3-3-1-47-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-47-04

Otsuse kuupäev

25. oktoober 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Artur Meritsa kaebus Viljandi Linnavalitsuse 19. mai 2003. a

korralduse nr 361 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-

3-42/2004

Menetluse alus Riigikohtus

Artur Meritsa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada A. Meritsa kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2004. a otsus haldusasjas nr 2-3-42/2004 ja Tartu

Halduskohtu 25. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-239/2003 ning teha asjas uus otsus,

millega tühistada Viljandi Linnavalitsuse 19. mai 2003. a korraldus nr 361. Viljandi

Linnavalitsusel anda A. Meritsale uus tähtaeg kompensatsiooni vastuvõtmiseks.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Viljandi Maakonnakomisjoni 26. aprilli 1995. a otsusega nr 22-8711 tunnistati Ida Luik

õigustatud subjektiks Viljandi linnas Eha 1 kinnistu suhtes. I. Luik suri 1998. a, tema vara päris poeg

Artur Merits. Õigustatud subjekt soovis vara tagastamist.

Eha 1 majavalduse koosseisu kuulub neli hoonet – 1909. a ehitatud segakonstruktsioonis elamu,

1910. a ehitatud kivist elamu ja kaks kuuri.

2. Viljandi Linnavalitsuse 7. oktoobri 1996. a korraldusega nr 820 (osaliselt muudetud 25. novembri

1996. a korraldusega nr 991) alustati Viljandis Eha 1 asuva 1909. a ehitatud segakonstruktsioonis

elamu kompenseerimise menetlust, sest ORAS § 12 lg 3 p 3 alusel otsustati seda elamut mitte

tagastada, kuna see ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul.

3. Viljandi Linnavalitsuse 28. veebruari 2000. a korraldusega nr 138 kinnitati Eha 1 majavalduse

võõrandamisaegseks maksumuseks 511 500 krooni ja määrati kompensatsioon I. Luige

testamendijärgsele pärijale A. Meritsale 511 500 krooni. Korralduse p 3 kohaselt kantakse

kompensatsioonisumma A. Meritsa poolt esitatud vormikohase avalduse alusel

erastamisväärtpaberiarvele. Korralduse punktis 4 märgiti, et kui A. Merits pärast selle korralduse

jõustumist kuue kuu jooksul ei esita mõjuva põhjuseta avaldust kompensatsiooni kandmiseks

erastamisväärtpaberiarvele, kompenseerimismenetlus lõpetatakse ja korraldus tühistatakse.

Korralduse jõustumise ajaks oli märgitud 3. märts 2000.

4. A. Merits esitas 8. mail 2000 Viljandi Linnavalitsusele kaebuse, leides, et Eha 1 hoone

võõrandamisaegne maksumus ja kompensatsiooni suurus ei ole mitte 511 500 krooni, vaid 773 093

krooni ja 20 senti. Viljandi Linnavalitsuse 15. juuni 2000. a kirjaga nr 2-5/2640 asuti seisukohale, et

tehtud otsus on seaduslik ja jääb jõusse.

5. A. Merits esitas 4. detsembril 2000 kaebuse Tartu Halduskohtule, vaidlustades Viljandi

Linnavalitsuse 28. veebruari 2000. a korralduse nr 138, sh ka kompensatsiooni suuruse, ja paludes

ennistada kaebuse kohtusse esitamise tähtaeg. Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2001. a määrusega

haldusasjas nr 3-10/01 jäeti tähtaeg ennistamata ja lõpetati menetlus asjas.

Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2001. a määrusega haldusasjas nr 2-3-60/2001 jäeti A. Meritsa

erikaebus tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

6. Viljandi Linnavalitsuse 24. märtsi 2003. a korraldusega nr 200 lõpetati linnavalitsuse 7. oktoobri

1996. a korraldusega nr 820 algatatud Eha 1 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara – 1909. a ehitatud

segakonstruktsioonis elamu – kompenseerimise menetlus ja tühistati Viljandi Linnavalitsuse

28. veebruari 2000. a korraldus nr 138 "Vara maksumuse kinnitamine ja kompensatsiooni

määramine". Korralduses viidati ORAS § 13 lg-le 7, mis sätestab, et kui õigustatud subjekt ei esita

mõjuva põhjuseta kuue kuu jooksul pärast kompenseerimise otsustamist avaldust kompensatsiooni

ülekandmiseks erastamisväärtpaberi arvele, kompenseerimismenetlus lõpetatakse ja kompenseerimise

otsus tühistatakse. Korralduses viidati ka Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993. a määrusega nr 216

kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra" punktile 34 ja

märgiti, et õigustatud subjekt A. Merits ei ole esitanud käesoleva ajani vormikohast avaldust

kompensatsiooni ülekandmiseks erastamisväärtpaberiarvele.

7. A. Merits esitas 23. aprillil 2003 vaide Viljandi Linnavalitsusele selle 24. märtsi 2003. a korralduse

nr 200 peale, milles taotles nimetatud korralduse kehtetuks tunnistamist ja täiendava tähtaja andmist

Eha 1 kompensatsiooni vastuvõtmiseks. Ühtlasi taotles ta, et vaadataks uuesti läbi tema 8. mai

2000. a kaebus kompensatsioonisumma muutmiseks ja tehtaks otsus vastava kompensatsioonisumma

määramiseks.

Vaide esitaja leidis, et Eha 1 endisel kinnistul asunud ja õigusvastaselt võõrandatud majavalduse

tagastamisavalduse menetlemisel on Viljandi Linnavalitsus käitunud õigusvastaselt ja vastuolus hea

halduse põhimõtetega. Linnavalitsus on korduvalt üritanud eirata vaide esitaja taotlusi ja kehtivat

õigust nii Eha 1 majavalduse kui ka maa tagastamise ja kompenseerimise küsimuste lahendamisel.

Vaide esitaja on pidanud esitama korduvalt kaebusi, s.h kohtusse ja linnavalitsus on korduvalt

korrigeerinud oma otsuseid. Vaide esitaja ja linnavalitsus on omavahel Eha 1 majavalduse ja maa

küsimust puudutavates vaidlustes pidevalt kokku puutunud ka pärast juunit 2000, kuid linnavalitsus

pole kordagi olnud huvitatud sellest, miks A. Merits kompensatsiooni vastu ei võta.

8. Viljandi Linnavalitsuse 19. mai 2003. a korraldusega nr 361 jäeti A. Meritsa vaie rahuldamata.

Korralduse põhjendustes viidati ORAS § 13 lg-le 7 ja Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993. a määrusega

nr 216 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra" punktile

34 ning märgiti, et linnavalitsuse 28. veebruari 2000. a korraldus nr 138 kompensatsiooni

määramiseks jõustus 3. märtsil 2000, mistõttu tuli vormikohane avaldus kompensatsiooni kandmiseks

esitada hiljemalt 4. septembril 2000, kuid A. Merits ei täitnud seadusega pandud kohustust selleks

kuupäevaks ega taotlenud ka tähtaja pikendamist. HMS § 34 lg 3 kohaselt menetlustähtaega ei

pikendata, kui esialgse menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem

kui üks aasta. Vaide esitamise ajaks on avalduse esitamiseks ettenähtud tähtajast möödunud kaks

aastat seitse kuud ja 20 päeva, mistõttu puudub seaduslik alus A. Meritsale avalduse esitamiseks uue

tähtaja andmiseks. HMS § 64 lg 2 kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise

kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta kehtetuks

tunnistama. Antud juhul ORAS § 13 lg 7 redaktsioon ei anna linnavalitsusele õigust kaalutlusõiguse

teostamiseks. Vaide esitaja ei ole esitanud ühtegi põhjust, miks ta leiab, et kompenseerimise

menetluse lõpetamise kohta antud korraldus rikub tema õigusi.

Korralduses märgiti, et linnavalitsus vaatas vaide läbi 19. mail 2003 toimunud avalikul istungil,

vaatamata saadetud kutsele vaide esitaja ja tema esindaja istungile ei ilmunud.

9. A. Merits esitas 13. juunil 2003 kaebuse Tartu Halduskohtule, milles taotles tühistada Viljandi

Linnavalitsuse 19. mai 2003. a korralduse nr 361, millega jäeti rahuldamata tema vaie, ning teha

ettekirjutus Viljandi Linnavalitsusele vaadata uuesti läbi tema 8. mail 2000 esitatud taotlus

kompensatsioonisumma muutmiseks ja anda talle täiendav tähtaeg Eha 1 kompensatsiooni

vastuvõtmiseks.

Kaebuse esitaja leidis, et linnavalitsus on rikkunud tema õigusi. Ta ei nõustu Eha 1 majavalduse eest

määratud kompensatsioonisummaga, kuna linnavalitsus ei ole arvestanud kõikide dokumentidega.

