3-1-1-103-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-103-04 Otsuse kuupäev 5. november 2004 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi Eno Vaigurand'i süüdistuses KarS § 414 lg 1 ja lg 4 p 2, § 415 lg 1 ning § 418 lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Viru Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 2-1-184-04 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Viru Ringkonnaprokuratuuri Rakvere osakonna vanemprokurör Sirje Merilo, kassatsioonprotest Asja läbivaatamise kuupäev 12. oktoober 2004 Istungil osalenud isikud Ringkonnaprokurör Sirje Merilo ja Eno Vaigurandi kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi Resolutsioon

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsus Eno Vaigurandi õigeksmõistmises KarS § 414 lg 4 p 2 järgi ja liitkaristuse mõistmise osas. 2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. 3. Kassatsioonprotest rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Lääne-Viru Maakohtu 30. märtsi 2004. a otsusega tunnistati Eno Vaigurand süüdi KarS § 414 lg 1 ja lg 4 p 2 järgi ja teda karistati kolmeaastase vangistusega. Sama kohtuotsusega tunnistati E. Vaigurand süüdi ka KarS § 418 lg 1 ja § 415 lg 1 järgi ning teda karistati vastavalt 4-kuulise ja 2 -aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergemad karistused raskemaga kaetuks ja mõistis E. Vaigurandile liitkaristuseks kolm aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud liitkaristust Lääne-Viru Maakohtu 24. aprilli 2002. a otsusega mõistetud ja ärakandmata karistuse - seitsme kuu vangistuse - võrra, mõistes E. Vaigurandile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumi eest kolm aastat ja seitse kuud vangistust. KarS § 51 alusel võttis kohus E. Vaigurandilt kaheks aastaks ära relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õiguse. KarS § 414 lg 1 ja lg 4 p 2 järgi tunnistati E. Vaigurand süüdi selles, et ta käitles (soetas, hoidis ja kasutas) Lõhkematerjaliseaduse §-de 3 ja 16 ning Relvaseaduse § 19 lg 3 nõudeid eirates ebaseaduslikult tsiviilkäibes lubatud ja tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali, kusjuures tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjal oli suures koguses. Lõhkematerjali käitlemine leidis aset järgmistel asjaoludel. Umbes 1997. aastal võttis E. Vaigurand lõhkematerjali soetusluba omamata I. Sitsi käest omandatud paukpadrunitest välja 110 grammi tsiviilkäibes lubatud suitsuta püssirohtu ja hoidis seda kuni 21. oktoobril 2003. a toimunud läbiotsimiseni oma elukohas. Samuti omandas ta 2002. aastal 974 grammi tsiviilkäibes keelatud lõhkeainet meliniiti ja hoidis seda kuni läbiotsimiseni oma elukohas. 18. oktoobril 2003. a kasutas E. Vaigurand meliniiti Lääne-Viru Maakonnas Saksi vallas asuva endise Männiku sõjaväebaasi territooriumil paiknevas punkris, et saada kätte metallist relsid ja need varastada.

2. Maakohus leidis, et E. Vaigurandile esitatud süüdistus on täies mahus tõendatud. Seoses E. Vaigurandi süüdistusega KarS § 414 lg 4 p 2 järgi asus kohus seisukohale, et teo objektiks oli lõhkematerjal suures koguses. Kohus põhjendas seda asjaoluga, et E. Vaigurandilt võeti ära 974 grammi meliniiti. E. Vaigurandi ütluste kohaselt kasutas ta kahe lõhkeseadeldise valmistamiseks ca 400 grammi meliniiti. Seega oli lõhkeainet kokku ca 1400 grammi. Maakohtu arvates oli tegemist vaieldamatult suure kogusega, kuna toimunud lõhkamised olid piisavalt suure jõuga, samuti on meliniit trotüülist tundlikum lõhkeaine. Kohus viitas ka tunnistaja ütlustele, mille kohaselt oli plahvatusega kaasnenud pauk tugev. 3. Lääne-Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse E. Vaigurandi kaitsja vandeadvokaat L. Nirgi. Apellant palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada, kvalifitseerida E. Vaigurandi käitumine KarS § 414 lg 4 p 2 asemel sama paragrahvi teise lõike järgi. Samuti palus kaitsja karistada E. Vaigurandi kuritegude eest rahalise karistusega. Kaitsja pidas põhjendamatuks maakohtu seisukohta, et 1400 grammi meliniiti on käsitatav lõhkeaine suure kogusena. 4. Viru Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsusega tühistati Lääne-Viru Maakohtu otsus E. Vaigurandi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 414 lg 4 p 2 järgi, samuti liitkaristuse mõistmise osas. E. Vaigurand mõisteti KarS § 414 lg 4 p 2 järgi õigeks. KarS § 414 lg 1 järgi mõistis ringkonnakohus E. Vaigurandile karistuseks üheaastase vangistuse. KarS § 64 lg 1 järgi mõistis kohus E. Vaigurandile liitkaristuse kaks aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud liitkaristust seitsme kuu võrra, mõistes E. Vaigurandile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumi eest kaks aastat ja seitse kuud vangistust. Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus ei nõustunud kaitsja seisukohaga, et tõendamata on E. Vaigurandi poolt käideldud lõhkematerjali suur kogus. Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et E. Vaigurand tuleb KarS § 414 lg 4 p 2 õigeks mõista, kuna isikule ei saa inkrimineerida tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali ebaseaduslikku käitlemist suures koguses ilma, et süüdistuses oleks tehtud viide sama paragrahvi lõikele kaks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS 5. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonprotesti ringkonnaprokurör S. Merilo, kes palub tühistada ringkonnakohtu otsuse E. Vaigurandi õigeksmõistmises KarS § 414 lg 4 p 2 järgi, samuti KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas. Protestis taotletakse kriminaalasja saatmist uueks läbivaatamiseks Viru Ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et isiku ühe ja sama teo kvalifitseerimine üheaegselt nii KarS § 414 lg 2 kui ka lg 4 p 2 järgi ei ole mõeldav, kuna KarS § 414 lg 2 sätestab tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali käitlemise põhikoosseisu, § 414 lg 4 näeb ette sama koosseisu raskendavad asjaolud. 6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas prokurör esitatud protesti ja palus selle rahuldada. E. Vaigurandi kaitsja vaidles protestile vastu ja taotles ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT I

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu Viru Ringkonnakohtu seisukohaga, et isiku süüdistamisel tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali suures koguses ebaseaduslikus käitlemises tuleb lisaks KarS § 414 lg 4 p-le 2 teha viide ka KarS § 414 lg-le 2. KarS § 414 lg 1 sätestab vastutuse "tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku valmistamise, soetamise, üleandmise, turustamise või muu ebaseadusliku käitlemise eest". Paragrahvi teine lõige aga "sama teo eest, kui see on toime pandud tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali käideldes". Seega sätestab KarS § 414 lg 2 viitelise normina tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali käitlemise kui kuriteo põhikoosseisu. KarS § 414 lg 4 näeb ette karistuse "käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud teo eest", kui "see on toime pandud vähemalt teist korda" (p 1) või kui "teo objektiks on olnud lõhkematerjal suures koguses" (p 2). KarS § 414 lg 4 näol on tegemist tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise kvalifitseeritud koosseisuga, mis sätestab raskendavad asjaolud sama paragrahvi teises lõikes ette nähtud põhikoosseisule. Sarnaselt näeb KarS § 414 lg 3 ette tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise (KarS § 414 lg 1) kvalifitseeritud koosseisu. Kohtukolleegium märgib, et süüteo põhikoosseis ja sellele põhikoosseisule vastav kvalifitseeritud koosseis on üldja erinormi vahekorras. Järelikult, kui isiku käitumises esineb mõni süüteokoosseisu raskendav asjaolu, kuulub kohaldamisele üksnes kvalifitseeritud koosseis ja puudub alus eraldi viite tegemiseks põhikoosseisule. Erandina on viide põhikoosseisule süüdistuse mõistetavuse aspektist siiski vajalik näiteks juhul, kui kvalifitseeritud koosseisus sätestatud raskendavad asjaolud laienevad üheaegselt mitmele erinevale dispositsioonile (vt nt KarS § 184 lg 21 või § 240 lg 3). Eeltoodud põhjustel leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et E. Vaigurandi õigeksmõistmisel KarS § 414 lg 4 p 2 järgi on Ringkonnakohus kohaldanud ebaõigesti kriminaalseadust AKKS § 39 lg 2 p 1 tähenduses. 8. Lisaks märgib kriminaalkolleegium, et tsviilkäibes keelatud lõhkematerjali ebaseaduslik käitlemine moodustab iseseisva kuriteokoosseisu ega ole tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise kvalifitseerivaks koosseisuks. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise koosseis (KarS § 414 lg 1) koos oma kvalifitseeriva koosseisuga (KarS § 414 lg 3) paikneb Karistusseadustiku samas paragrahvis tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali ebaseadusliku käitlemise põhi- (KarS § 414 lg 2) ja kvalifitseeritud koosseisuga (§ 414 lg 4). Seega on tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali ebaseaduslik käitlemine ja tsiviilkäibes keelatud lõhkeaine ebaseaduslik käitlemine eraldi kuriteod, mis üheaegse esinemise korral moodustavad kuritegude reaalkonkurentsi. Sellisel juhul tuleb karistuse mõistmisel juhinduda KarS § 63 lg-s 2 sätestatust. Käsitletavas kriminaalasjas tuleb aga silmas pidada asjaolu, et juhul kui kriminaalasja uuel arutamisel tunnistatakse E. Vaigurand süüdi nii tsiviilkäibes keelatud kui ka lubatud lõhkematerjali ebaseaduslikus käitlemises, tuleb talle küll mõista kummagi teo eest eraldi üksikkaristus, kuid lähtudes AKKS § 32 lg-st 1 ei saa talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetav liitkaristus ületada maakohtu poolt mõistetud kolmeaastast vangistust.

II 9. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu veel mõningatele asjaoludele, mida tuleb kriminaalasja uuel arutamisel arvestada. 10. Lääne-Viru Maakohtu 30. märtsi 2004. a otsusega tunnistati E. Vaigurand KarS § 414 lg 4 p 2 järgi süüdi tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjali - meliniidi - ebaseaduslikus käitlemises suures koguses. Süüdistuses ja kohtuotsuses märgiti, et meliniit on tsiviilkäibes keelatud lõhkeaine vastavalt Lõhkematerjaliseaduse §-le 3. 11. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et 1. mail 2004. a, s. o pärast maakohtu otsuse tegemist käesolevas asjas, jõustus uus Lõhkematerjaliseadus (RT I 2004, 25, 170). Erinevalt 1. jaanuaril 1998. a jõustunud Lõhkematerjaliseadusest (RT I 1997, 86, 1461; 2004, 13, 86), millest lähtutakse E. Vaigurandi süüdistuses, ei tunne kehtiv seadus enam sellist mõistet nagu "tsiviilkäibes keelatud lõhkematerjal". 1998. aasta Lõhkematerjaliseaduse kohaselt loeti tsiviilkäibes keelatuks selline lõhkematerjal, mille kohta Tehnilise Järelevalve Inspektsioon ei olnud ühelegi isikule välja andnud alalist või ajutist kasutusluba (seaduse § 3 lg-d 1-2). Uus Lõhkematerjaliseadus ei näe enam ette lõhkematerjalile kasutusloa andmist. Lõhkematerjali võib lasta turule, kui see vastab õigusaktides sätestatud nõuetele ja selle nõuetele vastavus on õigusaktides sätestatud korras tõendatud (§ 8). Seejuures tagab lõhkematerjali nõuetele vastavuse tõendamise selle tootja või viimase volitatud esindaja (§ 9) koos teavitatud asutusega (§ 10). Majandusja kommunikatsiooniministri 19. aprilli 2004. a määruse nr 87 "Nõuded lõhkematerjalile ja lõhkematerjali vastavushindamise protseduurid" (RTL 2004, 45, 774; 73, 1201) § 1 kohaselt tuleb lõhkematerjalile esitatavate nõuete ja nende kontrollimise osas lähtuda EL Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivist 93/15/EMÜ "Tsiviilotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud lõhkematerjali turule laskmist ja järelevalvet käsitlevate sätete ühtlustamise kohta" (EÜT L 121, 15. 05. 1993, lk 20). 12. Arvestades KarS § 5 lg-s 2 sätestatut, tuleb kriminaalasja uuel arutamisel kindlaks teha, kas E. Vaigurandi käideldud meliniit on Lõhkematerjaliseaduse § 8 tähenduses turule lastud või mitte. Juhul, kui käesoleval ajal on tegemist turule lastud lõhkematerjaliga, tuleb E. Vaigurandi käitumine kvalifitseerida küll lähtudes teo toimepanemise ajal kehtinud õigusest, kuid karistus tuleb mõista sanktsiooni järgi, mis vastab tsiviilkäibes lubatud lõhkematerjali käitlemise koosseisule (KarS § 414 lg 1 või lg 3). 13. E. Vaigurandi süüdistatakse meliniidi käitlemises suures koguses. Seda, millal on tegemist lõhkematerjali suure kogusega KarS § 414 lg 4 p 2 tähenduses, ei ole üheski õigustloovas aktis kindlaks määratud. Tegemist on määratlemata õigusmõistega, mis tuleb sisustada kohtupraktikas lähtudes konkreetse lõhkematerjali füüsikalistest omadustest ja üldisest ohtlikkusest. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb ringkonnakohtul anda omapoolne hinnang, kas E. Vaigurandi käideldud meliniit oli suures koguses või mitte. 14. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMSRS § 2 lg-st 3 ja AKKS § 63 p-st 2, § 64 p-st 2 ning § 65 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 18. mai 2004. a otsuse E. Vaigurandi õigeksmõistmises KarS § 414 lg 4 p 2 järgi, samuti talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2

alusel liitkaristuse mõistmise osas ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi