3-4-1-10-04 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-10-04

Otsuse kuupäev

25. oktoober 2004

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik,

Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu ja Peeter Vaher

Kohtuasi

Liiklusseaduse § 413 lg-te 1, 4 ja 8 põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Halduskohtu 5. märtsi 2004. a otsus haldusasjas nr 3-

799/2004, 19. mai 2004. a otsus haldusasjas nr 3-1298/2004 ja

25. juuni 2004. a otsus haldusasjas nr 3-1473/2004

Asja läbivaatamise kuupäev

15. september 2004

Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja Vahur Viigimäe, õiguskantsleri esindajad

asetäitja-nõunik Aare Reenumägi ja nõuniku kt Arnika Kalbus,

justiitsministri esindaja Kristjan Siigur, Eesti Riikliku

Autoregistri esindaja Tiia-Liis Jürgenson

Resolutsioon

Jätta liiklusseaduse § 413 lg-d 1, 4 ja 8 põhiseadusevastaseks

tunnistamata ja Tallinna Halduskohtu taotlused

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vahur Viigimäed karistati liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 alusel lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kahel korral - 21. oktoobril 2003. a (teise

otsusega lisaks ka LS § 7435 lg 1 järgi liiklusnõuete rikkumise eest) ning 6. novembril 2003. Pärast

6. novembri 2003. a otsuse jõustumist peatas Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse (ARK) Tallinna

büroo juhataja 5. detsembri 2003. a otsusega nr 10693 LS § 413 lg 4 alusel V. Viigimäe

mootorsõiduki juhtimisõiguse kuueks kuuks. V. Viigimäe esitas otsuse peale kaebuse Tallinna

Halduskohtule. Halduskohus rahuldas kaebuse 5. märtsi 2004. a otsusega, tühistas ARK otsuse ning

jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusevastaseks LS § 413 lõike 4.

2. Kristen Pugi karistati LS § 7419 alusel mootorsõiduki alkohoolses joobes juhtimise eest

5. veebruaril 2004. a rahatrahviga. Pärast väärteoasjas tehtud otsuse jõustumist peatas ARK Tallinna

büroo juhataja 4. märtsil 2004. a otsusega nr 1987 LS § 413 lg 1 alusel K. Pugi juhtimisõiguse

kolmeks kuuks. K. Pugi esitas otsuse peale kaebuse Tallinna Halduskohtusse. Halduskohus rahuldas

kaebuse 19. mai 2004. a otsusega, tühistas ARK otsuse ning jättis kohaldamata ja tunnistas

põhiseadusevastaseks LS § 413 lg 1.

3. Eerik Kivivaret on LS § 7422 lg 2 alusel lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h

karistatud kokku neljal korral: 29. märtsil, 21. septembril ja 9. oktoobril 2003. a ning 26. märtsil

2004. a. Pärast viimase otsuse jõustumist peatas ARK Tallinna büroo juhataja 13. aprillil 2004. a

otsusega nr 3032 E. Kivivare juhtimisõiguse LS § 413 lg 8 alusel 24 kuuks. E. Kivivare esitas otsuse

peale kaebuse Tallinna Halduskohtusse. Halduskohus rahuldas kaebuse 25. juuni 2004. a otsusega,

tühistas ARK otsuse ning jättis kohaldamata ja tunnistas põhiseadusevastaseks LS § 413 lg 8.

4. Tallinna Halduskohus edastas kõik kolm otsust Riigikohtule. Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium liitis 26. mai 2004. a määrusega asjad LS § 413 lg 1 ja lg 4 osas ühte

menetlusse ning 1. juuni 2004. a määrusega andis asja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium liitis 30. juuni 2004. a määrusega LS § 413 lg-t 8

puudutava asja eelmiste asjadega ühte menetlusse.

HALDUSKOHTU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Halduskohus leidis käesoleva menetluse aluseks olnud otsustes, et LS § 413 lg-tes 1, 4 ja 8

sätestatud juhtimisõiguse peatamine on tõlgendatav materiaalse karistusena. Halduskohus viitas

kõigis asjades Riigikohtu halduskolleegiumi 23. veebruari 2004. a otsuses asjas nr 3-3-1-1-04

väljendatud sellekohasele seisukohale. Põhjendusena on halduskohus märkinud sarnaselt Riigikohtu

halduskolleegiumiga, et juhtimisõiguse peatamise ning isiku poolt väärteo toimepanemise vahel on

ulatuslik ajaline intervall, mille kestel võib isik sõidukit juhtida. Juhtimisõiguse peatamisel on

karistusele iseloomulik repressiooni eesmärk, mis ei erine karistusseadustiku (KarS) §-s 50 sätestatud

lisakaristusest liikluskuriteo eest. Juhtimisõiguse peatamise karistuslikule iseloomule viitavad ka

muud karistusõigusele omased tunnused: sanktsiooni ulatuse sõltuvus retsidiivist ning juhtimisõiguse

peatamisel tähtaja liitmine eelmise tähtaja kandmata osaga juhul, kui eelmise rikkumise eest

kohaldatud juhtimisõiguse peatamise tähtaeg ei ole lõppenud. Arvestamata ei saa jätta ka sanktsiooni

rangust - LS § 413 järgi on võimalik juhtimisõigus peatada kuni 24 kuuks. Otsustes on leitud, et

juhtimisõiguse peatamine rikub ne bis in idem põhimõtet ja sellest tulenevat õigust mitte olla sama

teo eest teistkordselt karistatud. Seetõttu on vaidlusalused sätted vastuolus põhiseaduse (PS) § 23 lg-

ga 3.

6. V. Viigimäe on seisukohal, et mootorsõiduki juhtimisõiguse peatamine on karistusliku iseloomuga

ning vastuolus karistusseadustikuga, kuna viimane ei näe väärtegude eest ette lisakaristusi. Seetõttu

on liiklusseaduses sätestatud väärteo korduv toimepanemine võrdsustatud kuriteoga. LS § 413 lg 4 on

vastuolus PS §-ga 23, kuna rikub õigust mitte olla sama teo eest teistkordselt karistatud. Kõnealuse

liiklusväärteo toimepanijal ei ole võimalust ennast kaitsta ning selgitada rikkumise asjaolusid. Seega

on rikutud ka PS §-st 24 tulenevat õigust olla oma asja arutamise juures.

7. K. Pugi ja E. Kivivare ei ole Riigikohtule arvamust esitanud.

8. Riigikogu õiguskomisjon leiab, et LS § 413 lg-d 1, 4 ja 8 ei ole põhiseadusega vastuolus.

Juhtimisõiguse peatamine on mittekaristuslik sunnivahend. Liiklusseadus sisaldab sellist

regulatsiooni, kuna seadusandja on tahtnud vähendada karistuslike mõjutusvahendite osakaalu Eesti

õigussüsteemis. Juhtimisõiguse peatamine liiklusseaduse alusel, võrreldes sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmisega karistusseadustiku kohaselt, toob kaasa erinevad õiguslikud tagajärjed. Viimasel juhul

võib juhtimise õigust piirata kuni kolmeks aastaks ning karistusotsus kantakse karistusregistrisse.

Sätteid ei muuda põhiseadusevastaseks ka kaalutlusõiguse puudumine. Diskretsiooni mitte võimaldav

regulatsioon on põhiseaduspärane juhul, kui see on proportsionaalne. Pidades silmas Eesti

liikluskultuuri, on juhtimisõiguse peatamine isikute mõjutamiseks õiguskuulekusele otstarbekas ja

sobiv abinõu. Samuti on säärase sunnivahendi kasutamine vajalik teiste isikute elu, vara ja tervise

kaitseks.

9. Eesti Riiklik Autoregistrikeskus (ARK) on seisukohal, et LS § 413 lg-d 1, 4 ja 8 on kooskõlas

põhiseadusega. ARK leiab, et mootorsõiduki juhtimisõigus on eriõigus, mille kasutamisel tuleb

järgida liikluseeskirju. Juhtimisõigus on tõlgendatav ja võrdsustatav haldusorgani väljastatava

tegevusloaga. Liikluskultuuri tõstmise ning turvalisuse tagamise eesmärgil on peetud vajalikuks

ohtlikke rikkumisi toime pannud juhid liiklusest kõrvaldada. LS § 413 abil on tagatud PS §-des 16 ja

28 sisalduvate õiguse elule ning õiguse tervise kaitsele realiseerumine. Juhtimisõiguse peatamata

jätmine võib kaasa tuua raskeid tagajärgi teiste isikute elule, tervisele ja varale. Juhtimisõiguse

peatamine ei ole tõlgendatav materiaalse karistusena, sest seda ei peatata karistusotsusega, vaid

juhiloa väljaandnud asutuse poolt halduskorras. Karistusena on käsitatav vaid see, mis on seaduses

expressis verbis karistusena sätestatud. Juhtimisõiguse peatamine ei too kaasa karistusele omaseid

tagajärgi. Seega on tegu mittekaristusliku sunnivahendi ehk haldustõkendiga. Juhtimisõiguse

peatamisel on kaks eesmärki - esiteks kõrvaldada liiklusest pikemaks ajaks isikud, kes on toime

pannud enamohtlikke väärtegusid, ning teiseks asetada enamohtliku liiklusalase väärteo toime

pannud isik olukorda, kus ta on sunnitud oma käitumise üle järele mõtlema, et seeläbi oma edasist

käitumist parandada. ARK leiab, et juhtimisõiguse peatamise regulatsioon ei ole vastuolus ka PS §-

dega 11, 12, 14, 19, 31 ja 34.

10. Justiitsminister leiab, et LS § 413 lg-d 1, 4 ja 8 ei riku ne bis in idem põhimõtet ega ole vastuolus

põhiseadusega. Juhtimisõiguse peatamine on mittekaristuslik sunnivahend, kuna selle tagajärjed on

erinevad karistusseadustikus sätestatud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisest. LS § 413 alusel

juhtimisõiguse peatamise tähtaeg on lühem karistusseadustikus sätestatud juhtimise õiguse

äravõtmise tähtajast ning juhtimisõiguse peatamise otsust ei kanta erinevalt sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmise otsusest karistusregistrisse. Samuti ei saa juhtimisõiguse peatamist käsitada väärteo eest

kohaldatava lisakaristusena, sest karistusseadustiku kohaselt on lisakaristused ette nähtud vaid

kuritegude korral. Justiitsminister märgib, et juhiloa peatamisel on haldusõiguslik iseloom, mis oma

õiguslikult olemuselt sarnaneb teistele tegevuslubadele ja litsentsidele (nt relvaluba, kauplemisluba,

muu ettevõtlusluba). Nende lubade peatamine või kehtetuks tunnistamine põhjendusel, et tegevusloa

omanik on rikkunud õigusaktidest tulenevaid nõudeid, on tavaline. Selliste lubade eesmärgiks on

tagada, et teistele isikutele loomult ohtlike tegevustega võiksid tegeleda vaid isikud, kellel on selleks

kas vastavad teadmised ja oskused või garantiid. On loomulik, et kui isiku teadmised, oskused või

garantiid on puudulikud, on haldusorganil võimalik loa kehtivust ajutiselt peatada. Juhtimisõiguse

peatamine teenib sama eesmärki, mida juhtimisõiguse loa andminegi - et liikluses osaleksid

mootorsõidukite juhtidena isikud, kellel on selleks vajalikud teadmised ja oskused ning suhtumine.

Juhtimisõiguse ajutise peatamise eesmärk on sundida isikut edaspidi korrektselt täitma liiklemist

reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid. Justiitsminister on ka arvamusel, et isiku kaebeõigus

on juhtimisõiguse peatamise otsuse tegemise korral piisavalt tagatud. Väärteomenetluse seadustiku

§ 19 alusel on isikul võimalik ennast kaitsta juba väärteomenetluse kestel. Justiitsminister rõhutab ka,

et juhtimisõiguse peatamist ei ole karistusena sätestatud, ning viitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

4. märtsi 2003. a otsusele asjas nr 3-1-1-6-03.

11. Õiguskantsler leiab, et LS § 413 lg-d 1, 4 ja 8 riivavad ebaproportsionaalselt PS § 23 lg-s 3

sätestatud kahekordse karistamise keeldu ja on seetõttu vastuolus PS §-ga 11, § 13 lg-ga 2 ja § 23 lg-

ga 3 nende koostoimes. Õiguskantsler leiab, et kuigi juhtimisõiguse peatamine on vormiliselt

mittekaristuslik sunnivahend, on juhtimisõiguse peatamisel sisuliselt karistusele omased tunnused:

pönaalne mateeria, tasumisidee ja repressioon. Liiklusseaduse regulatsioonist tulenevalt toob üks ja

seesama väärtegu kaasa kahe sanktsiooni kohaldamise. Seega on juhtimisõiguse peatamisel

lisakaristuse iseloom. Kuna juhtimisõiguse peatamine on materiaalselt tõlgendatav karistusena, siis

riivab see ne bis in idem põhimõtet ja isikute põhiseaduslikku õigust mitte olla sama teo eest

teistkordselt karistatud. LS §-s 745 ja § 7422 lg-tes 2 ja 3 sisalduvatest väärteo koosseisudest ei selgu,

et õigusrikkumise karistamisega kaasneb ka täiendavate mõjutusvahendite kohaldamine. Seega on

liiklusseaduse regulatsioon teoga kaasnevate tagajärgede suhtes ebaselge ning seetõttu vastuolus

PS § 13 lg-s 3 sisalduva õigusselguse põhimõttega. LS § 413 riivab põhiseaduse § 23 lg-t 3

ebaproportsionaalselt, sest juhtimisõiguse peatamise sätestamine väljaspool väärteo koosseisunormi

riivab intensiivselt isikute menetluslikke õigusi. Samuti pole seadusandja valitud abinõu - karistuse

ning juhtimisõiguse peatamise kui materiaalses mõttes karistuse eraldi sätestamine - mõõdukas

vahend kohtute töö efektiivsuse tagamise saavutamiseks. Õiguskantsler leiab, et Riigikohus peaks

otsustama ka LS § 413 lg-te 2, 3, 5, 6 ja 7 põhiseaduspärasuse üle.

ASJASSEPUUTUVAD SÄTTED

12. Liiklusseaduse (RT I 2001, 3, 6 ... 2003, 78, 522) § 413 lg-d 1, 4 ja 8:

"§ 413. Juhtimisõiguse peatamine juhiloa väljaandnud asutuse poolt

(1) Juhiloa väljaandnud asutus peatab juhtimisõiguse kolmeks kuuks, kui isiku suhtes on väärteoasjas jõustunud

karistamisotsus käesoleva seaduse § 7419, 7420, 7421, 7430 või 7431 rikkumises.

[...]

(4) Juhiloa väljaandnud asutus peatab juhtimisõiguse kuueks kuuks, kui isikut on kolmandat korda karistatud käesoleva

seaduse § 745 või § 7422 lõike 2 või 3 rikkumise eest ja selle kohta on jõustunud otsus ning karistusandmed eelmise karistuse

kohta käesolevas lõikes loetletud paragrahvide rikkumise eest ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt

kustutatud.

[...]

(8) Neljandat või enamat korda liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise korral, millal on ette nähtud

juhtimisõiguse peatamine, kui liiklusseaduse või selle alusel antud õigusakti nõuete rikkumise kohta on jõustunud otsus ning

karistusandmed eelmiste karistuste kohta ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud, peatab loa

väljaandnud asutus juhtimisõiguse 24 kuuks.

[...]"

RIIGIKOHTU ÜLDKOGU SEISUKOHT

13. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 esimese lause kohaselt kontrollib Riigikohus

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse käigus vaid asjassepuutuva õigustloova akti vastavust põhiseadusele (vt Riigikohtu

üldkogu 22. detsembri 2000. a otsus nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1, p 10; üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-

4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308, p 15).

Riigikohtu üldkogu leiab, et LS § 413 lg-d 1, 4 ja 8 on asjassepuutuvad. Tegemist on normidega, mille alusel peatati K. Pugi,

V. Viigimäe ja E. Kivivare juhtimisõigus. Seega sõltub juhtimisõiguse peatamise otsuse peale esitatud kaebusi arutanud

halduskohtu otsuste õigsus sellest, kas kõnealused normid on põhiseaduspärased või mitte.

14. Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu ehk nn ne bis in idem põhimõtte kohaselt ei tohi kedagi

teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks.

Sellest keelust tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid,

mida võidakse kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja

välistatakse võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma

täiendavat karistamist sama teo eest. Otsustamaks, kas juhtimisõiguse peatamise puhul LS § 413 lg-te 1, 4 ja 8 alusel on

tegemist selle keelu rikkumisega, vajab kontrollimist, kas juhtimisõiguse peatamine nende sätete alusel asub PS § 23 lg 3

kaitsealas. Selleks tuleb leida vastus järgmistele küsimustele: kas juhtimisõigus peatatakse LS § 413 lg-te 1, 4 ja 8 alusel

sama teo eest, mille eest on isikut karistatud väärteomenetluses; kas juhtimisõiguse peatamine ülalnimetatud sätete alusel

kujutab endast karistust ning lõpuks, kas tegemist on mitmekordse karistamisega PS § 23 lg 3 tähenduses.

15. On ilmne, et olukorras, kus juhtimisõigus peatatakse ühe liiklusrikkumise eest, mille eest on ette nähtud ka

väärteokaristus, kohaldatakse mõlemat sanktsiooni sama teo eest. Sellise olukorraga on tegemist LS § 413 lg 1 puhul.

Riigikohtu üldkogu leiab, et ka LS § 413 lg-te 4 ja 8 alusel peatatakse juhtimisõigus sama teo eest, mille eest teda karistati

juhtimisõiguse peatamise aluseks olnud viimase karistamisotsusega. Kõnealused sätted viitavad väärteokoosseisudele,

nõudes aga mitme eelneva väärteoasjas tehtud karistamisotsuse olemasolu. Seega on nii karistamisel väärteomenetluses kui

juhtimisõiguse peatamisel eelduseks sama liiklusrikkumise toimepanemine, kuid juhtimisõiguse peatamise dispositsioon

lisab juriidilise retsidiivi nõude.

16. Järgmisena tuleb leida vastus küsimusele, kas juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg-te 1, 4 ja 8 järgi kujutab endast

süüteo eest kohaldatavat karistust.

Vaidlust ei ole selle üle, et teod, mille eest juhtimisõigus peatatakse, kuuluvad süütegude hulka - LS § 413 lg-te 1, 4 ja 8

kohaldamine eeldab väärteomenetluses tehtud jõustunud karistusotsuste olemasolu (vt ka otsuse p 15).

Samas ei kujuta LS § 413 lg-d 1, 4 ja 8 endast formaalselt karistusõiguse eriosa norme. Karistusseadustiku üldosa ei näe

väärtegude eest ette lisakaristusi, põhikaristusteks on KarS § 3 lg 4 kohaselt üksnes rahatrahv ja arest. Samuti tuleb

arvestada, et seadusandja on paigutanud liiklusseaduses liiklusalaste rikkumiste eest juhtimisõiguse peatamise (8. peatükk)

eraldi samas seaduses sätestatud väärteokoosseisudest (141. peatükk).

17. Küsimust, kas mingi riiklik sunnivahend on PS § 23 lg 3 mõttes käsitatav karistusena või mitte, ei saa aga lahendada

üksnes karistusseadustikus sätestatu pinnalt. Kontrollimist vajab, kas mingit riiklikku sunnivahendit, mida formaalses

karistusõiguses ei loeta karistuseks, tuleb siiski käsitada karistusena sisuliselt ehk materiaalselt. Põhiõiguslikud garantiid

peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena

sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena. Seega tuleb ka juhtimisõiguse peatamise puhul hinnata, kas

tegemist on karistusega materiaalses mõttes, s.o õiguserikkumise eest kohaldatava meetmega, mis evib karistuse olemust ja

eesmärki ning on piisavalt raske, olemaks võrreldav kriminaalkaristusega formaalses mõttes.

18. Oma olemuselt kujutab karistus endast isiku õiguste või vabaduste kitsendamist. Siiski ei ole igasuguse õiguste või

vabaduste kitsendamise puhul tegemist karistusega, seda ka juhul, kui kitsenduse põhjuseks on õiguserikkumine. Erinevus

süüteo eest kohaldatava karistuse ja mittekaristusliku sunnivahendi vahel seisneb järgnevas. Karistuse aluseks on vältimatult

isiku süü, karistus kujutab endast kitsenduses väljenduvat etteheidet. Seevastu mittekaristusliku sunnivahendi kohaldamise

aluseks ei ole isiku süü, vaid isikust lähtuv oht, millele viitavad toimepandud teod.

19. Liiklusseaduse § 413 lg-te 1, 4 ja 8 kohaselt peatab juhtimisõiguse juhiloa väljaandnud asutus väärteomenetluses tehtud

jõustunud karistamisotsuse alusel. LS § 413 lg 10 sätestab: "Juhtimisõiguse peatamine vormistatakse loa väljaandnud asutuse

otsusega kolme päeva jooksul, arvates jõustunud karistamisotsuse saamisest. Otsus peab sisaldama käesoleva seaduse § 41

lõike 4 punktides 1-3, 5 ja 6 nimetatud andmeid. Otsuse koopia saadetakse isikule posti teel." Juhtimisõiguse peatamisel

ARK-s sisulist menetlust ei toimu, vaid asutuse roll seisneb üksnes juhtimisõiguse peatamise vormistamises. Seega

haldusorgan ei hinda juhtimisõiguse peatamisel isikust lähtuvat liiklusohtu. Ainsaks rikkumise asjaolude hindajaks on

väärteoasja menetleja, kes süüteoasja arutamisel hindab aga üksnes isiku süüd, mistõttu tuleb juhtimisõiguse peatamise

aluseks lugeda seda, et isik on süüdi liiklusalase rikkumise toimepanemises. Samasugusele seisukohale on jõudnud Euroopa

Inimõiguste Kohus 23. septembri 1998. a otsuses asjas Malige v France, leides, et haldusorgani kehtestatud juhtimiskeeldu,

mis on kehtestatud süüteomenetluse tulemusel ja kontekstis, tuleb vaadelda isiku süüdimõistmise automaatse järelmina ("an

automatic consequence of the conviction").

20. Liiklusseaduse § 413 lg-tes 1-8 sätestatud juhtimisõiguse peatamise kestus ulatub 1 kuust (lg 1) 24 kuuni (lg 8). Üldkogu

leiab, et aastatesse ulatuv juhtimiskeeld on piisavalt koormav, käsitamaks seda karistusena PS § 23 lg 3 tähenduses

(liiklusalaste kuritegude puhul võib KarS § 50 lg 1 alusel lisakaristusena kehtestada kuni kolmeaastase juhtimiskeelu).

Arvestada tuleb sedagi, et juhtimisõiguse peatamise puhul üle kuue kuu peab isik LS § 44 lg 1 alusel juhtimisõiguse

taastamiseks sooritama liiklusteooriaeksami, kui isikul on juhtimisõigus peatatud kauemaks kui 12 kuuks, peab ta

juhtimisõiguse taastamiseks sooritama nii liiklusteooria- kui sõidueksami. Käsitletava küsimuse lahendamisel ei saa kõrvale

jätta ka ajaloolist argumenti. Karistusõiguse reformi eelsel perioodil oli juhtimisõiguse peatamine haldusõiguserikkumiste

eest kohaldatavaks karistuseks ka formaalses mõttes.

Kuigi lühiajaline juhtimisõiguse peatamine ei ole iseenesest niivõrd koormav meede, et seda lugeda selliseks materiaalseks

karistuseks (vt Euroopa Inimõiguste kohtu 28. oktoobri 1999 otsus asjas Escoubet v Belgium), millele peaksid laienema

süüasja arutamisel ettenähtud garantiid, leiab üldkogu, et piiri tõmbamine LS § 413 lg-te 1-8 siseselt oleks ebamõistlik, kuna

need sätted moodustavad ühtse süsteemi.

21. Seega kujutab juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg-te 1, 4 ja 8 kohaselt riiklikku sunnivahendit, mille kohaldamisel

tuleb arvestada põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatuga. Järgnevalt kontrollib üldkogu, kas väärteomenetluses tehtud

karistamisotsusele tuginev juhtimisõiguse peatamine kujutab endast põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud keelu rikkumist.

22. Põhiseaduse § 23 lg 3 sõnastusest tulenevalt ei ole põhimõtteliselt keelatud mitme karistuse, näiteks põhi- ja lisakaristuse

kohaldamine, kuid keelatud on asja teistkordne menetlemine ja karistamine iseseisvas menetluses. Sellist tõlgendust toetab

asjaolu, et ne bis in idem põhimõte kujutab endast ühelt poolt protsessitakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada,

et teda ei süüdistata sama teo eest uuesti. Nii on mitmekordse karistamise keeld seotud õiguskindluse põhimõttega, kaitstes

isikut riigi omavoli eest (vt otsuse punkt 14).

23. Seega oleks põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud keelu rikkumisega tegemist juhul, kui juhtimisõiguse peatamisele selle

väljaandnud asutuses eelneks sama teo eest uus kohtu alla andmine PS § 23 lg 3 mõttes ja teistkordne sisuline menetlemine.

Kumbagi mainituist aga ei toimu. Juhtimisõiguse peatamine kehtivas õiguses sätestatud kujul evib nii haldus- kui

karistusõiguse tunnuseid. Kuigi juhtimisõiguse peatab haldusorgan ning tegemist ei ole formaalselt karistusõiguse normiga,

on tegemist karistusega materiaalses tähenduses. Oluline on seejuures asjaolu, et juhtimisõiguse peatamisel ei tuvastata

iseseisvalt rikkumiste asjaolusid, vaid peatamise aluseks on jõustunud väärteomenetluse otsus ja seeläbi väärteo toimepannud

isiku süü (vt otsuse punkt 19). Seetõttu ei kujuta juhtimisõiguse peatamine endast ka isiku sama teo eest uut kohtu alla

andmist ega tema süüteo teistkordset menetlemist, vaid olles väärteomenetlusest tulenev vääramatu järelm, moodustab

sellega ühtse terviku.

24. Vastavalt LS § 28 lg-le 3 on juhtimisõiguse saamise eelduseks, et liikluses osaleja peab tundma liiklusalaste õigusaktide

nõudeid. Üldkogu leiab, et sellest tulenevalt ei ole isikule, keda karistatakse liiklusalase väärteo eest, ootamatu, et

karistamisotsuse jõustumisele järgneb ka tema juhtimisõiguse peatamine, sest sellise meetme kohaldamine on üheselt ja

siduvalt ette nähtud LS § 413 lg-tes 1-8. Selle paragrahvi erinevates lõigetes sätestatu kohaselt ei saa karistamisotsuse

tegemisel olla isikule üllatuseks ka see, kui pikaks ajaks peatatakse tema juhtimisõigus karistamisotsuse jõustumisel. Seega

ei saa väärteo eest karistatud isik lugeda enda kohta tehtud karistamisotsuse jõustumisele automaatselt järgnevat

juhtimisõiguse peatamist õiguskindlust rikkuvaks asjaoluks. Mootorsõiduki juhil on võimalik hästi ette näha, millised

tagajärjed tema õigusvastase tegevusega kaasnevad ning väärteomenetluse käigus end nende eest kaitsta.

25. Riigikohtu üldkogu märgib, et võib esineda ka juhtumeid, mil juhiloa väljaandnud asutuse töötaja väljub talle LS §-s 413

antud volituste piirest ja toimib viisil, mida ei ole alust eeldada karistamisotsuse tegemisel. Seaduse süstemaatilise

tõlgendamise pinnalt on alust järeldada, et eeskätt just sellisteks juhtudeks on seadusandja LS § 41 lg-s 10 näinud ette

võimaluse kaevata juhtimisõiguse peatamise otsuse peale kõrgemalseisvale ametiisikule või halduskohtusse.

26. Tulenevalt ülalmärgitust on Riigikohtu üldkogu seisukohal, et juhtimisõiguse peatamine LS § 413 lg-te 1, 4 ja 8 kohaselt

ei ole käsitatav isiku teistkordse karistamisena ega riku põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu

põhimõtet. Seetõttu tuleb Tallinna Halduskohtu taotlused jätta rahuldamata ning LS § 413 lg-d 1, 4 ja 8 jätta

põhiseadusevastaseks tunnistamata.

Märt Rask, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev,

Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve,

Lea Laarmaa, Julia Laffranque, Jaak Luik, Jüri Põld,

Harri Salmann, Tambet Tampuu, Peeter Vaher