Kompensatsiooni vastu võtmata jätmisel esines linnavalitsusele teadaolev takistus, s.o A. Meritsa

8. mai 2000. a kaebuses esitatud andmed valesti määratud kompensatsiooni suuruse kohta. Seda

kaebust küll menetleti ja vastati talle 15. juuni 2000. a kirjaga nr 2-5/2640, kuid ei ole antud

haldusakti nõuetele vastavat korraldust taotluste rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Seetõttu

ei teadnud ta vastavat kirja vaidlustada.

10. Tartu Halduskohtu 25. novembri 2003. a otsusega jäeti A. Meritsa kaebus rahuldamata.

Kompensatsiooni määramise korraldus jõustus 3. märtsil 2000, seega oli vormikohase avalduse

esitamise tähtaeg 4. septembrini 2000. Nimetatud tähtajaks ei olnud kaebaja seadusega pandud

kohustust täitnud ega esitanud nõuetekohaselt avaldust tähtaja pikendamiseks. Tulenevalt ORAS § 13

lg-st 7, kui õigustatud subjekt ei esita mõjuva põhjuseta kuue kuu jooksul pärast kompenseerimise

otsustamist avaldust kompensatsiooni kandmiseks erastamisväärtpaberi arvele,

kompensatsioonimenetlus lõpetatakse ja kompenseerimise otsus tühistatakse. Linnavalitsus on vaide

läbivaatamisel toiminud õigesti, asjas on kontrollitud haldusakti andmise õiguspärasust ja

otstarbekust. Samuti vastab vaidlustatud haldusakt Haldusmenetluse seaduse § 55 ja 56 nõuetele.

11. Artur Merits esitas apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule, paludes tühistada halduskohtu

otsus ja teha uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Apellant leidis, et halduskohus on jätnud

hindamata põhjendused selle kohta, miks kompensatsiooni vastuvõtmise tähtaeg mööda lasti.

Kompensatsiooni tähtaegselt vastuvõtmata jätmine oli tingitud linnavalitsuse käitumisest.

Linnavalitsus pani oma 15. juuni 2000. a kirjaga nr 2-5/2640 apellandi olukorda, kus ta ei saanud aru

situatsiooni õiguslikust olemusest ega tagajärgedest. Ka jättis kohus hindamata väited seoses

linnavalitsuse käitumise mittevastavusega heale haldustavale vara tagastamise protsessis Samuti on

määratud valesti kompensatsioonisumma.

12. Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2004. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et apellant ei ole esitatud põhjendusi, mis takistas tal esitamast tähtaegselt

linnavalitsusele taotlust tähtaja pikendamiseks kompensatsiooni vastuvõtmiseks. Vaidlustatud

korralduses on õigesti märgitud, et kompensatsiooni määramise korraldus jõustus 3. märtsil 2000. A.

Merits küll vaidlustas nimetatud korralduse, kuid kuna kaebuse esitamise tähtaega ei ennistatud, siis

jõustus 28. veebruari 2000. a korraldus nr 138 selles märgitud ajal. Asjaolu, et A. Merits vaidlustas

kohtus ka 15. juuni 2000. a kirja nr 2-5/2640, ei anna alust vaidlustatud korralduse nr 361

tühistamiseks, ennekõike põhjusel, et A. Merits ei ole esitatud vaides taotlenud tähtaja pikendamist

kompensatsiooni vastuvõtmiseks. Viited sellele, et linnavalitsus on käitunud vastuolus hea

haldustavaga, ei ole ülalnimetatud põhjustel samuti asjakohased.

Ringkonnakohus möönis, et Eha 1 hoone kompenseerimismenetlus on kulgenud väga pika aja vältel,

selle käigus on esitatud mitmeid kaebusi ning Viljandi Linnavalitsus on korduvalt korrigeerinud oma

otsustusi, mis võisid tekitada arusaamatusi ka kompensatsiooni vastuvõtmisega seoses, kuid

tähtaegselt põhjendatud taotlust tähtaja pikendamiseks A. Merits esitanud ei ole, mistõttu puudub ka

sellel alusel vaidlustatud korraldus tühistada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

13. A. Meritsa kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uuesti

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Kassaator väidab järgmist:

1) ringkonnakohus märkis, et kassaator ei ole põhjendanud, mis takistas tal esitamast tähtaegselt

linnavalitsusele taotlust tähtaja pikendamiseks kompensatsiooni vastuvõtmiseks. Kassaator on

seisukohal, et vastav seisukoht on formalistlik, sest kassaator põhjendas, miks ta lasi kompensatsiooni

vastuvõtmise tähtaja mööda – nimelt oli linnavalitsuse tegevusega loodud olukord, kus kassaator

eeldas, et tähtaeg ei kulgegi;

2) ringkonnakohus ei ole andnud hinnangut kassaatori väitele, et kompensatsiooni tähtaegselt vastu

võtmata jätmine oli tingitud linnavalitsuse käitumisest;

3) linnavalitsuse 15. juuni 2000. a kirjas nr 2-5/2040 ei hinnatud kassaatori esitatud tõendeid ega

väiteid kompensatsiooni väära arvutamise kohta ega antud juhiseid linnavalitsuse vastava tegevuse

vaidlustamiseks. Seetõttu kassaator ei teadnud, et kompensatsiooni vastuvõtmise tähtaeg jookseb

edasi;

4) ringkonnakohus on jätnud hindamata kassaatori väited ja põhjendused Eha tn l eest

kompensatsiooni valesti määramise kohta;

5) halduskohtu ülesanne on kaitsta isikuid avaliku võimu omavoli eest. Avalik võim tekitas

pettekujutluse toimuvast, kassaatorit hoiti eksimuses;

6) linnavalitsusele teadaolevalt on kassaatoril esinenud Eha tn l kompensatsiooni vastuvõtmisel

takistus.

14. Kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele ei nõustu Viljandi Linnavalitsus kassatsioonkaebusega

ja palub jätta see rahuldamata.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

15. Omandireformi aluste seaduse § 13 lg-s 7 sätestatakse: "Õigustatud subjektiks tunnistatud isik on

kohustatud vara kompenseerimise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja

korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle

kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja

kompenseerimismenetlus lõpetatakse. Kui õigustatud subjekt ei esita mõjuva põhjuseta kuue kuu

jooksul pärast kompenseerimise otsustamist avaldust kompensatsiooni kandmiseks

erastamisväärtpaberiarvele, kompenseerimismenetlus lõpetatakse ja kompenseerimise otsus

tühistatakse."

16. Vabariigi Valitsuse 13. juuli 1993. a määrusega nr 216 on kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud

vara eest kompensatsiooni määramise kord", mille punktis 34 sätestatakse: "Kohaliku omavalitsuse

täitevorgani korraldus kompensatsiooni määramise kohta tehakse õigustatud subjektidele teatavaks

kümne päeva jooksul otsuse tegemise päevast arvates. Kohaliku omavalitsuse täitevorgani korraldus

kompensatsiooni määramise kohta paigutatakse õigusvastaselt võõrandatud vara toimikusse, ärakiri

korraldusest kompensatsiooni määramise kohta antakse igale õigustatud subjektile või tema

volinikule allkirja vastu. Kui õigustatud subjekte on rohkem kui üks, siis antakse igale isikule

korralduse ärakirja asemel väljavõte korraldusest, kus näidatakse ära ainult temale määratud

kompensatsiooni osa.

Õigustatud subjekt on kohustatud kuue kuu jooksul, arvates vara kompenseerimise otsuse

vastuvõtmisest, esitama kohaliku omavalitsuse täitevorganile vormikohase avalduse kompensatsiooni

ülekandmiseks erastamisväärtpaberiarvele. Kui õigustatud subjekt ei saa nimetatud tähtaja jooksul

mõjuvatel põhjustel esitada avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks erastamisväärtpaberiarvele,

peab ta sellest enne tähtaja möödumist teatama kohaliku omavalitsuse täitevorganile ja taotlema

tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende olemasolu kohta. Kui

kohaliku omavalitsuse täitevorgan loeb esitatud põhjused mõjuvateks, pikendab ta kompensatsiooni

vastuvõtmise tähtaega. Kui kohaliku omavalitsuse täitevorgan leiab, et kompensatsiooni tähtajaks

vastuvõtmata jätmise põhjused ei ole mõjuvad või on tõendamata, annab ta korralduse tähtaja

pikendamise taotluse rahuldamata jätmise kohta, teatades sellest taotlejale.

Kui õigustatud subjekt kuue kuu jooksul, arvates kompenseerimisotsuse vastuvõtmisest või

eelnimetatud pikendatud tähtajaks ei esita avaldust kompensatsiooni ülekandmiseks oma

erastamisväärtpaberiarvele, tühistab kohaliku omavalitsuse täitevorgan kompenseerimisotsuse ja

lõpetab kompenseerimismenetluse."

17. Viljandi Linnavalitsuse 28. veebruari 2000. a korraldusega nr 138 kinnitati Eha 1 majavalduse

võõrandamisaegne maksumus ja määrati A. Meritsale kompensatsioon 511 500 krooni. Korralduse

jõustumise ajaks oli märgitud 3. märts 2000.

Kohtud on tuvastanud, et vormikohase avalduse esitamise tähtaeg kompensatsioonisumma

kandmiseks erastamisväärtpaberiarvele lõppes 4. septembril 2000, kuid selleks ajaks A. Merits

avaldust ei esitanud. Asja materjalidest ei tulene, et Viljandi Linnavalitsus oleks pärast seadusega

sätestatud kuuekuulise tähtaja lõppemist mõistliku aja jooksul lõpetanud A. Meritsa asjas

kompenseerimismenetluse.

18. Asja materjalidest nähtuvalt vaidlustas A. Merits Viljandi Linnavalitsuse 28. veebruari 2000. a

korralduse nr 138 4. detsembril 2000. Tartu Halduskohtu 31. jaanuari 2001. a määrusega jäeti

kohtusse pöördumise tähtaeg ennistamata ja menetlus asjas lõpetati. A. Meritsa erikaebuse tähtaja

ennistamiseks jättis Tartu Ringkonnakohus 28. veebruari 2001. a määrusega rahuldamata ja

halduskohtu määruse muutmata.

Seega on Tartu Halduskohtu nimetatud määrus jõustunud. Kuna Viljandi Linnavalitsus jättis

kompensatsioonimenetluse lõpetamata mõistliku aja jooksul pärast seadusega sätestatud kuuekuulise

tähtaja lõppemist (4. september 2000), siis oleks ta pidanud pärast halduskohtu määruse jõustumist

andma A. Meritsale uue mõistliku tähtaja kompensatsiooni vastuvõtmiseks ja teavitama teda sellest.

Viljandi Linnavalitsus on käitunud vastuolus hea haldustavaga, kuna ei andnud A. Meritsale uut

tähtaega kompensatsiooni vastuvõtmiseks.

19. A. Merits väidab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus on jätnud otsuses hindamata tema

põhjendused kompensatsiooni valesti määramise kohta.

Riigikohtu halduskolleegium märgib, et kompensatsiooni suurus määrati Viljandi Linnavalitsuse

28. veebruari 2000. a korraldusega nr 138, mille A. Merits vaidlustas Tartu Halduskohtus

4. detsembril 2000. Kohus kohtusse pöördumise tähtaega ei ennistanud ja Tartu Ringkonnakohus

jättis 28. veebruaril 2001 halduskohtu 31. jaanuari 2001 määruse jõusse. Seega jäi kompensatsiooni

suuruseks 511 500 krooni. Ehkki A. Merits esitas 8. mail 2000 Viljandi Linnavalitsusele kaebuse

kompensatsiooni suuruse kohta, jäeti linnavalitsuse 15. juuni 2000. a kirjaga nr 2-5/2640 kaebus

rahuldamata. A. Merits vaidlustas nimetatud kirja Tartu Halduskohtus, paludes tunnistada see

õigusvastaseks, kuid Tartu Halduskohtu 25. novembri 2003. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2004. a otsusega haldusasjas nr 2-3-44/2004 jäeti A. Meritsa

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Riigikohus jättis A. Maritsa

kassatsioonkaebusele menetlusloa andmata 14. aprillil 2004.

Seetõttu ei pidanudki Tartu Ringkonnakohus käesolevas vaidluses enam hindama A. Meritsa väiteid

kompensatsiooni määramise õigsuse kohta.

20. A. Meritsa kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Asjas on võimalik teha uus otsus asja uueks

arutamiseks ringkonnakohtusse saatmata. Tühistada tuleb Tartu Ringkonnakohtu 21. aprilli 2004. a

otsus haldusasjas nr 2-3-42/2004 ja Tartu Halduskohtu 25. novembri 2003. a otsus haldusasjas nr 3-

239/2003 ning Viljandi Linnavalitsuse 19. mai 2003. a korraldus nr 361, millega jäeti rahuldamata

Artur Meritsa vaie. Viljandi Linnavalitsus peab andma A. Meritsale uue mõistliku tähtaja

kompensatsiooni vastuvõtmiseks.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann