3-2-1-105-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-105-04

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. oktoober 2004. a

Kohtukoosseis

Eesistuja L. Laarmaa, liikmed P. Jerofejev ja J. Luik

Kohtuasi

Robert Narusingi hagi AS Eesti Raudtee vastu hüvitise

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. aprilli 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 2-2/521/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Eesti Raudtee kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

27. september 2004. a

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

14. aprilli 2004. a otsus ja saata asi samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

2. AS Eesti Raudtee kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada advokaadibüroole AS Aivar Pilv 13. mail 2004. a

tasutud kautsjon 645 (kuussada nelikümmend viis) krooni ja

21. mail 2004. a täiendavalt tasutud kautsjon 2117 (kaks tuhat

ükssada seitseteist) krooni ja 10 (kümme) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R. Narusing palus hagiavalduses AS-lt Eesti Raudtee välja mõista kutsehaigusega tekitatud kahju

hüvitise võlgnevuse 24 402 krooni 20 senti ja määrata alates 2001. a novembrist igakuiseks

hüvitiseks 3868 krooni 43 senti.

Hagiavalduse kohaselt on kostja maksnud hagejale kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitist alates

1998. aasta maist (hagiavalduses on ekslikult märgitud aastanumbriks 1988), mil hageja jäi kutsealase

töövõime kaotuse tõttu ilma senisest sissetulekust. Hageja leiab, et kostja ei ole maksnud hüvitist

õiges suuruses.

Hageja leidis, et kutsehaiguse põhjustas töötamine autojuhina kostja erinevates asutustes alates

1974. aastast. 3. aprillil 1998. a tuvastati hagejal kutsehaigus. Vaegurluse ekspertiisi komisjon (VEK)

tuvastas, et tema kutsealase töövõime kaotus oli 9. aprillist 1998. a 9. aprillini 2000. a " 60 %,

9. aprillist 2000. a 12. aprillini 2001. a " 50 % ja alates 12. aprillist 2001. a " 60 %.

Vastavalt hagiavaldusele on hüvitise maksmise aluseks võetud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a

määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajate tööülesannete

täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord"

(edaspidi Ajutine kord) ning "Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutine juhend" (edaspidi Ajutine

juhend). Kostja poolt väljamakstud summad ei vasta nimetatud määrusele ning hageja esitas kohtule

omapoolsed arvutused õiges suuruses hüvitise kindlaksmääramiseks.

2. Tallinna Linnakohtu 9. veebruari 2004. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus leidis, et kostja

poolt seni makstud hüvitis on kooskõlas Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrusega nr 172,

millega kinnitati Ajutine kord ja Ajutine juhend ning Vabariigi Valitsuse 4. jaanuari 2000. a

määrusega nr 7.

Kohtuotsuse kohaselt on hageja teinud arvutused ebaõigest keskmisest palgast ja indeksist lähtudes.

Kohus tuvastas, et hageja töötas kostja juures 6. augustini 1984. a ja võeti uuesti tööle 17. novembril

1987. a. 1. aprillil 1994. a viidi hageja üle puusepaks ning 15. mail 1997. a vabastati hageja töölt.

Hageja lähtus hüvitise arvutamisel keskmisest palgast ajavahemikul 1996. a maist 1997. a aprillini.

Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 kohaselt tuleb aga keskmine palk arvutada

lähtudes 1993. a aprillist kuni 1994. a märtsini saadud töötasudest, sest 1994. a lõppes hageja

tervistkahjustav töö. Kohtuotsuse kohaselt nõustusid pooled kohtuistungil nimetatud seisukohaga ja

lugesid hageja keskmiseks kuusissetulekuks 2 567 krooni 50 senti. Ühtlasi arvestas linnakohus

hüvitise arvutamisel hageja poolt saadud ja saadavat pensioni ja töövõime kaotuse protsenti.

