest tasumist ei

toimunud ja sellega tekitati AS-le M varaline kahju 21 240 krooni.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi veel M.L., H.H., R.J., G.D., M.O., T.K. ja E-E.S., kuid nende suhtes ei

ole kohtuotsust vaidlustatud.

2. Kaitsja esitas linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja V.O.

õigeksmõistmist. Linnakohus, kvalifitseerides V.O-le KrK § 139 lg 2 p järgi esitatud süüdistuse ümber KrK

§ 1411 lg 2 p 1 järgi, muutis süüdistuse raskemaks ja halvendas kohtualuse protsessuaalset seisundit.

Linnakohus rikkus V.O. kaitseõigust, sest kohtualusel ega tema kaitsjal polnud võimalik kohtumenetluse ajal

esitada omapoolseid väiteid seonduvalt süüdistusega KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi. See on aga kaitsja arvates

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kaitsja leidis, et linnakohus, kohaldades V.O. süüdistuse raskuse

hindamisel teo toimepanemisest mitu aastat hiljem jõustunud normi (KarS § 201), halvendas KarS § 5 lg 3

mõttes muul viisil kohtualuse olukorda ja kohaldas seega teda KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi süüdi mõistes

ebaõigesti kriminaalseadust. Linnakohtu järeldused ei vastanud faktilistele asjaoludele, sest V.O. ei riisunud

vara omastamise teel vaid sooritas müüjana tsiviilõigusliku tehingu.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus

märkis, et kujunenud kohtupraktika kohaselt ei või nõupidamistoas teha kohtuotsust, millega halveneks

kohtualuse olukord või mis oleks oma olemuselt varemesitatud süüdistusest oluliselt erinev, kusjuures

küsimus sellest, milline süüdistus on varem esitatust oluliselt erinev, on fakti küsimus. Ringkonnakohus

leidis, et muutes kuriteo kvalifikatsiooni KrK § 139 lg 2 p-lt 1 § 1411 lg 2 p-le 1, kohtualuse olukord ei

halvenenud ning sellega ei muudeta varemesitatud süüdistust oluliselt. Seega ei rikkunud linnakohus

kriminaalmenetluse seadust.

Ringkonnakohus märkis, et esimese astme kohtus tuleb otsuse tegemisel lahendada kõik KrMK § 263 lg-s 1

loetletud küsimused. Kui kohus on tuvastanud kuriteosündmuse ja selle teo toime pannud isiku, võib viimase

esitatud süüdistuses õigeks mõista üksnes siis, kui on eelnevalt kaalutud, kas tema käitumises ei ole mõne

teise kuriteokoosseisu tunnuseid. V.O-le usaldatud vara ebaseaduslik kolmanda isiku kasuks pööramine ongi

käsitatav omastamisena KrK § 1411 mõttes. Seega andis linnakohus V.O. käitumisele õige ja põhjendatud

juriidilise hinnangu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse V.O. kaitsja vandeadvokaat J. Oja. Kassaator

taotleb Tallinna Linnakohtu 10. märtsi 2004. a otsuse tühistamist V.O-lt tsiviilhagi väljamõistmise osas ning

Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2004. a otsuse tühistamist täies ulatuses.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus linnakohus V.O-le esitatud süüdistuse muutmisega oluliselt

kriminaalmenetluse seadust. V.O-d ei antud uues süüdistuses kohtu alla ja ta sai alles kohtuotsuse

kuulutamisel teada, et kohus on süüdistuse ümber kvalifitseerinud raskema sanktsiooniga kriminaalseaduse

sätte järgi. Kassaatori hinnangul kohaldati V.O-d KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi süüdi tunnistades vääralt

kriminaalseadust, sest sellega halvendati kohtualuse olukorda muul viisil KarS § 5 lg 3 mõttes. Kaitsja

arvates on vääralt tõlgendatud ka KrK § 1411 sisu, leides, et selles sätestatud kuriteokoosseisu elementide

hulka ei kuulu kahju tekitamine. Kriminaalasjas tuvastatud faktilistel asjaoludel puudub V.O. käitumises nii

omastamise koosseisu objektiivne kui subjektiivne külg ja tegemist oli tavalise tsiviilõigusliku tehinguga.

5. Riigikohtu istungil palus kaitsja kassatsiooni selles toodud motiividel täies mahus rahuldada. Prokurör

palus jätta kohtuotsused muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Omakasulised süüteod omandi vastu ei sisalda koosseisulise tunnusena varalist kahju. Teo

toimepanemiseks (süüteokoosseisu objektiivse tunnuse realiseerimiseks) piisab, kui asi on omanikult ära

võetud või oma kasuks pööratud.

Samas on omakasuliste süütegude puhul äravõetud või oma kasuks pööratud asja väärtuse tuvastamisel siiski

teatud tähendus. Sellest võib oleneda süüteo kvalifitseerumine väär- või kuriteona, toimepanemise suur

ulatus vms. Samuti võib varalise kahju suurust arvesse võtta karistuse mõistmisel tõusetuvate küsimuste

lahendamisel.

7. Kauba eest tasumine toimus kuritegelikul teel - võltsitud maksevahendiga - mis oli teada nii ostjale kui

müüjale. Seega ei saa seda toimingut hinnata kui tavalist tsiviilõiguslikku tehingut. Tuvastatud asjaolude

pinnalt on õigesti järeldatud, et V.O. koos kaastäideviijatega soovis vältida kassapuudujäägi kohest

ilmnemist, et varjata tema korralduses olnud kauba omastamist. Asjaolul, et omanik on end ühel või teisel

viisil kauba kaotsimineku või riknemise eest kindlustanud, ei ole isiku karistusõigusliku kohtlemise

seisukohalt tähtsust, sest nagu on märkinud ka ringkonnakohus, tähendab see vaid teistsugust võimalust

kahju sissenõudmisel.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga, et kvalifitseerides V.O-le süüdistuses

inkrimineeritud teo ümber KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi, raskendas kohus tema olukorda. Süüdistatavale juba

eeluurimisel omistatud käitumine, so faktilised asjaolud, jäid muutumatuteks. Kohus andis tema käitumisele

vaid teistsuguse õigusliku hinnangu. Kohtu kohustust mitte piirduda üksnes süüdistuses märgitud õigusliku

kvalifikatsiooniga, vaid anda teole, milles kohtualust süüdistatakse, omapoolne õiguslik hinnang, tuleneb

KrMK § 263 lg 1 p-st 3. Sellina õiguslik hinnang ei tohi aga kaasa tuua olukorda, kus kohtualusele oleks

võimalik mõista rangem karistus, kui see, mille vastu tal oli kohtuistungi vältel võimalik end kaitsta.

9. Tõepoolest, KrK § 139 lg 1 p-s 2 ettenähtud kuriteo, mille eest V.O. kohtu alla anti, sanktsiooniks oli

rahatrahv või vabadusekaotus kuni kuue aastani. KrK § 1411 lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo sanktsiooniks oli aga

rahatrahv või vabadusekaotus kahest kuni seitsme aastani. Seega ei tohtinud kohus nende sätete kehtivusajal

sellisel viisil kuriteo kvalifikatsiooni muuta, sest see halvendanuks kohtualuse olukorda. Kuid kohtupidamine

V.O. üle toimus 2004. aastal, mil oli jõustunud Karistusseadustik ning seetõttu tuli kohtul arvestada ka

Karistusseadustiku rakendamise seaduses sätestatuga.

KarSRS § 3 lg 2 ja 3 kohaselt kvalifitseeritakse enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud tegu, kui

see on karistatav ka Karistusseadustiku kohaselt, selle toimepanemise ajal kehtinud kriminaalkoodeksi

vastava paragrahvi järgi. Karistuse mõistmisel aga lähtutakse kriminaalkoodeksi sanktsioonidest üksnes siis,

kui need näevad võrreldes karistusseadustikuga ette kergema karistuse.

10. Linnakohus leidis, et V.O-le esitatud süüdistuse kirjeldus vastab KrK §-s 1411 sätestatud

kuriteokoosseisule. KrK § 1411 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeruv kuritegu on käesoleval ajal karistatav KarS § 201

lg 2 p 4 järgi, mille sanktsiooniks on rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Kolmeaastane

vangistus on aga märksa kergem nii KrK § 1411 lg-s 2 kui ka KrK § 139 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni

ülemmäärast.

Seega ei saanud kohtud 2004. aastal mõista V.O-le karistust ei KrK § 1411 lg 2 ega ka KrK § 139 lg 2

sanktsiooni järgi, sest mõlemal juhul oli vastavalt KarSRS § 3 lg-le 2 ja 3 vaja arvestada KarS § 201 lg 2

sanktsiooni ülemmääraga.

Järelikult ei olnud V.O. käitumise õigusliku kvalifikatsiooni muutmisel ilma uue süüdistuse esitamiseta

tegemist kohtualuse olukorra halvendamisega ning kohtuotsused tuleb jätta muutmata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg