3-4-1-10-04 · Riigikohus

Kohtunik Jüri Põllu eriarvamus, millega on ühinenud kohtunikud Tõnu Anton, Indrek

Koolmeister, Julia Laffranque ja Harri Salmann

1. Üldkogu enamus piirdus sellega, et kontrollis Liiklusseaduse vaidlustatud sätete vastavust üksnes

Põhiseaduse sellele sättele, mis oli märgitud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatanud

Tallinna Halduskohtu otsustes (PS § 23 lg 3). Üldkogu enamus jättis otsuse motivatsioonis täiesti

tähelepanuta esimese astme kohtule esitatud kaebuste väited ja osa õiguskantsleri seisukohtadest.

Sellega kaldus üldkogu meelevaldselt kõrvale Riigikohtu senisest praktikast. Käesolevas asjas

üldkogu enamuse valitud tee tähendab mitte ainult põhjendamatut kõrvavakallet senisest praktikast,

vaid ka hoidumist sotsiaalselt terava õigusliku probleemi lahendamisest.

2. Juhtimisõiguse peatamine on väärteole automaatselt järgnev absoluutselt määratletud karistus -

karistus on kõigi samaliigiliste rikkumiste puhul ühesugune, sõltumata rikkumise toimepanemise

asjaoludest ja rikkumise toimepanijat iseloomustavatest andmetest.

Probleemiks on see, kas ilma kaalutlusõiguseta kohaldatud karistus (juhtimisõiguse peatamine) alati

on proportsionaalne ja kas esinevad kaalukad õiguspärased põhjused, miks proportsionaalsuse

saavutamine pole mõistlik. Probleemiks on ka see, kas on mõistlik põhjus selleks, et juhtimisõiguse

peatamisel koheldakse ilmselt ebavõrdses seisundis inimesi võrdselt ja ilmselt võrdses seisundis

inimesi ebavõrdselt.

Nende probleemidega tegelemisest üldkogu enamus hoidus. Otsusest ei nähtu ka see, miks nende

probleemidega ei tegeldud.

Probleemide lahendamata jätmise tulemuseks on jätkuv õiguslik ebamäärasus Liiklusseaduse § 413

põhiseaduspärasuse osas. Juhtimisõiguse peatamist kohaldatakse ja vaidlustatakse jätkuvalt. Pärast

üldkogu otsust pole välistatud uue põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamine

Liiklusseaduse nende sätete põhiseaduspärasuse kontrollimiseks, mida käesolevas asjas vaadeldi

üksnes Põhiseaduse § 23 lg 3 aspektist. Halduskohtumenetluse seadustiku § 22 lg 2 p 4 järgi võib

halduskohus haldusasja menetluse peatada Riigikohtu menetluses oleva põhiseaduslikkuse

järelevalve asja lahendamise ajaks kuni asjas tehtud otsuse jõustumiseni, kui see võib mõjutada

haldusasjas kohaldamisele kuuluva õigustloova akti kehtivust. Liiklusseaduse kehtiv regulatsioon on

selline, et isik, kelle juhtimisõigus on peatatud, saab enda asjas toimuva kohtuvaidluse lõpuni

mootorsõidukit ikkagi juhtida.

3. Senises põhiseaduslikkuse järelevalve praktikas pole Riigikohus asja lahendamise piiride

määratlemisel lugenud end seotuks seaduse ja Põhiseaduse nende sätetega, mis on märgitud

kohtumenetluse algatanud instantsikohtu otsuses. Korduvalt on analüüsitud mitte ainult menetluse

algatanud kohtu poolt leitud vastuolusid Põhiseadusega, vaid ka kohtusse pöördunud isiku väiteid (vt

näiteks üldkogu 11. oktoobri 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-7-01 punkt 12; põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. a otsuse asjas nr 3-4-1-4-03 punktid 6, 14 ja 22;

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 5. märtsi 2001. a otsus asjas nr 3-4-1-2-01 punktid 10, 11

ja 14).

Veelgi kaugemale läks üldkogu asja nr 3-4-1-10-2000 lahendamisel. Selles asjas rõhutas üldkogu

järgmist: "Riigikohus võib hinnata ja peabki hindama vaidlusaluse normi õiguspärasust, lähtudes

Põhiseaduse kogu normistikust ja mõttest" (üldkogu 22. detsembri 2000. a otsuse punkt 19).

4. Varasemates lahendites omaksvõetud praktika on minu arvates põhjendatud ja otstarbekas.

Kui Riigikohus piirduks üksnes menetluse algatanud kohtu põhjendustega ja nendega

mittenõustumisel suleks silmad väidete ees, mis on esitatud varasemas kohtumenetluses või

Riigikohtus, siis ei oleks kohtuvaidlused regulatsiooni põhiseaduspärasuse üle veel lõppenud. Suure

tõenäosusega jätkuks apellatsioonimenetluses regulatsiooni põhiseaduslikkuse üle peetav vaidlus

kaebuse nende väidete pinnalt, mida pole esimese astme kohus ega Riigikohus käsitlenud.

Kohtupraktikas on juurdunud ka see, et instantsikohus on pädev algatama põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse isegi siis, kui kaebuse esitaja ei näe kohaldamisele kuuluva regulatsiooni

põhiseadusevastasust. Sellises olukorras pole välistatud samas asjas uue põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse algatamine ringkonnakohtu poolt. Just selleni võibki käesolevas asjas viia

üldkogu enamuse valitud lahendustee.

Ka orienteerivad kohtumenetluse seadustikud, mis seostavad põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse korral apellatsiooni- ja kassatsioonitähtaja alguse põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses tehtud otsusega, Riigikohut otse sellele, et Riigikohus kontrolliks asja laiemalt, kui

seda on näinud kohtumenetluse algatanud kohus, kohtusse pöördunud isik ja menetlusosalised

Riigikohtus.

5. Riigikohtu senine põhiseaduslikkuse järelevalve praktika on mitte ainult ratsionaalne, vaid järgib

ka Põhiseaduse § 14, mis sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja

kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Sellega omistab Põhiseadus kohtutele, s.h

Riigikohtule objektiivse õiguskaitse funktsiooni. Just sellest sättest on minu arvates varasemas

praktikas lähtutud ja just objektiivse õiguskaitse teostamisele viitab eespool tsiteeritud üldkogu

22. detsembri 2000. a otsus.

6. Arvan, et käesolevas asjas tingis juba üldkogu kasutada olnud materjal palju laiemat käsitlusviisi

kui see, mille valis üldkogu enamus.

7. Tallinna Halduskohtu 5. märtsil 2004. a haldusasjas nr 3-799/2004 tehtud otsuse kirjeldavast osast

nähtub, et V. Viigimäe väitis, et juhtimisõigus on vajalik tööülesannete täitmiseks ning Tallinnast 70

km kaugusel elava ema abistamiseks, et enne kaevatud otsuse tegemist ei antud talle võimalust end

kaitsta, et kohaldatav norm ei võimalda kaalutlusõigust. Halduskohtule esitatud kaebuses väitis ta

veel seda, et eelmiste karistuste kustumiseni oli viimase väärteo toimepaneku hetkel jäänud kaks

nädalat, et rikkumine polnud teadlik.

Tallinna Halduskohtu 25. juunil 2004. a haldusasjas nr 3-1473/2004 tehtud otsuse kirjeldavast osast

nähtub, et E. Kivivare väitis mitte ainult Põhiseaduse § 23 lg 3 rikkumist, vaid ka seda, et

mootorsõiduki juhtimise õiguse piiramine peab olema proportsionaalne. Samuti väitis ta, et rikutud

on Põhiseaduse § 12, sest Liiklusseaduse § 413 diskrimineerib Eesti kodanikke - peatada saab vaid

nende isikute juhtimisõigust, kes said juhtimisõiguse Autoregistrikeskuselt. Põhiseaduslikkuse

järelevalve asja juures olevas halduskohtu toimikus on R. Kivivare kaebus, milles E. Kivivare väidab

ka seda, et tema tööülesannete täitmine eeldab pidevalt juhtimisõiguse kasutamist, tööandjal pole

võimalik palgata talle autojuhti. Juhtimisõiguse peatamise otsuse täitmisel kaotab ta töö. Kaebusele

on E. Kivivare lisanud iseloomustuse oma tööandjalt.

8. E. Kivivare ja V. Viigimäe asjas tehtud otsustes märkis halduskohus otseselt, et kuna kohus

tuvastas Liiklusseaduse § 413 lg 8 vastuolu Põhiseaduse § 23 lg-ga 3, siis ei pea kohus vajalikuks

analüüsida poolte ülejäänud argumente ega asjaolu, kas asjassepuutuv säte on vastuolus veel mõne

Põhiseaduse sättega.

Seega pidi üldkogule isegi üksnes halduskohtu otsuste põhjendustega tutvumisel olema ilmne, et

juhul kui Riigikohus ei käsitle halduskohtu poolt hindamata jäetud väiteid, siis jätkub vaidlus suure

tõenäosusega apellatsioonimenetluses ja probleemile lahenduse leidmine viibib. Sellise asjade käigu

sotsiaalsed tagajärjed on minu arvates ühiskonnale ja ka õiguskorrale koormavad.

9. Mõistagi poleks üldkogu saanud otsustada selle üle, kas seadusega üheselt ettenähtud kestusega

juhtimisõiguse peatamine oli ülalnimetatud kolme isiku suhtes proportsionaalne. Seda saab

kontrollida halduskohus. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2 järgi ei saa

Riigikohus lahendada õigusvaidlust, mis kuulub lahendamisele haldus-, tsiviil-, kriminaal- või

haldusõiguserikkumise asjades kohaldatavate kohtumenetluse sätete järgi. Riigikohus lahendab, on

lahendanud ja peabki lahendama instantsikohtust tulnud konkreetse kohtuasja pinnalt tekkivaid

põhiseaduslikke probleeme palju abstraktsemal tasandil kui seda saab ja tohib teha instantsikohus.

Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses Liiklusseaduse § 413 põhiseadusevastasuse

tuvastamisel saaks Riigikohus võtta seisukoha, et regulatsiooni põhiseadusevastasus ei too kaasa

juhtimisõiguse automaatset taastamist, vaid Autoregistrikeskuse kohustuse isik ära kuulata ja

otsustada talle õiglase karistuse määramine.

10. Liiklusseaduse praeguse regulatsiooni juures ei ole liikluskorda rikkunud isikul võimalik esitada

väiteid juhtimisõiguse peatamise või selle kestuse vastu. Üldkogu on õigesti leidnud, et

juhtimisõiguse peatamisel Autoregistrikeskuses sisulist menetlust ei toimu, vaid asutuse roll seisneb

üksnes juhtimisõiguse peatamise vormistamises (otsuse punkt 19). Liiklusseaduse

§-s 413 sätestatud tagajärg saabub fataalselt pärast väärteomenetluses määratud karistuse jõustumist.

Erandina ei või juhtimisõiguse peatamist kohaldada isiku suhtes, kes kasutab mootorsõidukit seoses

invaliidsusega, välja arvatud, kui ta juhtis mootorsõidukit joobeseisundis. Tegelikkus on selline, et

kui isikule on liikluskorra teatud rikkumise eest väärteomenetluses määratud ka väike rahatrahv, siis

järgneb automaatselt ikkagi juhtimisõiguse peatamine Liiklusseaduse § 413 lg 1 alusel kolmeks

kuuks, § 413 lg 4 alusel kuueks kuuks ja § 413 lg 8 alusel kahekümne neljaks kuuks. Rahatrahvi

määramisel ei arutleta juhtimisõiguse peatamise üle. Samuti pole väärteoasja kohtuvälisel menetlejal

õigust otsustada juhtimisõiguse peatamise vajalikkuse või selle kestuse üle. Seepärast ei saa ma

nõustuda üldkogu enamuse seisukohaga, et mootorsõiduki juhil on võimalik väärteomenetluse käigus

kaitsta end tema õigusvastase tegevusega kaasnevate tagajärgede eest (otsuse punkti 24 viimane

lause).