Hüvitise indekseerimisel tuleb lähtuda Vabariigi Valitsuse 4. jaanuari 2000. a määrusest nr 7. Hüvitise

indeksi arvutamiseks tuleb perioodil 1. aprillist 1998. a 31. detsembrini 1998. a aluseks võtta 1998. a

ja 1997. a miinimumpalgad (1 100 : 845 = 1,3); perioodil 1. jaanuarist 1999. a 31. detsembrini

1999. a vastavalt 1999. a ja 1997. a miinimumpalgad (1 250 : 845 = 1,48) ning alates 1. jaanuarist

2000. a kuni 28. veebruarini 2001. a indekseerimist ei toimu. Alates 1. märtsist 2001. a tuleb hüvitis

korrutada tarbijahinnaindeksiga. Kuna kostja on lähtunud hüvitise arvutamisel eelnevast, on ta

maksnud hüvitist õiges suuruses.

3. Hageja esitas kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse osalist

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Apellant leidis, et kutsehaigusega tekitatud

kahju hüvitise arvutamise indeksiks peab olema 1998. a aprilli ja 1994. a aprilli miinimumpalkade

jagatis (1 100 : 300 = 3,66). Seega tuleks kohtu poolt aluseks võetud keskmine palk 2 567 krooni 50

senti korrutada indeksiga 3,66. Tegelikuks keskmiseks palgaks on seega 2 567 x 3,66 = 9395 krooni

20 senti. Kõik arvestused tuleb teha lähtudes sellest keskmisest palgast.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. märtsi 2004. a otsusega linnakohtu otsuse ning tegi asjas uue

otsuse.

5. Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et kostja peab maksma ja on maksnud

hagejale tervisekahjustuse hüvitist alates 1. aprillist 1998. a. Vaidlust ei olnud ka selles, et hüvitise

arvutamisel tuleb aluseks võtta hageja keskmine töötasu 1993. a aprillist 1994. a märtsini, s.o 2567

krooni 50 senti ning arvestada hüvitise arvutamisel hageja saadavat pensioni ning tema töövõime

kaotuse protsenti. Vaidlus on selle üle, kas kostja on arvestanud ja maksnud hagejale hüvitist õigesti.

6. Esimese astme kohus on hüvitise arvutamisel eksinud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a

määruse nr 172 kohaldamisel.

7. Kohus on hüvitise arvutamisel kasvuindeksi leidmisel võtnud aluseks 1998. a ja 1994. a aprillis

kehtinud miinimumpalgad (1 100 : 300 = 3,67), kuna siis lõppes hageja tervist kahjustav töö ja tal

tekkis õigus saada hüvitist. Hüvitise arvutamiseks perioodil 1. jaanuarist 1999. a 31. detsembrini

1999. a on kohus võtnud aluseks vastavalt 1999. a jaanuari ja 1994. a aprilli miinimumpalgad (1 250 :

300 = 4,17). Alates 1. jaanuarist 2000. a kuni 28. veebruarini 2001. a indekseerimist ei toimunud.

Alates 1. märtsist 2001. a tuleb hüvitis korrutada tarbijahinnaindeksiga.

8. Eeltoodu alusel leidis ringkonnakohus, et 1. aprillist 1998. a 31. detsembrini 1998. a pidi kostja

maksma hagejale igakuist hüvitist 4997 krooni 60 senti; 1. jaanuarist 1999. a 31. detsembrini 1999. a

" 5767 krooni 85 senti; 1. jaanuarist 2000. a 31. märtsini 2000. a " 5767 krooni 85 senti; aprillis

2000. a " 4697 krooni 20 senti; 1. maist 2000. a 31. detsembrini 2000. a " 4553 krooni 20 senti;

1. jaanuarist 2001. a 28. veebruarini 2001. a " 4553 krooni 20 senti; 1. märtsist 2001. a 14. aprillini

2001. a " 4735 krooni 30 senti; 15. aprillist 2001. a 31. oktoobrini 2001. a " 5880 krooni 80 senti.

9. Kokku on kostja 1. aprillist 1998. a 31. oktoobrini 2001. a maksnud hagejale vähem hüvitist 64

481 krooni 85 senti, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ning alates 2001. a novembrist on

hagejal õigus saada igakuist hüvitist 5880 krooni 80 senti, mis tuleb iga aasta 1. märtsil korrutada

Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kassatsioonkaebuses palub kostja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ning

asja saatmist samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a

määrusega nr 172 kinnitatud Ajutist korda ja Ajutist juhendit. Kassaatori arvates on kohus ekslikult

samastanud mõisted "indekseerimine" Ajutise juhendi mõttes ja "hüvitise kasvuindeks" Vabariigi

Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 1.1. mõistes.

12. Kassaator leiab, et kohus on korrektselt määranud hüvitise suuruse vastavalt Ajutise korra p-le 2.

Samas on kohus vääralt arvutanud hüvitise kasvuindeksi.

13. Ühtlasi on kassaator seisukohal, et kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 229 lg 2, § 319 lg 1 ja § 229 sätteid. Kassaatori arvates piiritles hageja hagiavalduses oma nõude

suuruse ning kohtul puudus alus ja võimalus hagiavalduses toodust suurema summa

väljamõistmiseks.

14. Vastustaja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud. Vastustaja leiab, et ringkonnakohus on hüvitise määranud korrektselt ning kohus ei ole

ületanud nõude piire, kuna tegelikkuses oli hageja nõue suurem kohtu väljamõistetud summast.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Kolleegium leiab, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

16. Pooled on kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel võtnud aluseks Vabariigi Valitsuse

10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajate

tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise

ajutise korra" ning "Keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi." Seega tuleb käesolev

vaidlus lahendada nimetatud määruse ja sellega kinnitatud Ajutise korra ja Ajutise juhendi alusel.

17. Ajutise korra p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises

sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel,

kusjuures hüvitisest arvatakse maha töövõimetuse astmele vastav pension. Pooled ei vaidle selle üle,

et kostja peab hagejale kaotatud töövõime ulatuses hüvitist maksma alates 1. aprillist 1998. a ja et

hüvitise arvutamise aluseks tuleb võtta hageja keskmine töötasu 1993. a aprillist 1994. a märtsini

ning hüvitisest arvatakse maha saadav pension. Pooltel on vaidlus keskmise töötasu alusel arvutatud

hüvitise perioodilise suurendamise üle.

18. Kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitis arvutatakse kannatanu keskmise sissetuleku alusel, millest

ta töövõime kaotuse tõttu ilma jäi. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 p 1 alapunkti

3 ja nimetatud määrusega kinnitatud keskmise kuusissetuleku arvutamise ajutise juhendi kohaselt

tuleb hüvitise määramisel keskmise kuusissetuleku arvutamiseks kõigi arvessevõetavate kuude

sissetulekud indekseerida. Indeks arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja arvessevõetava ajavahemiku

iga kuu miinimumpalga suhtena. Indekseeritud kuusissetulekud tuleb summeerida ning kogusumma

jagada arvessevõetud kuude arvuga.

19. Hageja tervistkahjustav töö lõppes 1. aprillil 1994. a. Pooled leidsid, et hüvitis tuleb arvutada

sissetulekute alusel, mida hageja sai 1993. aasta aprillist 1994. aasta märtsini. Seega tuli vastavalt

Ajutise juhendi sätetele hüvitise leidmiseks nimetatud perioodi iga kuu sissetulek indekseerida

hüvitise määramise hetkel, s.o 1. aprillil 1998. a kehtinud miinimumpalga ja iga arvessevõetava kuu

miinimumpalga suhtega. Iga kuu sissetulek tuli indekseerida, indekseeritud kuusissetulekud

summeerida ning kogusumma jagada arvessevõetud kuude arvuga. Nimetatud arvutuse tulemusena

saadi hüvitis, mis vastas elukalliduse tõusule hüvitise määramise hetkel, s.o 1. aprillil 1998. a.

20. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu määratud hüvitise arvutamisega osas, mille kohaselt tuleb

hüvitise aluseks võtta hageja sissetulekud 1993. aasta aprillist 1994. aasta märtsini ning indekseerida

need hagejale hüvitise määramise ajal kehtinud miinimumpalga (1100 krooni) ja sissetuleku saamise

ajal kehtinud miinimumpalga (300 krooni) jagamisel saadud indeksiga (3,67). Kuna keskmise töötasu

leidmisel arvessevõetud kuude miinimumpalk oli konstantne, on ringkonnakohus lõpptulemusena

leidnud õiges suuruses hüvitise 1. aprillist 1998. a 31. detsembrini 1998. a.

21. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu määratud hüvitise suurusega järgnevate perioodide osas.

Kuna kostja määras hagejale hüvitise alates 1. aprillist 1998. a, siis ei ole põhjendatud järgnevatel

perioodidel hüvitise arvutamine Ajutise juhendi kohaselt.

22. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et 1998. a aprillis määratud hüvitis tuleb seoses elukalliduse ja

palkade olulise kasvuga indekseerida vastavalt Vabariigi Valituse määruse nr 172 p-le 1. Nimetatud

määruse p 1 lg 1 kohaselt tuleb kuni 31. detsembrini 1999. a määratud hüvitis korrutada

kasvuindeksiga, mis arvutatakse kehtiva miinimumpalga ja hüvitise määramise ajal kehtinud

miinimumpalga suhtena. Kostja arvutas hagejale hüvitise 1998. aasta aprillis. 1. jaanuaril 1999. a

tõusis miinimumpalk. Seega tuleb hagejale määratav hüvitis alates 1. jaanuarist 1999. a indekseerida

1. jaanuaril 1999. a jõustunud miinimumpalga (1250 krooni) ja 1. aprillil 1998. a kehtinud

miinimumpalga (1100 krooni) suhtega.

23. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et indekseerimisel tuleb jagajaks võtta töötasu

saamise ajal kehtinud miinimumpalk. Hüvitise sel viisil indekseerimisel toimuks sisuliselt

topeltindekseerimine, kuna keskmise palga indekseerimisega on vastava perioodi elukalliduse tõus

juba indekseeritava hüvitise hulka arvatud. Seega tuleb vastavalt viidatud määruse p 1 lõikele 1

jagajaks võtta hüvitise määramise ajal, s.o 1. aprillil 1998. a kehtinud miinimumpalk.

24. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et Vabariigi Valitsuse viidatud määruse p 1 lg 4

kohaselt 1. jaanuarist 2000. a 28. veebruarini 2001. a hüvitise indekseerimist ei toimunud. Seega jääb

hüvitis nimetatud perioodil 1999. a tasemele. Õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et vastavalt

viidatud määrusele tuleb määratud hüvitis alates 1. märtsist 2001. a korrutada Statistikaameti poolt

ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Seega tuleb 1999. a arvutatud hüvitis

korrutada 1. märtsil 2001 avaldatud tarbijahinnaindeksiga ning igal järgneval aastal eelmise aasta

hüvitist tarbijahinnaindeksiga korrutades leida hüvitise uus suurus, mis vastab elukalliduse tõusule.

25. Protsessiõiguse normide rikkumise küsimuses leiab kolleegium, et kassaatori väited ei ole

põhjendatud. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus ei ole asja menetlemisel ületanud nõude

piire. Vastavalt TsMS § 229 lg-le 1 ei või kohus ületada nõude piire või teha otsust nõude kohta, mida

ei ole esitatud. Hageja palus Vabariigi Valituse 10. juuni 1992. a määruse alusel mõista talle välja

õiges suuruses hüvitis. Ringkonnakohus on põhjendatult lähtunud vaidluse lahendamisel viitatud

määrusest. Määruse kohaldamisel ei ole ringkonnakohus seotud hageja esitatud arvutustega, kui need

ei vasta määruse sätetele. Ringkonnakohtul on õigus kontrollida apellandi ja esimese astme kohtu

arvutuste vastavust määrusele. Vastavalt TsMS §-le 228 otsustab kohus otsuse tegemisel, millist

seadust või seaduse alusel antud õigusakti tuleb asjas kohaldada. Seejuures ei või kohus

materiaalõiguse norme vääralt kohaldada.

L. Laarmaa, P. Jerofejev, J. Luik